Kuidas tekivad kestvad psüühilised traumad?

        Sõna "trauma" tuleb kreeka keelest, tähendades sõna-sõnalises tõlkes haava (vigastust või šokki). Kui meditsiinis kasutatakse mõistet trauma enamasti kehalise vigastuse tähenduses, siis antud artiklis käsitletakse psüühilist traumat. Psühholoogilises mõttes on traumeerivaks peetud sellist olukorda või sündmust, mis ületab inimese kohanemisvõime piirid ja kahjustab tema psüühilist terviklikkust.

 

Alljärgnevas artiklis viidatakse traumale mitte ainult kui traumeerivale sündmusele, vaid pigem inimese subjektiivsele reageeringule, kus on arvesse võetud tema traumaeelne (täiskasvanul) või kujunemisjärgus (lapsel) isiksuse struktuur. Lihtsustatult võib öelda, et trauma on mineviku traumaatilise juhtumi jälg olevikus.

 

Maire Riis, EMDR traumaterapeut, Traumateraapia- ja koolituskeskus

 

________________________

 

TRAUMAATILISE OLUKORRA PÕHJUSTATUD MUUTUSED KEHAS JA MEELES

 

Üle jõu käiv traumaatiline olukord või korduvate üleelamiste jada mõjutab indiviidi mitmel eri tasandil. Traumad võivad ajutiselt või püsivalt mõjutada mitte ainult inimese võimet juhtunuga toime tulla, tema ohutaju ja arusaamist endast ning maailmast, vaid ka tema füsioloogiat. Viimaste aastate uuringud traumaatiliste sündmuste läbielamise bioloogiliste aspektide kohta näitavad, et traumade tagajärjel tekivad tihti ulatuslikud muutused nii närvisüsteemis kui kogu keha toimimises: muutub ajutegevus, integreerimisvõime, mälu, hormonaalne regulatsioon, immuunsüsteemi toimimine jm. Sageli on somaatiliste sümptomite taustal, millele arstid seletust ei leia, just traumaatiline kogemus.

 

Trauma riskitegurid

 

Kuigi iga inimene ei saa traumeeritud äärmuslikult stressirohke olukorra tõttu, on teatud olukordi ja tegureid, mille puhul võib rääkida lühema või pikemaajalisema mõjuga kahjustusest. Potentsiaalselt traumeerivat sündmust iseloomustavad juhtunu ootamatus ja äärmine negatiivsus, eluohtlikkus ja vägivaldsus. Uuringud on näidanud, et dissotsiatsioon (ehk eraldumine: tõsised tajuhäired, enesekohasuse puudumine jm) trauma toimumise ajal ja vahetult peale seda vähendab inimese võimet kogetut integreerida ning on seetõttu riskitegur kroonilise traumatisastsiooni kujunemisel.

 

Samuti on trauma riskiks olukorrad, mis pole küll eluohtlikud, kuid seotud kiindumussuhte kaotusega või reetmisega olulise lähedase inimese poolt. Väike laps on traumaatilise juhtumi integreerimisel väga sõltuv hooldajast, kuna lapsel pole üle jõu käiva sündmuse integreerivad aju osad veel välja arenenud. Epidemioloogiliste uuringute järgi mõjutab varase lapseea isikutevaheline (eelkõige peresisene) trauma baasilisi psühhobioloogilisi eneseregulatsiooni võimeid. Samuti on see seotud kõrge traumajärgse stressihäire riskiga (50-75%) ning muude psüühika- ja käitumishäirete riskiga täiskasvanueas. Inimene muutub vastuvõtlikuks kroonilise stressiga seotud seedimis-, ainevahetuse-, kardiovaskulaarsete- ja immuunsüsteemi häiretele/haigustele. Traumaatiliste sündmuste mõjust inimesele on teatud üle 120 aasta. Viimaste aastakümnete aju-uuringud vaid kinnitavad teooriaid, mis loodi Pierre Janet`ja Sigmund Freudi ajal ning samuti seoses I ja II maailmasõjas kogetuga.

 

Juba 1889. aastal näitas prantsuse psühholoog Pierre Janet http://en.wikipedia.org/wiki/Pierre_Janet , et just sündmuse ajal kogetud intensiivsed emotsionaalsed reaktsioonid (äärmuslik hirm, õudus ja abitus) muudavad läbielatu traumaatiliseks. Inimese psühholoogilise adaptiivse mehhanismi ülekoormus häirib kogemuse integreerimist olemasolevatesse mälu süsteemidesse. Protsessid, nagu emotsioonid, mõtted, identiteet, mälestused ja somatosensoorsed elemendid, mis normaalselt saavad ühendatud üheks tervikuks, jäävad nüüd eraldatuks.

 

Traumeeritud inimesed, sõltumata hetkeolukorrast, näivad reageerivat kõigele, mis meenutab traumat sarnaselt algse hädaolukorraga. Traumaatiline kogemus taasaktiviseerub kujutluste, emotsioonide ja kehaliste aistingute kaudu. Janet märgib ka, et kannatanutel on raskusi kogemustest õppimisel. Nad ei ole suutelised traumaolukorda seljataha jätma, vaid muutuvad minevikus kogetud traumast hõivatuks. Pierre Janet järgi jätavad kindlad juhtumised püsivad ning häirivad mälestused - mälestused, kuhu inimene pidevalt tagasi pöördub ning mis teda nii ööl kui päeval piinavad. Kogedes üha uuesti seda sama traumat, puudub neil teadmine, kust pärinevad intensiivsed kehalised aistingud (paanika), visuaalsed pildid (õudusunenäod ja mälusähvatused trauma ajast) ja käitumuslikud elemendid trauma taasesitamisest. Nende energia läheb eelkõige esilekerkivate emotsioonide kontrollimiseks, selle asemel, et hetke hädaolukordade või võimalikele ohtudele tähelepanu pöörata.

 

Pärast traumaatilist olukorda täitub meel pealetükkivate sundpiltidega. Õnnestunud traumaatilise olukorra käsitlemise järgselt töödeldakse juhtunuga seotud info läbi (mälupildid, sensoorsed aistingud, emotsioonid jm) ning ohtlik olukord muutub sündmusteks teiste sündmuste hulgas. Sellest saab inimese eluloo üks osa.

 

Kui aga olukord on liialt stressi tekitav ja/või kui puuduvad või on ebapiisavad juhtunu integreerimiseks vajalikud sisemised ja/või keskkonnast tulenevad ressursid (näiteks lapsel puudub vanem, kes rahustaks; täiskasvanu elab sotsiaalses isolatsioonis), võivad traumaatilised pealetükkivad mälupildid hakata integreerumata elama n-ö oma elu. Inimene peab kasutama suure osa oma jõuvarudest selleks, et toime tulla nende tahtmatult meelde tungivate traumamälestustega.

Taaskogemine, mitte mäletamine

 

Mäletamine on aktiivne ja konstruktiivne protsess: meel süstematiseerib pidevalt meie kogemusi, muljeid, lisades olemasolevale teadmisele uut. Traumeeritud inimestel on nii traumaatilised mälestused kui autobiograafilised, narratiivsed mälestused oma elust. Traumaatilise mälestuse kvaliteet erineb oluliselt autobiograafilisest jutustusest.

