Mis on õnn?

        Küsimuse üle, mis on õnn, teaduses tavaliselt pead ei murta. Teadlased tegelevad “tõsisemate” küsimustega või vähemalt meeldib meile nii uskuda.

 

Juba ammu ei tegele teadus küsimustega, millele ei saa anda objektiivset ja verifitseeritavat vastust. Kui vaadata raamatute paiknemist poelettidel, siis õnnega tegelevad raamatud asuvad teadusraamatutest üsna kaugel - müstika, new age'i ja eneseabiüllitiste riiulitel. Legitiimses akadeemilises diskursuses kohtab õnne probleemi harva, näiteks psühholoogid räägivad mõnikord õnnest kui teatavast psüühilisest seisundist ja sotsioloogid teinekord arvutavad, kui suur osa mingist inimgrupist väidab end olevat õnnelik.

 

Kuid vaatamata sellele, et me ei mõtiskle päevast päeva selle üle, mis on õnn, tahame ometi õnnelikud olla. Seda soovib meist enamik ja peaaegu iga päev. Millest selline ebateaduslik soov püüelda millegi poole, mis on teaduslikust diskursusest ebapädeva probleemina välja praagitud? Isegi 20. sajandi filosoofias on õnne järele küsimist pseudoprobleemiks peetud, kuna sellele pole võimalik teaduslikul moel vastata. Nii on õnne küsimus saanud akadeemilises arutelus marginaalseks, kuid aegadel, mil teaduslikkuse kriteeriumiks ei olnud veel modernse loodusteaduse meetodid, oli õnn legitiimne akadeemiline teema.

 

KAS RAHA TOOB RUMALALE ÕNNE?

 

Teoreetiline arutlemine õnne üle eristus religioossest õpetusest ja tänavatel õpetatavast elutarkusest juba Platoni loodud akadeemias ja tema õpilase Aristotelese rajatud lütseumis. Õnnest sai ühe filosoofilise alusdistsipliini - eetika - põhiküsimus. Aristotelese arvates ei olegi võimalik õnne teemat vältida, sest õnn on inimelu loomulik eesmärk. Soov õnnelik olla on inimesele sama loomupärane nagu taimele tung kasvada. Küsimus on nüüd selles, mida teha, et õnnelik olla.

 

Eetika väljakujunemise ajal, kaks ja pool tuhat aastat tagasi oli üldrahvalik vastus sellele küsimusele umbes samasugune nagu tänapäeval. Arvati, et inimese teevad õnnelikuks naudingud, mille annavad raha, tunnustus, tervis ja kehaline ilu. Järelikult ei olegi õnne küsimuses midagi mõtelda: saatus kas on või ei ole inimesele andnud ilu ja tervise. Inimese enda hooleks jääb kas raha teenida, et endale naudinguid osta, või siis mingil muul moel ühiskonna tähelepanu ja tunnustust pälvida. Igal juhul seisneb õnn soovide, ihade ja kirgede rahuldamises, olgu nende objektiks kas teised inimesed või ostetavad kaubad.

 

Platon paneb oma dialoogis “Euthydemos” Sokratese selliselt mõtlevatele linnakodanikele tõestama, et rikkusest, tervisest, ilust, heast asjadega varustatusest, lugupidamisest ja isegi eluaegsest vedamisest õnneks siiski ei piisa. Sokrates esitab lihtsa küsimuse: kas raha teeb ka siis inimese õnnelikuks, kui ta on nii rumal? - Loomulikult mitte. Kas sama ei kehti ka asjadega varustatuse, ilu, tervise, vedamise ja lugupidamise puhul? - Küllap vist. Ka neid asju tuleb osata õigesti kasutada, et õnnelik olla. Täiesti idiootse käitumise puhul hävitaks inimene nii oma ilu, tervise kui ka lugupidamise. Ka vedamisest tuleb osata kinni hakata. Järelikult, ütleb Sokrates, on õnneks vaja veel niisugust teadmist, mille abil kõik need suurepärased asjad inimese kasuks pöörata. Me oleme harjunud uskuma, et kui meil ainult oleks raha, küll me oskaksime siis sellega juba õnnelikud olla. Nii nagu Sokratese vestluskaaslased, ei pane me tähelegi, et me vaikimisi eeldame endas selle teadmise olemasolu, mis oskab rikkust, ilu, tervist ja soosingut õigesti ära kasutada.

