Carl Gustav Jungi psühholoogilised tüübid

        Šveitsi teadlane, psühholoog, psühhiaater ja psühhoterapeut Carl Gustav Jung http://et.wikipedia.org/wiki/Carl_Gustav_Jung (1875-1961) oli Sigmund Freudi õpilane ning tal oli suur, ligi 60-aastane, psühhiaatriline praktika. Elutöökäigus süstematiseeris ta oma vaatlusi ning jõudis järeldusele, et inimeste seas eksisteerivad püsivad psühholoogilised erinevused. Need erinevused puudutavad tegelikkuse tajumist. Jung pani tähele, et psüühika struktuur, mida kirjeldas S. Freud, avaldub inimestel mitte ühtmoodi, vaid selle iseärasused on seotud erinevate psühholoogiliste tüüpidega. Uurides neid iseärasusi, Jung kirjeldas kaheksa psühholoogilist tüüpi. Väljatöötatud tüpoloogia oli aastakümneid kasutatud ja täpsustatud nii Jungi, kui ka tema õpilaste poolt. Esimest korda Jung kirjeldas seda oma raamatus „Psychologische Typen“ http://en.wikipedia.org/wiki/Psychological_Types , mis ilmus 1921. aastal. 2005. aastal see Carl Gustav Jungi raamat „Psühholoogilised tüübid“ http://www.apollo.ee/psuhholoogilised-tuubid.html ilmus lõpuks ka eesti keeles.

 

Lähtudes C.G. Jungi tüpoloogiast, igal inimesel, peale talle omaseid puhtindividuaalseid jooni, on samuti teatud kindlale psühholoogilisele tüübile kuuluvad jooned. Antud tüübi esindaja psüühika funktsioneerimisel avalduvad suhteliselt tugevad ja nõrgad funktsioonid, ning ilmneb ka konkreetse inimese teatud tegevuse stiil. „Kaks inimest näevad ühte ja sama objekti, kuid nad näevad seda mitte nii, et mõlemad saadud pildid oleksid absoluutselt identsed. Lisaks tundeorganite erinevale teravusele ja isiksuslikule võrdsustamisele, sageli esinevad sügavad erinevused tajutava kujutluse psüühilise assimilatsiooni liigis ja mõõtmes“, - kirjutas Jung.

 

Igat inimest võib kirjeldada ühe Jungi psühholoogilise tüübi terminites. Sealjuures, tüpoloogia ei eita inimeste iseloomude mitmekesisust, ei sea ületamatuid takistusi, ei sega inimesi arenemast, ei aseta piiranguid inimese valikuvabadusele. Psühholoogiline tüüp on isiksusestruktuur, karkass. Paljud ühte ja sama tüüpi kuuluvad erinevad inimesed, kellel on suur sarnasus välimuses, maneerides, kõne ja käitumise eripärasuses, ei saa olla sarnased absoluutselt kõiges. Igal inimesel on oma intellektuaalne ja kultuuriline tase, omad ettekujutused heast ja halvast, oma elukogemus, omad mõtted, tunded, harjumused ja maitse.

 

Sealjuures oma isiksusetüübi tundmine aitab inimestel leida just nimelt temale omaseid vahendeid eesmärkide saavutamisel, olema edukas elus, valides kõige sobivamaid tegevusvaldkondi ja saavutama neis parimaid tulemusi. Seega, Jungi tüpoloogia aitab meil mõista, kuivõrd inimesed tajuvad maailma erinevalt, kuivõrd erinevaid kategooriaid kasutavad nad oma toimingutes ja otsustustes.

 

Vaatluste kirjeldamisel tõi C.G. Jung esile uued mõisted, millele rajanes tüpoloogia ja mis võimaldasid psüühika uurimisel kasutada analüütilisi meetodeid. Jung väitis, et iga inimene on algselt orienteeritud kas elu väliste külgede tajumisele, kus tähelepanu on suunatud valdavalt välismaailma objektidele, või seesmistele, kus tähelepanu on valdavalt suunatud subjektile. Selliseid maailma, enese ja oma seoste teadvustamise viise maailmaga, nimetas ta inimese psüühika suundumusteks. Jung nimetas neid kui ekstraversiooni ja introversiooni:

 

„Ekstraversioon on teatud määral huvi suunatus valjapoole, subjektilt objektile“.

 

Introversiooniks nimetas Jung huvi suunatust sissepoole, kus „motiveeriv jõud kuulub kõigepealt subjektile, samas kui objektile kuulub vaid pigem sekundaarne tähtsus“.

 

Kuna mõisted ekstraversioon ja introversioon vajavad põhjalikumat lahtiseletamist, siis vaatleme neid veel edaspidi.

 

Maailmas pole ei puhtaid ekstraverte, ega ka puhtaid introverte, kuid igaüks meist kaldub rohkem ühele neist suundumustest ning toimib valdavalt selle raames. „Iga inimene omab üldisi ekstraversiooni ja introversiooni mehhanisme, ja vaid ühe või teise suhteline ülekaal määrab tüübi“.

