Metafüüsika probleem, kuidas kodustada Teist

        Jacques Derrida http://et.wikipedia.org/wiki/Jacques_Derrida oli prantsuse filosoof, kelle töödest sai alguse dekonstruktiivne suund tänapäeva filosoofias ja kirjandusteoorias. Derrida filosoofia põhimõisted on kiri (écriture), kohalolu (presence) ja jälg (trace), mille abil ta dekonstrueerib klassikalist metafüüsikat ja sellele iseloomulikku logotsentrismi. Derrida tähtsamaks eeskujuks oli Husserli ja Heideggeri fenomenoloogia, samuti Nietzsche elufilosoofia. Derrida varasemas loomingus on olulisel kohal strukturalismi kriitika, seepärast on tema filosoofiat seostatud ka poststrukturalismi kategooriaga, kuigi Derrida ise seda mõistet ei kasutanud. Püsivamalt tundis Derrida huvi psühhoanalüüsi vastu, käsitledes Sigmund Freudi ja Jacques Lacani ideid filosoofilisest vaatepunktist. 

 

___________________________

 

JACQUES DERRIDA FILOSOOFIA

 

"20. sajandi mõttevoolud". Toim Epp Annus. Tartu Ülikooli Kirjastus, Tallinn-Tartu 2009, lk 699-725, peatüki autor Neeme Lopp 

 

Kirjutamine ei alga siin. Või õigemini: algab küll siin, sellesama rea alguses, aga algab ainult kui saamatu asendus päristisele, esimesele kirjutamisele. Tollele, mis on ammu möödas; tollele, millest on alles ainult lünk – puudumise teravalt tajutav kohalolu, niipea kui on registreeritud kohalolu puudumine – väljakutsuvalt haigutav tühimik: täida mind! kirjuta mind täis! kukuta end minu põhjatusse! 

 

Tõepoolest – kuigi kirjutamine algab justkui siin, on see võimalik üksnes seetõttu, et talle eelneb alati juba mingi „algelisem kirjutamine”, tähenduseelsete paigutuste ja liigenduste ruum, mis alles võimaldab selle, et tähtede kirjapanemine võiks „alata” ning tähendused kirjalaval mingid kohad sisse võtta. Kõik, mis näib algavat, asetub „alati-juba” põhjatule pinnale. 

 

Sellise tõdemusega oleme astunud alžeeria-prantsuse filosoofi Jacques Derrida (1930–2004) mõtteilma. Muidugi pole küsimus ainult alguste väärtuses. Kui kõik on alati-juba, tuleb üleüldse kõik käsitlused loomisest ja tekkimisest, asjade algupärast, nii nagu sellest traditsioonilise filosoofia raamides mõeldakse, ümber mõtelda. See tähendab, et küsimuse alla tuleb seada kogu loomulikuna mõistetud filosoofiline reaalsus, mis käsitleb asju ja nähtusi nende alge, olemuse, identiteedi lähtepunktist, teisisõnu kogu traditsioon, mida võib nimetada kohalolufilosoofiaks.

Maailm kubiseb osadest, olukordadest, strateegiatest, vahelesekkumistest, vigadest, kuid need ei ole hälbed mingist kujutluslikust normaalsusest, vaid asjade „tegelik” seis. Maailm ei sisalda immanentselt peaosa, olukordade olukorda või strateegiat kõikide strateegiate hõlmamiseks, mingit neutraalset eelispunkti, millelt hälbimist identifitseerida. „Olemuslik” hälbelisus (katakrees) sisaldub igas tähendust loovas süsteemis. Derrida püüdis oma tähelepanu suunata vastuoludele ja häiretele lääne filosoofilises traditsioonis, et tuua esile, mis mõtlemises on olnud ajalooliselt välistatud, varjatud, maha surutud. See mõtlemist (ning sellega ka kogu meie elu) juhtivate repressioonimehhanismide vallakätkemine sai kuulsaks dekonstruktsiooni nime all. 

 

Kuna filosoofia piiride uurimiseks pidi Derrida võtma vaatluse alla kogu ajaloolis-filosoofilise küsimuseasetuse tervikuna, peetakse ikka ja jälle oluliseks märkida, et Derrida tööd polegi tegelikult otseses mõttes filosoofia, vaid olemasoleva filosoofia pidev ümberpööramine või ületamine, intellektuaalne klaaspärlimäng, mis ei lisa filosoofiale midagi uut. Tavalise kuvandi järgi on Derrida traditsioonilise filosoofia ja kultuuri destruktiivne kriitik, kelle eesmärk on välja kujunenud arusaamad ja praktikad, olgu siis heade või halbade kavatsustega, lihtsalt ümber lükata. Temas on nähtud nii lääne vastast kui ka lääne postmodernistliku kultuuri eestkõnelejat, nii mõtlejat, kes on ristiretkel kogu filosoofia vastu, kui ka ortodoksset ja elitaarset „tõelise” filosoofia apoloogi. Derrida Prantsusmaa-karjääri jooksul peeti teda „prantsuse Heideggeriks”, Ameerikas tunnustati teda aga esmajoones kui kirjandusteoreetikut, kes õpetab uut lugemisviisi nimega „dekonstruktsioon”. Tänaseks on suurem kära Derrida ümber muidugi vaibunud ja teda seostatakse enim laiaulatusliku metafüüsilise operatsiooniga, mis ei muuda üksnes arusaamist filosoofiast, vaid üleüldse kõigist neist viisidest, kuidas me mõtleme keele, elu ja surma, kultuuri, eetika, poliitika, õiguse, religiooni ja kirjanduse loomuse üle.

 

Alžeeriast Ameerikani

Jacques Derrida sündis 15. märtsil 1930. a koloniseeritud Alžeerias juudi perekonnas. Ta on hiljem korduvalt tunnistanud, et tema sünnipärast kultuuri on raske üleüldse mingiks kultuuriks pidada, kuna see oli segu prantsuse ja araabia kultuurist, judaismist ja üldisest ameerikalikust kultuurist, mida tol ajal ülemaailmselt propageeriti. Vanemad panid pojale nimeks Jackie ning alles hiljem vahetas ta selle Jacques’i vastu, pidades seda prantsuspärasemaks ning seega intellektuaalsemaks ja stiilsemaks. Kuni 19-aastaseks saamiseni elas ta peamiselt El-Biaris ning lahkus siis Prantsusmaale, et asuda edasi õppima. 1952. a sai ta kolmandal katsel sisse École Normale Spérieure’i (ENS), mis pole klassikaline universitas, vaid kolledži tüüpi õppeasutus, mille eesmärk on valmistada ette õppejõude ja professoreid Prantsuse haridus süsteemi tarbeks.

 

1950. aastatel ning osa 1960. aastate esimesest poolest keskendus Derrida Edmund Husserli fenomenoloogia uurimisele. 1957. a esitas ta doktorantuuri astumiseks ka Husserli-teemalise töökava, kuid hülgas selle, et uurida edaspidi Husserlit, saksa idealismi ja fenomenoloogiat ilma plaanita, lõpetades 27-aastaselt ametlikult õpingud. Kuigi tema huvidering laienes järgneva kümnendi jooksul märgatavalt (antiikfilosoofiast strukturalistliku keeleteaduse, etnoloogia ja kirjandusteooriani), tegeles suurem osa ta publikatsioonidest veel kuni 1967. a Husserliga seotud teemadega. Algul oli fenomenoloogia Derrida jaoks vahend, mille abil kritiseerida filosoofiat, ning ta luges Husserlit kui andunud järgija, aegamisi läks tema mõtlemine üle aga Husserli kriitikaks. Husserli kõrvalt hakkas ta aina rohkem tegelema tema õpilase Martin Heideggeriga, kelle vastu kujunes tal hoopis sügavam sümpaatia. Husserl oli Derrida jaoks justkui „katsejuhtum”, tehniline treening, mille käigus ta arendas välja oma mõtlemisstiili. 

 

Husserlit uurides tutvus Derrida Emmanuel Levinasiga, kes oli tõlkinud Husserlit prantsuse keelde ning kellega teda sidus huvi judaistliku religiooni vastu. Levinasi filosoofia iseloomustab hästi seda mittestrukturaalset elementi, mis oli Derrida arusaamades olnud üsna algusest peale: mõtlemine teisest kui millestki, mis on väljaspool olemise-mitteolemise vastandust ning mida pole neis mõistetes kuidagi võimalik väljendada. Siiski ei lähe Derrida lõpuni Levinasi filosoofiaga kaasa, sest Levinas tegi tema meelest liiga suuri vigu ja lihtsustusi, kuid fundamentaalselt oli ta Levinasiga alati nõus. Levinas toob Derrida ikka tagasi esivanemate religiooni juurde, rahulikku, meditatiivsesse, mittemarxistlikku, mittefreudistlikku, puhta filosoofia paika.

