Objektiivne ja subjektiivne õnn

MIS ON SUBJEKT

 

Subjektiks (ladina keeles subiectum 'alla-heidetu') nimetatakse filosoofias tavaliselt seda, mis on millelegi aluseks.

 

Tänapäeval peetakse filosoofias subjekti all silmas eelkõige inimest, kes on teadvustavana ja tõlgendavana asetatud vastu maailmale kui objektile. Subjekti all tuleb seega pidada silmas vaimset või mõistuslikku alust, mis peab määrama enda jaoks reeglid, mis lubavad sellel maailma kui objektiga kooskõlaliselt suhestuda.

 

Ajalooliselt seostatakse subjekti sellise tähenduse esilekerkimist uusaja filosoofiaga, eelkõige René Descartes´i mõtlemisega, mis põhjendab uusaegse subjektifilosoofia lähtuvalt endamõtlemise teadukindlusest: "Mõtlen, järelikult olen." Kui ainuke asi, mis Descartes´i jaoks on kindel, on mõtleva ego olemasolu, siis tuletab ta ülejäänud maailma, seega objektiivse maailma sellest enda-teadukindluse printsiibist ja uusaegse metafüüsika üldtunnustatud aluseks saabki subjekt.

 

Varem tähendas subjekt pigem mitte-hingelist alust maailmas (tänapäevases tähenduses võiks sellele vastata hoopis ja just objekt), substantsi, seda, mis on aluseks nii inimestele kui ka ulatuvuslikule maailmale, nt Aristotelese puhul võiks subjektideks ehk alusteks pidada olemusi. Vastavalt sellele oli maailma käsitlemise aluseks subjektidest lähtuv uurimine, seega teadmine alustest ehk printsiipidest. Uusajaga kaasneb esmase aluse kitsendamine ühele aluse liigile, filosoofia subjektiks saab inimene; seda võib pidada ka humanismi ja valgustuse tunnusmärgiks või alguseks.

 

Kuigi uusajaga kaasneb muutus subjekti aluseksoleva-tähenduses, siis jääb samaks subjekti teine tähendus: lause alus. Kuna lausumine on üks inimese vaimse endakehtestamise põhivahendeid objektiivse maailmaga suhestumisel, siis on subjekti tähendus lause alusena teatud määral seotud põhitähendusega aluseksoleva teadvusena ja on sellises tähenduses olemas juba Aristotelesel, kes väidab, et lausumine ja otsustamine lause tõesuse ja vääruse üle toimub inimese hinges.

 

Sellele vastavalt võiks siis ütelda, et subjekti kui lause aluse kehtestab subjekt kui inimlik teadvus, mis on metafüüsilises mõttes viimseks otsustajaks igasuguse lausumise üle.

 

OBJEKTIIVNE JA SUBJEKTIIVNE ÕNN

 

Lähtume Aristotelese õnne määratlusest, vastavalt millele õnn on see, mida kõik inimesed endale soovivad ja mille poole nad püüdlevad. Teiste sõnadega, õnn on meie teadliku elu eesmärk kõige üldisemas ja formaalsemas mõttes: kõik need asjad ja olukorrad, mida oma igapäevases tegevuses taotleme, ei oma väärtust mitte iseenesest, vaid seetõttu, et need teevad meid õnnelikuks. Õnnelik elu on hea elu. Me ei taha raha ja kuulsust mitte raha ega kuulsuse enda pärast, vaid selleks, et hästi elada.

 

Mis asjad need on, mida me iga päev taotleme ja mille omamist me hea eluga seostame? Juba kaks ja pool tuhat aastat on nimekirjas olnud tunnustus, võim, rikkused ja raha ning ilu ja tervis. Aristoteles ja Platon lisavad siia ka sõpruse ja kõrge päritolu: Aristoteles ütleb otse välja, et ilma heade sõprade ja hea sugupuuta pole kuigi hästi võimalik õnnelik olla.

