Kuidas tekivad kestvad psüühilised traumad?

        Sõna "trauma" tuleb kreeka keelest, tähendades sõna-sõnalises tõlkes haava (vigastust või šokki). Kui meditsiinis kasutatakse mõistet trauma enamasti kehalise vigastuse tähenduses, siis antud artiklis käsitletakse psüühilist traumat. Psühholoogilises mõttes on traumeerivaks peetud sellist olukorda või sündmust, mis ületab inimese kohanemisvõime piirid ja kahjustab tema psüühilist terviklikkust.

 

Alljärgnevas artiklis viidatakse traumale mitte ainult kui traumeerivale sündmusele, vaid pigem inimese subjektiivsele reageeringule, kus on arvesse võetud tema traumaeelne (täiskasvanul) või kujunemisjärgus (lapsel) isiksuse struktuur. Lihtsustatult võib öelda, et trauma on mineviku traumaatilise juhtumi jälg olevikus.

 

Maire Riis, EMDR traumaterapeut, Traumateraapia- ja koolituskeskus

 

________________________

 

TRAUMAATILISE OLUKORRA PÕHJUSTATUD MUUTUSED KEHAS JA MEELES

 

Üle jõu käiv traumaatiline olukord või korduvate üleelamiste jada mõjutab indiviidi mitmel eri tasandil. Traumad võivad ajutiselt või püsivalt mõjutada mitte ainult inimese võimet juhtunuga toime tulla, tema ohutaju ja arusaamist endast ning maailmast, vaid ka tema füsioloogiat. Viimaste aastate uuringud traumaatiliste sündmuste läbielamise bioloogiliste aspektide kohta näitavad, et traumade tagajärjel tekivad tihti ulatuslikud muutused nii närvisüsteemis kui kogu keha toimimises: muutub ajutegevus, integreerimisvõime, mälu, hormonaalne regulatsioon, immuunsüsteemi toimimine jm. Sageli on somaatiliste sümptomite taustal, millele arstid seletust ei leia, just traumaatiline kogemus.

 

Trauma riskitegurid

 

Kuigi iga inimene ei saa traumeeritud äärmuslikult stressirohke olukorra tõttu, on teatud olukordi ja tegureid, mille puhul võib rääkida lühema või pikemaajalisema mõjuga kahjustusest. Potentsiaalselt traumeerivat sündmust iseloomustavad juhtunu ootamatus ja äärmine negatiivsus, eluohtlikkus ja vägivaldsus. Uuringud on näidanud, et dissotsiatsioon (ehk eraldumine: tõsised tajuhäired, enesekohasuse puudumine jm) trauma toimumise ajal ja vahetult peale seda vähendab inimese võimet kogetut integreerida ning on seetõttu riskitegur kroonilise traumatisastsiooni kujunemisel.

 

Samuti on trauma riskiks olukorrad, mis pole küll eluohtlikud, kuid seotud kiindumussuhte kaotusega või reetmisega olulise lähedase inimese poolt. Väike laps on traumaatilise juhtumi integreerimisel väga sõltuv hooldajast, kuna lapsel pole üle jõu käiva sündmuse integreerivad aju osad veel välja arenenud. Epidemioloogiliste uuringute järgi mõjutab varase lapseea isikutevaheline (eelkõige peresisene) trauma baasilisi psühhobioloogilisi eneseregulatsiooni võimeid. Samuti on see seotud kõrge traumajärgse stressihäire riskiga (50-75%) ning muude psüühika- ja käitumishäirete riskiga täiskasvanueas. Inimene muutub vastuvõtlikuks kroonilise stressiga seotud seedimis-, ainevahetuse-, kardiovaskulaarsete- ja immuunsüsteemi häiretele/haigustele. Traumaatiliste sündmuste mõjust inimesele on teatud üle 120 aasta. Viimaste aastakümnete aju-uuringud vaid kinnitavad teooriaid, mis loodi Pierre Janet`ja Sigmund Freudi ajal ning samuti seoses I ja II maailmasõjas kogetuga.

