Aspektid ja funktsioonid sotsioonikas

        Kuueteistkümne isiksusetüübi kirjeldusi vaadeldakse sotsioonikas mitte seetõttu, et selle teaduse esindajatel ei jätkunud suuremaks mitmekesisuseks fantaasiat. Selline baasarv tüüpe ja just nimelt selliste iseloomujoontega on tuletatud lähtudes maailma informatsioonilisest ülesehitusest ning inimese reaaltaju süsteemist. Kuidas on see saavutatud? Alustame kõige üldisematest, lausa filosoofilistest küsimustest.

 

Materiaalne maailm on esitatud meile nelja baaskomponendi näol. Need komponendid on kaks mateerialiiki – aine ja väli, ning kaks mateeriavormi – ruum ja aeg. 

 

Kogu informatsiooni maailmast võiks jaotada neljaks vooks, mis lähtuvad maailma nimetatud koostisosadest. Nimetame neid voogusid maailma informatsioonilisteks aspektideks. Mistahes informatsioon koosneb antud aspektide erinevatest kombinatsioonidest. Inimene reprodutseerib välise maailma reaalid selle peegelduse kaudu oma teadvuses, ehk siis loob objektiivse maailma subjektiivsetest kujutlustest. 

 

Ekstravertidel, kes suuremat tähelepanu osutavad välise maailma ülesehitusele, see kujutlus suuremal määral peegeldab maailma selle välisest, esemelisest küljest. 

 

Introvertidel, kes aga rohkem mõtestavad oma suhteid välise maailmaga, osutuvad tähtsamaks mitte objektid ning esemed ise, vaid see, mille üle saab mõelda, tunnetada, neid aistes. Ning need sisemised mõtted, soovid, tunded, suhted samuti kujutavad endast informatsioonivoogusid, mida on võimalik vahetada. 

 

Sotsioonikas inimese võimeid tajuda erinevaid infomatsiooni aspekte nimetatakse sotsioonilisteks funktsioonideks. 

 

Vaatleme eraldi igat ühte kaheksast funktsioonist ning selle seost maailma aspektidega.

 

Informatsiooni ainest, objektidest, mis on seotud meie varudega, ressursiga, tööga kõige laiemas mõttes, kasulikkusega või kasutamatusega, toimingutega objektidega, tehnoloogiaga, materiaalse kasuga jne, töötleb objektne funktsioon, mis kannab nimetust asjalik loogika. 

 

Teie suhtumises objektidesse peegeldub nende arv, mõõt (näiteks, geomeetria), nende omaduste võrdlus, vastastoime reeglite väljaselgitamine, nende käitumise modelleerimine. Siia kuulub ka objektide juhtimise seaduste (teadus) tunnetamine. Seda informatsiooni töötleb subjektne funktsioon, mis kannab nimetust struktuurne loogika. 

 

Energia on seotud meiega objektide, olukordade pinge seisunditega, inimeste või sündmuste ilmingute energilisusega, erutusega või pidurdusega jne. Kired ja entusiasm on samuti energeetika ilmingud. Seda informatsiooni töötleb objektne funktsioon nimetusega emotsioonide eetika. 

 

Energeetiliste seisundite suhteid, energiatevahetust me hindame kui külgetõmme, eemaletõukamine või ükskõiksus, kõrgendatud või alandatud energeetiline tase vastastoime puhul, märkame, kas halvemini või paremini on muutunud meie seisund peale emotsioonide vahetust jne. See informatsioon on seotud subjektse funktsiooni tööga, mis kannab nimetust suhete eetika. 

 

Ruumi me tajume kui vorme, mis võivad olla, näiteks, ilusateks või tähendusrikasteks, me määrame selles suundi, territooriume, mida tuleks laiendada või kaitsta, võimu, kui oma tahte, vastutuse, selle laiendamine, või teiste õlgadele ülekandmine, piirangud või piiramatused jne. Seda informatsiooni töötleb objektne funktsioon, mis kannab nimetust tahteline sensoorika. 