 

Normaalsed, argised sündmused integreeruvad ja talletuvad käsitletava loona. Sellist narratiivset mälestust saab teadlikult meenutada, aja jooksul täiendada ja muuta. Jutustades on sellel oma loogiline seos, jutustus on paindlik ja kohandatud vastavalt kuulajaskonnale. Inimene võib rääkida isikliku loo peol olles erinevalt, kui ta räägiks seda oma sõbrale. Mälestused võivad saada uue vaatenurga aja kulgedes. Neid saab jutustada ka nii, et pikk lugu saab räägitud lühikese ajaga. See pole kindlasti mitte videofilm sündmustest, vaid pigem oma loomult juhtunu taastamine. Kui inimesed meenutavad teatud sündmust oma elus, siis nad üldiselt ei koge seda sündmust sellega seotud kehaliste aistingute, emotsioonide, kujutluste, lõhnade või helide kaudu. Näiteks, naisel võib olla selge mälestus sünnitusest, kuid ta ei koge ei sünnituseks kulunud aega ega valusid. Ta võib sellest lühidalt, ilma liigsete detailideta rääkida. Jutustusel on algus, keskpaik ja lõpp.

 

Arstid ja uurijad, kes traumeeritud patsientidega tegelevad, on korduvalt teinud tähelepanekuid, et sensoorsed kogemused ning visuaalsed kujutlused traumast ei kao ajapikku ning neid on ka tavakogemustest raskem muuta.

 

Traumaatilised mälestused on eraldiolevad, tahtmatud taaskogemised, mis koosnevad visuaalsetest kujutlustest, aistingutest ja kehalistest tegevustest, mis vallutavad kogu tajuvälja ja tekitavad inimeses õudust. Selliseid mittesõnalisi mälestusi on enamikul traumeeritutel raske mõista, rääkimata nende ümbertöötlemisest või muutmisest.

Sõnatud mälestused

 

Kui inimene elab läbi trauma, siis öeldakse, et ta kogeb sõnatut õudust. Selle sündmuse emotsionaalne mõju võib segama hakata võimet kogetut sõnadesse või sümbolitesse panna. Oma kogemuste jagamine teistega muutub võimatuks.

 

Traumeeritu võib näha oma meeles sündmusi nagu filmilindilt ja elada neid õudus- ja hirmuhetki uuesti läbi äärmusliku täpsusega, aga ei ole võimeline sellest rääkima või mäletab traumat katkendlikult.

 

Enda olemasoluga ähvardav integreerimata üle jõu käiv sündmus pole inimese meeles lõppenud, ei asetu kuhugi, vaid traumeeritu elab seda uuesti läbi ka siis, kui tõeline sündmus/oht on möödas. Keha reageerib nii, nagu ähvardav olukord kestaks.

 

Mõelge näiteks inimese peale, keda on tänaval röövitud ja kelle kallal on tarvitatud vägivalda. Kui inimene näeb sarnast või samamoodi riietunud või sarnaselt liikuvat, samast suunast tema poole tulevat inimest, siis reageerib keha ühendamatute traumamälestuste tõttu nii, nagu toimuks rööv ja vägivald uuesti. Meelel kulub aega, et rahuneda ja mõista, et midagi halba pole juhtumas. Kui traumeeritu satub jätkuvalt samasugusesse valehäire olukorda, kaotavad kehareaktsioonid väärtuse informatsiooni edastajana ja traumeeritu võib hakata oma sisemisi kehalisi signaale kartma. Sel moel saab enda kehast justkui vaenlane, mida on vaja tuimestada ja millega ühendus katkestatakse.

Vältimine või tuimenemine

 

Traumeeritu võib üritada hakkama saada talumatu ülierutuvusseisundi ja kehaliste valehäiretega kahel erineval moel. Ta võib kas eemale tõmbuda kõigest, et vältida traumaga seotud mälestuste vallandumist, või ta võib end tuimestada nii, et ei tunne mitte midagi.

 

Ka ühekordse tõsise enda puutumatust kahjustava trauma järel võib traumeeritu eristada ennast maailmast, mis on täis meenutajaid juhtunust. Tuimestamiseks võib inimene hakata kasutama meelemürke. Nii võib ka täiskasvanueas toimunud tugeva trauma tagajärjeks olla alkoholism.

 

Ebaõnnestunud integratsioon

 

Traumeerumine on traumajuhtumi ebaõnnestunud integratsiooni tagajärg. Tugev, elu ohustav olukord põhjustab kõigile imetajatele tüüpilise kaitsesüsteemi/reaktsiooni aktiveerumise kehas ja meeles. Keskendumine ohule kitsendab tähelepanuvõimet, vähendab ajataju ja tuimestab tunded. See kõik raskendab tervikliku mälestuse loomist juhtunust ja teeb selle traumasündmuse integreerimise muu läbielatuga raskeks.

 

Pierre Janet täheldas juba 1900. aastatel, et sündmuse integreerimiseks on vajalik läbielatu sisemiste ja välimiste kogemuste ühendamine ühtseks tervikuks: "See juhtus minuga, sellel on teatud aeg ja koht ja tähendus minu elule."

 

Traumeeritud räägivad endaga toimunud hirmutavatest sündmustest ilma tunneteta ja enesekohasuseta, nagu loeks raportit kellegi teise elust. Nad kirjeldavad, et kuigi teavad, et sündmus puudutab neid, "tundub, nagu see oleks juhtunud kellelgi teisega". Vahetult traumaatilise sündmuse järel on enesekohasuse puudumine täiesti normaalne. See ei tähenda automaatselt trauma teket. Olukord on võimalik sellest hoolimata läbi töötada. Inimestel, kellel traumasündmus ei integreeru, jääb enesekohasuse puudumine püsivaks selle sündmusega seoses.

 

Traumeeritud võivad kogeda irratsionaalset süütunnet seoses juhtunuga. Näiteks saab inimene kuulda oma lähedase ootamatust kaotusest. Esialgu võib ta seda eitades käituda, nagu midagi tõsist poleks juhtunud. Hiljem oma käitumist meenutades, võib ta endast mõelda kui tundetust ja kalgist inimesest, kuna mõtles juhtunust teada saades tavaliste argiste asjade peale.

 

Traumaatilisest kogemusest puudub enesekohasus ja juhtunu võib tunduda ebatõeline: "See ei saa olla tõsi. See ei saa olla juhtunud". Ka tundeid ei pruugi olla. Selline on inimese loomulik ja esmane psüühiline kaitse üle jõu käiva sündmuse puhul. Täielikult kontrollimatus olukorras saab inimene kontrolli selle läbi, et võtab vastutuse juhtunu eest enda peale. Nii kaitseb ta end talumatuna tunduva täieliku abitustunde eest. Nõustamisel või teraapias tuleb selgitada tavalisi traumareaktsioone, mis aitab inimesel endaga toimuvat normaliseerida ja on rahustava toimega. 

 

Kui töökohas juhtub vägivaldne sündmus, siis on levinud praktika, et otsesele kannatanule võimaldatakse puhkus. See otsus tasub aga kaalumist. Kui kannatanu jääb koju ja teised töötajad käsitlevad tööl juhtunud sündmust, et juhtunust ühtest pilti luua, siis pärast puhkust tööle naasev töötaja võib selle juhtumi suhtes olla täiesti erinevas olukorras. Kolleegid on oma kogemusi jaganud ja reageeringuid käsitlenud, kuid kodusolnu jaoks poleks see oht justkui lõppenud. Selline ohtu n-ö kinnijäämine võib aga tekitada häbi ja panna inimese tundma end teistest halvemana, mistõttu ta võib jääda isolatsiooni.