 

ÕNNEKS ON VAJA TARKUST

 

Mis teadmine see niisugune on? Miks me eeldame, et meis on see teadmine olemas? Kui sotsioloogiliselt uurida rikkaid, terveid, ilusaid ja soositud inimesi, siis tuleb välja, et nad ei ole sugugi õnnelikud. Ometigi tahavad kõik ülejäänud kas või üleinimlike jõupingutuste hinnaga nendesarnaseks saada. Platon kutsub sellist teadmist, mida õnne jaoks vaja on, tarkuseks. Ta läheb isegi nii kaugele, et ütleb: kui see tarkus on olemas, siis pole raha, tervist, ilu ja soosingut enam vajagi. Tark saab õnnelikuks ka ilma nendeta, samal ajal kui nende asjade omanik ilma tarkuseta õnnelikuks ei saa. Stoikud (antiikfilosoofia koolkond: Seneca, Epiktetos, Marcus Aurelius) viivad selle idee oma loogilise lõpuni, väites, et välistel oludel ei ole õnnega mingit pistmist, vaid see on leitav ainult inimese sisemuses teatava õige hingekorralduse ja maailmasse suhtumise korral. Õige hingekorraldus ja õige suhtumine maailmasse on stoikude järgi saavutatav tänu ühte erilist liiki teadmisele. Lugejale on vist juba selge, et see teadmine on filosoofide tagaotsitud sofia (kreeka keeles tarkus). Järelikult, kui keegi tahab õnnelik olla, tuleb tegeleda filosoofiaga (kreeka keeles tarkusearmastusega).

 

Selleks, et õnnelik olla, tuleb midagi mõista, millestki aru saada. Platoni õpilane Aristoteles väitis, et inimene saab õnnelikuks juhul, kui ta teeb seda, mis on talle sama iseloomulik, nagu laevale on iseloomulik merd sõita ja noale on iseloomulik lõigata. Inimene peab saama teha seda, mis on talle loomupärane. Küsimus õnnest taandub järelikult küsimusele inimese eriomasest loomupärasusest: selleks, et hästi elada, on vaja teada, mis on inimesele iseloomulik. Teiste sõnadega, on vaja teada, milline on inimese loomus. Tarkus on järelikult enese tundmine.

 

TUNDEID ON RASKE MÕISTA

 

Ennast tunda pole aga üldsegi nii lihtne. Lihtne on ära tunda oma nägu ja keha - peeglis või fotodel. Lihtne on mõista oma üksikuid soove ja tahtmisi. Enam-vähem mõistetavad on isegi need ühiskondlikud rollid, mida me paratamatult enamiku ajast täidame. Aga ka nende puhul on palju lihtsam mõista rollikohast maski kui seda, kes on selle maski taga. Samamoodi on palju lihtsam mõista inimese poolt kas või iseendale öeldud sõnu kui seda, kes või mis neid sõnu ütleb. Üsna raske on mõista oma tundeid.

 

“Tunne end!” on Euroopa üks vanemaid filosoofilisi õpetussõnu. Ka tänapäeva filosoofid arvavad koos Sokratesega, et õnneks on vaja teadmist, ning ka nemad arvavad, et vähemalt osa sellest teadmisest peab olema teadmine iseendast. Tihtipeale esineb see küsimus niisuguses vormis: mida ma tegelikult tahan, kui ma ihaldan raha, ilu, tervist ja soosingut? Platonlik vastus sellele küsimusele on tõdemus, et inimene igatseb taga seda kogemust, mis oli tema hingel enne sündimist, kui ta veel taevalikes sfäärides ideaalses ekstaasis kümbles. Oma tegeliku mina tundmiseks tuleb selle traditsiooni järgi vabaneda materiaalsest korruptsioonist, mis kehalise eksistentsiga paratamatult kaasas käib.