 

Juba 1889. aastal näitas prantsuse psühholoog Pierre Janet http://en.wikipedia.org/wiki/Pierre_Janet , et just sündmuse ajal kogetud intensiivsed emotsionaalsed reaktsioonid (äärmuslik hirm, õudus ja abitus) muudavad läbielatu traumaatiliseks. Inimese psühholoogilise adaptiivse mehhanismi ülekoormus häirib kogemuse integreerimist olemasolevatesse mälu süsteemidesse. Protsessid, nagu emotsioonid, mõtted, identiteet, mälestused ja somatosensoorsed elemendid, mis normaalselt saavad ühendatud üheks tervikuks, jäävad nüüd eraldatuks.

 

Traumeeritud inimesed, sõltumata hetkeolukorrast, näivad reageerivat kõigele, mis meenutab traumat sarnaselt algse hädaolukorraga. Traumaatiline kogemus taasaktiviseerub kujutluste, emotsioonide ja kehaliste aistingute kaudu. Janet märgib ka, et kannatanutel on raskusi kogemustest õppimisel. Nad ei ole suutelised traumaolukorda seljataha jätma, vaid muutuvad minevikus kogetud traumast hõivatuks. Pierre Janet järgi jätavad kindlad juhtumised püsivad ning häirivad mälestused - mälestused, kuhu inimene pidevalt tagasi pöördub ning mis teda nii ööl kui päeval piinavad. Kogedes üha uuesti seda sama traumat, puudub neil teadmine, kust pärinevad intensiivsed kehalised aistingud (paanika), visuaalsed pildid (õudusunenäod ja mälusähvatused trauma ajast) ja käitumuslikud elemendid trauma taasesitamisest. Nende energia läheb eelkõige esilekerkivate emotsioonide kontrollimiseks, selle asemel, et hetke hädaolukordade või võimalikele ohtudele tähelepanu pöörata.

 

Pärast traumaatilist olukorda täitub meel pealetükkivate sundpiltidega. Õnnestunud traumaatilise olukorra käsitlemise järgselt töödeldakse juhtunuga seotud info läbi (mälupildid, sensoorsed aistingud, emotsioonid jm) ning ohtlik olukord muutub sündmusteks teiste sündmuste hulgas. Sellest saab inimese eluloo üks osa.

 

Kui aga olukord on liialt stressi tekitav ja/või kui puuduvad või on ebapiisavad juhtunu integreerimiseks vajalikud sisemised ja/või keskkonnast tulenevad ressursid (näiteks lapsel puudub vanem, kes rahustaks; täiskasvanu elab sotsiaalses isolatsioonis), võivad traumaatilised pealetükkivad mälupildid hakata integreerumata elama n-ö oma elu. Inimene peab kasutama suure osa oma jõuvarudest selleks, et toime tulla nende tahtmatult meelde tungivate traumamälestustega.

Taaskogemine, mitte mäletamine

 

Mäletamine on aktiivne ja konstruktiivne protsess: meel süstematiseerib pidevalt meie kogemusi, muljeid, lisades olemasolevale teadmisele uut. Traumeeritud inimestel on nii traumaatilised mälestused kui autobiograafilised, narratiivsed mälestused oma elust. Traumaatilise mälestuse kvaliteet erineb oluliselt autobiograafilisest jutustusest.

 

Normaalsed, argised sündmused integreeruvad ja talletuvad käsitletava loona. Sellist narratiivset mälestust saab teadlikult meenutada, aja jooksul täiendada ja muuta. Jutustades on sellel oma loogiline seos, jutustus on paindlik ja kohandatud vastavalt kuulajaskonnale. Inimene võib rääkida isikliku loo peol olles erinevalt, kui ta räägiks seda oma sõbrale. Mälestused võivad saada uue vaatenurga aja kulgedes. Neid saab jutustada ka nii, et pikk lugu saab räägitud lühikese ajaga. See pole kindlasti mitte videofilm sündmustest, vaid pigem oma loomult juhtunu taastamine. Kui inimesed meenutavad teatud sündmust oma elus, siis nad üldiselt ei koge seda sündmust sellega seotud kehaliste aistingute, emotsioonide, kujutluste, lõhnade või helide kaudu. Näiteks, naisel võib olla selge mälestus sünnitusest, kuid ta ei koge ei sünnituseks kulunud aega ega valusid. Ta võib sellest lühidalt, ilma liigsete detailideta rääkida. Jutustusel on algus, keskpaik ja lõpp.