 

Objektide ruumilised vastassuhted on tajutavad kui harmoonia, mugavus, enesetunne, komfort ning vastupidi, ebamugavus. Esteetika, disain, ergonoomika, - need kõik on oma keha ning ümbritsevate objektide vormide vastassuhted. Selle informatsiooniga tegeleb subjektne funktsioon, mis kannab nimetust aistingute sensoorika.

 

Aja mõiste on seotud meiega tulevikuga, sellega, mida antud hetkel ei eksisteeri, kuid hiljem see võib toimuda. Objektide ja nähtuste võimaluste, potentside hindamine, nende arenguvariantide nägemine, oskus tabada kõige tõenäolisem tulemus, oskus üheaegselt tajuda mitmekesist informatsiooni erinevatest nähtusest, - kõik see on meie võime orienteeruda ajas. Seda informatsiooni töötleb objektne funktsioon, mis kannab nimetust võimaluste intuitsioon. 

 

Protsesside vastassuhted on meile tajutavad kui aja liikumine. Ajatunne ning seesmised rütmid, sündmuste prognoosid ning põlvkondadevahelised suhted, ajalugu, mood, traditsioonid ja perspektiivid on seotud ajavoolu tunnetusega. Seda informatsiooni töötleb subjektne funktsioon, mis kannab nimetust aja intuitsioon.

 

Kõik need funktsioonid üheskoos kindlustavad inimest teadmisega reaalsest maailmast ning tema kohast selles maailmas. Tõenäoliselt, see on vajalik ja piisav informatsiooniliste filtrite kogum, mis kindlustas inimesele adekvaatset kujutlust elukeskkonnast ning võimaldas ellu jääda meie planeedi läinud karmides tingimustes. 

 

Kuid vaatlused näitavad, et erinevad inimesed on erinevate adekvaatsusastmetega. Seega, täieliku funktsioonide komplekti juures igal inimesel, ühed funktsioonid arenevad paremini, teised aga halvemini. Kuid miks ei arene inimesel kõik funktsioonid ühetaoliselt? 

 

Siin oleks aeg pöörduda Carl Gustav Jungi, ühe oma aja kõige talendikama psühhoanalüütiku, uuringute poole. Uurides maailmataju erinevatel inimestel, ta tõi välja baasseaduspärasused ning püüdis seletada, miks iga üksik inimene pole siiski võimeline haarama lõpmatu maailma kogu oma täielikkuses. 

 

Uurides tohutu arvu inimesi jõudis Jung järeldusele, et inimesed jagunevad kaheks grupiks tegelikkuse hindamisviisi poolest. Ühed toetuvad mõistusele ja objektiivsetele maailmaseadustele, orienteeruvad arvestustele ja lepingutele, - neile inimestele omistas Jung nimetuse „mõtlejatüübid“. Sotsioonikas on neid kombes nimetada loogikuteks seoses sellega, et funktsioonid, mis on seotud informatsiooni töötlusega ainest, objektidest, töötavad neil tugevamini ning adekvaatsemalt. Nende jaoks kaks pluss kaks saab alatai olema neli, sõltumata nende sümpaatiast või antipaatiast loetud objektide suhtes.

 

Teised inimesed kalduvad rohkem hindama tegelikkust, orienteerudes kõlbelistele normidele, oma kaastundele või vastumeelsusele, südametunnistusele. Selliseid inimesi Jung nimetas „tundetüüpideks“. Sotsioonikas neid nimetatakse eetikuteks. Neil tajuvad adekvaatsemalt ning igakülgsemalt reaalsust funktsioonid, mis on seotud informatsioonitöötlusega energeetilistest protsessidest ning maailma ja ümbritsevate inimeste seisunditest. Nende taju on kujundlik, objektid läbipunutud suhetega, maailm on tajutav voolavana ning inimtunnetele vastukajavana. 