 

Traumeeritud inimene mõistab harva, et tema intensiivsed reaktsioonid baseeruvad minevikukogemusel. Tema kogemus tundub kui "see juhtub jälle, ma olen ikka veel ohus". Ohutundega seotud otsused ja tegevused kalduvad olema pigem impulsiivsed või ebasobivad, arvestades tegelikku reaalsust. See vaid suurendab inimese abitust, häbi ja viha ning hoiab alles enesepõlgust. Traumaga seotud enesekohased uskumused, mis niigi halvendavad somaatilisi sümptomeid, leiavad kinnitust: "Minuga ei saagi midagi head juhtuda"; "Ma ei väärigi seda, et tunda end turvaliselt".

 

Kuna traumeeritutel on reeglina suuri raskusi oma kehaaistingute tajumisel, on tulemuslikus traumateraapias oluline õpetada inimest taluma tähelepanu pööramist oma sisemisele kogemusele, reguleerima kehalist erutusseisundit ning eristama ja taluma emotsioone ning kehaaistinguid enne kui hakatakse tegelema traumeeriva minevikuga.

 

Alates 1990. aastate algusest on olnud olulisi arenguid traumeeritud inimeste psühhoteraapias, kus on arvesse võetud neuroteaduste uuringute tulemusi. Ühekordsete traumaatiliste sündmuste ravina on kasutusel tõhusaid traumade läbitöötamisele organiseeritud teraapiaid, mis pääsevad ühendusse sõnadeta salvestunud traumameenutajatega. Üheks taoliseks on ka Eestis viimastel aastatel kasutusel olev traumapõhine terapeutiline sekkumine EMDR http://www.emdr.com/ (Eye Movement Desensitization and Reprocessing), mille väljaõppe on tänaseks saanud paarkümmend psühholoogi ja psühhoterapeuti.

 

 

Trauma käsitlus psühhoanalüütilises võtmes

LOENG PSÜHHIAATRIA RESIDENTIDELE

 

Järgnevas loengus esitan mõtteid sotsiaalsetest sündmustest põhjustatud trauma kohta psühhoanalüütilises võtmes. Käsitlen välise maailma sündmuste poolt põhjustatud traumat lähiajaloo kontekstis, pakkudes oma subjektiivsed mõtted trauma mõjust ühiskonnale.

 

Esitan kaks küsimust, mis minu meelest on kliinilises töös aktuaalsed, millele püüan ka ettekande käigus vastuseid otsida. Esiteks, kas traumaatiline minevik on mõjutanud Eesti inimeste mentaalset maailma. Teiseks ja kui on siis mil moel elab möödanik inimeste meeltes.

 

Minu hüpoteesi kohaselt elab enamus Eesti inimestest mentaalses mõttes minevikus, kammitsetud möödunud aegade traumadest. Kuna mineviku kaotustega seotud tunded on jäänud psüühiliselt läbitöötamata (lein, süütunne ja kahetsus) on jäänud ka muudatused teadvuses toimumata.

 

Miks on muudatus teadvuses oluline? Kui trauma ei ole integreeritud inimese psüühilisse maailma, siis on inimese tundeelu endiselt seotud möödunud traumaga ning oleviku reaalsuse adekvaatne tajumine seetõttu häiritud. Möödunud aegade kannatused ehk trauma on kandunud üle tänasesse päeva, häirides jätkuvalt inimeste isiklikku ja tööalast elu.

 

TRAUMA - TEKKIMINE JA OLEMUS

 

Trauma all mõeldakse inimesega juhtunud õnnetust (inimene kaotas käe), lähedase inimese kaotust (suhte lõppemine, lähedase surm), mingi välise traumeeriva sündmuse üleelamist (autoõnnetus) või pikaajalises traumaatilises olukorras viibimist (vaimne ja füüsiline terror, pantvangis olemine). 

 

Olenemata trauma liigist vaatleb psühhoanalüütiline teooria traumat inimsuhete kontekstis. Traumaga seotud kaotust ja valu tajuvad inimesed erinevalt. Ka traumaga toimetulemise viisid on individuaalsed sõltudes suhetest (eriti varajases eas), keskkonnast ja geenidest.

 

Traumaga seotud materjali võib käsitleda kas tungide teooria mõistetes või inimese arengu teooria mõistetes.

 

Kui inimesel on suhe armastatud inimesega siis seletab klassikaline psühhoanalüütiline tungide teooria suhet kui libiido ehk seksuaaltungi (kire) seotust armastatud inimesega erinevate vajaduste rahuldamise eesmärgil. Armastatu (objekt) kaotuse korral tuleb armastatuga seotud libiido temalt tagasi tõmmata (metafoor plaastri aeglane rebimine haavalt), kuna armastuse objekt on lahkunud, seda ütleb reaalsus, kuigi inimene sooviks teisiti. Armastatu külge kleepunud libiido lahti harutamine põhjustab kannatust ja valu, mis vajab psüühilist läbitöötamist, mida nimetatakse leinatööks. Peale leinatööd, mis kestab keskmiselt pool aastat on inimene võimeline uueks suhteks ehk libiido saab seostuda uue inimesega.

 

Objekt seose teooria seisukohalt loob leinamine, mis on osa inimese loomulikust tundeelust, võimaluse kaotatud inimese internaliseerimiseks ehk sissevõtmiseks sümboli kujul oma psüühilisse maailma (fantaasia, mälestus, kujutlus, käitumisviis, mälupilt, unenägu). Leinatöö käigus tõmmatakse libiido konkreetselt objektilt lahti [1] ja luuakse sümbol ehk kaotatud objekti sümboolne esindus, millega mingi osa libiidost jääb seotuks, ning selliselt jääb objekti kaotus sümboolseks. Kui partner lahkub suhtest või lähedane sureb, ei tähenda välismaailmas toimunud sündmus samal moel toimuks ka inimese meeltes. Kui näiteks teile lähedane inimene lahkus nädalaks, siis esimesed päevad on rasked kuna lähedast ei ole. Mõne aja pärast on kergem, kuna tundeelu kese on nihkunud välisest maailmast sisemisele, kus tunded seostuvad lähedase sisemise esindusega. Lahusoleku talumise kergus või raskus sõltub reaalses suhtes väljakujunenud sisemiste objektide maailma kvaliteedist. Mida enam sümboliseeritust tunnetele suhtes, seda püsivam lähedase esindus meeltes ning seda kergem lahusoleku talumine.

 

Elu jooksul kogeb inimene lakkamatult erinevaid kaotusi, mis algavad koos sünniga (lahkumine emast, isast, õdedest vendadest, perekonnast, sõpradest jne.). Arengu käigus õpib inimene kaotusi leinama ning valitsema kaotustest tulenevat viha ja raevu. Suhetes on viha ja armastus alati käsikäes, kui kaotan armastatu siis kaotan nii armastustunde kui ka emotsionaalse tasakaalu kuna valitsema jääb viha, mis oluliselt komplitseerib leinatööd. Järkjärgult õpib inimene kaotusega seostud tundeid sümboliseerima ehk asendama kaotatut sümboliga ja tegema selle sümboliga psüühilist tööd. Psüühilise töö käigus areneb sisemise ja välise maailma vahelise erinevuse tajumise võime, mis võimaldab eristada konkreetse sündmuse, mida muuta ei saa, meeltes asuvast sündmuse kajastusest, millega saab aja jooksul midagi ette võtta.