 

Edasi tõi C.G. Jung sisse psühholoogiliste funktsioonide mõisteid. Töökogemus patsientidega andis talle aluse väita, et ühed inimesed paremini opereerivad loogilise (arutelud, järeldused, tõestused), teised aga emotsionaalse (inimsuhted, nende tunded) informatsiooniga. Ühtedel on enam arenenud intuitsioon (eelaimamine, üldistatud, instinktiivne informatsioonitaju), teistel aga enam arenenud aistimine (väliste ja seesmiste ärritajate tajumine). Sel alusel eristas Jung neli baasfunktsiooni: mõtlemine, tunded (üleelamine), intuitsioon ja aistimine (sensoorika), ning määratles neid järgnevalt:

 

Mõtlemine on selline psühholoogiline funktsioon, mis asetab kujutelmade sisu puudutavaid andmeid mõistete seostesse. Mõtlemine on hõivatud tõelisusega ning põhineb isikuvälistel, loogilistel ja objektiivsetel kriteeriumidel.

 

Tunded (üleelamine) on funktsioon mis annab sisule teatud väärtuse selle vastuvõetavuse või hülgamise mõttes. Tunded on rajatud hinnangulistel otsustel: hästi – halb, ilus – inetu.

 

Intuitsioon on selline psühholoogiline funktsioon mis edastab subjektile tajumust mitteteadvuslikul teel. Intuitsioon – see on teatud liiki instinktiivne haare; intuitsiooni usaldatavus põhineb teatud psühholoogilistel andmetel, mille teostus ja olemasolu on jäänud teadvustamata.

 

Aistimine (sensoorika) on selline psühholoogiline funktsioon, mis tajub füüsilist ärritust. Aistimine põhineb konkreetsete faktide tajumise otsesel kogemusel.

 

Kõikide nelja psühholoogilise funktsiooni olemasolu igal inimesel annab talle terviklikku ja tasakaalustatud maailmataju. Kuid need funktsioonid ei arene ühel ja samal määral. Tavaliselt üks funktsioonidest domineerib, andes inimesele reaalsed vahendid sotsiaalse edu tagamiseks. Teised funktsioonid vältimatult jäävad sellest maha, mis ei ole mingil juhul patoloogia, vaid nende mahajäämus ilmneb vaid võrdlemisel domineerivaga. „Nagu näitab kogemus, põhilised psühholoogilised funktsioonid omavad harva, või ei oma peaaegu kunagi, võrdset jõudu ja samasugust arengutaset ühel ja samal indiviidil. Tavaliselt üks või teine funktsioon kaalub üle nii jõu kui ka arengu poolest“.

 

Kui inimesel, näiteks mõtlemine, osutub ühel tasemel tunnetega siis, nagu kirjutas Jung, kõne all on „suhteliselt mahaarenenud mõtlemine ja tunded. Funktsioonide ühtlane teadvustatus ja mitteteadvustatus on primitiivse vaimu seisundi tunnuseks“.

 

Vastavalt domineerivale funktsioonile, mis paneb oma pitseri kogu indiviidi iseloomule, Jung määras järgmisi tüüpe: mõtleja, tundetüüp, intuitiivne, aistev (sensoorne). Domineeriv funktsioon surub alla ülejäänute funktsioonide avaldumist, kuid mitte võrdsel määral. Jung väitis, et „tundetüüp kõige rohkem surub maha oma mõtlemise, kuna mõtlemine on kõige enam võimeline tundeid segama. Ning mõtlemine välistab peamiselt tundeid, kuna pole midagi, mis oleks niiviisi võimeline seda segama ja moonutama kui, nimelt, tunnete väärtused“. Siin me näeme et Jung määras tunded ja mõtlemist kui alternatiivseid funktsioone. Samamoodi ta määras ka teist alternatiivsete funktsioonide paari: intuitsioon – aistimine.

 

Jung jagas kõik psühholoogilised funktsioonid kahte klassi: ratsionaalsed (mõtlemine ja tunded (üleelamine)) ning irratsionaalsed (intuitsioon ja aistimine (sensoorika)).

 

„Ratsionaalne on mõistlik, korreleeruv mõistusega, vastab talle“.

 

Jung määras mõistust kui orientatsiooni sootsiumis kogunenud normidele ja objektiivsetele väärtustele.

 

Irratsionaalne, vastavalt Jungile, - see ei ole mitte mõistusevastane, vaid asetsev väljaspool mõistust, mõistusele mitte põhinev.

 

„Mõtlemine ja tunded on ratsionaalsed funktsioonid, kuna otsustav mõju neile osutab mõtiskluse ning refleksiooni hetk. Irratsionaalsed funktsioonid on need, mille eesmärgiks on puhas taju, sellised on intuitsioon ja aistimine, kuna nad peavad täielikuks tajumiseks võimalikult rohkem eralduma kõigist ratsionaalsest... Vastavalt oma loomusele intuitsioon ja aistimine peavad olema suunatud absoluutsele juhuslikkusele ja igasugusele võimalikkusele, seepärast nad peavad olema täielikult ilma jäätud ratsionaalsest suunitlusest. Seetõttu ma tähistan neid kui irratsionaalsed funktsioonid, mis on vastandiks mõtlemisele ja tunnetele, funktsioonid mis saavutavad oma täiuslikkuse täies kooskõlas mõistuse seadustega“.