 

Arstid ja uurijad, kes traumeeritud patsientidega tegelevad, on korduvalt teinud tähelepanekuid, et sensoorsed kogemused ning visuaalsed kujutlused traumast ei kao ajapikku ning neid on ka tavakogemustest raskem muuta.

 

Traumaatilised mälestused on eraldiolevad, tahtmatud taaskogemised, mis koosnevad visuaalsetest kujutlustest, aistingutest ja kehalistest tegevustest, mis vallutavad kogu tajuvälja ja tekitavad inimeses õudust. Selliseid mittesõnalisi mälestusi on enamikul traumeeritutel raske mõista, rääkimata nende ümbertöötlemisest või muutmisest.

Sõnatud mälestused

 

Kui inimene elab läbi trauma, siis öeldakse, et ta kogeb sõnatut õudust. Selle sündmuse emotsionaalne mõju võib segama hakata võimet kogetut sõnadesse või sümbolitesse panna. Oma kogemuste jagamine teistega muutub võimatuks.

 

Traumeeritu võib näha oma meeles sündmusi nagu filmilindilt ja elada neid õudus- ja hirmuhetki uuesti läbi äärmusliku täpsusega, aga ei ole võimeline sellest rääkima või mäletab traumat katkendlikult.

 

Enda olemasoluga ähvardav integreerimata üle jõu käiv sündmus pole inimese meeles lõppenud, ei asetu kuhugi, vaid traumeeritu elab seda uuesti läbi ka siis, kui tõeline sündmus/oht on möödas. Keha reageerib nii, nagu ähvardav olukord kestaks.

 

Mõelge näiteks inimese peale, keda on tänaval röövitud ja kelle kallal on tarvitatud vägivalda. Kui inimene näeb sarnast või samamoodi riietunud või sarnaselt liikuvat, samast suunast tema poole tulevat inimest, siis reageerib keha ühendamatute traumamälestuste tõttu nii, nagu toimuks rööv ja vägivald uuesti. Meelel kulub aega, et rahuneda ja mõista, et midagi halba pole juhtumas. Kui traumeeritu satub jätkuvalt samasugusesse valehäire olukorda, kaotavad kehareaktsioonid väärtuse informatsiooni edastajana ja traumeeritu võib hakata oma sisemisi kehalisi signaale kartma. Sel moel saab enda kehast justkui vaenlane, mida on vaja tuimestada ja millega ühendus katkestatakse.

Vältimine või tuimenemine

 

Traumeeritu võib üritada hakkama saada talumatu ülierutuvusseisundi ja kehaliste valehäiretega kahel erineval moel. Ta võib kas eemale tõmbuda kõigest, et vältida traumaga seotud mälestuste vallandumist, või ta võib end tuimestada nii, et ei tunne mitte midagi.

 

Ka ühekordse tõsise enda puutumatust kahjustava trauma järel võib traumeeritu eristada ennast maailmast, mis on täis meenutajaid juhtunust. Tuimestamiseks võib inimene hakata kasutama meelemürke. Nii võib ka täiskasvanueas toimunud tugeva trauma tagajärjeks olla alkoholism.

 

Ebaõnnestunud integratsioon

 

Traumeerumine on traumajuhtumi ebaõnnestunud integratsiooni tagajärg. Tugev, elu ohustav olukord põhjustab kõigile imetajatele tüüpilise kaitsesüsteemi/reaktsiooni aktiveerumise kehas ja meeles. Keskendumine ohule kitsendab tähelepanuvõimet, vähendab ajataju ja tuimestab tunded. See kõik raskendab tervikliku mälestuse loomist juhtunust ja teeb selle traumasündmuse integreerimise muu läbielatuga raskeks.

 

Pierre Janet täheldas juba 1900. aastatel, et sündmuse integreerimiseks on vajalik läbielatu sisemiste ja välimiste kogemuste ühendamine ühtseks tervikuks: "See juhtus minuga, sellel on teatud aeg ja koht ja tähendus minu elule."