Nimelt olid 1960. aastate algul Prantsuse intellektuaalset õhustikku hakanud kujundama marxismi, psühhoanalüüsi ja strukturalismi tuuled, mille suhtes Derrida hoidis alati distantsi, kuid suhestus ajastuomaselt siiski nende kõigiga. Kõige kaugem oli tema suhe „teadusliku” marxisimiga, mida Louis Althusser tutvustas ENS’is 1960. a. Psühhoanalüüsi püüdis Derrida segada Friedrich Nietzsche filosoofiaga ning ei pidanud seda eriteaduseks, vaid omamoodi üldiseks lugemisviisiks, mis harutab lahti ontoloogiat ja olemise privilegeeritust põhistavaid alusmõisteid. Ta ei pidanud seda teaduseks, mis annaks konkreetse pildi psüühilistest normidest või ebanormaalsuse ravist, vaid mõtteviisiks, mille rakendamine õpetab meetodeid, kuidas mis tahes teksti dešifreerida. Kaasaegse strukturalistliku iikumisega hoidis Derrida algusest peale selget distantsi, kuna struktuuride staatilisus ja ajalootus välistas lähenemisviisi, mida esindasid Heidegger ja Nietzsche, ning nende tsentraliseeritud enesessesulgumine välistas teise kui sellise, millest kõneles Levinas. Suurema tähelepanu osaliseks saigi Derrida pärast 1966. a Ameerikas peetud loengut „Struktuur, märk ja mäng humanitaarteaduste diskursuses”, mis kuulutab strukturalismi lõppu ja uue ajastu algust. On oluline, et just selles tekstis kasutas Derrida esimest korda süstemaatiliselt korraga nii Heideggeri, Nietzsche kui ka Sigmund Freudi ideid ning näitas avalikult, et kuigi ta oli tegelenud Husserliga üle kümnendi, oli hoopis nende mõtlejate roll tema filosoofia kujunemisel otsustav. 

 

Infrastruktuurid ja filosoofia Teine

 

1967. a ilmus kolm Derrida raamatut, see oli tema paljude aastate töö kulminatsioon. Kuigi need tekstid kujutavad endast võimast avangut kogu derridalikule mõtlemisele, ei omandanud need võrreldes näiteks Lévi-Straussi, Foucault’, Lacani, Althusseri või Barthes’i tolleaegsete teoste tuntusega kohe sellist populaarsust. Need kolm raamatut olid „Hääl ja fenomen” (La voix et le phénomène), „Grammatoloogiast” (De la grammatologie) ning „Kiri ja erinevus” (L’écriture et la différence). „Hääl ja fenomen” võtab kokku Derrida hilise Husserli-uurimuse. Raamatus „Grammatoloogiast” on Derrida Husserli juba ületanud ning kuulutab sellise mõtlemise algust, mis kinnitab, et struktuurid ja süsteemid, mis toetuvad kohalolule, on alati ekslikud. „Kiri ja erinevus” koondab artikleid ja ettekandeid aastatest 1959–1967, neist olulisemad on Husserli ja Levinasi filosoofiat eritlev „Vägivald ja metafüüsika”, „Freud ja kirjastseen” ning juba mainitud „Struktuur, märk ja mäng”.

Nende kolme teosega sooritatud murrangu kinnistas järgmine kimp raamatuid, mis ilmusid järjestikku 1972. a: „Disseminatsioon” (La dissémination), „Filosoofia ääred” (Marges de la philosophie) ja intervjuukogumik „Positsioonid” (Positions). Siinne peatükk tegelebki peamiselt nende kuue raamatu seisukohtadega, mis on seotud Derrida mõtlemise avanguga. Kuigi Derrida liikus kohalolufilosoofia kriitika juurest hiljem teiste teemade juurde, suunates oma tähelepanu poliitikale, õigusele ja religioonile, eetikale ja esteetikale, samuti inimese „salajasele” elule, millele isegi tal endal puudub ligipääs, ei muutu tema filosoofia mõnes mõttes kunagi ja jääb alati ammutama neistsamadest allikatest kui 1960. aastail. Õigupoolest pole selles midagi üllatavat, kuna murrang, mida Derrida varane mõtlemine püüab vallandada, on suunatud kõigile tähenduslikele süsteemidele ning normidele, mis ühiskondlikke institutsioone üles ehitavad ning tagavad nende toimimise.

 

Derrida tolleaegse mõtlemise võtab kokku hulk mõisteid, mis pole hierarhiliselt organiseeritud, mis täiendavad üksteist ning mida ei defineerita kusagil lõplikult: kiri (écriture), jälg (trace), erinewus (différance), ruumistamine (espacement), märge (marque), täiend (supplément), varu (réserve), jääk (reste), mõra (fissure), äär/ääreala (marge/marche). Ühelt poolt on sellise mõistepaljususe taga kindlasti detsentraliseerimissoov – Derrida püüab vältida ühe keskse mõiste tekitamist. Teiselt poolt on iga selline mõiste omamoodi infrastruktuur, mis üritab viidata vasturääkivustele ja ebakõladele (teisisõnu apooriatele) lääne filosoofia (alus)kontseptsioonide ülesehituses ning neid arvesse võtta: infrastruktuurid kujutavad endast nende vasturääkivuste t a a n d a m a t u t keerukust (complexité irréductible), milles metafüüsika saab eluneda, kuid millest ta ise ei saa mõelda. Nii üritavad Derrida infrastruktuurid (kiri, jälg, täiend, varu jne) avada filosoofia tema Te i s e l e, võimalikkustele teispool olemisele keskendatud filosoofiat, võimalikkustele, mille lääne filosoofia on oma ajaloo vältel pidevalt läbi mõtlemata jätnud. 

 

See tähendab, et Derrida filosoofia üritab võtta metafüüsikavälise perspektiivi, kuid mitte lihtsa vastandumise kaudu, vaid metafüüsika kontseptsioone justkui seestpoolt raputades, nende strateegilist jõudu ära kasutades. Derrida väidab, et meil ei õnnestu metafüüsilisest mõtlemisest täielikult välja astuda, kuna me peame jääma kasutama metafüüsika keelt. Tuleb püsida metafüüsilise diskursuse piiril, võtta positsioon, kus ei oldaks korraga ei metafüüsika sees ega sellest väljas, sest igasugune radikaalne püüd metafüüsilisest sulust pääseda viib üksnes selleni, et langetakse metafüüsikasse tagasi. Sellest pole abi, kui ühed kontseptsioonid lihtsalt teiste vastu vahetada, vaid olemasolevate arusaamade endi kontseptuaalne kord tuleb ümber pöörata ja laiali asetada, et kontseptsioonid paljastaksid selles protsessis ilmnevate vasturääkivuste ja apooriate kaudu ise oma „ääred” ning viitaksid võib-olla ka senimõeldamatutele võimalikkustele teispool metafüüsika piire. Nii tuleb iga kord, kui Derrida kasutab traditsioonilisi termineid, nagu „süsteem”, „algupära”, „loogika”, „struktuur”, „üldine” jt, oma filosoofia esitamiseks, neist mõelda n-ö jutumärkides. Need on justkui kvaasifilosoofilised kirjeldused, mis viitavad teispoole metafüüsika võimalusi: tegu on „süsteemidega”, mis viitavad üldiste ja suletud süsteemide võimatusele, algupäratute „algupäradega”, „loogikatega”, mis ei allu loogikareeglitele jne.

 

Logotsentriline probleem ja õhtumaise metafüüsika ökonoomia

 

1960. aastate algul jõudis Derrida Husserli fenomenoloogia kaudu üldise logotsentrilise probleemini. Nimelt avastas ta, et ka Husserl käsitab ideaalset fenomeni kohaloluna, mistõttu tõsiasi, et fenomenid võiksidki „olemuslikult” olla varjatud, osaliselt mittekohalolevad, jäljelaadsed, jääb Husserlil märkamata. Husserl uuris, kuidas võivad absoluutselt ideaalse objektiivsuse, näiteks geomeetria, vormid ilmneda subjektiivsetes struktuurides. Derrida arvates järeldub Husserli käsitlusest, et kui maailm kipub meile pidevalt ilmnema mingi vahendatuse või viivituse kaudu (st mittefenomenaalselt), siis subjekti enese-jaoks-kohalolus on objektiivsus võimalik. Transtsendentaalse subjekti ideaalne objekt on ta ise.