 

Selgus, et ühekorraga need erinevad lähenemised ühes organismis võrdsel määral toimida ei saa. Selleks, et mõistus oleks selge, kristalselt puhas, ei tohi seda häirida mistahes tugevad tunded. Näiteks, kui inimene pole suutnud ületada tulist soovi näha kindlat tulemust, siis võib ta kergesti pidada soovitut tegelikuna. Vaid kui mõistus oluliselt ületab tundmust, siis saadud tulemus saab olema kindel. 

 

Ning ka vastupidi, kui tundmustesse on peitunud kasvõi vähesed arvestustunnused, tunded ei saa olla enam siirad. Arutlused tunnete otstarbekohasusest on nad võimelised hävitama alges. Ainult kui tunded oluliselt ületavad jõu poolest kõik mõistuse argumendid, võib kõneleda nende tõelisusest. 

 

Tähendab, meie poolt vaadeldud tunnused, nagu loogika-eetika, on seotud omavahel vastastiku välistamise tingimusega. Nii juhtub. Näiteks, ese võib olla üheaegselt roheline, soolane, pikk jne. Kuid see ese ei saa olla üheaegselt nii roheline, kui ka punane. Sama kehtib sotsiooniliste funktsioonide puhul. Nad on paariviisiliselt antagonistlikud. Neist ühe funktsiooni edukas areng tähendab, et teine funktsioon peab andma järele. 

 

Sarnane efekt on täheldatud ka sensoorika-intuitsioon funktsioonide paaris. 

 

Jung märkas, et ühed inimesed orienteeruvad suurepäraselt konkreetsetes oludes. Nad näevad esemete ruumilist paigutust, tunnetavad oma keha ruumala sisustuse keskel, hästi määravad asjade omadusi ning inimeste tervislikku seisundit, mugavusi ning ümbritseva ruumala konkreetseid omadusi. Sellistel inimestel töötab hästi funktsioon, mis töötleb informatsiooni maailma ruumilistest omadustest. Jung nimetas selliseid inimesi „aistivateks inimesteks“ ning sotsioonikas neid on tavaks nimetada sensoorikuteks. 

 

Teised inimesed Jungi vaatluste kohaselt tajuvad reaalsust kõikvõimalike variantide tervikus. Nad tunnetavad protsesside kõike tendentse, näevad ootamatult tekkivaid võimalusi ning ümbritseva tegelikkuse tervikpildi kogu seoste mitmekesisusega. Konkreetika kipub nende vaateväljast ära libisema, kuid iialgi sündmuse üldine arengusuund. Selliseid inimesi Jung nimetas intuiitideks. See nimetus on säilinud ka sotsioonikas. 

 

Ka siin oskus fikseerida vaatlusobjekti, täpselt näha seda ruumis, hinnata selle konkreetseid hetkeomadusi toovad kaasa võimetust tabada tendentse, omaduste või ruumalase asetuse muutlikust. Sest selleks, et jälgida tendentsi, on vajalik näha nii alg-, kui ka lõppseisundit ning määrata muutuste vektor. Sealjuures ruumalane tunnetus häguneb. 

 

Sarnaselt vastastikku välistavateks võib pidada ka selliseid tunnuseid, nagu objektne ja subjektne lähenemine maailmast tulenevale informatsioonile. Kuid siin on vastandus veelgi näitlikum. On mõistetav, et väline, objektne pilk maailma suunas ning pilk seestpoolt, mis on seotud oma suhetega reaalsusega, pole ühitavad ühes peas.

Inimesi, kes on orienteerid objektiivsele tajuviisile, Jung nimetas ekstravertideks, aga kes on orienteerituid subjektiivsele tajuviisile – introvertideks. 

 

Viimane, ehk neljas vastandtunnuste paar, mida inimese tajus eristas Jung, on ratsionaalsus-irratsionaalsus. See dihhotoomia samuti määrab inimeste jagunemist kaheks grupiks. 

 

Ühed inimesed kalduvad pigem tegema hinnangulisi otsuseid, reaalsuse võrdlemist juba väljatöötatud normidega. Selliseid inimesi nimetatakse ratsionaalideks. Nad elavad plaanikohaselt, neil on selged pikaajalised eesmärgid, püüavad lähtuda autoriteetsetest allikatest. Nende domineeriv funktsioon on kas loogika, või eetika. Neid funktsioone Jung pidas ratsionaalseteks. 