 

Melanhoolia on näide ebaõnnestunud ehk patoloogilisest leinamisest. Kuna kaotust, mis on tõrjutud alateadvusesse või on tekkinud tunnete dissotsiatsioon, tajutakse muutmatuna, siis valitseva viha tõttu, mille inimene pöörab objektilt masohhistlikult enda vastu (selle asemel, et viha oleks suunatud objekti suunas), ei muutu kaotus sümboolseks ja inimene takerdub ennastkahjustavasse püsivasse lootusetusesse. Nüüd on konkreetne väline sündmus sisse võetud ja mittesümboolsel kujul see sündmus ka meeltes püsib.

 

Traumasid võib eristada olenevalt tekkimise viisile järgmiselt:

 

       - esiteks trauma tekkib puuduliku kompromissi tõttu, alateadlike soovide ja reaalsuse

         tingimuste ning võimaluste vahel, mida reaalsus pakub;

 

       - teiseks võib trauma olla põhjustatud välises maailmas toimunud sündmusest, mis

         kahjustavad inimest psüühiliselt ning muutes nad sündmuste paratamatuteks ohvriteks.

 

TRAUMA TEKE ON SEOTUD EMOTSIONAALSE ARENGUGA EHK PSÜÜHILISE PÕHJUSEGA

 

Igal täiskasvanul tuleb elu jooksul seista silmitsi traumaatiliste olukordadega- lähedaste surm, eriti raske on lapse kaotus, füüsilised traumad ja haigused, suhte katkemine. Niisugused olukorrad tekitavad inimeses teatud ajaks tõsise stressi, depressiooni või ärevuse, millest väljutakse leinates kaotust ilma oluliste järelmõjudeta. Kauakestvam lein, va. laste kaotuse puhul, kõneleb vajadusest psühholoogilise või psühhiaatrilise abi järele. Täiskasvanud inimesel on juba välja arenenud võime end lohutada ja toetada ja vajadusel otsima abi lähedaste ja sõprade ringist. Kui selline võime puudub ja leinamine on takistatud, siis tasub põhjust otsida lapsepõlvest. Järgnevalt toon välja kaks võimalikku põhjust, mõlemad seotud ema ja lapse suhtega.

 

Võimetus leinata ja kahetsust tunda võib alguse saada lapsepõlves esiteks olukorrast, kus ema on ei ole mingil põhjusel suutnud tagada lapsele vajalikku piisavalt hoidvat ja tundeid mahutavat keskkonda. Niisugune keskkond on lapsele vajalik selleks, et avaneks võimalus oma tunnete (lein, viha, armastus, süü ja kahetsus) tähendusi leida ning samas ka omandada tähenduste loomise võimet (näiteks olukord kus laps lööb vihaselt ema jalaga). Tunnetega toimetulemine vihaga seotud olukordades annab lapsele võimaluse armastuse objekti üha sügavamaks armastamiseks ja ka iseenda armastusvõime arenemiseks. Teiseks võib traumaatiline olukord tekkida ema ja lapse suhtes näiteks siis kui ema on jätnud lapse talumatult (lapse jaoks) pikaks ajaks üksinda.

 

Näiteks Nõukogude aja nn. ööpäevased lasteaiad, kuhu vanemad viisid lapse esmaspäeva hommikul ja tulid lapsele järele alles reede hilisõhtul. Kindlasti on väikese lapse jaoks viiepäevane eraldatus emast traumeeriv sündmus. Mingi aja laps talub lahusolekut, kuid mingist hetkest muutub separatsiooniärevus nii tugevaks, et lapse psüühika ei ole võimeline ärevusega enam toime tulema ehk leidma tähendusi armastuse ja viha tunnetele. Oma isiksusliku terviklikkuse tagamiseks ja tasakaalu säilitamiseks tõrjutakse tunded alateadvusesse või tekib tunnete dissotsiatsioon, ehk tekib psüühiline trauma. Kadunud on piir sisemise ja välise maailma vahel, kusjuures valitseb inimese üle sisemises reaalsuse toimuv. Melanie Kleini järgi seostub niisugune olukord paranoilis-skisoidse positsiooniga.

 

Traumaatiline olukord on inimese arengu tavapärane osa, eriti varajases lapsepõlves. Pärast sündi seisab igaüks meist silmitsi vajadusega leppida olukorraga kus me ei saa alati kohe või kõike, mida soovime. Inimese soovid on lakkamatus vastuolus reaalsusega. Kuigi me elame täiskasvanute maailmas on meie vajaduste juured ja lähted lapsepõlvemaailmas. (Näide Stockmanni liftist Hullude päevade ajal.) Seega tuleb meil oma vajaduste rahuldamine kooskõlastada reaalse maailma võimaluste ja piiridega (kultuuri, moraali ja eetika normid ning seaduse nõuded). Täiskasvanuks saamine ei tähenda midagi muud kui olukorda, kus inimene oma vajaduste rahuldamisega iseseisvalt ja talle sobivalt toime tuleb, vastavalt teiste inimestega kooselamise võimalustele ja reeglitele. Täiskasvanud inimese elu sisaldab lõputuid kompromisse soovide ja rahuldamise võimaluste vahel, selleks et saavutada maksimaalset rahuldust minimaalsete võimaluste juures. Inglise psühhoanalüütiku Melanie Kleini sõnul saame me täiskasvanuks alles siis kui kõik meie lapsepõlvest pärit vajadused saavad rahuldatud.

 

Samas on lapsepõlves kogetud rahuldamata vajadustega seoses tekkiv frustratsioon vajalik tingimus lapse normaalseks arenguks. Frustratsioon on traumeeriv vaid siis kui vajaduste rahuldamatusest (või rahuldamise võimaluste puudumisest) tulenev pinge on talumatu ning vanema toetav ja hoidev suhe, mis aitab frustratsiooni taluda ja frustratsiooni talumist õppida on ebapiisav või puudub.

 

Kompromiss aga tähendab alati kaotust, kuid kaotus ei ole veel trauma. Täiskasvanud inimest iseloomustab võime taluda kaotusi elurõõmu kaotamata, kahetsedes toimunut, tulla toime süü, viha ja armastustunde valitsemisega, et seeläbi suurendada lähetust teise inimesega ning iseenda armastusvõimet. Täiskasvanud inimeste viha suhetes on eelkõige seotud kõige esimese armastusobjektiga läbi temaga samastumise (samastumine agressoriga), mis kaitseb last esimese hooldaja agressiooni eest. Kahetsus, mis arendab suhet ja lähendab inimesi, aitab ka ühtlasi eemalduda esimesest armastusobjektist, et sügavamalt olla kaasa täiskasvanuea küpses suhtes.