 

Nii esindas Husserli uurimus teadvuses ilmnevatest fenomenidest Derrida jaoks traditsioonilist metafüüsilist mõtlemist ehk logotsentrismi, mille järgi ideaalne tähendus väljendub „enese-rääkimas-kuulmise” süsteemina mõttetegevuse vaikuses. Sellist kogemust peeti vahendamatuks ja koheseks, justkui unikaalseks kogemuseks asjast endast, mis reprodutseerib iseennast spontaanselt. „Metafüüsika” tähendabki Derrida jaoks üldjoontes igasugust kohaloluteadust, mille maatriks on olemise piiritlemine k o h a l o l u n a selle sõna kõigis tähendustes. Oleks võimalik näidata, et kõik põhialuste, printsiipide või keskme nimetused on alati tähistanud kohalolu invarianti: olemus, eksistents, substants, subjekt, transtsendentaalsus, teadvus, Jumal, inimene jne. 

 

See tähendab, et lääne filosoofia on eelistanud alati kontseptsioone, mis toetuvad vahendamatutele ja kohalolevatele efektidele: elava inimese hääl, mitte selle surnud üleskirjutus; tema teadvuse ja ideede täielik kohalolu, mitte ilma algupärata jälgede süntees; püsivad, ideaalsed tähendused, mitte mälu ja tulevik. Need kontseptsioonid on domineerinud ning määratlenud meie arusaamu terve ajalooepohhi vältel, kuid nad ei sõltu mingist valikust, mida oleks saanud vältida, vaid kogu seda epohhi kujundanud ökonoomiast, mille järgi igasugune tähenduslik ülejääk või hälve ühiskondlike tähenduste väljal taandatakse terviku huvides süsteemist välja kui ebaloomulik, ebaregulaarne, väljaspoolne, mittekohalolu, mitteelu vms.

Kõik metafüüsilised kontseptsioonid alates „ideest”, „olemusest” ja „vormist” kuni „organismi”, „süsteemi” või „struktuurini” põhinevad seega fikseeritud eneseküllasusel, st millegi „väljaspoolse” osalemine on neis mõeldav ainult juhuse või katastroofi mõistes. Juba alates Platonist on kirja osalemist keelesüsteemis mõistetud üksnes puhast keelt m ü r g i t a v a t e elementide s i s s e h i i l i m i s e n a keelde, mitte keelelise tähenduslikkuse tingimusena, millele ongi omane mõningane ebaadekvaatsus ja tähenduste ajalis-ruumiline pihustumine. Nii nähakse näiteks haigust „terve” organismi juhusliku häirena, mitte organismi loomuomase võimalikkusena, kus organism läheb ühest olekust teise, momendina, kus organism kohtub oma Teisega vms. Kogu eespool kirjeldatud „vea” süsteemist kõrvaldamise ajalooline protsess (tervikustamine) kujutabki endast metafüüsika ökonoomiat, mis seab iga ideaalse ja tervikliku süsteemi vastavusse teistega, tuues endaga kaasa metafüüsika sulgumise enesesse. Selle metafüüsilise suluga võitlemine on Derrida filosoofia läbiv ülesanne. Ta rõhutab vajadust mõista, et ideaalsus, kohalolu, asjade fikseeritud olemus kui selline, pole olemuslik või substantsiaalne, vaid see on kogu meie ajaloolisele tähendussüsteemile omane lisandus, mis täiendab seda, mis tähenduses tegelikult puudu on, et meie sümboolne maailm saaks end justkui kompensatoorsete peeglite süsteemis reprodutseerida ja säilitada.

 

Logotsentrismi kriitikas ilmneb ka Derrida suurimate mõjutajate roll: just Nietzsche, Freudi ja Heideggeri tekstides esile kerkinud muudatused üleüldises filosoofilises küsimuseasetuses raputasid metafüüsilist sulgu Derrida meelest enim. Tema jaoks oli oluline, kuidas need kolm mõtlejat tekitasid värinaid kohalolu epohhis või vormis, nii nagu seda oli mõeldud teadvuse kui tähenduse kohalolu mõistes või üleüldse olemise enesestmõistetava privilegeerituse mõistes. Derrida jagas suures osas Nietzsche kahtlusi tõe, tähenduse ja olemise väärtustamise suhtes ning võttis omaks tema käsitluse kõiki võimalikke kontseptsioone läbivast perspektiivsusest, mille suhtes inimene ei asu kesksele positsioonile (kui ühe või teise perspektiivi lähtepunkt). Inimene osutub hoopis ise üheks perspektiiviks teiste seas: Nietzsche jaoks on maailm piiritlematute jõudude mänguväli, mille loomus on inimeseülene ning mis pole teadvuslikult haaratavad – teadvus on vaid nende jõudude toimimise efekt. Seega lahutas Nietzsche igasuguse aktiivsuse teadvusest, nagu seda Descartes’ist alates oli mõistetud. 

 

Teadvuse alge nihutamine köitis Derridad ka psühhoanalüüsi puhul. Freud oli see, kes murdis otsustavalt teadvuse kui eneseideaalsuse mudeli ning näitas, et teadvus on üksnes mitteteadlike protsesside efekt. Derridale oli oluline, et psüühika hõlmab Freudi jaoks radikaalset teisesust, midagi täiesti teist, millele Freud andis metafüüsilise nime – teadvustamatus. Freud kirjeldas korraga nii psüühe sisu kui ka mehhanismi kirjastruktuuri abil, jõudes selle kaudu järeldusteni, et kogu teadvus töötab viivitusmehhanismil ning et kohalolu peamist koda, tajuvat isedust, vormib puuduolu ja inskriptsioon: teadvus on pigem omamoodi kirjastruktuur, jälgede, sisse- ja pealekirjutuste ala, mis ei ole väljaspoolse maailmaga otseses seoses. See omakorda kustutab Derrida meelest põhimõttelise erinevuse maailma algupära ja maailmas-olemise vahel. 

 

Siiski möönab Derrida, et kõik, mida ta püüab teha, poleks võimalik Heideggeri küsimuste avanguta, eriti ja kõigepealt, kui ta poleks tähelepanu pööranud sellele, mida Heidegger nimetab ontilis-ontoloogiliseks erinevuseks, erinevuseks oleva ja olemise vahel, mille filosoofia jätab „teataval viisil” läbi mõtlemata. Filosoofia suudab mõelda üksnes olevast, samas kui oleva olemine, erinevus pelgalt oleva ja tema olemise vahel, libiseb filosoofia pilgu alt välja. Nii on kogu metafüüsiline traditsioon määratletav olemiseunustuse terminites. Selle otsustava erinevuse tematiseerimine inspireeris Derridad tohutult, kuid ta ei liitu heideggeriaanliku lootusega, et olemise ja oleva ühtsus on võimalik, kui meil õnnestuks leida n-ö algsõnad, mis viitaksid olemise suunas algupäraselt. Derrida jaoks on ontoloogiline diferents ületamatu, selle erinevuse möödapääsmatus ongi otsustav mõra, mis viitab mängule, mis kõiksugu entiteete ja nende olemist võimaldab.

 

Dekonstruktsioon

 

Eespool on juba viidatud, et murrang, mida Derrida mõtlemine püüab vallandada, on suunatud kõigile tähenduslikele süsteemidele ning normidele. Derrida töö on kõiksugu verbaalseid, kontseptuaalseid, psühholoogilisi, tekstuaalseid, esteetilisi, ajaloolisi, eetilisi, sotsiaalseid, poliitilisi ja religioosseid maastikke lahti raputada ja muundada. Samuti on viidatud, et seda tööd ei saa teha metafüüsikale kuidagi vastandudes, vaid metafüüsika kontseptsioone, mis muidu sulguvad enesesse, tuleb strateegiliselt ära kasutada. See tähendab, et traditsiooniliste kontseptsioonide pinnalt tuleb mõelda, mis nende muidu suletud struktuuris jääb avatuks. Tuleb mõelda nende kontseptsioonide infrastruktuurilistele võimalikkustele, mis tolles struktuuris a l a t i  j u b a toimivad, kuid mis näivad kuuluvat justkui mingisse (seni)mõeldamatusse korrastusse. See lähenemine on tuntuks saanud dekonstruktsiooni nime all.

