"Nõnda kõneles Zarathustra"

          "Nõnda kõneles Zarathustra. Raamat kõigile ja ei kellelegi" https://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?166515 raamat on Friedrich Nietzsche http://et.wikipedia.org/wiki/Friedrich_Nietzsche (1844-1900), saksa filosoofi, teadlase, luuletaja ja usukuulutaja põhiteos, tema vaimu ja hinge süntees, ülemlaul uutest väärtustest, aga ka rõõmulaul vanade väärtuste purustamise ekstaasist. Selles raamatus kõneleb ta lüüriku, filosoofi ja usufanaatikuna ühes isikus. Zarathustra lood ja õpetused liginevad sisulaadilt Kristuse ja Buddha kõnedele. Raamatu jutustus on katkendlik, juhuslik ja peategelase elu, Zarathustra saatus, kaob ära õpetussõnade taha, mis teost täidavad.

1882-1883 elas Nietzsche Põhja-Itaalias. Oma tavalisi radu pidi jalutamas käies ütles ta: Sel kahel teel leidsin ma kogu Zarathustra, eeskätt aga Zarathustra enese kui tüübi; õigemini, ta leidis minu ... Koosneb mitmest osast (Zarathustra läheb inimeste juurde 2 korda). Zarathustra, 40 aastaselt, läheb alla inimeste juurde jutlustama, alguses hulgale, hiljem üksikuile, kuid keegi ei mõista ta sõnu. Teises osas läheb ta uuesti alla inimeste juurde, peab oma õpilastele jutlusi, kuid tuleb jälle tagasi üksindusse, et saada küpsemaks oma igavese taastuleku õpetamiseks. Kolmas osa sisaldab elamusi sel tagasireisil ja kõnelusi iseendaga. Viimases osas tulevad inimesed ise tema juurde üles. 

Kogu teosest käivad läbi õpetussõnad, enamasti moraalset laadi, mis on tihti vastupidised praegusele moraalile. -Trooni juurde nad kipuvad kõik: see on nende hullus,- justkui õnn ise istuks troonil! Tihti aga on muda troonil tihti ka troon ise on mudal. Inimesed tahavad ennast tõestada sellega, et neil on juhtiv töökoht, parim auto, ilusaim naine, kuid vähe on neid, kes tunnistavad, et sellega kaasnevad ka negatiivsed asjad. Arvatakse, et raha on see, mis teeb sind õnnelikuks, kuid raha eest ei saa osta neid, mis peaks, meid tõeliselt õnnelikuks tegema, pere, armastus, vabadus, mõistus. -Vähe saab rahvas aru suurest, see on: loovast. Küll aga on tal taipu kõigi etendajate ja suurte asjade näitlejate jaoks. 

Tänapäeval inimesed teavad vähe, loetakse vähem mõtiskletakse elu üle vähem, ei nähta üldist pilti. Kui inimestelt küsida raamatute kohta või püütakse arendada vestlust siis tihti peale jäävad inimesed hätta ja tunnevad ennast rumalatena, kuna kahjuks teatakse rohkem sellest, kes kellega abiellub või kes tuntud inimestest lahutab. Need on aga teadmised, mis ei tee meid targemaks, vaid minu isiklik arvamus on, et see teadmine teeb meid vaid rumalamaks. -Halvasti tasub oma õpetajale see, kes jääb ikka õpilaseks. Oma uusi teadmisi tuleb rakendada ja edasi anda, et need ei ununeks. Vanemad annavad oma lastele tarkust edasi ja nemad jällegi oma lastele. -Vaadelda elu ilma himuta, mitte aga nagu koer, ripneva keelega. Inimesed peaksid vähem väärtustama materiaalset ja nautima elu seda kõige lihtsamas vormis. -See on pahempidi sant, kel kõike on vähe ja ainult ühte ülearu. Kasulik on teada igast asjast natuke; samuti on vajalik oskus rääkida oma tunnetest, kuulata teisi, olla mõõdukas ja mitte üle tarbida. Ühe oskuse viimseni täiuslikuks lihvimine, toob kaasa teiste oskuste kärbumise. Kõik kaob, seepärast on kõik väärt kaduma. Miski pole igavene, seepärast ei tasu olla kinni asjades, mida sa ei saa muuta. Minevikus tehtud vigadest saad sa õpid ...

"Nõnda kõneles Zarathustra" on üks neist tähtteostest, mis jäävad igavesti ühevõrra ajakohasteks ja ajakohatuiks, ehk nagu Nietzsche ise ütleb, raamatuks kõigile ja ei kellelegi. 