 

Nii ratsionaalne, kui ka irratsionaalne lähenemised, võivad etendada oma rolli erinevate situatsioonide lahendamisel. Jung kirjutas: „liiga suur ootus või isegi kindlus selles, et iga konflikti puhul peab eksisteerima võimalus seda mõistlikult lahendada, võib olla segavaks teguriks tema tegelikku lahendusele irratsionaalsel teekonnal“.

 

Kasutades sisseviiduid mõisteid, Jung ehitas üles tüpoloogia. Selleks ta vaatles igat psühholoogilist funktsiooni neljast mõlemas orientatsioonis: nii ekstravertses kui ka introvertses ja määras vastavalt 8 psühholoogilist tüüpi. Ta väitis: „nii ekstraverteeritud, kui ka introverteeritud tüüp võib olla kas mõtleja, kas tundetüüp, kas intuitiivne, või aistev“ (meeleline). Tüüpide põhjalikud kirjeldused esitas Jung oma raamatus „Psychologische Typen“. Jungi tüpoloogia parimaks mõistmiseks on kõik 8 tüüpi toodud järgnevas tabelis.

 

C.G.Jungi psühholoogilised tüübid:

	Ratsionaalsed	Irratsionaalsed
Ekstraverdid	Ekstravertne mõtlejatüüp Ekstravertne tundetüüp	Ekstravertne aistev tüüp Ekstravertne intuitiivne tüüp
Introverdid	Introvertne mõtlejatüüp Introvertne tundetüüp	Introvertne aistev tüüp Introvertne intuitiivne tüüp

Teeme ülaltoodud mõisted lugejale veelgi selgemaks.

Arusaamine ekstravertsusest ja introvertsusest on sageli laialivalguv ja ähmane, neid mõisteid tõlgendatakse mistahes erineval viisil. Nii see tõepoolest juhtuski. C.G. Jungi hilisemad lugejad selliseid mõisteid nagu ekstravertsus ja introvertsus tõlgendasid nii, et need polnud üksteisega sarnased. Näiteks möödunud sajandi keskel Inglismaal ilmus H.J. Eysencki temperamenditüübi test. Selles testis ekstravertsus ja introvertsus olid tõlgendatud nagu suhtlemisaktiivsus ühelt poolt ning reserveeritus teiselt. Ja tõepoolest, ühes oma töödes Jung midagi sellist kirjutas. Saksa psühhiaater K. Leonhard on samuti loonud oma testi ning temal ekstravertsus oli kirjeldatud kui konformism, ehk kuidas on inimene mõjutatav keskkonna poolt. Kuidas inimesele öeldakse, nii ta ka toimib. Aga introvert, vastupidi, on seesmiselt intellektuaalselt iseseisev inimene. Tal on oma arvamus, on otsustuskindel. See on üsna kauge Jungi seisukohast, kuigi Jung samuti ühes oma töös kuidagi sarnaselt end väljendas. Jung lihtsalt kõhkles. Ta ei suutnud mõista: nagu annaks ühe määrangu, - ei sobi, teise määrangu annad, - samuti ei sobi. Ning vähehaaval Jung jõudis järeldusele, et ekstravertsus-introvertsus, - selline tegur on küll olemas, kuid see pole täielikult fundamentaalne tegur. Selle abil vähe mida võib suuta ära seletada, kui mitte vaadelda vähemalt veel kahte tegurit. Siis saab olema enamvähem selge pilt. Sellist pilti kirjeldaski Jung oma raamatus „Psychologische Typen“ 1921. aastal. Niisiis, millised need veel kaks tegurit siis olid?

 

Esimene tegur, – Kuidas me tajume? 

 

Tänapäeval me teame, et meie peaajukoore tagumised sagarad vastutavad meie taju eest. Lihtsustatult öeldes, neis toimub sinna kogunud piltide töötlus. Kõik, mis me oleme näinud, see kõik, nii või teisiti, kuulub töötlemisele. Lisaks sellele, inimese peaaju koosneb kahest poolkerast ning igas poolkeras vastuvõetud informatsioon töödeldakse erinevalt. Jung seda ei teadnud, kuid ta kirjeldas kaht vastandnähtust ning nimetas neid kui sensoorika ja intuitsioon. 

 

Taju:

 

      - sensoorika;

      - intuitsioon. 

 