 

Algselt tõlkis „dekonstruktsioon” Derrida jaoks lihtsalt Heideggeri mõisteid „destruktsioon” (Destruktion) ja „ülesehitus” (Abbau), mille ülesanne oli traditsioonide lõdvendamise abil paljastada filosoofilise probleemi seesmine areng, mida probleemi kirjapanija ise ei pruugi tähele panna, ning neid seesmisi jõude autori suveräänsuse eest kaitsta. Hiljem omandab dekonstruktsioon aga hoopis laiemad mõõtmed ja hakkab tähistama kogu võitlusvälja filosoofia ja tema Teise vahel. Sellest saab Derrida kõige levinum mõiste, mis leiab peagi viljaka pinnase kõikides humanitaar- ja sotsiaalteadustes, nii et dekonstruktsiooni all hakatakse kohati silmas pidama igasugust kriitilist lähenemist tekstidele. Ometi pole dekonstruktsioon Derrida jaoks mingi lähenemine, see pole lihtsalt meetod, mille saaks uurimisobjektile väljastpoolt lisada, vaid miski, mis t o i m u b, destabiliseerimise loogika, mis on „asjades endis” juba toimimas. See ei juhtu üksnes keeles, vaid igal pool. Isegi oma doktoritöö kaitsekõnes 1980. a peab Derrida vajalikuks dekonstruktsiooni ümbritsevaid vääritimõistmisi hajutada, sõnades, et dekonstruktsioon „pole esmaselt filosoofiliste sisude ja teemade asi (...), vaid just eriliselt ja lahutamatult tähenduslike raamide, institutsionaalsete struktuuride, pedagoogiliste või retooriliste normide, õiguse, autoriteedi, representatsiooni võimalikkuse asi”. Dekonstruktsioon on kuristik, mis avaneb, kui traditsiooniliselt tähendussüsteemilt pidepunktid ära võtta, see on kirjeldatav maavärinana, mis võib alguse saada väikseimast murdumisest või vapustusest. 

 

Kõige selgemalt toimib dekonstruktsioon metafüüsika binaarsete opositsioonide (substants/vorm; subjekt/objekt; meeleline/mõistuslik; keha/intellekt; loodus/kultuur; ruum/aeg; aktiivsus/passiivsus; teooria/praktika; kõne/kiri jne) juures, millesse kõik meie arusaamad paratamatult kuuluvad. Dekonstruktsiooni eesmärk on sellised opositsioonid esmalt ümber pöörata, et paljastada mõistepaari konfliktne ja alistav struktuur: 

 

Selle faasi vajalikkuse tunnistamine tähendab äratundmist, et klassikalises filosoofilises opositsioonis pole meil tegu mitte rahulikult kooseksisteeriva vis-à-vis’ga, vaid vägivaldse hierarhiaga. Üks kahest liikmest valitseb teist (aksioloogiliselt, loogiliselt jne), asetub temast kõrgemale.

 

Mõistete ümberpööramisel avanevad mõtlemise uued võimalikkused, mida ei saa enam tõlgendada vana opositsiooni raamides. Derrida kutsub lugejat tunnetama seda lahtihargnemist, mis toimub, kui võtame ette ükskõik millise mõiste. Derrida arvab, et tekstis on võimalik lokaliseerida momente, mis on teksti ilmse tähendussüsteemi suhtes otsustamata, momente, mis näivad omaenda väärtussüsteemist justkui üle astuvat ning mis avavad juurdepääsu teksti sees peituvale teistsugusele korrale. Nii peituvad Derrida järgi ka logotsentrilisse traditsiooni kuuluvate mõtlejate tekstides varjatud „kohad” sellest traditsioonist väljamurdmiseks, mis viitavad infrastruktuuride toimimisele nendes tekstides, kuid mis sellisena pole realiseerunud. Rousseau’ tekstis leiab Derrida selle momendina kahekülgse sõna supplément (lisand/täiend), Platonil sõna pharmakon, mis võib tähendada nii mürki kui ka ravimit, Marxile viidates sõna Gespenst (tont), mis pärineb kommunistliku partei manifesti avalausest ning mis viitab marxistliku õpetuse saatusele. 

 

Dekonstruktsioon kujutab endast ka omamoodi ühiskondlikku eetikat. See on kui valgustustegevus, mis avab ühiskondliku ala selle allasurutud võimalikkustele. Ühiskondlikud protsessid on oma loomult teleoloogilised – neid nähakse progressina kindlaks määratud lõpppunkti suunas. Teleoloogia on Derrida jaoks tuleviku negatsioon, juba ette teadmine, mis vorm tuleb võtta selle jaoks, mis tuleb. Seades igasuguse teleoloogia küsimuse alla, on dekonstruktsioon kui tuleviku valla kätk, kõikide võimalike variantide avamine ilma võimalusi pärssiva finaalsuseta.

Kiri, jälg ja algupära võimatus

Derrida oli seisukohal, et traditsioonilises filosoofias tekib objektiivne tähendus (enese)kohalolu kui ideaalsuse vormi sisse. Aga mis siis, kui kohalolu on kõigest automaatne afekt, mille abil „enese-rääkimas-kuulmise” süsteem hoiab kinni maailma alge ideest kui millestki eneseküllasest? Mis siis, kui kohalolule juba eelneb mingi teine „süsteem”, mis üleüldse kohalolust mõtlemist võimaldab, kuid mille toimimine on kinni kaetud? Kui kohalolu pole esmane, peavad nihestuma ka käsitlused loomisest (production), tekkimisest (genèse), moodustamisest (constitution), nii nagu neist mõeldakse traditsioonilise filosoofia raamides. Alates raamatust „Grammatoloogiast” asendab need lääne filosoofia aluskontseptsioonid käsitlus kirjast kui inskriptsioonist. Kirjatemaatikas leiab Derrida sissepääsutee kogu „normaalsena” aktsepteeritud filosoofilise reaalsuse ontoloogilise dekonstruktsiooni juurde.

Derrida kasutab kohalolu üldist vormi mõrastava infrastruktuuri kohta traditsioonilist nimetust „kiri” (écriture), kuna see viitab otseselt metafüüsika ajaloolisele situatsioonile, milles on alati olnud selge eristus hääle kui logos’e isa ja kirja kui orvu või vallaslapse vahel. Häälele on tavaliselt omistatud olemuslik ja vahendamatu ligidus mõistuse ja tõega, kiri seevastu tähendab surnud tähemärki, ta on alati tehniline ja esindav, tal pole olemuslikku või ülesehitavat tähendust, niisiis, ta on elavast tähendusest väljaspool. Derrida soovib kustutada erinevuse kõne ja vulgaarse kirjakäsitluse vahel: igasugune tähendus peab juba eelnevalt toetuma mingile kirjalaadsele paigutuste ruumile, mida kogu keel peab eeldama, enne kui seda saab seostada hääle või selle ülesmärkimisega. Seega tähistab Derrida „kiri” omamoodi arhikirja, mis on teispool keelt, ning kõne ja kirja kitsam eristus on hoopis arhikirja kui igasuguse inskriptsiooni võimalikkuse efekt keele pinnal.

„Grammatoloogiast” on õieti pealkiri ühele küsimusele: ja see on küsimus kirjateaduse vajalikkusest, tema võimalikkuse tingimustest ja sellest, millist kriitilist tööd on vaja, et avada talle tegevusväli ja kõrvaldada epistemoloogilised takistused.