 

Inimesed, kes aga eelistavad iseseisvale ja vastutustundelisele täiskasvanute maailmale lapseea sõltuvuse armsat embust, tänu loomulikult oma liighoolitsevatele vanematele, kes hoiavad lapsed eemal igasugusest kaotusevõimalusest, võivad jäädagi elama Peeter Paani maailma ja nende lapsepõlv ei lõpe kunagi (infantiilne täiskasvanu). Tuntud pioneerilaul „Olgu jääv meile päike, olgu jääv meile taevas, olgu jääv meile ema.“ illustreerib ilmekalt kunagise nõukogude riigi soovi hoida noored Peeter Paani maailmas.

 

Teine äärmus, mis võib välja kujuneda perekondades, kus emotsionaalne suhtlemine laste ja vanemate vahel puudub või on ebapiisav, kus lapsed kohtuvad totaalse kaotuse olukorraga jääb lastele ainsaks võimaluseks saada kohe täiskasvanuks ehk varatäiskasvanuks saada. Pseudotäiskasvanu võib kujuneda sageli näiteks perekonnas, kus last kasvatab depressiivne ema koos passiivse ja äraoleva isaga või on lapsed jäetud lausa füüsiliselt üksinda ja nad peavad ise toime tulema. Pealesunnitud varaküpsus saavutatakse aga emotsionaalse elu kaotuse hinnaga. Need noored inimesed enamjagu naisterahvad, keda mina oma praksises olen kohanud, on äärmiselt intelligentsed, väga hea haridusega, töötavad sageli tasuvatel ja mõjukatel töökohtadel, kuid on täiesti saamatud emotsionaalses elus.

 

TRAUMA TEKE ON SEOTUD VÄLISTE PÕHJUSTEGA

 

Äärmuslikud isiklikud läbielamised, kus inimene kogeb ohtu oma elule või tervisele, saab teada lähedase inimese ootamatust või vägivaldsest surmast võivad viia tõsise psüühilise häire Post Traumaatilise Stressi Häire tekkimiseni. Näiteks, osalemine lahingutegevuses, kogetud vägistamine, läbielatud autoõnnetus või erinevat liiki katastroofid. PTSH tekkimiseni võib viia ka ainult teadasaamine, et lähedane inimene on olnud surma- või vigastamise ohus.

 

Pikaajaline kodune, füüsilis-seksuaalne või poliitiline tagakiusamine või kannatuste põhjustamine, kus kannatanu on pahategija pideva kontrolli all ilma võimaluseta põgeneda, näiteks vanglad, erivajadustega internaatkoolid, sunnitöö laagrid; võivad kaasa tuua äärmusliku pikaajaliste ja tõsiste tagajärgedega trauma. Siinkohal võime mõelda, millised tagajärgi võis põhjustada pantvangistus Liibanonis eesti jalgratturitele ja nende lähedastele.

 

Oma kodumaa ja kultuuri kaotust koos pikaajalise allutamisega vabaduseta ühiskonda, nii kuidas seda kogesid Eesti inimesed, võib vaadelda ka kui äärmuslikku elusituatsiooni, millest alguse saanud PTSH’s võib edasi areneda personaalselt tasandilt kogu ühiskonda hõlmavaks sotsiaalseks häireks.

 

Mida võis tunda inimene, kes oli kaotanud oma isamaa? Ma ei tea seda, küll aga suudan mõista Artur Alliksaare kaotust läbi tema luuleridade, kus ta kirjutab järgmiselt: „Olen kui laev, mille sadam asub mandril, mis ei ole veel tõusnud merest.“

 

TRAUMA ÜLEKANDUMINE JÄRGNEVATELE PÕLVKONDADELE

 

Möödunud kannatused ei ole kahjustanud mitte ainult neid inimesi, kes vahetult nende sündmustega kokku puutusid. Trauma kantakse edasi põlvest põlve nii sotsiaalses plaanis müütidena ja kaotustena (Stalingradi lahingu võit venelastele, Siberisse küüditamine eestlastele ja serblastele kaotus Kosovo väljal) kui ka isiklikus plaanis. Traagiliseks näiteks kauakestvast sotsiaalsest traumast on kreeklaste ja türklaste seitse sajandit kestev vastastikune vihavaen ja leppimatus, mille juured on kauges minevikus, kuid viljad näha veel tänase päeva Küprosel (rahvuste erinevus väljendub väliselt vaid sigaretipaki värvis).

 

Nii isiklik kui ka sotsiaalne trauma kantakse põlvkonnalt põlvkonnale peresuhetes nii alateadvuslikult kui ka teadvustatult. Trauma läbielanud inimeste lapsed pärivad vanematelt trauma kaudsetel viisidel, mitte niivõrd sõnade kuivõrd just protosümboolsete (sümbolieelsed, varasümboolsed) väljendusvahendite kaudu - mitteverbaalne keel, vistseraalne sõnum ja käitumine. Laste suhe vaikivate või psühholoogiliselt surnud vanematega, on ülimalt keeruline, kuna vanemate vaikimises sisaldub võimas protosümboolne sõnum olulise puuduva kohta, mida samas välja ei öelda. Ameerika psühhoanalüütiku Thomas Ogdeni sõnul on tegemist olukorraga, kus vanem on kaotanud nn. „interpreteeriva subjekti“, võime mille abil inimene loob tähendusi olevikus toimunud sündmustele tuginedes möödunud mälestustele ning on oma võimatuse pärandanud lastele. Niisuguses olukorras kaotab inimene initsiatiivi ja näeb end reageerivana teiste tegevustele.

 

Kuigi lapse ja ema suhtes puuduvad sõnad ka esmases kehalises kontaktis on ema ja lapse vaheline suhe häiritud. Kuna trauma kahjustab inimest mitte ainult psüühiliselt vaid ka kehaliselt [2], siis traumeeritud ema ei ole sageli võimeline looma ja hoidma spontaanset kehalist suhet lapsega. Lapse esimene piir välise ja sisemise maailma vahel on kehaline, see on inimese nahk kõigi oma tajuretseptoritega ja ka lapse esimene mina tunne on kehaline ehk ego areng saab alguse keha egost. Inimese keha on esindatud mina tundes ja inimese kehalised kogemused on esindatud psüühilises maailmas!

 

Kui aga ema ja lapse varajases kontaktis puuduvad tunded, ehk teisisõnu sellises kontaktis väljendub intensiivselt just tunnete puudumine, siis võib lapse võime armastada ennast ja hiljem ka teisi oluliselt kahjustuda. Traumeeritud ja depressiivse ema puhul, on ema mentaalsed reageeringud lahutatud keha kogemuslikest reageeringutest. Ema puudulik kontakt oma kehaga võtab ka lapselt võimaluse kogeda oma kehatunnet (ja kui ei ole ema, kes annab tähendusi erinevatele keha elamustele, ei ole ka teadvustatud tähendusi omavaid tundeid, seisundit mida, itaalia neuroteadlane Damagio teadvuseks nimetab). Tekib dissotsiatsioon, kui psühholoogiline kaitse, kus ema kaitseb end valusate tunnete või mälestuste eest (meenutame šokiseisundit, kes on kogenud rasket autoõnnetust) tunnetest eraldumise hinnaga. Laps kujundab sellises olukorras puuduva ema asemele ema imago, kellega ta siis suhelda saab ja kelle eest ta ka hoolitsema peab ja samas ei ole see ema ju reaalne ema. Kui lapse esmane tundeelu kehatasandil välja ei kujune on häiritud ka eneseregulatsiooni mehhanismi tekkimine ja kujunemine. Kahjustada saab lõppkokkuvõttes organismi võime luua tasakaal ehk homöostaas [3]. Eneseregulatsioonivõime all mõistan, võimet seostada tekkivaid tundeid ja kehalisi läbielamusi, võimet luua seoseid vaimse ja kehalise maailma vahel, mis loob aluse rikkale ja rahuldusttoovale emotsionaalsele elule.