 

Tänapäeval oleme harjunud mõtlema, et tunnustuse, võimu, raha, ilu ja tervise olemasolu puhul võib õnnelik olla ükskõik kes. Sõpruse otsinguid asendab tänapäeval pigem perekondliku ja/või seksuaalse läheduse otsing. Sellegipoolest on see üsna ammendav nimekiri.

 

Kui uurida seda, millistest asjadest inimesed unistavad, kui nad ennast õnnelikuna ette kujutavad, siis võib üsna kindlalt väita, et meie endi arvates teevad meid õnnelikuks eelkõige sellised asjad nagu tunnustus, rikkused ja lähedus, olgu see viimane lapsevanema, lapse, sõbra, abikaasa, kujutletava partneri pakutud. Viisin ise läbi uurimuse unistuse tüüpobjektidest ja see näitab, et sõltumata soost, vanusest, haridustasemest ja sotsiaalsest kuuluvusest kerkivad inimeste unistustes esile ühed ja samad stereotüüpsed kujundid:

 

• tunnustusavaldused inimestelt, kes moodustavad meie enesehinnanguga seotud referentsgrupi, sageli lisanduvad siia massilised tunnustuseavaldused identifitseerimata, kuid väga suure inimgrupi poolt (nagu kontserdiaplausi puhul);

 

• elukaaslane, keda ihaldavad kõik, kuid kes on jäägitult pühendunud meile ning kes seda pühendumust andunult demonstreerib. Kaaslaseks võib olla ihaldusväärne vastassoo esindaja, aga ka lapsevanem või laps, või mõni kõrge võimupositsiooni kandja. Kõigi kaaslaste puhul on oluline temalt peegelduv ühiskondlik tunnustus ja tema tunnustuse kaudu saadav lisaväärtus meile endale.

 

• ootamatu rikastumine (nagu näiteks loteriivõidu või varanduse pärimise puhul) ja sellega seotud tarbimisvõimaluste avardumine, aga ka tunnustuse tõus ning meid ära tõuganud inimeste kahetsus.

 

OBJEKTIIVNE TEOORIA

 

Nagu näeme, on enamik meie unistuste positiivsetest kujutelmadest seotud meie isiku väärtuste äratundmise- ja tunnustusega. Isegi igatsus tõelise armastuse järele, mis on sageli inimeste õnneiha teadvustatud osa, on alateadlikul tasandil enamasti seotud ihaldusväärse partneri omamise ja omamisest tuleva sotsiaalse tunnustusega. Samas peab märkima, et otsesed materiaalsed hüved nagu maja või auto on pigem siiski sotsiaalse eneseväärtustamise teenistuses kui vastupidi. Toimetuleku tasemest kõrgema sissetuleku ihaldamise peamine põhjus ei ole järelikult materialistlik hedonism ega tarbimisnauding, nagu arvatakse, vaid ikkagi teiste inimeste tähelepanuga seotud vajadused.

 

Sellised tüüpobjektid joonistuvad välja inimeste unistusi analüüsides. Kuidas on tegelikkuses? Millised on need asjad, mida me taotleme oma igapäevases elus, et õnnelik olla? Mind ei huvita mitte diskursiivne, vaid praktiline tasand; mitte see, mida me arvame, mis meid õnnelikuks teeb, vaid see, milliseid asju me tegelikult päevast päeva taotleme. Nagu kohe näete, on teoreetilise ja praktilise tasandi vahel õnne küsimuses vägagi suured käärid.