"Nõnda kõneles Zarathustra. Raamat kõigile ja ei kellelegi" ilmus eesti keeles Tartus Johannes Palla tõlkes (redigeerinud ja järelsõna kirjutanud Johannes Semper; Eesti Kirjanduse Seltsi Kirjastus) 1932, kui Nietzsche oleks saanud 88-aastaseks. Kordustrükid on ilmunud kirjastuse Olion väljaandel aastatel 1993, 2006 ja 2008.

___________________________

Friedrich Nietzsche:

"See raamat on mõeldud vähestele. Võibolla pole keegi neist veel sündinudki. Võimalik, et need on lugejad, kes mõistavad minu Zarathustrat."

[Lehekülg 49:] Riik? Mis on riik? Hää küll! Avage siis kõrvad, sest nüüd ütlen teile oma sõna rahvaste surmast. Riigiks hüütakse külmemat kõigist külmadest koletistest. Külmalt ta valetabki; ja see vale roomab ta suust: “Mina, riik, olen rahvas.” Vale on see! Loojad olid need, kes rajasid rahvad ja panid nende üle ühe usu ja ühe armastuse: nõnda nad teenisid elu. Hävitajad on need, kes seavad püüniseid paljudele, hüüdes neid riigiks: nad riputavad mõõga inimeste üle ja sada himustust.

Iga rahvas kõneleb oma hää ja kurja keelt: naaber seda ei mõista. Oma keele ta leiutas endale kombeis ja õigustes. Riik aga valetab igal hää ja kurja keelel; mida ta iganes kõneleb, seda ta valetab – ja mis tal iganes on, see on tal varastatud. Võlts on temas kõik; varastatud hammastega ta pureb, purelik. Võlts on isegi ta sisikond. Keeltesegu hääst ja kurjast: selle tunnuse annan teile riigi tunnusena. Tõesti, surma tahet tähendab see tunnus! Tõesti, see viipab surma jutlustajaile! Liiga palju sünnib inimesi: ülearuste jaoks on leiutatud riik! Vaadake ometi, kuidas ta enda poole meelitab neid liigpaljusid! Kuidas ta neid neelab ja närib ja mäletseb! “Maa pääl pole midagi suuremat kui mina: jumala korraldav sõrm olen mina” – nii möirgab see koletis. Ja mitte üksnes pikakõrvalised ja lühisilmalised ei kuku põlvili! Ah, ka teile, te suured hinged, ta sosistab oma süngeid valesid! Ah, ta aimab ära rikkad südamed, kes meelsasti end pillavad! Jah, teidki ta aimab ära, teie vana jumala võitjad!

Te väsisite võitluses, ja nüüd teie väsimus teenib veel uutki ebajumalat! Kangelasi ja aulisi tahaks koguda enda ümber see uus ebajumal! Meeleldi ta soendab end puhta südametunnistuse päikesepaistel, – see külm koletis! Kõik tõotab anda t e i l e see uus ebajumal, kui t e i e teda kummardate: nõnda ostab ta endale teie vooruste hiilguse ja teie uhkete silmade pilgu. Söödana ta tahab teid tarvitada liigpaljude ligimeelitamiseks! Jah, põrguvigur leiutati selleks – surma hobu, kellel tilisevad jumaliku austuse ehted! Jah, leiutati surm paljudele, surm, kes ise end ülistab eluks: tõesti, südamlik teene kõigile surma jutlustajaile!

Riigiks ma nimetan seda: kus kõik joovad mürki, nii hääd kui pahad; kus kõik kaotavad iseenese, nii hääd kui pahad; kus kõigi pikaldast enesetapmist hüütakse – “eluks”. Vaadake ometi neid ülearuseid! Nad varastavad endile leidurite teosed ja tarkade aarded: hariduseks nad nimetavad oma vargust – ja kõik tuleb neile tõveks ja halbuseks! Vaadake ometi neid ülearuseid! Haiged nad on alati, nad sülitavad iseoma sappi ja nimetavad seda ajaleheks. Nad õgivad üksteist, aga ära seedidagi ei suuda nad kuidagi. Vaadake ometi neid ülearuseid! Varandusi nad omandavad, aga jäävad seega veel vaesemaks. Võimu nad tahavad ja enne kõike võimu kangi – palju raha, – need jõuetud! Vaadake, kuidas nad ronivad, need kärmed ahvid! Nad ronivad üksteisest üle, tõugates teineteist mutta ja kuristikku. Trooni juurde nad kipuvad kõik: see on nende hullus, – justkui õnn ise istuks troonil! Tihti aga on muda troonil – tihti ka troon ise on mudal. Hullud nad on minule kõik, ronijad ahvid ja palavikus jampsijad.