 

Armastamisvõime ja eneseregulatsioonivõime rajavad aluse sümboliseerimisvõime väljakujunemisele. Traumeeritud vanemate sümboliseerimisvõime on trauma tõttu kahjustatud ning kogetud sündmused on seetõttu jäädvustatud psüühilisse maailma konkreetsete sündmuste kujul. Näiteks venelane on okupant ja ei mingeid muid tähendusi. Sellised psüühikasse integreerimata ja assimileerimata tunded leiavad sageli väljendust kehalisel teel, somaatilistes häiretes või jäävad psüühikasse kui nimetu ja arusaamatu õud. Võimetus sümboliseerida traumaga seotud tundeid antaks üle järgnevatele põlvkondadele, kellel omakorda tekivad probleemid eelkõige seetõttu inimsuhetes.

 

Saksa psühhoanalüütik Bohleber on maininud, et trauma all kannatavate inimeste reaalsus ei ole muud kui unustatud mineviku peegeldus. Teisisõnu inimest ümbritsev reaalsus pärineb traumaatilise sündmuse ajast ning suhetes kordab inimene kõike traumaga seotut oma käitumises.

 

Näiteks - Vietnami sõja veteran, kes psühhoteraapia tunni ühe hetkega katkestas, püsti tõusis ja põgenes ruumist kui laeventilaator, mille hääl mingil moel meenutas helikopteri labade häält, sisse lülitus. Kuigi väliselt oli mees psühhoteraapias kohal, siis oma sisemise maailma kohaselt endiselt sõjatandril. Unustatud ja väljatõrjutud materjal ilmub taas ja taas inimese ellu, moonutades olevikusündmuste tähendust ning sundides peale mittesobivaid käitumisviise...

 

Inimest poolt esile kutsutud traumaatilised sündmused nagu Holokaust, Golodomor [4], sõda, rahvaste küüditamine on sündmused, mis on väljaspool inimese psüühika taluvuse võimet selliseid kogemusi teadvusesse integreerida ning seetõttu on ka integreerimata sündmuste meenutamine olulisel määral häiritud.

 

Saksa psühhoanalüütik Ilse Grubrich-Simitis on 2007 aastal öelnud Holokausti kohta, et kontsentratsioonilaagrites realiseerus ehk muutus reaalseks psühhootiline ilmaruum, mille tulemusena võime eristada sisemises ja välises maailmas toimuvat teineteisest äärmuslik trauma tagajärjel lagunes. Tekkinud trauma assimileerimine psüühikasse hiljem vabaduses olles, oli sageli võimatu ning tulemuseks oli põhjalik depersonalisatsioon-derealisatsioon [5], mis kanti üle järgnevatele põlvkondadele.

 

Näide vähihaigest mehest, kelle naine pöördus abi saamiseks psühhoteraapia sooviga mehele. Mees paranes vähist, kuid testimisel leiti taas oletatavad vähikolded. Mees elas seda läbi kui tõenäolist surma. Kuigi hiljem selgus, et testi tulemused olid ekslikud ei väljunud mees surmaootuse seisundist ning on selles seisundis veel aasta peale testi ekslikkusest teada saamist.

 

Trauma kandub edasi ühelt generatsioonilt teisele järgmiselt:

 

       - vanemate traumaatilise eluloo sündmuste kordamise kaudu;

       - edasipärandatud vaikimine ja õuduste mälestused;

       - emotsionaalne rigiidsus (jäikus);

       - minevikuga seotud derealisatsioon;

       - enesekeskse ning endastlähtuva käitumise väljatõrjumine.

 

Trauma väljendub käitumises järgnevalt:

 

       - hoolega varjatud peresaladused, ootamatud pausid suhtlemises, puuduvad fotod, peidetud kirjad,

         põhjuseta pisarad mõne kauge linna mainimisel, foobialine suhtumine mõnesse telesaatesse.

 

TRAUMADE KINNISTAMINE JA MÕJU SOTSIAALSELE ELULE

 

Trauma mõju inimese psüühikale väljendub kinnijäämises traumat põhjustanud ajahetke, selles ajahetkes valitsenud tunnetesse ja tähenduste konkreetsusesse. Inimene interpreteerib olemasolevat maailma lähtuvalt oma varasemale tundele, ehk teisisõnu traumat kogenud inimene elab emotsionaalselt trauma hetkes või tundetult ja robotlikult muul ajal. Traumast vabanemine toimub traumaatiliste tunnete juurde pöördumise ja nende tunnete läbitöötamise kaudu. Läbitöötamine tähendab valusate tunnete korduvat kogemist koos tunnetega kaasneva ärevusega, turvalises ja usalduslikus õhkkonnas koos sümboolsete tähenduste (sõnad, kujundid, metafoorid) leidmisega tunnetele. Tunde ja mõtteseoste loomise käigus tekkiv terviklikkuse tunne loob võimaluse oleva hetke adekvaatseks tajuks ja suhteks oleva reaalsusega. 

 

Kinnijäämine traumasse mõjutab inimese emotsionaalset elu ning võib kaasa tuua regresseerumise varajasematesse psüühilise elu viisidesse nii kui näiteks abitusse ja sõltuvusse, mis on omane lapse varajase arengu oraalsele faasile [6] või teiste inimeste tundeelu mitte mõistmiseni nn. peegeldava funktsioneerimise puudulikkusesse (peegeldav funktsioneerimine - võime mõista iseenda ja teise inimese mentaalsust).

 

Peegeldava funktsioneerimise puudumine võib olla vahel ka vajalik kui pelgupaik, kuhu saab põgeneda talumatu välise maailma eest. Pelgupaigas on sul vabadus mõelda omi mõtteid, tunda omi tundeid, fantaseerida ja näha und. Niisugust nähtust nimetatakse ka eskapismiks või skisoidsuseks, kuna vabadus ei laiene välisesse maailma. Väga paljudel inimestel on selline pelgupaik mugavaks koduks, millest muutunud ajas raske lahkuda.

Psühholoogiline trauma võib viia psühhogeense surmani. Traumat kogenud inimese elus asub kesksele kohale agressioon kui kaitse, mis võib olla suunatud kas teiste või iseenda vastu. Oma töös märkan sageli inimesi, kelle autoagressiivsus on omandanud somaatilise häirete, enesehinnangu kaotuse, apaatia, depressiooni, hasartmängu häire, elumõtte kaotuse, ühiskonnas pettumuse jne. väljendusvormid.

 

Traumat kogenud inimene või traumaatilises olukorras olev inimene ei erista sageli fantaasiat reaalsusest ehk teisisõnu ta võibki reaalset maailma näha selliselt kuidas ta soovib ehk vastavalt oma fantaasiatele. Teine äärmus oleks maailma metafoorse tajumise kadumine, mis toob kaasa ümbritseva maailma konkreetse tajumise must valge vastuoluna, kus maailm ongi ainult selline, kuidas ta on ning ei muutu (kui siis vaid mustast valgeks või vastupidi) ega arene ja kus mingeid muudatusi ei ole võimalik teha.