Mida Jung nimetas sensoorikaks? Sensoorika, - see on otsene tunnetuslik taju. Ma tunnetan ja minu peaajus tekkib kujutlus ning sellele reageering. Mis puudutab intuitsiooni, siis Jung andis sellele mõneti laialivalguva seletuse. Jämedalt öeldes, tunne „ei siin ega praegu“. See on kui inimene mõtleb mitte sellest, mis toimub vahetult praegusel ajal, vaid nagu „keerab“ ajas veidi edasi või veidi tagasi. Jung isegi kasutas analoogiat. Kui soovite, siis nimetage sensoorikat „ruumiks“ ning intuitsiooni „ajaks“. See saab olema mõneti õiglane. Mida me võime tänapäeval öelda? Tõepoolest, erinevatel inimestel see mehhanism töötab erinevalt. On inimesi kellel on üsna tugev vahetu tajumine. Nad tunnetavad, mis toimub siin ja praegu ning reageerivad sellele üsna teravalt. Kui nad tunnetavad, et on ebamugav, siis nad ka ütlevad, et neil on ebamugav. Kui nad tunnetavad, et nende huvid on kitsendatud, siis nad koheselt alustavad oma huve välja selgitama. Ja on ka, vastupidi, inimesi, kes on nagu alatasa veidi uinuvas seisundis. Lihtsustatult, või teisiti öeldes, et peaaju, võttes vastu informatsiooni, nagu ei suudaks selle üksikasjaliku töötlemisega korraga toime tulla, seega osa ajust oleks nagu uneseisundis. Kogu seda informatsiooni aju töötleb selliste kujunditena, mis ei ole täiesti seotud sellega mis toimub vahetult praegusel hetkel. Selliseid inimesi nimetatakse veidi hajameelseteks, abstraheerunuteks ning nad opereerivad mõistetega, mis pole täielikult arusaadavad neid ümbritsevate inimestele. Kuid nende tugevaks küljeks on see, et nad suudavad „keerata pilti“ veidi edasi või tagasi ning kujutada enesele seda mis antud hetkel pole eriti märgatav: „Praegusel hetkel me näeme ühte, aga hetk hiljem me näeme juba midagi muud“. Kuid seda mis toimub hiljem, mida praegusel hetkel pole päris näha, Jung nimetaski intuitsiooniks. 

 

Niisiis, Sensoorikud on inimesed konkreetse mõtlemisega ning Intuiidid on abstraktse mõtlemisega inimesed. Intuiidid nagu ei asuks siin ja praegu. Mõnikord on ümbritsevatel inimeste raske Intuiite mõista, kuna nad ei kasuta päris harjumuspäraseid argumente. Sensoorikud aga kasutavad konkreetseid argumente: „Kas on sul mugav või mitte? Meeldib või mitte? Head aistingud või halvad aistingud? On materiaalne stiimul või ei ole materiaalset stiimulit?“ Sensoorikud meeleldi koguvad hulgalisi fakte kui kirjutavad oma teaduslikke töid. Intuiit nagu kasutaks teisi argumente ning just nimelt seetõttu tema vestluskaaslased ei kuule teda alati. Ta räägib millestki abstraktsest, sellest, mis toimub mitte siin ja praegu vaid saab toimuma veidi hiljem. Ta kõneleb mingist abstraktsest kasumist, aga mitte konkreetse inimese kasumist, seepärast teda alati ei mõisteta. Aga kui ühel, kahel või kolmel korral tema prognoosid täituvad, siis kujuneb ka teatud lugupidamine selle inimese suhtes. Intuiidid on reeglina hajameelsed. Jung kirjutas, et sensoorika ja intuitsioon nagu toimiks üksteisele vastu. Seega inimene ei saa olla üheaegselt nii Sensoorik kui ka Intuiit. 

 

Jung jällegi ei suutnud seda ära seletada, kuid esitades seda konkreetsetel näidetel, lihtsalt illustreeris seda. Näiteks, rääkis Jung hiljem 1935. aastal oma loengutes, et inimesel, kes pidevalt keskendub oma aistingutel siin ja praegu, pole aega mõelda sellele mis saab olema hiljem, pole aega tähelepanu kõrvale suunata. Ta peab ju siis pingutama, pidevalt jälgima mis toimub ümberringi. Ja tõepoolest see on inimesele pingutav. Mida enam saabub ajusse välisstiimuleid, seda rohkem peab osutama neile tähelepanu, iga stiimul nõuab lõppudelõpuks mingit reageeringut ja see tõepoolest pingestab inimest. Seepärast, kui sensoorikale kaasneb veel inimese üsna kõrge aktiivsus, siis need inimesed on üsna agressiivsed ning läbilöögivõimelised. Sageli need inimesed hõivavad juhtimisalaseid töökohti, kuid teiselt poolt ümbritsevatele inimestele pole nendega alati kerge. See on mõistetav. Näiteks, kui sensoorikale jällegi kaasneb kõrge aktiivsus, vaatlusvõime, siis sageli need inimesed leiavad end sõjaväes või töös, mis nõuaks pidevat terast tähelepanelikkust. Kõige eest tuleb tasuda, ja kui tähelepanu on pidevas pingeseisundis, aktiivne, toimub pidev mistahes väliste stiimulite töötlemine, siis loomulikult tähelepanu kõrvalejuhtimine on juba keeruline. 