Kindlasti ei piisa kirjakäsitluse laienemiseks lihtsalt kõne ja kirja opositsiooni aksioloogilisest ümberpööramisest, vaid tuleb kõrvaldada hulk epistemoloogilisi takistusi, seehulgas ümber mõelda kogu see kompleks, mida filosoofia on nimetanud kogemuseks. Arhikiri toob esile „surnud” aja elava oleviku sees, kogu kohalolu üldise vormi sees. Siin tuleb nähtavale Freudi roll. Freud avastas, et taju-teadvuse süsteem ei tööta vahetus ajas. See, mida me nimetame tajuks ning milles on nähtud „esimest suhet elu ja tema teise vahel, elu algupära”, on alati juba inskriptsioon või pealekirjutus, mitte vahetu taju väljaspoolsest. See tähendab, et taju tuleb mõista kui ajalikustatud, viivitatud, mittevahetut süsteemi, mis on „avatud kõikvõimalikele tajupaigutustele [investissements de sens]”. Kõik, mida tajul oleks võimalik vastu võtta, ei jõua teadvusesse, kuna see peaks tähendama teadvuse lõputut laienemist. Elu püüab end liigse kulutamise vastu kaitsta viivituse abil, juhtides stiimulite voo ühest süsteemist teise (äravoolutee (Bahnung)) ning moodustades teadvustamatusse varu, mis kujutab endast mälujälge, mis ei pruugi kunagi avalduda, kuid on võimeline end hiljem teadvusele korduvalt ilmutama (näiteks unenägudes). Kui välised stiimulid murravad nende mälujälgedeni, mis ei kuulu teadliku mälu hulka ning mis on eemaldatud stiimuli tajumise ajast, siis teadlikku taju ei toimu. Teadlik taju ei kerki nendest püsivatest jälgedest, vaid ainult sellest (irregulaarsest) tajuosast, millele teadvustamatus vastupanu ei osuta. See tähendab, et jälge, mis psüühilises aparaadis toimib, pole kunagi vahetult tajutud, selle tähendust pole kunagi o l e v i k u s läbi elatud, st seda pole kunagi t e a d l i k u l t kogetud. Taju ajast kui millestki pidevast (mis on ju meie iseduse esmane kaitsekindlus) on Freudi järgi seega tajumasina pidevusetu perioodilisuse funktsioon, taju üksnes selle masina töötamisest.

Derrida jaoks tähendab Freudi õpetus niisiis, et see, mida me peame eluks, ei toimu kunagi vahetus ajas. Elu on a l a t i  j u b a jälgede süntees, mis on „algupärasem” sellest, mida seni on peetud algupäraks. Inimese, ja ainulise sündmuse vahele jääb seega alati tühik ning selle tühiku täidabki tähendus, mis põhineb jälgedel ning ei kujuta endast seetõttu algupärase sündmuse vahetut, ideaalset esindajat. Jälg, millena kirjastruktuur toimib, toob traditsioonilise filosoofia vormi sees nähtavale selle võimalikkuse, mis viitab tõelise algupära võimatusele. Inskriptsioon paneb algupära suhtesse sellega, mis on temas otsustamatu, kontrollimatu jõuga, mis toimib alati juba enne algupära. Jälg ei tähenda niisiis algupära kadumist – algupära pole kunagi kadunud, sest seda pole kunagi moodustatudki, välja arvatud sümboolselt, mitte algupäraste jälgede omanemisena. Millegi juhtumine, tekkimine, moodustumine, esilekerkimine, sündmus kui selline, viitab niisiis üksnes omanemismomendile – jälgede algupäratu sünteesi täiendamisele kujutlusega algupärast.

 

Täiend

Foonilise substantsi ülimuslikkuse dekonstruktsioon näitab Derridale niisiis, et igasugune tõeline, lõplik, alusena kohalolev algupära kui tähenduse algus- ja lõpp-punkt, on võimatu. Ometi ei ole see takistanud metafüüsilisel mõtteviisil, mis toetub just sellisele algupärale, valitsemast tervet maailma-ajaloo epohhi. Järelikult peab traditsioonilises mõtlemises toimima miski, mis algupära puuduolekut kompenseerib ja varjab, kuid mis „ise” jääb ilmnemata. Seda infrastruktuuri hakkab Derrida jaoks tähistama salakaval sõna täiend, mille lahtihargnemine Rousseau’ tekstis „essee keelte algupära kohta” paljastab lääne metafüüsika kompensatoorse, varjava „loogika”. 

 

Prantsuskeelne supplément tähendab ühelt poolt lisandit, midagi, mis lisatakse juurde, midagi, mis lisatakse täielikkusele; teiselt poolt aga tähendab see täiendit, st lisatakse see, mis algupäraselt on puudu, et puuduolekut kompenseerida, et see asendada, et täita lünka, ilma milleta ei saaks märgid „loomulikult” funktsioneerida. Lisanduse/täienduse kummaline koosolu, see imelik „loogika”, on nähtav kõiges, millest Derrida kirjutab. Alati, kui me kohtame kusagil kohalolu, toimib seal juba täienduse ja asendamise protsess, mis ideaalsuskujutlust võimaldab ning mis varjab seda, et loodus/loomus (Nature) võiks juba „algupäraselt” olla puudulik. Seetõttu on täiend mõistusele peaaegu vastuvõetamatu: mõistus pole suuteline mõtlema, et puhtas loomulikkuses (physis , loodus, hääl), mis ilmneb eneseküllase kohaloluna, võib peituda puudus ning just selle tõttu on talle midagi veel lisatud, midagi, mis on irratsionaalne, mitteloomulik, mis on isegi ohtlik, sest ohustab kujutlust loomusest endast. Seetõttu on klassikaline mõtlemine täiendi suhtes „pime”. Dekonstruktiivse lugemise ülesanne on täiendit kõige laiemas mõttes silmas pidada. 

 

Enne täiendit pole ühtki loomulikku identiteeti, sellele ei eelne ideaalsust, millele täiend siis lisatakse. Derrida sõnab, et metafüüsiline mõtlemine tahab alati jõuda täiendi juurest allika juurde, kuid selle asemel tuleb hoopis tõdeda, et „a l l i k a  j u u r e s  o n g i  t ä i e n d. Enese-rääkimas-kuulmise süsteem kui ideaalne kohalolu on spekulatsioon, see pole vahendamatu, kohene fenomen. Kohesus on tuletatud asja enda miraažina: märk, kujutlus, representatsioon, mis täiendavad puuduvat kohalolu, on illusioonid, mis meid samal ajal kohalolust kõrvale juhivad. Derrida näitab, et nauding „asjast endast” on läbistatud frustratsioonist: naudingule lubatakse midagi, mis samal ajal pageb; antakse midagi, mis on üksnes asendus, nii et seda „midagi” ei saa enam pidada „kohaloluks”. Asi ei ole kunagi puhtalt kohal, vaid tema terviklikkust asendab alati mingi esindaja, mis viitab üksnes järgmisele esindajale (nagu mõnes Kafka loos). Asi kujutab seega endast lõppematut ahelat, mis vältimatult paljundab täiendavaid vahendusi, mis loovad tunnetust sellestsamast asjast, mida nad edasi lükkavad: see on asja enda, vahetu kohalolu, algupärase vastuvõtu miraaž. Vahetus on tuletatud. Just see, et kõik algab vahenduse kaudu, on „mõistusele vastuvõetamatu”.

 

Korratavus ja tondid

Derrida eesmärk oli niisiis näidata, et kujutlus fenomenide kohalolust on meile peale surutud ning teispool seda on reaalsus, mille kohalolu pole meile kunagi tagatud, vaid mis on kummituslik (spectrale). Kummitusliku reaalsuse moodustavad jäljed, mitte algupärane tähendus. Kuid Derrida ei püüa sellega öelda, et tähendus on alati möödas ning igavesti viibiv, lõpmatult edasi lükatud, justkui eksleks tähendusruumis mingi tabamatu terviktähendus. Vastupidi, inskriptsioon ja jälg kinnitavad, et tähendus on alati siin, kuid mitte kohaloleva fenomenina, tervikuna, vaid kummitusena. 

 

Tähendus kuulub osaliselt alati teise süsteemi, mis muudab tema täieliku hõlmamise ja kontrollimise võimatuks. Tähendusest pole võimalik vabaneda, ta jääb kummitama. Lihtne on vabaneda millestki käesolevast, kuid kuidas saada lahti kummitusest? Tähendus on sisse kirjutatud „süsteemi”, mis asetab ta teispoole olemise ja olematuse opositsiooni. Ta on justkui elav surnu või surnult elav, sest ka kiri on teisel pool surma, surm pole kirja tuleviku jaoks rohkem kohal kui kirja mineviku jaoks. Kiri on juba ette ära märgitud, et ta oleks loetav ka siis, kui kirja autorit pole enam kohal, isegi siis, kui kirja autor on juba surnud: 

 

Selleks et kirjutatu oleks kirjutatu, peab ta jätkama „toimimist” ning olema loetav, isegi kui kirja autoriks nimetatu enam kirjapandu või enda nimel signeeritu eest ei vastuta [répond], olles kas ajutiselt eemal, surnud või kui ta üldiselt, oma absoluutselt aktuaalsete ja nüüdsete kavatsuste ja hoiakutega ei toeta nende tähenduste paljusust, just seda, mis näib olevat kirjutatud „tema nimel”. 