 

Proovigem korraks mõelda oma igapäevase elukorralduse peale ja mõelda sellele, mis tuleks välja, kui me paneksime kirja iga meie tegevuse eesmärgi igas ajaühikus. 24 tundi ööpäevas jaguneb enamasti nii, et kümme kuni neliteist tundi me puhkame, sööme ja puhastame end - need on n-ö rekreatiivsed tegevused (siia alla kuuluvad ka rekreatiivsete vahendite ettevalmistus, näit toidu tegemine). Järgmine asi on enamasti töö, mis võtab umbes kaheksa tundi ning mille eesmärgiks on enamasti raha teenida, aga ka sotsiaalne tunnustus. Järele jääb kaks kuni kuus tundi, mille jooksul võib veel midagi teha. Enamusel kulub see ajaviite, koristamise, koduloome (majahoolduse, remontimise ja ehitamise), kultuuritarbimise, massikultuurilise (shopping, televisioon) ajaveetmise, sõprade, potentsiaalsete partnerite otsimise ja nendega kohtumise, lastega inimestel aga eelkõige laste ning mõnel inimesel ka spordi ja selle kaudu tervise peale. Õnnelikkust seostataksegi enamasti nende kahe kuni kuue tunniga, nädalavahetuse ajal pikema ajaga, mille jooksul inimene on vaba tegema, mida ta tahab. Muuseas, kui meenutada, et keskmine inimene vaatab päevas umbes kaks tundi televiisorit, siis võiks järeldada, et üks olulisemaid õnne objekte on televiisor, kuid enamik TV-vaatajaid ise siiski nii ei arva. Õnne ja hea eluga seostab televiisori vaatamist vaid üliväike arv inimesi, eelkõige seostatakse televisiooni rekreatiivse praktikaga.

 

Mida me saame meie elutegevuse ajalisest analüüsist järeldada? Kui jätame välja eesmärgistamata aja (aeg, mis kulub magamisele, laste eest hoolitsemisele, rekreatsioonile ja sellega seotud toimingutele), siis tuleb välja, et esikohal meie valitud eesmärgistatud tegevuse hulgas on rahalise sissetuleku pärast muretsemine, järgnevad juba palju väiksemal skaalal eri inimestel nende eri eluperioodidel järgmised: partneriotsingud, sõbrad, kodumajandus (eluaseme korrastamine, remontimine, ehitamine, dekoreerimine), kultuuritarbimine, massikultuuriline ajaveetmine (eelkõige shopping ja televiisori vaatamine) ja sport.

 

Kui meie unistuste esimesed kolm objekti on kõigepealt sümboolne kapital, siis inimlik lähedus (seks) ja siis raha, siis meie eesmärgistatud tegevuse ajaliselt mõõdetud statistiline keskmine on kõigepealt raha ning selle järel tulevad väikeste vahedega sümboolne kapital, kodu, lähedus (lastega, elukaaslasega, armukesega, sõpradega), sotsiaalne suhtlemine, meeleline nauding, kultuur ja tervis. Elus kulutame me üsna vähe aega ka kehaliste naudingute peale, kuigi hedonistlikus õnneteoorias räägitakse kehalisest naudingust kui ühest kõige olulisemast õnne komponendist. Argipraktika, nagu ka unistuste analüüsist võib aga järeldada, et kehalised naudingud ei ole õnne seisukohalt oluline element.

 

Kas võiks mõtelda nii, nagu hedonistlik õnneteooria teinekord väidab, et õnn ongi lihtsalt nende asjade omamine - nii et mida rohkem neid on, seda parem? Või mingi kombinatsioon neist kõigist, nii et need kõik oleksid esindatud, aga õiges proportsioonis? Ma nimetan sellist arusaamist õnnest õnne objektiivseks määratluseks. Õnn on siin määratletud objektiivsete asjade ehk iha objektide kaudu. Vastavalt sellele võib väita, et kui mul on raha, tunnustus, kodu, lähedased inimesed, sõbrad, meelelised naudingud, kultuurilised naudingud ja tervis, siis ma olengi õnnelik. Õnne objektiivse määratluse võib sõnastada ka hedonistlikult: õnn seisneb iha objektide poolt pakutavas naudingus.