 

Need on inimesed, kes esmajärjekorras on orienteeritud informatsioonile ainest või väljast, väärtustavad akumuleeritud kogemust, globaalseid seadusi ning norme, millele alluvad maailma- ja sotsiaalsed nähtused. Kogemus, mis on kogutud materiaalse kultuuri esemetes (näiteks raamatutes) või väljade kujul (näiteks muusika), see on majakas, mis valgustab nende eluteid. 

 

Teised inimesed, keda Jung nimetas irratsionaalideks, toetuvad irratsionaalsetele funktsioonidele – sensoorikale või intuitsioonile. Nad lähtuvad oma hetkemuljetest hetkelistest ruumala-ajalistest kompositsioonidest, paindlikult kohanevad muutustele enesetundes või etteaimamistes. Nende taju ei tohi olla koormatud šabloonidega. See peab olema avatud mistahes ootamatustele, sel juhul irratsionaalid realiseerivad täpselt oma ettemääratust, - sootsiumi ettevalmistust elu uutele tingimustele. 

 

Ning me jälle näeme, et traditsioonide säilitamise ülesanne ning vabadus dogmadest operatiivseks reageerimiseks maailmamuutustele, need on ühitamata ühes peas hoiakud. Veelgi enam, just sedalaadi vastuolu tekitab teistega võrreldes veelgi sagedamini mittemõistmisi ja konflikte. Novaatorid ja konservaatorid pole sageli rahul üksteisega. 

 

Kuid tõde on selles, et kõik need vastandlikud eelistused on eluliselt inimkonnale vajalikud kuna maailm, nagu me nägime varem, sisaldab kõiki neid aspekte. Ja me ei saa endale lubada sellist arusaamist, et mõni neist pole eriti tähtis. Just siis ootabki meid sündmuste kontrollimatu arengu oht. Inimkonna ajalugu ning iga üksiku inimese elulugu pakuvad siin rohkesti näiteid. 

 

Niisiis, üks inimene, nagu me näeme, pole võimeline haarama informatsiooni maailmast kogu täiuses. Väljapääs on üks: me peame õppima koostööd üksteisega. Selleks on hea tunda omi ja võõraid, nii tugevad, kui ka nõrku sotsioonilisi funktsioone. 

 

Milline on iga tüübi informatsiooniline struktuur ning milline iga selle kaheksandiku funktsionaalse koostisosa tugevus ning teadvustatus, need on küsimused, mida sotsioonika lahendab oma esimesel, ehk sotsiotüübi diagnostika astmel.

 

INFOVOOG

 

„Infovoog“ – see on inimesele pidevalt toimiv informatsioon teda ümbritsevast maailmast. Ja see info pole ühtlane, kuna see peegeldab meile erinevalt ümbritseva maailma olemust ja reaalsust. Kuid kogu asi on selles, et see maailmas eksisteeriv reaalsus osutub informatsiooniks vaid sel juhul, kui ta on kellegi poolt tajutav. Inimene tajub, kuna tal on olemas selleks spetsiaalselt organiseeritud struktuur, – tema psüühika.

 

Me sageli mõtleme: milles seisneb meie erimeelsuste põhjus? Miks meil vahest ei õnnestugi jõuda ühisele seisukohale? Miks on raske leida kompromisse?

 

Põhjus on aga üsna lihtne, – kõik inimesed tajuvad erinevalt informatsiooni ümbritsevast maailmast ja sellele vastavalt ka reageerivad. Teiste sõnadega, inimese vastastoime maailmaga toimub nelja informatsioonilise kanali või funktsioonide nagu intuitsioon, sensoorika, eetika ning loogika kaudu.

 

Sellest järeldus: kuna me kõik oleme erinevad, siis erinevalt vastastiku ka toimime ümbritseva maailmaga. 