 

Sageli veel koolis me kohtume sensoorikutest õpilaste probleemiga. Nagu oleks tegemist normaalse aktiivse õpilasega ning praktilise käsitööga saab ta suurepäraselt hakkama, tähelepanelik detailide suhtes. Kui aga hakkame seletama midagi abstraktset, seda, mida ta ei saa endale ette kujutada siin ja praegu, tal tekkib pingeseisund. Vahest vihastub õpetaja peale: „Mida õpetaja minult tahab? Miks ta tahab minult arusaamatut? Ning veel tõestab minule, et ma seda arusaamatut ei tunne“. Vastupidi, just nimelt intuiitidest õpilastele, tänu nende arenenud kujutlusvõimele, on kerge kujutada enesele midagi abstraktset. Ning koolis algetappidel on neil ka kergem õppida. Alles hiljem, kui õppimine nõuab mitte ainult uute teadmiste omandamist, vaid ka praktilist rakendamist, Intuiitidel tekkivad raskused. Kui kõne all on vaid teadmiste omandamine, Intuiidid tunnevad end hästi ning edestavad oma Sensoorikutest klassikaaslasi. Kuid selle eest tuleb ka lõivu tasuda. Siin on tegemist juba kadudega sensoorika vaatevinklist. Kuna õpilane osutab pidevalt tähelepanu kõrvale, et kerida edasi või tagasi situatsiooni, kujutada enesele ette, mida pole siin ja praegu, kas õpetaja poolt välja pakutavat kontseptsiooni või uue mõiste valguses, siis loomulikult tuleb lõivu maksta mõningase tähelepanu kadumisega. Seega Intuiit võib välja näha kui siin mitteasuv, kuid see veel ei tähenda, et tema on alati selline hajameelne. Intuitsiooni võib vaadelda vaid kui eelsoodumust hajameelsusele. Kui vaadelda psüühikahäireid, millele kalduvad sensoorika – intuitsiooni dimensiooni esindajad, siis võiks jämedalt öelda, et enamik sensoorikuid me kohtame vanglates ning enamik Intuiite psühhiaatrilistes raviasutustes. Kuid need on äärmuslikud näited. Loomulikult, eksisteerib sensoorikute ja intuiitide vaheline mõistmise probleem, kuid teiselt poolt, mõningane vastastikumõistmine nende vahel on kahtlemata olemas. 

 

Kõiki seda Jung ühendas üldise terminiga – taju. Sensoorika ja intuitsioon, - need on taju eripärasused, ehk kuidas inimene tajub informatsiooni. Kas inimene tajub informatsiooni vahetult, pidevalt kontsentreerides tähelepanu, või ta tajub seda kui teatud ajalist pilti, kui sündmuste järjestatud arengut ajas.

 

Veel ühte sissetoodud kriteeriumi Jung nimetas otsustamiseks. Otsustamine on samuti kaht liiki: mõtlemine ja üleelamine. 

 

Otsustamine:

 

      - mõtlemine;

      - üleelamine.

 

Tundub, et Jung valis selleks äärmiselt ebaõnnestunud terminid. Hiljem pidi ta seda ise tunnistama. Nii üks, kui ka teine termin mõisteti valesti. Nii ühe, kui ka teise termini tõlkimisel teistesse keeltesse tekkis segadus. Inimesed valesti mõistsid neid termineid. Seepärast ette rutates, võib öelda, et sotsioonikas neid kahte termineid nimetati ümber vastavalt loogikaks ja eetikaks. Muidugi, pole need ei tea mis head terminid, kuid nad on igatahes konkreetsemad. 

 

Niisiis, millepoolest erineb loogiliste tüüpide otsustamine eetiliste tüüpide otsustamisest? Me kõik oleme kaasatud mingitesse situatsioonidesse, kus osaleb mingi hulk inimesi. Ning küsimus on selles, kuivõrd me tunnetame end kaasatuna nende situatsioonidesse, kuivõrd me reageerime teiste inimeste emotsioonidele ning oleme ise võimelised tootma emotsioone nii, et kutsuda esile emotsioone ka teistel inimestel. On inimesi, kes on sedalaadi situatsioonidesse kaasatud rohkem. Nad ise elavad emotsionaalselt, neil on läbielamise võime, elavad kaasa. Neid me nimetamegi eetikuteks. On inimesi, kes tajuvad situatsiooni üsna abstraktselt, nagu objektiivse vaatleja pilguga. Neid me nimetame loogikuteks. Siin on ilmselt tegemist kahe tajumehhanismiga. Nad mõlemad eksisteerivad inimese psüühikas, kuid nii või teisiti suruvad nad üksteist mingil määral maha, üksteist segavad. 

 

On selge, et igal inimesel on mingi loogika, mõnikord isegi üsna tugev. Siiski emotsioonid, tunded, läbielamised nagu varjaksid loogikat, ei võimalda teistel seda näha. Selge, kui inimene kõneleb oma tunnetest, siis me esmalt mõtleme neist, ja alles seejärel mõtleme, milline loogika asetseb nende tunnete taga. Ning sageli me võime mitte kuulda sellise inimese loogilisi argumente, kuna meie vaatevinklist see inimene arutleb üsna subjektiivselt. On ju mistahes läbielamused subjektiivsed. Nad on seotud teatud inimese jaoks oluliste ning mitteoluliste inimestega. Ühele ma reageerin, kõik on korras, teine aga mind ärritab. Teiste sõnadega, eetikud elavad nagu inimeste maailmas, nad reageerivad kõigepealt inimeste tunnetele ning üleelamistele, kõiki sündmusi vaatlevad inimese vaatevinklist. Eetikutel mõnikord tekkib enesepettuse probleem, nagu kõikidega ja kõiges võib kokku leppida. Kas nad seda mõistavad või mitte, kuid neile on ebameeldiv mõista, et on maailmas asju, mis nende diplomaatilistest võimetest absoluutselt ei sõltu. See on eetikute probleem. 