 

ÕNNEPÜÜDLUS KUI NEUROOS

 

Kahekümnendal sajandil pole enamik filosoofe oma tõelise mina tundmiseks enam kehalisusest vabanemist soovitanud. On arvatud, et inimene polegi midagi muud kui oma sotsiaalsete rollide summa või teatavate käitumis- ja mõtlemisharjumuste kogum. Inimese loomust seletatakse mitte Jumala ega looduse, vaid kultuuri kaudu. Huvitav on selliste poststrukturalistlike psühhoanalüütikute nagu Lacan ja Žižek seisukoht. Nad leiavad, et inimese teadvustatud igatsus raha ja tunnustuse järele mitte ei asenda tema “tegelikku” igatsust millegi jumaliku järele, vaid need ihad varjavad inimese eest asjaolu, et inimeses tegelikult midagi fundamentaalset või olemuslikku ei olegi. Kui inimene enam midagi ei ihaldaks, siis ta samastuks eimiskiga - oma tegeliku puudumisega, ning, nagu Žižek väidab, ta isegi lakkaks olemast. Kõik inimese ihad on järelikult psüühilised häired, mille abil inimene petab end olevaks. Soov õnnelik olla on neuroos, millel põhineb kogu inimese teadlik elutegevus.

 

Olemegi ringiga Aristotelese juures tagasi. Inimene lihtsalt ei saa teisiti, kui tahab õnnelik olla, põhinegu see soov siis tema loomusel või psüühilisel hälbel. Aga enamasti on see iha oma eluga õnnestuda nii suur, et pole aega filosofeerida. Pealegi on niigi selge, mida teha tuleb, et õnnelik olla: tuleb tegeleda “tõsiste” eluliste probleemidega: kuidas raha teenida, kuidas valida eriala ja leida töö, mis inimese ühiskonnale vajalikuks teeks, ning kuidas ennast selle kõige juures veel vormis hoida... 

 

Mis on siis Õnn? Täna oleme õnnelikud, väga õnnelikud! Aeg ja sündmuste arengud pöörduvad ja "söövad" ära meie õnnetunde. Need protsessid toimivad meie tahtest sõltumata ja meie ei saa väevõimuga takistada muutumist. See olukord või teine inimene, mis-kes meid täna õnnelikuks tegi võib homsete muutunud olude korral olla meile kurvastuse allikaks. Isegi siis, kui õnnelik situatsioon säilib, muutub meie võime õnne teadvustada ja kogeda. Kogemused on näidanud, et rahuldatud soovid viivad lõpuks rahulolematusele. 

 

Mida mäletavad inimesed oma suurimatest õnnehetkedest? Ikka rohkem õnnestumise protsessi. Meenub, kuidas salajased soovid vaikselt täituma hakkasid, samm-sammult õnnele lähemale jõudes. Mäletatakse väikesi võite suurte eesmärkide poole liikumisel. Õnne tipphetk, kui õnn kogu oma täiuses lõpuks kohal on, kestab väga vähest aega. Õnne kättesaamine on ka enamasti õnne lõpp. 

 

Kuid seda konkreetset õnne, saab ka säilitada minnes kaasa muutuva õnne muutustega. Muutudes avab õnn meile oma uusi tahkusid, mis seni avastamata. Õnn ise on protsess ja teeb läbi arenguid. Meie elutee on arengute ja õppetundide jada. Kui me muutusi tervitame ja võimaluste piires proovime ise muutuda, siis oleme ju loomingulise protsessi osaks, ehk "ise oma õnne sepad". Kui me aga muutusi kardame, neile vastu töötame, siis ei oota meid muud, kui õnnetu olek. Aeg ja sündmused kulgevad meie arvamustest ja tunnetest hoolimata. Kui me sellega ei lepi, oleme õnnetud. 

 

On mõttetu loota, et jääb pikemalt püsima midagi erakordset, erutavat, uudset. Ka kõige kirkamad situatsioonid tuhmuvad üsna pea argipäevas, see on paratamatus. Pidev muutumine ja kõige olemasoleva areng on sisse kirjutatud selle maailma toimimise seadustesse. Kes seda tunnistab, see lülitab ennast koheselt positiivsele lainele. Olles valmis ja avatud tulevikule, oleme alati valmis ära tundma ja kogema õnne selle kõigis vormides. Oleks väga tervitatav, kui inimene õpiks märkama õnnelikku külge kõiges, mis temaga ka ei juhtuks.