 

Traumeeritud räägivad endaga toimunud hirmutavatest sündmustest ilma tunneteta ja enesekohasuseta, nagu loeks raportit kellegi teise elust. Nad kirjeldavad, et kuigi teavad, et sündmus puudutab neid, "tundub, nagu see oleks juhtunud kellelgi teisega". Vahetult traumaatilise sündmuse järel on enesekohasuse puudumine täiesti normaalne. See ei tähenda automaatselt trauma teket. Olukord on võimalik sellest hoolimata läbi töötada. Inimestel, kellel traumasündmus ei integreeru, jääb enesekohasuse puudumine püsivaks selle sündmusega seoses.

 

Traumeeritud võivad kogeda irratsionaalset süütunnet seoses juhtunuga. Näiteks saab inimene kuulda oma lähedase ootamatust kaotusest. Esialgu võib ta seda eitades käituda, nagu midagi tõsist poleks juhtunud. Hiljem oma käitumist meenutades, võib ta endast mõelda kui tundetust ja kalgist inimesest, kuna mõtles juhtunust teada saades tavaliste argiste asjade peale.

 

Traumaatilisest kogemusest puudub enesekohasus ja juhtunu võib tunduda ebatõeline: "See ei saa olla tõsi. See ei saa olla juhtunud". Ka tundeid ei pruugi olla. Selline on inimese loomulik ja esmane psüühiline kaitse üle jõu käiva sündmuse puhul. Täielikult kontrollimatus olukorras saab inimene kontrolli selle läbi, et võtab vastutuse juhtunu eest enda peale. Nii kaitseb ta end talumatuna tunduva täieliku abitustunde eest. Nõustamisel või teraapias tuleb selgitada tavalisi traumareaktsioone, mis aitab inimesel endaga toimuvat normaliseerida ja on rahustava toimega. 

 

Kui töökohas juhtub vägivaldne sündmus, siis on levinud praktika, et otsesele kannatanule võimaldatakse puhkus. See otsus tasub aga kaalumist. Kui kannatanu jääb koju ja teised töötajad käsitlevad tööl juhtunud sündmust, et juhtunust ühtest pilti luua, siis pärast puhkust tööle naasev töötaja võib selle juhtumi suhtes olla täiesti erinevas olukorras. Kolleegid on oma kogemusi jaganud ja reageeringuid käsitlenud, kuid kodusolnu jaoks poleks see oht justkui lõppenud. Selline ohtu n-ö kinnijäämine võib aga tekitada häbi ja panna inimese tundma end teistest halvemana, mistõttu ta võib jääda isolatsiooni.

 

Traumeeritud inimene mõistab harva, et tema intensiivsed reaktsioonid baseeruvad minevikukogemusel. Tema kogemus tundub kui "see juhtub jälle, ma olen ikka veel ohus". Ohutundega seotud otsused ja tegevused kalduvad olema pigem impulsiivsed või ebasobivad, arvestades tegelikku reaalsust. See vaid suurendab inimese abitust, häbi ja viha ning hoiab alles enesepõlgust. Traumaga seotud enesekohased uskumused, mis niigi halvendavad somaatilisi sümptomeid, leiavad kinnitust: "Minuga ei saagi midagi head juhtuda"; "Ma ei väärigi seda, et tunda end turvaliselt".

 

Kuna traumeeritutel on reeglina suuri raskusi oma kehaaistingute tajumisel, on tulemuslikus traumateraapias oluline õpetada inimest taluma tähelepanu pööramist oma sisemisele kogemusele, reguleerima kehalist erutusseisundit ning eristama ja taluma emotsioone ning kehaaistinguid enne kui hakatakse tegelema traumeeriva minevikuga.

 

Alates 1990. aastate algusest on olnud olulisi arenguid traumeeritud inimeste psühhoteraapias, kus on arvesse võetud neuroteaduste uuringute tulemusi. Ühekordsete traumaatiliste sündmuste ravina on kasutusel tõhusaid traumade läbitöötamisele organiseeritud teraapiaid, mis pääsevad ühendusse sõnadeta salvestunud traumameenutajatega. Üheks taoliseks on ka Eestis viimastel aastatel kasutusel olev traumapõhine terapeutiline sekkumine EMDR http://www.emdr.com/ (Eye Movement Desensitization and Reprocessing), mille väljaõppe on tänaseks saanud paarkümmend psühholoogi ja psühhoterapeuti.