 

Seda potentsiaalset tähenduslikkust, tähenduslikkuse vormi, mis ise ei ole osa tähendusest, nimetab Derrida märkeks. Märge on justkui täke tähistamissüsteemide pinnal, tal pole omaette olemist. Et miski oleks hiljem loetav, peab see olema struktuuriliselt vabastatud igasugusest elavast tähendusest. See peab olema korratav, sel peab olema potentsiaali, et seda korratakse veel ja veel igasugustes kontekstides, olles samas iga kord ainuline. Just see, et kiri funktsioneerib osaliselt alati kui eksemplar, tühi vorm, võimaldab tal ajalistest, ruumilistest ja kontekstilistest muutustest hoolimata säilitada eneses tähenduslikkust, ikka ja jälle kummitama tulla.

Derrida laiem eesmärk oli luua käsitlus, mis suudaks ühildada orgaanilist, „elavat” ainulisust (sündmus) ja mitteorgaanilist, surnud universaalsust (mehaaniline kordus), kuid mitte üht teisele taandades, vaid nii, et mõlemad määratleksid teist, kuid jääksid ometi teineteisest taandamatult erinevaks. Derrida püüdis surma omamoodi demütologiseerida, näidates, et elu ise on juba surmast läbistatud, mis väljendub igasuguses eelmärgistatuses, automatismis jms – mitteelus, mis ei vastandu elule, vaid mis vastupidi on elu südames. Me peame midagi eluks, see on üksnes korduvus, me arvame, et miski on surnud, see tuleb tagasi meid kummitama. Et mõista Derrida filosoofiat, tuleb sellist elu ja surma tontlikku koosolu otsustavalt arvesse võtta.

Essees „allkiri sündmus kontekst” lahkab Derrida korratavuse ja ainulisuse (singularité) koosolu märkes. Nimelt kasutab Derrida korratavuse jaoks mõistet itérabilité. See sõna peaks enesesse kätkema ladina sõna iter (uuesti) ja sanskriti itara (teine). Märge seob kokku kordamise ja teisesuse. Märge, mis ise pole tähenduslik, on teises kontekstis tähenduslikuna loetav, kuna ta säilitab avatuse Teisele, teistele tähendustele, st on alati seotud millegi muu kui endaga. Näiteks kui keegi kirjutab oma vanaisast, võib minu surnud vanaisa tulla mind kummitama, kui ma seda teksti loen. Selles tekstis on märge, mis võimaldab mu vanaisal tulla. 

 

Metafüüsika probleem on alati olnud, kuidas kodustada Teist. Kuid just see, et märge ei kodusta Teist, ei anna sellele mingit püsivat, ideaalset, universaalset identiteeti, säilitab seda oma korratava vormi sees k u i  Te i s t (st viisil, et teine „ise” jääb temas alati varjule), võimaldab tähistamise kestvuse, kogu surma „üleelamise” kontseptsiooni.

 

Erinewus

Paljud eespool käsitletud arusaamad koonduvad Derrida 1968. a ettekandes „erinewus”, mis on justkui Derrida grammatoloogilise avangu argumentide väljapuhastumine ja uuesti esitamine kontsentreeritumal kujul. See on tihedalt allusiivne tekst, mis haakub Hegeli, Saussure’i, Husserli, Levinasi, Koyré, Deleuze’i ja Lacani töödega, kuid põhineb peamiselt ikkagi Nietzsche, Freudi ja Heideggeri mõtteil. Erinewuse puhul pole tegemist tavalise erinevusega diferentseerimise mõttes, sest see jätaks erinevusest mulje kui sündmusest, mitte kui millestki, mis alati juba toimub ökonoomilises viivituses. Erinevus, mille eest ei õnnestu pageda, on erinewus. Erinewus toimib ajalikustava sünteesina: „olevik” moodustub märgetest või jälgedest, mis on võimalikud üksnes juhul, kui nad on seotud millegi muu kui endaga, hoides endas möödunud elemendi märget ning lastes end juba „rikkuda” tuleva elemendi märkest. See muudab omakorda oleviku ise endast erinevaks, igasuguse „entiteedi”, „identiteedi”, „iseenda” iseendast erinevaks. 

 

Différance ühendab endas erinemise ja edasilükkamise tähendusi: 1) tavalises tähenduses on prantsuse verb différer „erinema”, mitte identne olema, olema teine, mis tähendab distantsi loomist elementide vahel, ruumistamist; 2) teiselt poolt viitab prantsuse verb différer ladina verbile differre, mis tähistab tegevust, kus miski pannakse hilisemaks kõrvale, varusse, kui ajaga kalkuleeritakse, viivitatakse, selle tähenduse puhul kasutab Derrida sõna „temporisatsioon”, aja venitamine, viivitus, mis lükkab iha täitumise edasi. Erinewus on tähenduslikkuse mäng inskriptsioonis, mis tingib, et tähistaja ja tähistatava vahele jääb alati tühimik. Erinemise ja edasilükkamisena on erinewus operatsioon, mis on alati juba moodustanud oleviku sisse intervalli, mis ühtaegu lõhestab ja viivitab kohalolu. Just seetõttu kujutab erinewus Derrida jaoks justkui oleva ja olemise vahelise erinevuse eelavanemist. 

 

Ferdinand de Saussure tõdes, et meie keelesüsteemil ei ole substantsiaalset alust, st selle tähendused moodustatakse üksnes omavahelistest erinevustest, Derrida aga osutab, et need erinevused on juba ise efektid, mida võimaldab tähenduste erinevuse/edasilükatuse mäng. Erinewus on liikumine, mille kohaselt keel või ükskõik milline viitamissüsteem on juba „ajalooliselt” moodustatud erinevuste kudumina. See, mida tavatsetakse nimetada tähistatavaks, on sisse kirjutatud süsteemi, kus ta viitab teisele, teistele tähistatavatele erinevuste süstemaatilise mängu raames. Iga asi on selles süsteemis kui erinev ja edasilükatud teine. Derrida lisab, et kui käsitlus „ajaloost” ei sisaldaks endas juba erinevuse lõpliku allasurumise motiivi, võiks öelda, et üksnes erinevused saavadki olla „ajaloolised”. 

 

Erinewus pole haaratav ei taju ega mõistusega. See joon on kas või meil Eestis kutsunud esile Derrida süsteemi võrdlemise negatiivse teoloogiaga. Erinewus näib justkui jumala uue nimena. Samas rõhutab Derrida, et kuigi erinewus jääb meie jaoks alati metafüüsiliseks nimeks, sest see asetub ühe nimena teiste seas keelelisse mängu, ei saa sellel, mida erinewus nimetab, olla nime. Erinewus nimetab midagi, millel pole unitaarset struktuuri (nagu nimel), ta viitab üleüldse igasuguse unikaalse atomaarsuse puudumisele: 

 

See nimetamatu on mäng, mis muudab võimalikuks nominaalsed efektid, need suhteliselt ühtsed ja atomaarsed struktuurid, mida nimetatakse nimedeks, nimede asenduste ahelad, millesse näiteks ka erinewuse nominaalne efekt ise on mässitud, eemale viidud ja uuesti sisse kirjutatud, nii nagu vale sissepääs või vale väljapääs kuulub ikkagi mängu juurde, on süsteemi funktsioon.

Erinewus tähendab, et asjade tähendus kuulub alati juba eristavate ja ühendavate referentside ahelasse. See ei ole mingi sirm, mis asjade tegeliku tähenduse meie eest varjab, vaid erinewus on pigem nagu samasuskeskkond, mis võimaldab üleüldse erinevatest asjadest seotuna kõnelda, kõnelda asjadest k u i  a s j a d e s t.