 

Lihtsamalt öeldes: see, mis antud hetkel tundub halb, võib tulevikus kujuneda maksimaalselt positiivseks võimaluseks ja vastupidi. Me võime soovida kogu südamest asju, mis edaspidi hukatuslikuks osutuvad. Sama kehtib ka suhete kohta. Olles armunud, soovime kogu südamest suhte jätkumist armastatuga. Kuid me ei pruugi aimata, et pidev kooselu selle inimesega kujuneb tegelikkuses õudusunenäoks! Äkki peaks hoopis saatust tänama, et teed lahknesid õigel ajal ja mälestusse jätma selle osa suhtest, mis pakkus õnne.

 

Inimene on seda õnnelikum, mida enam ta oma saatusega lepib ja kohaneb. Tuleks olla paindlik ja rõõmustada väikeste edusammude üle, olla hinges tänulik selle eest, mis on hästi. Kõige suurem viga, mida enamasti tehakse, on oma õnne mittemärkamine.

Alustades lihtsatest asjadest võib tõdeda, et väga suur õnn on tõusta üles hommikul heas tervises, täis indu alustada uut päeva. Vaadake, kui palju häirib meid mõni väiksemgi tervisehäda. Kui oleme terved, siis me ei teadvusta kui suur õnn on olla terve! Ja kui palju on meil veel õnne võimalusi, mida märkame alles siis, kui oleme neist ilma jäänud.

Paradoks on: kui inimesel midagi puudub, siis igatseb ta seda ja kui tal see olemas on siis ei pea ta seda miskiks. Kui inimene midagi väga püüdleb, siis paneb ta kogu jõu mängu. Kujutlege sportlast, kes pürgib medalile. Ta igatseb seda võitu ja positsiooni kogu hingest ja elab vaid selle saavutamisele. Kui temast saab olümpiavõitja või maailmameister, siis on suur joovastus, kuid õnn saab varsti läbi peale tervitusi ja rõõmupidustusi. Edasi tuleb vaevarikas ja psüühiliselt ränk... 

 

Väga palju inimlikku õnnetust jääks olemata, kui inimesed mõistaks loodusseadusi ja protsesside sisemisi seaduspärasusi. Vaadake rikkaid ja kuulsaid inimesi maailmas. Kui paljud on neist õnnelikud? Enamus on kimpus oma eraeluga ja iseendaga, peavad ennast varjama ja turvama... 

 

Meie maailm on täis mõisteid ja kontseptsioone. Õnn tavatähenduses on ka üks nendest kontseptsioonidest. Aga mis siis, kui õnne ei olegi olemas?! Muidugi ei ole! Meil ei ole mõtet õnne taga ajada, sest õnne ei ole olemas. See on lihtsalt üks järjekordne kontseptsioon, mis meid oravarattasse paneb. Vähemalt niikaua on see nii, kuni samastame õnne positiivse eufoorilise olekuga, mida üldjuhul kogeme millegi omamise või saavutamise teel.

 

Kuni me otsime õnne, oleme sõltuvuses millestki, mis ei ole meie kontrolli all. Kui me soovime olla õnnelikus suhtes, siis peaks meie kaaslane tegema neid asju, mis meid õnnelikuks teeb (ta peaks vastama meie ootusele ja mudelitele). Kui me soovime olla õnnelikud tööalaselt, peaks meie töö, kolleegid, ülemus ja palk vastama kõikidele meie ootustele. Aga see on ju absurd! Ma ei saa isegi oma elukaaslast panna oma tahtmise järgi käituma, kuidas ma saaksin seda teha siis oma ülemuse suhtes? Just seetõttu ei saagi me mitte kunagi õnnelikuks.

 

Inimene aga tahab jätkuvalt õnnelik olla, ta lihtsalt ei saa teisiti, põhinegu see soov siis tema loomusel või psüühilisel hälbel. Pealegi on niigi selge, mida teha tuleb, et õnnelik olla: tuleb tegeleda "tõsiste" eluliste probleemidega: kuidas raha teenida, kuidas valida eriala ja leida töö, mis inimese ühiskonnale vajalikuks teeks, ning kuidas ennast selle kõige juures veel vormis hoida... 

 

Tõnu Viik, Humanitaarinstituudi filosoofiaprofessor