 

SUBJEKTIIVNE TEOORIA

 

Juba Platon ja Aristoteles väitsid, et hea elu taandamine iha objektide omamisele ja sellest saadavale naudingule pole piisav. Platon väitis, et õnne kogemiseks on lisaks iha objektidele vaja ka ühte erilist tüüpi teadmist, mis meile ütleks, kuidas iha objekte kasutada. On ju selge, et selleks, et raha inimese õnnelikuks teeks, on vaja, et see inimene oskaks rahaga ümber käia. Sama kehtib ka teiste õnne objektide suhtes. Aristoteles leidis, et õnne objektid peavad olema seostatud inimese sisemiste vajadustega ja soodumustega ning tema loomuse teostumisega.

 

Sama tõestavad ka kõigi nende inimeste tervemõistuslikud tõdemused, kes on õnne objekte ihaldanud ja need saanud. Need inimesed teavad, et iha objektide mõju õnnetundele on lühiajaline. Seda tõestavad ka lugematud psühholoogilised uurimused rikaste ja kuulsate inimeste (nagu näiteks popstaarid) õnnetunde kohta, mis näitavad, et need inimesed ei ole keskmisest õnnelikumad. Vähe sellest, paljud neist kannatavad lisastressikoormuse all seetõttu, sest kuigi neil on olemas kõik iha objektid, ei saa nad ise ka aru, miks nad siis õnnelikud ei ole, või siis tunnevad nad ennast mittemõistetuna ja oma rollist võõrandatuna, kuna kõik teised eeldavad, et nad peaksid kogu aeg õnnelikud olema tänu sellele, mis neil on, ning seetõttu on nad sunnitud sotsiaalsete kontaktide ajal õnne teesklema, ning see on üllatavalt koormav.

 

Kui nüüd sellest järeldada, et õnn ei seisne iha objektide omamises, siis on kerge langeda teise äärmusesse ja proovida määratleda õnne inimese teadvuse seisundi kaudu, sõltumata sellest, millises objektiivses situatsioonis inimene on ja mida see inimene omab. Sellist õnnekontseptsiooni arendatakse traditsiooniliselt stoitsismis. Seneca, näiteks, räägib õnnest kui ainult inimese sisemuses leitavast rahust või rõõmust, millel ei ole mingit olulist seost välise maailmaga. Stoitsismi võib seepärast määratleda kui õnne subjektiivset teooriat, mis näeb õnne hingeseisundis, mis on sõltumatu välistest asjaoludest. Subjektiivset õnne kontseptsiooni jagab ka enamik tänapäeva psühholooge, kes väidavad, et õnn seisneb selles, kuidas teadvus meile välismaailma vahendab, mitte selles, milline see välismaailm tegelikult on. Sellepärast ongi nii, et tagasihoidlikes materiaalsetes oludes pole õnnelike inimeste osakaal väiksem kui väga kõrge materiaalse heaolutasemega keskkondades.

 

Subjektiivset õnnekontseptsiooni propageerivad ka paljud eneseabiõpikud, mis soovitavad õnne otsival inimesel oma sisemusse pöörduda ja ennast ise n-ö õnnelikuks mõtelda. Subjektiivselt mõistetud õnne saavutamise tehnikateks on tavaliselt meditatsioonid ja mõtisklused, aga ka harjumuste ja suhtumiste muutmine.

 

Kui veel statistiliselt uurida, kas inimesed lähtuvad subjektiivsest või objektiivsest õnnekontseptsioonist, siis enamus väidab ennast uskuvat subjektiivsesse õnneteooriasse, kuid igapäevases elus käitub, nagu teaks, et objektiivne teooria on õigem.

 

Õnneuurijate konverentsi ettekandjad:

Tampere ülikooli psühholoogiaprofessor Markku Ojanen ja majandusdoktor Esa Mangeloja Jyväskylä ülikoolist.

Tallinna ülikooli filosoofiaprofessor Tõnu Viik ja psühholoogiadoktor Anu Realo Tartu ülikoolist.