 

Selles plaanis tuleks mõista ka Derrida (kuri)kuulsat lauset Il n’y a pas de hors-texte – „Pole midagi tekstivälist”. Seda lauset on tihti tõlgendatud üsna kategooriliselt, justkui poleks väljaspool teksti üleüldse midagi, justkui reaalsus oleks vaid tekst. Kuid Derrida eesmärk pole nihilistlik, ta ei püüa väita, et tekstiväliseid vasteid üldse mingil kujul ei eksisteeri, vaid pigem juhtida tähelepanu, et need vasted on tekstuaalsed: meie kujutlused väljaspoolsusest (maailm, reaalsus, transtsendentaalne olemine) on alati juba hõlmatud inskriptsiooni. See, mida nimetatakse asjade tegelikuks eluks, pole kunagi koosnenud muust kui kirjast, „selles pole kunagi olnud muud kui täiendused, asendavad tähistused, mis saavad tulla esile üksnes eristavate referentside ahelas”. See ei tähenda veel, et väljaspool teksti poleks mittemidagi, kuid väljaspool teksti pole ühtki entiteeti k u i  m i s k i t. Eristavate referentside ahelast väljaspool ei esine „asju iseeneses”, asju endid mingis mõeldavas (tekstuaalses) korrastuses. Väljaspool teksti on absoluutselt Teine, mis ei saa tekstuaalsusse siseneda, Teine, mis jääb teksti suhtes alati taandamatult erinevaks. Tähenduse omistamine millelegi on selle taandamine tekstisüsteemi, ringlevate tähenduste konteksti, millest puhas ainulisus jääb alati väljapoole. Ükski asi, millest on võimalik mõelda kui asjast, ei asu selles mõttes kunagi kusagil tekstist väljaspool, ei pääse kunagi erinewuse pidevalt uuesti kontekstualiseerivast, samastavast ja eemale viivast mängust. 

 

Tähendusel pole niisiis juurdepääsu erinewuse seadusele. Sissepääs seaduse enda juurde, mis polegi midagi muud kui see, mis viivitust juhib, on kuni surmani edasi lükatud. Kuid arusaamist sellest juurdepääsuteest on võimalik komplitseerida ning seda keerulisust on võimalik mingitel tingimustel aktualiseerida. Üheks selliseks tingimuseks on näiteks kirjandus.

Derrida ja kõige huvitavam asi maailmas

 

Kirjandus on Derrida jaoks väga oluline. 1989. a antud intervjuus sõnab ta: „Ei rohkem ega vähem kui kogemusena olemisest metafüüsika piiril seisab kirjandus võib-olla kõige piiril, peaaegu teispool kõike, kaasa arvatud ennast. See on kõige huvitavam asi maailmas, võib-olla isegi huvitavam kui maailm.” See tähendab, et Derrida jaoks pole kirjandusteosed olulised üksnes seetõttu, kuidas nad mõjutavad seda, kuidas me mõtleme kirjutamisest, vaid nad mõjutavad märkimisväärselt ka seda, kuidas me mõtleme ajaloost, poliitikast, demokraatiast ja õigusest, maailmast endast. Derrida huvi läheb kaugemale kirjanduse esteetilistest või formalistlikest omadustest. Ta seob kirjanduse otseselt filosoofia, keeleteaduse, teoloogia ja muude mittekirjanduslike tekstidega. See tähendab, et kirjandus pole filosoofiast vaba mäng, eneseküllane tekstuaalne eksperiment, vaid oluline on kirjandus ja filosoofia kokku võtta, tajuda nende kooseksisteerimist nagu ka nende erinevust.

 

Ükski tekst pole kirjanduslik iseenesest. Kirjanduslikkus pole loomulik olemus, teksti sisemine omadus, mis kirjanduse otsekohe eristaks teistest kirjutusviisidest. 

 

Kui see kirjanduse käsiraamat [Mallarmé lühike proosatekst „Mimique”] peaks midagi ü t l e m a, milles meil on nüüd mõningal määral põhjust kahelda, kuulutaks see eeskätt, et ei ole – või pole peaaegu üldse, on väga vähe – kirjandust; et ühelgi juhul pole kirjanduse olemust, kirjanduse tõde, kirjanduse kirjanduslik-olemist või olemist-kirjanduslik. 

 

See näitab, et kirjandus on vaevu üldse kohal, ta on põgus, kirjandust saab kogeda üksnes omalaadi tähelepanu ja pingutuse korral. Teksti „kirjanduslikkus” tuleneb seega hoopis intentsionaalsest suhtest teksti, mis end ise integreerib. Teksti funktsioneerimine kirjanduslikuna on kirjanduse kogemus, mitte selle olemus. Kuid see, et kirjandusel pole olemust, tähendab Derrida jaoks, et ei tohi unustada, et kirjandus on institutsioon, ei tohi unustada võimusuhteid, milles ta eksisteerib, ega seadusi, mis teda olemasolus hoiavad. Kirjanduse toovad esile protsessid, mis on sotsiaalsed, legaalsed ja poliitilised ning mida saab ajalooliselt ja geograafiliselt kaardistada. Nimetus „kirjandus” on ise üsna hiljutine leiutis. On võimalus, et eepika ja lüürika poleks mitte ainult jäänud suuliseks, vaid poleks üleüldse tõstnud esile seda, mida me praegu peame kirjanduseks. Derridad huvitab, kes ja mis kriteeriumi alusel otsustab selle üle, et üks tekst kuulub kirjanduse juurde, kuidas üldse saab miski kirjapandu kirjanduseks ning mis leiab aset, kui see juhtub. 

 

Ajalooliselt on kirjandust loetud mingi domineeriva tähenduse terminites, mis jääb kirjandusest väljaspoole, olgu algupära (biograafilise, ajaloolise) või sihi (esteetilise, moraalse, poliitilise) tähenduses või fundamentaalselt mimeetilisena. Seda võib pidada transtsendentseks lugemiseks. Kuid kirjandus ise avaldab sellisele lugemisele vastupanu, dekonstruktsioon on kirjanduslikes tekstides alati juba toimimas. Kirjandus ei suuda transtsendentset lugemist kõrvaldada, aga ta võib seda komplitseerida ning sellesse komplitseerimise mängu ongi sisse kirjutatud erinevus kirjanduste vahel, kirjandusliku ja mittekirjandusliku vahel. Muidugi ei võitle ükski tekst transtsendentse lugemise vastu absoluutselt, kuid Derrida meelest on tekst kirjanduslik just siis, kui ta mingit tüüpi „originaalse läbirääkimise” kaudu, mis ei kõrvalda tähendust või referentsi, teeb tekstis sisalduva vastupanuga midagi, mida on keeruline defineerida. Keeruline, sest kirjandus o n g i selle keerulisuse kogemise koht. Just selles kohas ristub Derrida huvi kirjanduse vastu tema huviga filosoofia ja metafüüsika vastu.

Derridale meeldib niisiis kirjandus kui omamoodi fiktsioonipraktika, „efektiivse simulaakrumi või korratuse sissetungimine filosoofilisse kirjutusse”, mitte pelgalt lugude leiutamine ja jutustamine. Ta valgustab kirjanduse juures just neid aspekte, millest on konventsionaalsetes raamides kõige raskem kirjutada, kuna need aspektid seavad kahtluse alla nendesamade konventsioonide alused. Derrida arvates märgistavad just need aspektid kirjandust kui kirjandust, samas kui traditsiooniliselt tegeletakse kirjandust uurides nende omadustega, mis on iseloomulikud igasugustele diskursustele. Poeetiliste vahenditega võib analüüsida ükskõik millist teksti (poliitilist manifesti, uudist vms). Nii et kui me eemaldame kirjandusest kõik, mis võiks kuuluda ka teiste tekstitüüpide juurde, jääb efektiivse kirjanduse puhul alles üksnes mingisugune nihestatud suhe traditsioonilisse tähendusse, tähenduslike raamide ja piiride paradoksaalse loogika mäng, omalaadi referentsiaalsuse ja tähendusliku raamistamise momendid.