Pahasti haiseb nende ebajumal, külm koletis: pahasti haisevad kõik nad koos, need ebajumala-teenijad. Mu vennad, kas tahate siis lämbuda nende lõugade ja himude leitsakus? Pigemini purustage aknad ja hüpake vabasse õhku. Põgenege ometi halva haisu eest! Hoiduge eemale ülearuste ebajumala-teenistusest! Põgenege ometi halva haisu eest! Hoiduge eemale sest inimohvri tossust! Valla on suurtele hingedele maa veel praegugi. Vaba on üksiklasile ja kaksiklasile veel palju kohti, kus heljub vaiksete merede hääd lõhna. Valla on veel suurtele hingedele vaba elu. Tõesti, kes vähe valdab, see on ise vallatud veelgi vähem: kiidetud olgu väike vaesus! Sääl, kus lõpeb riik, sääl alles algab inimene, kes pole ülearune: sääl algab paratamatuma laul, see kordumatu ja korvamatu lauluviis. Sääl, kus riik l õ p e b, – vaadake ometi sinna, mu vennad! Kas te ei näe sääl vikerkaart ja sildu üliinimese poole? / ... /

 

"Nõnda kõneles Zarathustra. Raamat kõigile ja ei ellelegi" 
 http://old.nommeraadio.info/meediapank.php?cat=Zarathustra

Richard Straussi sümfooniline poeem "Also sprach Zarathustra" 

http://www.youtube.com/watch?v=Y9QxaJLt7EA

Zoroastrism http://et.wikipedia.org/wiki/Zoroastrism , ka masdaism, on vanairaani dualistlik usund, mis pärineb I aastatuhandest eKr ning põhineb prohvet Zarathustra (kreeka keeles Zoroaster) õpetustel, kes seda reformis 6. sajandil eKr ja pani aluse zoroastrismi püha raamatu Avestale. 

Zoroastrism on varaseim teadaolev dualistlik ja maailmalõpust kõnelev usund ning olles oma aja suurim maailmareligioon, avaldas märgatavat mõju judaismi, kristluse ja uusplatonismi kujunemisele. Zoroastrism hävitati Iraanis 7. sajandi keskpaigal sissetunginud muhameedlaste poolt. 

Zoroastrismi põhineb kahe vastandliku jõu, kurjuse ja headuse maailma vahelisel võitlusel, millest võtavad osa ka inimesed.  Valguse ja headuse maailma valitseb jumal Ahuramazda http://en.wikipedia.org/wiki/Ahura_Mazda ning pimeduse ja kurjuse jõudude eesotsas on Ahuramazda kaksikvend jumal Angramanju. Ahuramazdal on sarnaseid jooni varasema Assüüria riigi peajumala Aššuriga. Olenevalt sellest kumba jumalat teenida, ootab inimest surmajärgses elus kas paradiis või põrgu. Taoline dualism võis tuleneda põliselanikest põlluharijate ja vallutajatest rändkarjakasvatajate vastuseisust.

Tavade hulka kuulus tulekultus ja ohverdamine, mida viisid läbi preestriseisuse liikmed atravanid ehk maagid. Surnukehad toimetati katuseta tornidesse - dakmadesse - röövlindudele nokkimiseks.

Zoroastrism arendas esimese indoeuroopa religioonina välja ka õpetuse maailma lõpust ja viimsest kohtumõistmisest, mis saabub koos Zarathustra uue kehastuse Saoshjanti tulemisega, kes sünnib neitsist ja päästab õigeusklikud inimesed. Viimases lahingus kurjuse maailm ja jumal Angramanju hävitatakse.

Zoroastristide püha raamat on Avesta http://en.wikipedia.org/wiki/Avesta , mille vanimad osad, Gatha http://en.wikipedia.org/wiki/Gathas hümnid, olevat Zarathustra kirjutatud. Hilisemad on preestrikoodeks, loitsud, prohvet Zarathustra legendid ja ettekuulutused. Avesta järgi on õiglase inimese voorused seotud maaharimise ja taimekasvatusega. Kolm rängimat pattu on surnukeha põletamine, raipe söömine ja loomusevastane suguelu.