 

Must valges maailmavaates ja suhtumises ilmneb aga inimese psüühika dissotsiatsioon - seisund, kus tema erinevad minaseisundid asuvad justkui eraldiseisvatel saartel, milliste vahel puudub tähenduslik seos ning mis välistab diskussiooni võimaluse. Neuroteaduse arusaamadele vastavalt seostub must valge konkreetne mõtlemine, kas emotsionaalse arengu peetuse või läbielatud traumaga ega ole omane küpse täiskasvanud inimese emotsionaalsele tunnetusele. 

 

EMOTSIONAALSE ELU HÄIRITUS

 

Trauma viib häireteni inimese tundeelus ja suhetes. Sageli esineb olukord psühhoanalüüsis või psühhoteraapias, kus inimene jõuab küsimuseni, et minu psüühiline töö iseendaga viib vastuollu ümbritseva maailma arusaamiste ja arvamustega. Selgub, et sageli meid ümbritsev maailm ei vaja iseseisvalt mõtlevaid ja tundvaid inimesi, pigem on parem olla nii kui on kõik teised (Näide saalist kuhu tuleb inimene ja ütleb, et ta näeb ingleid ja mis temaga siis juhtub). Inimese poolt tuntud tunded, mis teevad ta väärtuslikuks ja unikaalseks äratavad teistes inimestes sageli pahameelt, vaenulikkust või paremal juhul üllatust. Muutus saab alguse alles siis kui oleme vabad tundma ja jagama oma tundeid teiste inimestega ja aktsepteerima teiste inimeste tundeid. See loob võimaluse teiste inimeste kaasa haaramiseks emotsionaalse keskkonna loomiseks ja kujundamiseks. Piisab sõita üle lahe ja kogeda inimeste vahelist suhtlemist Soomes, et mõista erinevust kui tõkestatud on meie emotsionaalne elu.

 

Raskemal juhul võib trauma kaasa tuua kas talumatu ja pideva süütunde aga ka põgenemise tunnete eest ükskõiksuse, apaatia, tuimuse ja kroonilise depressiooni. Paljud raske trauma läbielanud inimesed on aga kaotanud täielikult võime emotsionaalseks eluks ehk trauma on kaasa toonud psühholoogilise surma, võimetuse tajuda ja suhelda maailmaga tunnete kaudu.

 

Emotsionaalse temaatika käsitlust, mida harva leidub ajakirjanduses, iseloomustab pinnapealne tundlemine, mitte aga emotsionaalsete nähtuste sügav ja mitmekülgne käsitlemine üldinimlike väärtuste võtmes.

 

Üheks emotsionaalse elu häirituseks on ka maniakaalne aktiivsus ja liialdane elurõõm, mis sageli kaitseb inimest depressiooni eest. Sageli algab psühhoanalüütiline depressiooniravi maanilise kaitse kõrvaldamisest. Mäletan kui olin just pöördunud tagasi kolm aastat kestnud psühhoteraapia õpingutelt USA’st 1994 aastal kui kuulasin raadiot, siis ei suutnud ära imestada, mis toimub. Raadiost kostsid lakkamatud üleskutsed pidu panna, kastide kaupa õlut kaasa haarata ja kuhugi, kellegagi koos pidutsema tõtata. Eriti teravaks muutus olukord Jaanipäeva paiku, kus pidutsemises mitteosalemine võrdus kuriteoga ning minus tekkis ilmselga reeturi tunne, kuna ma ei liitunud enamusega. Ilmselgelt ei läinud minu poolt kogetu töökas ja toimekas Ameerikas kokku, kujutlusega uue elu algusest Eestis. Saabusin Ameerikast tagasi fantaasiaga, et nüüd tuleb ikka kõvasti tööd teha, et vana sõnnik laudast välja rookida ja Eesti riigile jalad alla saada. Küllap tehtigi aga maanilises võtmes. Küsimus on ka siin olukorras, kus inimeste emotsionaalne seisund tööl või puhkusel ei ole vastavuses reaalse olukorraga inimese ümber.

 

Täna on maniakaalne aktiivsus transformeerunud „teeme ära“ vormi kus ebameeldivate ja sageli ka segaste tunnete eest põgenetakse selgesse ja lihtsasse tegevusse vältides reflektsiooni, eneseanalüüsi, kontemplatsiooni, sisevaatlust jne... Teisisõnu armastusele eelistatakse lõbu kui tunduvalt lihtsamat ja mugavamat tundeelu viisi. (Lõbu leiame Tanel Padari kontserdil, armastust aga Arvo Pärdi muusikat kuulates.)

 

Poliitiliselt konstrueeritud must valge vastaseis, mis sai alguse neljakümnendatel (kus miilitsateks valiti ainult neid, kes ei olnud Kaitseliidus), ning kus inimesi liigitatakse väärtuslikeks või kõlbmatuteks (kommarid ahju) kas poliitiliste või muude isiksusega mitte seotud olevate tunnustele vastavalt. A’la juudid on petised või kõik mehed on sead ja geid on haiged. Niisugust reageeringut erinevustele võib käsitleda kui psühholoogilist kaitsemehhanismi samastumine agressoriga (NB allikas samastumine emaga varajases lapsepõlves, et kaitsta end ema agressiooni eest) ja võimetust kahetsuseks, kus tullakse toime valu, süü- ja vihatunnetega küpsel viisil. Arvete õiendamine teisitimõtlejatega ei ole sageli midagi muud kui võimalus Nõukogude ajal pidevalt kogetud vabaduse puudumist ja alistatuse tunnet taas välja elada, aga nüüd juba olles ise agressori rollis (näiteks reageeringud Silver Meikari loole). Tänase päeva agressorid ei talu teisitimõtlemist samal moel kui nõukogude ajal. (Saatejuhi agoonia mõnda aega tagasi Vikerraadios, kui arutleti et kui hea on elu Eestis ja kuidas ikka tagasi kolida, ning siis helistab keegi, kes ütleb et kolib kindlasti Abhaasiasse tagasi ja oli hea, et neetud Grusiinid sealt ära aeti. Saatejuht püüdis paaniliselt säilitada tolerantsust, mis ka sõnades õnnestus hääletoonis aga mitte.) Võimalus erinevate arvamuste avaldamiseks selgub sageli äärmuslikes olukordades, näiteks hetkel suhtumises Andrus Veerpalu isiksusse seoses dopingu kasutamise süüdistusega. Usk sportlase aususesse välistab kõik teised võimalikud arusaamised. 

 

Mis siit puudu jääb on võime leppida reaalsusega ja andestada neile, kes on süüdi ja kahetsevad.

 

Trauma purustab inimese usalduse ümbritseva maailma vastu. Usaldamatus ei ole seotud ainult inimestega vaid Eesti riigiga, mis väljendub sageli distantseerumises riigi kodanik olemisest ja riigi mänguriigiks tunnistamises. Usaldamatus Eesti riigi vastu on paraku omane vanemale generatsioonile nii täna kui ka neljakümnendatel. Kirjanik August Gailit kirjeldab oma romaanis „Üle rahutu vee“ samalaadset olukorda. Eesti riik ei ole veel inimeste silmis riigiks saanud ning üks põhjuseid on usaldamatus riigi kui institutsiooni vastu. Mänguriiki ei saa ju niikuinii usaldada ja ega teda kaotada ka kahju ei ole.