 

Loogikute probleem seisneb vastupidises, et neil jääb puudu emotsioonidest. Nende objektiivsus varjab neil emotsioone ning kõrvalt vaadates tunduvad nad külmadena, kuivadena. Sageli Loogik võib olla täiesti huvitav seni, kui kõneleb oma erialasel teemal. Kui aga sattub kusagile seltskonda, kus ta peaks lahutama teiste meelt, tema aktiivsus koheselt kaob, ta istub nurgas ja vaikib. Sest üks asi rääkida sellest mida ta teab, siin on ta tugev, see on tema eriala, teine asi aga lahutada meelt. See nõuab emotsionaalset aktiivsust, aga selleks Loogikul tuleks juba pingutada. Eetikutel, vastupidi, emotsioonid on iseenesest piisavalt liikuvad, mobiilsed. Loogik võib pigem ära õppida mõned üldtuntud ettekujutused sellest, mis on eetiline ja mis ebaeetiline, seega olla piisavalt viisakas, naeratada. Ja siiski, kui ta sattub uute, temale tundmatusse eetilisse situatsiooni, siis ta nagu laskub stuuporisse (tardumusse). 

 

Niisiis, tegemist on otsustamise kahe vastandvariandiga. Miks otsustamise? Seepärast, et otsustades inimene kindlasti lähtub teatud kriteeriumidest. Seega need kriteeriumid on Loogikul abstraktsed, ta käsitleb situatsiooni objektiivsuse vaatevinklist. Näiteks, kui situatsioonis esinevad inimesed, ja kui pole konkreetseid inimesi, siis võib neid asendada teiste inimestega. Niikuinii jääb ju objektiivne situatsioon alles. Umbes selline on Loogiku vaatevinkel. Seepärast Loogik on sageli hea organiseerija. Loogiku jaoks pole asendamatuid inimesi. Kui inimene on mingil põhjusel süsteemist välja langenud, Loogik rehkendab selle inimese funktsionaalseid kohustusi ning leiab teise inimese, kes oma teatud iseloomuomaduste, oskuste poolest sobiks antud situatsiooni. Läks kruvi rooste, keerame seda välja ja asendame uuega. Loogikule, kui juhile, on kergem vastu võtta ebapopulaarseid otsuseid. Sageli ta lihtsalt ei kuule rahulolematuid vastuväiteid oma otsuste suhtes. Võib öelda, et tänu oma madalale emotsionaalsele tundlikkusele, ta kardab kõige vähem võtta ebapopulaarseid otsuseid. Seepärast, teda eriti ei häiri rahulolematuse sumin. Loogik reageerib siis, kui see rahulolematuse sumin muutub üsnagi tugevaks. Kuid teisest küljest, Loogik on piisavalt tark ning ta suudab käsitleda situatsiooni nii, et seda ülitugevat suminat ei tekkiks. 

 

Eetikust juhile on raskem, kuna talle üldsegi ei meeldi ebapopulaarsed otsused. Ta üritab jõuda kokkuleppele. Seepärast eetikust juht on pigem sunnitud minema reformidele, kui teda võiks nimetada loomupäraseks reformaatoriks. Sageli, just nimelt reformaatorina, Eetikul on üsna raske esineda, sest igakord tuleb riivata kellegi huve, aga see on Eetiku jaoks ebameeldiv. Teisest küljest, kui situatsioon on küllalt edasiarenenud, kui kohustused on kindlaks määratud, siis Eetik võib olla selleks „tsemendiks“ mis tugevdab kollektiivi. 

 

Kui kollektiiv koosneks vaid Loogikutest, siis kindlasti tekkiksid seal varem või hiljem hõõrumised konfliktide tõttu. See on tingitud asjaolust, et Loogik on printsipiaalne, aga printsiip on selline asi, milles on küllalt raske järele anda. Loogik lähtub, tema arusaama kohaselt, objektiivsest paratamatusest, aga teine Loogik samuti lähtub oma objektiivsest paratamatusest. Ja Loogikule on raske enesele tunnistada, et need on siiski tema subjektiivsed huvid. 

 

Niisiis, Jung tõi ekstravetsusele ja introvertsusele lisaks juurde need kaks kriteeriumi. Seega, 1920. aastal, kirjutades oma raamatu „Psychologische Typen“, kus igat tüüpi, kellel on ülekaalus sensoorika või ülekaalus intuitsioon, ülekaalus loogika või ülekaalus eetika, vaatles Jung neid kõike tüüpe kahes variandis, ekstravertses ja introvertses. Otsekohe sai mõistetavaks millega, nimelt, on seotud see ekstravertsus ja introvertsus. 

 

Ekstravertsus ja introvertsus on seotud vastavalt laienemisega ja stabiliseerimisega. Kui inimesel on tugev ekstravertne funktsioon, siis ta nagu püüaks teha selle funktsiooni kohaselt rohkem ja rohkem. Siin on tegemist laienemisega. Ta nagu pidevalt mõtleks: „Mida ma unustasin veel ära teha?“ Kui inimene on introvert siis, vastupidi, püüdleb ta stabiilsuse poole. See on sama tugev funktsioon, kuid introvert pigem püüab teha nii, et kõik oleks sirge ja sile, et mitte teha midagi üleliigset, et mitte ära rikkuda juba väljakujunenud harmooniat, suhteid, korda, loogikat või miskit muud. 