Derridad huvitavad kirjandustekstid, mis küsimuse „Mis on kirjandus?” eriliselt esile tõstavad, kuid pelgalt ei esita seda (nagu filosoofiline traktaat), vaid säilitavad seejuures täielikult oma ainulisuse, mida ükski kriitika või teoreetiline arutlus ei saa taandada. Derridad huvitab segadusseajav kõhklus singulaarsuse ja eksemplaarsuse vahel: kuidas üks ainuline sündmus, mis kirjandusena aset leiab, saab olla piisavalt mõjuvõimas, et formaliseerida küsimusi ja teoreetilisi seadusi, mis seda ennast puudutavad. Kuigi kirjandus ise on singulaarne, võib ta muutuda eksemplariks ja sisaldada nii mõningast üldisust. Nii saab näiteks ainuline Joyce’i tekst olla samaaegselt hirmutavalt piiramatu ajaloo kokkuvõte. Derrida lisab aga, et selline ajaloo kokkuvõte pole Joyce’i puhul ometi lahutatav a b s o l u u t s e l t singulaarsest sündmusest (selles mõttes eelistab Derrida traditsioonilist sõna „teos” (œuvre)), allkirjast ning seega ka kuupäevast, keelest ja autobiograafilisest inskriptsioonist. See, et „minimaalsesse autobiograafilisse tunnusesse saab koguda suurima ajaloolise, teoreetilise, lingvistilise, filosoofilise kultuuri potentsiaali”, see kirjanduse ökonoomiline võim huvitab Derridad peamiselt. Kirjanduslikuks osutub niisiis selline tekst, milles suhe singulaarsuse ja eksemplaarsuse vahel on esitatud kummitusliku jõuga. Luuletusel on võim kõneleda su sisimate tunnete ja mõtetega ning samal ajal paljastada, kuidas ka neid privaatseid sügavusi võimaldab alati teisesus ja väljaspoolsus, mis läbib institutsioone, seadust, seda, mis ei ole sina, mis kutsub sinu järele ning milleta „sina” ei saaks üldse tulla ilmsiks. Kirjandus ei ole tähenduste paljusus, vaid tähendusest tühjenemise koht, mis sisaldab elava tähenduse potentsiaali. Ta pole unikaalne, vaid korratav ainulisus, mis sõltub avatusest uutele kontekstidele, seega oma erinevusest iga kord, kui teda korratakse.

Oma taandamatu avatuse tõttu tähendusele kehastab kirjandus Derrida jaoks spetsiifiliselt demokraatliku vabaduse ruumi: kirjandus peaks olema institutsioon, mis lubab ö e l d a  k õ i k e  j a  i g a l  v i i s i l . Sellisena on kirjandus justkui demokraatia viimane rinne. Kirjandus annab autorile võimu murda reeglitest vabaks ning need ümber paigutada, luues niimoodi uut suhet loomuse ja kokkuleppelise seaduse vahel. See tähendab, et kirjandus peaks jääma alati osaliselt teispoole seadusjõudu: kirjandus kehastab nõuet mitte vastutada. Just vastutusest keeldumine on ülim eetiline valik. Derrida sõnab: „Kohustus olla vastutustundetu, kohustus keelduda vastutamast oma mõtete või kirjutuse eest kehtestatud võimu ees on võib-olla suurim vastutus”.

Teine Derrida / Derrida Teine

Peatüki algusosa lubas, et alljärgnevalt tegeletakse peamiselt Derrida mõtlemise avangu tutvustamisega. Aga kas peale selle on veel mingi teistsugune Derrida, mingisugune teine Derrida? Või ütleb Derrida teooria, mida on algusest peale struktureerinud Teine, meile kummalisel moel, et me saamegi kõnelda alati ainult teisest Derridast, sest ka „meie oleme üksnes m e  i s e selle paiga kaudu, kus heliseb kaasa teine, surelik teine, meie sees”? 

 

Igatahes teisenes strukturalismi taandudes ka Derrida mõtlemine. 1980. aastate esimesel poolel surid mitmed suurkujud, kelle töö oli olnud seotud strukturalistliku ja poststrukturalistliku liikumisega: Barthes, Foucault, Lacan, Althusser. Suri ka Paul de Man, Derrida hea sõber ja kaastööline Ameerikas Yale’i ülikoolis, millest oli nende kahe ning Joseph Hillis Milleri, Harold Bloomi jt eestvedamisel 1970. aastate teisel ja 1980. esimesel poolel kujunenud Ameerika üks juhtivaid kirjandusteooriakeskuseid. Nende surmadega sureb spetsiifilises mõttes poststrukturalism Derrida mõtlemises ja selle asemele astub üha enam miski muu, teine, mis on seal olnud algusest peale. Derrida pöördub uuesti Levinasi poole ning samuti veidi muutunud nurga alt Heideggeri ja Nietzsche juurde, otsides positsiooni, et kõnelda Teisest, alati ainulisest Teisest ja eetilisest suhtest sellesse. Selle suhte pinnalt avalduvad tunnusjooned, mida on hakatud pidama Derrida religioossuseks. Kuid Derrida religioonil ei ole ajaloolist tausta, teksti või dogmat, see keerleb mittekohaloleva ja ajavälise tuleku ümber, mis kunagi kohale ei jõua, ning õigluse ümber, mis sellesse tulekusse on kätketud ning mis on suurem kui ükski seaduse instants.

1980. aastate lõpust alates kirjutab Derrida selle uue eetika valguses tihemini poliitikast, demokraatia võimalikkuse ja Euroopa saatuse teemadel. Poliitikaga on seotud ka Derrida kaks suuremat hilisteost: „Marxi tondid” (Spectres de Marx, 1993) ja „Sõpruse poliitikad” (Politiques de l ’a m i t i é, 1994). Derrida toetub peamiselt Nietzschele ja Heideggerile, sest kõigi nende kolme jaoks tuleb Euroopa saatus ja olemine mingil moel ilmsiks võimu tahte ja tehnoloogiana ning nende kombinatsioonina globaliseerumises. See omakorda põhjustab reaalsuse ja elu kadu. Derrida otsib maailma, mis kaotsimineku ülekaaluka võimutsemise taga on veel midagi väärt. Derrida rõhutab, et globaliseerumises tekkiva simulaakrumi all on alati taandamatu reaalsus, ainuline sündmus, mida ta illustreerib lapse sündimise näitel. 

 

Perekonnad valmistuvad sünniks ette; see on kavandatud, ette nimetatud, haaratud sümboolsesse ruumi, mis summutab saabumist. Siiski, hoolimata neist ootustest ja äranimetamistest, ei lase ebamäärasus end taandada, sündiv laps jääb etteennustamatuks; ta kõneleb enesest justkui teise maailma a l g u p ä r a s t või selle maailma t e i s e s t algupärast. 

 

Singulaarsuse temaatika ümber koondub ka Derrida autobiograafiline huvi, mis kulmineerub Geoffrey Benningtoniga kahasse kirjutatud raamatuga „Jacques Derrida” (1991). See, mis on „autobiograafiline”, on saladuse paik, mis on surmani edasi lükatud, see on asendamatult ainulise, sinu või minu elu ja surma küsimus. Autobiograafiline on osa paradoksaalsest kogemusest. See, mis on salajane, absoluutselt ainuline, ei avalda ennast, ei saagi ennast avaldada, sest vastasel juhul ei oleks see enam saladus. Et avalduda, peab see jagunema, osalema milleski muus, kuuluma millegi hulka. Jagunedes on see osa žanrist, tüübist, kontekstist, tähendusest, tähenduse kontseptuaalsest üldisusest. Autobiograafiline ainulisus kaotab iseenda, et end avaldada. See tähendab, et iseenda, maailma, teksti loetavust struktureerib saladuse loetamatus. Nii et see, mis iga inimesega sureb, ei näib meile olevat muu kui „maailma algupära, iga kord ainus maailm, ainulaadne maailm, mis, oma lõpus, ilmneb meile nagu see oleks olnud – ainsa ja ainulaadse – algupära juures”, mille juurde juhatav uks on meie ees nüüd suletud. Kuid autobiograafiline saladus on ka inimesele enesele kättesaamatu, inimene on otsustaval moel iseenda suhtes alati pime. Samas on see pimedus ka õnnistus, sest see võimaldab olla avatud Teisele, selle asemel, et sulguda iseenda (nartsissistlikku) eksistentsi. 

 

Kuigi Derrida uskus surma absoluutsusesse, absoluutsesse lõppu, tunnistas ta samas, et selline lõpp on võimatu. Surm on laiali paisatud siia ja sinna, seda võib kohata igal pool kui lõpliku lõpu eeltingimust ning iga lõpp, mis näib meile võimalikest kõige lõplikumana, „kvalifitseerimatu” sündmusena, on võimeline üha uuesti korduma. Kuid kas see, mis tõeliselt juhtub, ei saagi olla üksnes võimatu, sest kuidas üleüldse saaks miski juhtuda, mittemasinlikult, etteprogrammeerimatult, kui kõik on juba ette võimalik? See, mis meile tõesti osaks saab k u i aeg, tuleb sellest, mis enne oli ettenägemata ning mille on eksistentsile justkui kinkinud võimatus. Jacques Derrida suri 8. oktoobril 2004. a.