 

KAOTAJATE STIGMATISEERIMINE

 

Eesti ühiskonda iseloomustab võitja kultus, mida võib psühhoanalüütiliselt vaadelda kui talumatu kaotajakultuuri ümberpööratud vormi. Võitmine on meedias nii kesksel kohal, et kaotustest ei ole võimalik kõnelda. Ja kaotajad saavad koos pensionäride, invaliidide, geide ja teiste edukatest erinevate inimestega külge märgi ehk stigma. Nii kui vene ajal oli O number autonumbril tähistamaks inimest, kes oli roolis purjus peaga, nii on meie ühiskonnas väga lihtne saada roolijoodikuks, ilma et keegi lähemaid asjaolusid selgitaks, miks keegi roolis oli purjuspäi. Illusoorse omnipotentsuse ehk kõikvõimsustunde peidetud kõrvad paistavad aga stigmatiseerimise tagant kaugele välja. Kõikvõimsustunne aga esineb siis kui tegu on abitusega. Edukas ja särav ehk „positively transforming Estonia“ ei vaja eksinud inimesi ega ka traumatiseeritud inimeste kurbi heietusi, vaatame ikka positiivselt edasi kõlab kannatajate kannatusi ignoreeriv loosung sageli. Vähe sellest, traumat kogenud inimene võib saada külge erilise märgi, mis ta ühiskonnast võib välja viia. Ja nii leiavad inimesed, et parem on vaikida. Häbitunne, mis sunnib traumeeritud inimest vaikima on omane enamikule traumadest, keegi ei taha end ohvrina esitleda eriti veel olukorras, kus ohvreid ei soovita näha.

 

Täiendavalt võiks lisada meeste suundumuse infantiilsusele ja vastutustundetule käitumisele, mis eriti selgelt ilmneb lähisuhetes.

 

VÄLJAPÄÄS TRAUMAATILISEST MEELESEISUNDIST

 

Traumast vabanemine toimub vaid traumaga seotud tunnete taasläbielamises. Sotsiaalses plaanis on oluline hoidva ja toetava keskkonna loomine ühiskonna poolt. Muuseas PTSH diagnoosimise järsk kasv Vietnami sõja ajal on seotud sõjavastase liikumise tekkimisega. Kuni Vietnamist tagasi pöörduvaid sõdureid (liisu alusel valiti 18 aasta vanuseid mehi) võeti vastu kangelastena, esines PTSH minimaalselt, oluline PTSH kasv kaasnes Ameerika avalikkuse negatiivse suhtumisega sõtta ning ka sõduritesse, kes sõjast tagasi pöördusid.

 

Isiklikul tasandil on oluline traumast vabanemiseks vajalik hoidev keskkond, mõistev suhtumine ja aktiivne kuulamine, mis loob ruumi vabalt rändavateks kujutlusteks ja erinevate metafooride kasutamiseks ning soodustab mälujälgede ehk mälestuste ümberkorraldamist. Traumast ei saa kedagi vabastada vastu tahtmist, see saab toimuda vaid siis kui inimene soovib lahkuda mineviku vangistusest ja olla avatud uuele kogemusele. Sõnades on see kena, kuid psühhoteraapias aeganõudev ja piinarikas protsess. Leinatöö toimub loomulikult ka suheldes lähedaste ja tuttavatega. Oluline osa on muusikal, teatril, kinol ja kunstil. Samuel Beckett’i näidend „Godot oodates“ võiks olla näiteks, kuidas teater võib aidata traumast vabaneda. Mäletan etendust kui võimast kogemust, kus ajataju kadus ning esimene pikk vaatus tundus vaid lühikese ajahetkena. 

 

Tegelikult ei saa psühhoteraapia ega ka kunst traumeeritud inimest tema kannatustes lohutada ega kannatusi leevendada. Saab vaid koos kannatajatega kannatusi läbi elada. Ja seda teevad just need, kes ootavad Godot, ootavad teatri laval, nad ootavad kedagi, keda kunagi ei tule ja ka ootajad teavad, et ta ei tule. Koos kannatamine ja teiste eest kannatamine on midagi kunstis, mis võib aidata.

 

Trauma töö lahendused on iga inimese tundeelu avastamises, julguses oma tundeid jagada ning ka teisi soovi korral oma rikkalikku tundeellu kaasata.

 

___________________________

 

[1] Kuigi kaotuse sisu on erinev, suhte lõppemise korral säilib veel võimalus suhteks, kuid surma korral on lahkumine tühistamatu, on leinaprotsess mõlemal juhul samasugune, kaotatud inimese sümboliseeritud esinduse loomise protsess. Kuidas aga inimene leinaprotsessi tajub ja läbi elab on erinev.

 

[2] Küsimus on psüühilise trauma mõjus inimese kehale, mis on jäävam, püsivam, kuna keha seostab ohu olukorra evolutsiooniliselt varajaste reageerimisviisidega, mis trauma korral käivituvad. Suhte lõppemine võib olla keha poolt tajutud kui näiteks võimalus kukkuda kuristikku.

 

[3] Homöostaas: bioloogiliste ja küberneetiliste süsteemide võime säilitada neis toimuvate protsesside tasakaalu ning vältida süsteemi põhiomaduste kõrvalekallet (näiteks haigus, meeltesegadus, joove). Inimese puhul on tegu süsteemiga, milles on vaja tasakaalu nii keha ja psüühika vahel, kui ka süsteemi eri osades. Keha ja psüühikat võib vaadelda kui alasüsteeme, milles keha kui süsteemi ülesanne on tagada kehaliste tegevuste (vereringe, hingamine, seedimine, närvisüsteemi tegevus) toimimine, ning psüühika kui süsteemi ülesanne on tagada tundeelu (ambivalentsuse talumine) ja mõtlemisvõime (loogiline ja reaalsusest lähtuv) toimimine.

 

[4] Golodomor on näljahäda aastatel 1932 ja 1933, (aga ka varasematel ja hilisematel aastatel), mis loodi teadlikult totalitaarse Stalin režiimi poolt (1921-1923, 3 miljonit, 1932-1033 7 kuni 10 miljonit ja 1946-1947 vähem kui miljon) Ukraina inimest surid. 

 

[5] Häire, mille all kannatav isik kaebab, et tema psüühiline tegevus, keha ja/või ümbrus on muutunud nii, et see tundub ebareaalsena või automaatsena. Indiviid võib tajuda, et ta ei mõtle enam oma mõtteid, kujutlusi või mälestusi; et ta liigutused ja käimine ei ole tema omad; et ta keha tundub elutu ja võõras; ümbrus näib värvitu ja elu kunstlik, nagu etendatakse seda laval. Mõnel juhul tundub neile, et nad näevad end kõrvalt või oleksid justkui surnud. Emotsioonide kadumine on nendest mitmekesistest fenomenidest kõige sagedasem.

 

[6] Regresseerumine arengu oraalsesse faasi tähendab tagasipöördumist väga varajasse funktsioneerimise viisi, kus inimese peamised vajadused on oraalsed vajadused ning kus täiskasvanud inimene tunneb end abitult, puudustkannatavana ja sõltuvana teistest.

 

© Ants Parktal, 2013 http://et.wikipedia.org/wiki/Ants_Parktal