 

Näiteks, võrdleme omavahel sensoorse ekstraverdi ja sensoorse introverdi. Sensoorne ekstravert ajab esmajärjekorras taga materiaalseid stiimuleid. Näiteks, ilus riietus, see näitab välja staatust. Staatusel on prestiiž. Need on täiesti konkreetsed stiimulid ja nende nimel tuleb võidelda. Sageli sensoorne ekstravert katsetab end ekstreemsetel spordialadel, sõjaväeteenistuses, eriüksustes, või leiab end kõrgel juhtival töökohal, seal kus on suurem raha, võitluses suurema ressurssi eest. Kuigi kõik see nõuab suuri pingutusi, see ei kohuta ekstraverti. Selle eest on jällegi olemas prestiiž, küllus ja rikkus. On selge, et prestiiž, küllus ja rikkus ei kuulu ainult sensoorsele ekstraverdile, kuid ta väga hästi orienteerub selles, ta suurepäraselt jõuab jälgida kiiresti muutuvat situatsiooni. Ta jääb sageli vee peale võitluses ressursside pärast. Sensoorika, - see on konkreetne mõtlemine, siin on selge, et situatsioon võib muutuda, tuleb olla valvel. Samade ressursside eest võitlevad paljud inimesed ja tuleb õigeaegselt reageerida, et situatsioon oleks kontrolli all. 

 

Kui sama ressurssi eest võitleb sensoorne introvert, siis ta mõtleb pigem pikkajalistele projektidele ja võib maha magada täiesti reaalset ohtu, kui keegi tahab tema koha endale saada või edastada oma huvidest lähtudes. Mille poolest erineb sensoorne introvert? Temal on samuti arenenud konkreetne mõtlemine, kuid erinevalt sensoorsest ekstraverdist, see on peamiselt suunatud pigem territooriumi kasutuselevõtmisele. Mitte vallutamisele, nagu sensoorse ekstraverdi puhul. Näiteks, sattudes kollektiivi, tuleb selles kollektiivis kinnistuda. Konflikt ärritab sensoorset introverti. Kui sensoorne ekstravert ajab sageli suhted teravaks, siis sensoorne introvert, tänu oma stabiilsele iseloomule, väikselt kasvab kollektiivi sisse ning kaitseb seal oma huve. 

 

Sarnasel viisil sensoorne introvert loob hubasuse oma kodus. Sageli töökohal on näha, kui siin töötab sensoorne introvert, siis on ka tagatud komfort. Siin avaldub jällegi Sensooriku konkreetne mõtlemine. Sensoorne introvert ei taotle supersuurt raha, pigem peab sissetulek olema stabiilne. Siiski, vaatamata oma rahulikkusele, sensoorne introvert oskab võidelda ning võib „näidata hambaid“, kui tema huvid ja territoorium on ohus. Kuid seda juhtub suhteliselt harva. Enamasti sensoorne introvert on rahulik, heatahtlik ning mitte eriti algatusvõimeline. 

 

Sarnane laienemise ja stabiliseerimise printsiip kehtib ka loogika ja eetika puhul. Seega, meil on tegemist loogilise ekstraverdiga või eetilise ekstraverdiga, loogilise introverdiga või eetilise introverdiga. 

 

Kõiki neid kaheksa funktsiooni Jung kirjeldas oma 1921. aastal ilmunud raamatus. Ta jätkas oma teooria arendamist ning, lõppudelõpuks, jõudis järeldusele, et need tunnused võivad üksteisega ühtida. Ehk, ühelt poolt, kui inimesel kõige tugevamaks funktsiooniks on sensoorika siis, teisest küljest, on tal olemas veel mingi sekundaarne funktsioon, kas loogika või eetika. Loomulikult, et see pole tal nii tugevalt esindatud nagu esimene, kuid siiski. Ning vastupidi, kui inimesel on kõige tugevamaks funktsiooniks loogika, siis on olemas ka sekundaarne funktsioon, üks kahest, kas sensoorika või intuitsioon. 

 

Niisiis, möödunud sajandi kolmekümnendatel aastatel C.G. Jung lõplikult joonistas psühholoogiliste tüüpide skeemi, kus esines isegi mitte 3 vaid 4 kriteeriumi. 

 

1. Sensoorika ja intuitsioon.

 

2. Loogika ja eetika (Jung ise kasutas siin mõisteid mõtlemine ja üleelamine, kuid ta ise pidas need ebaõnnestunuteks. Seepärast kasutame siin ikka sotsioonilist terminoloogiat). 

 

3. Ekstraversioon ja introversioon (ehk lihtsustades, kuhu on suunatud inimese kõige tugevam funktsioon, kas laiendamisele või vastupidi, stabiliseerimisele). 

 

4. Ratsionaalsus ja irratsionaalsus (oma raamatus „Psychologische Typen“ Jung kirjeldas neid mõisteid üsna laialivalguvalt, kuid hiljem andis neile konkreetsema tähenduse). 

 

Mis puudutab viimast kriteeriumi, siis sellest veidi põhjalikumalt. Asi on selles, et ratsionaalsus meie igapäevases kõnepruugis assotsieerub sageli loogikaga või isegi igapäevase praktilisusega. Jung nägi küll vaeva, kuid tal ei õnnestunudki lõpuni ära seletada, mille poolest ratsionaalsus erineb loogikast. See õnnestus hilisematel uurijatel. Niisiis, ratsionaalsus, - see on otsustamise, ehk loogika ja eetika mehhanismide domineerimine, aga irratsionaalsus, - see on taju, ehk sensoorika ja intuitsiooni mehhanismide domineerimine. Teiste sõnadega, inimese peaaju on struktuurne moodustis, ning selle struktuuri iseärasustest tulenevad erinevad iseloomu- ja käitumisjooned. Kui inimestel domineerivad taju mehhanismid, ehk sensoorsed või intuitiivsed, siis Jung nimetas selliseid inimesi irratsionaalideks. Kui aga inimestel domineerivad otsustamise, ehk loogika või eetika mehhanismid, siis Jung nimetas selliseid inimesi ratsionaalideks.

 

Nii see tegelikult toimubki. Kui inimene kergemini tajub kui otsustab, siis tal tekkivad situatsioonimääramise probleemid. Ümberringi on ju nii palju situatsioone ja neid tuleb kõiki arvestada, et kõigist sellest saaks terviklik pilt, mille alusel võtta vastu otsus. Eriti keeruline on introverdil. Teda, näiteks, küsitakse: „Millega sa hakkad tegelema?“ „Vaatan“. „Noh, ütle ometi, mida sa kavatsed teha?“ „Kuidas ma saan öelda, kui ma ei tea ühte, teist, kolmandat“. Vastupidi, ratsionaalid, ehk need, kellel domineerib otsustuse mehhanism, sageli oma otsustustes lausa tormakad ning on väliselt karmimad kui tegelikult. Ratsionaalid leiavad end sageli bürokraatlikus ning kasvatusalases tegevuses, kuna siin inimestelt nõutakse pidevalt kindlaid otsuseid. Siin võib, vastupidi, inimesi ärritada asjaolu, kui ametnik seletab midagi ebakindlalt. 

 

Kuid paraku ratsionaalsusel on ka omad puudused selles mõttes, et ratsionaal loob mingi kindla skeemi, muutes ise selle skeemi orjaks. Kui oled lubanud, siis tuleb täita, kui koostasid plaani, siis pole mugav sellest plaanist loobuda. Kui oled väljendanud printsiipi, siis on raske sellest printsiibist loobuda. Printsipiaalsus on kahjulik ratsionaalile. Kui situatsioon muutub, ratsionaalile pole alati lihtne kohaneda muutuva situatsiooniga. Võib öelda, et ratsionaali võiks võrrelda kihutava autoda. Vastupidi, irratsionaal, kellel paremini töötab taju mehhanism, kohaneb muutuva situatsiooniga üsna hästi. Teine asi, kui ümbritsevad inimesed peavad teda põhimõteteta inimeseks. Kuid see on juba eraldiseisev küsimus. 

 

Ratsionaal võib olla väliselt rahulik, kuid tema aju on häälestatud kindlale lainesagedusele ning ta „kihutab“ sellel lainesagedusel. Kui situatsioon muutub, siis kiiresti kõrvale keerata on raske. Ratsionaalile on vajalik aeg, et ümber häälestada oma aju teisele lainesagedusele. Kuid peale sellist ümberhäälestamist ratsionaal tegutseb kiiresti, kindlalt ning väljastab lõplikud kindlad otsused. Kuid sellele lainesagedusele tuleb ümber häälestada. Irratsionaalil on aju manöövrivõimelisem. Kuid selle eest tuleb samuti lõivu maksta. Irratsionaali ideed on sageli toored, laialivalguvad, printsiibivaesed. Need otsused sobivad terve rea situatsioonidele, kuid tuleb määrata millisele?

 

Sageli teadlased irratsionaalid pakkuvad välja ideid, aga teadlased ratsionaalid arendavad need ideed edasi, viies neid lõppfaasi, kuni ideed muutuvad rangeteks ja vasturääkimatuteks kontseptsioonideks.

 

Ei tohi unustada, et elav inimene, kuigi ta on ühe kindla psühholoogilise tüübi esindaja, ei avalda alati oma tüpoloogilisi jooni. Kõne all on vaid eelistused: talle on mugavam ja kergem käituda vastavalt oma psühholoogilisele tüübile. Iga inimene on edukam tegevuses, mis on omane tema psühhotüübile, kuid soovi korral on tal täielik õigus arendada endas ning kasutada elus või tööl ka oma nõrgad omadused. Sealjuures, tuleks teada, et selline tee on väheedukas, ning sageli kutsub esile neuroose. Jung kirjutas, et üritades muuta oma isiksusetüüpi, inimene „muutub neurootiliseks ja tema ravimine on võimalik vaid indiviidile loomulikku suundumuse väljaselgitamise kaudu“.