 

Kordame veelkord üle. Meile on antud tajuda neli informatsioonilist valdkonda, – mateeria, energia, aeg ja ruum, – neli igavest ja ammendamata kategooriat. Keegi ei tea, kus on nende allikad, kus on nende piir, kuid me pidevalt nendega vastastiku toimime. Igas eraldi võetud elulises situatsioonis me käsitleme neid komplekselt. Kõik mis meid ümbritseb on materiaalne, varustatud energiaga, asetseb ruumis ning eksisteerib ajas.

 

Energia ja mateeria, ruum ja aeg, – need on vastandlikud teineteist välistavad kategooriad: põletades ainet saame energiat, läbides ruumi kaotame aega. Seepärast, vaatleme neid kategooriaid kui vastandpooluseid, mis asetsevad kahe skaala erinevatel otstel. 

 

      Mateeria <-------------> Energia

 

      Aeg <-------------> Ruum 

 

Me tajume objekte (elus ja elutuid, staatilisi ja dünaamilisi), mis muutuvad ruumis ja ajas.

 

Me tajume endid, kui ühte neist objektidest ning meil on huvitav teada, kuidas meid tajuvad ümbritsevad inimesed. Seega, lisaks objekti uurimisele, kui sellisele, meid huvitavad ka objektidevahelised suhted. Järelikult, ka igat situatsiooni me võime vaadelda nii kõikide sealolevate objektide omaduste uurimise, kui ka nende objektide omavahel vastastikutoimimise vaatevinklitest. Teiste sõnadega, – nende objektide ja objektidevaheliste suhete ajas ja ruumis vastastiku toimuva materiaalse ning energeetilise arenguna. 

 

Sotsioonikas ekstraversiooni ning introversiooni mõisted laienevad mitte ainult inimestele vaid ka erinevatele sotsioonilistele funktsioonidele. Ekstravertseteks ning introvertseteks võivad olla kõik neli funktsiooni, mille kaudu inimene tajub informatsiooni välisest maailmast: loogika ja eetika, sensoorika ning intuitsioon. Sõltuvalt sellest, kas üks või teine funktsioon omab ekstravertset või introvertset iseloomu, ilmutab ta end erinevalt.

 

Seega on meil neli objektide (subjektide) omaduste ja kvaliteetide karakteristikut:

 

      - materiaalne;

 

      - energeetiline;

 

      - ruumiline;

 

      - ajaline. 

 

Samuti on ka neli suhete omaduste ja kvaliteetide karakteristikut, kuna objekt või subjekt eksisteerivad suhetes:

 

      - materiaalsed suhted;

 

      - energeetilised suhted; 

 

      - ruumilised suhted;

 

      - ajalised suhted. 

 

Vaatleme, millisel viisil see kõik kandub üle informatsioonisfäärist meie vastastoimimiste sfääri. 

 

Vastavalt informatsiooni teooriale, iga süsteem võtab vastu vaid sellele endale adekvaatse informatsiooni. Seega, võtab vastu vaid selliseid signaale, mida ka ise suudab väljastada. Inimesele on omane mitte ainult tajuda neid informatsiooni sfääre, vaid ka adekvaatselt neile reageerida, meie psüühika, vastaval viisil funktsioneerivate struktuuride (niinimetatud psüühiliste funktsioonide), vahendusel.

 

Seepärast ekstravertsete ja introvertsete tajuaspektide suhtes ka funktsioonid ise jaotatakse ekstravertseteks ja introvertseteks. 

 

Ekstravertsed funktsioonid on need, mis väljastavad ja võtavad vastu signaale objektide ja subjektide välistest ja seesmistest omadustest. Ekstravertseid funktsioone võib tinglikult vaadelda kui nelja võimet, mida inimene kasutab selleks, et kohaneda ümbritsevale maailmale:

 

      - võime koguda informatsiooni objektide välistest ja seesmistest omadustest nimetatakse tinglikult                       loogikaks;

 

      - võime koguda informatsiooni protsessidest, mis toimuvad inimese sisemaailmas, nimetatakse tinglikult                eetikaks;

 

      - võime koguda informatsiooni ümbritsevate objektide vormist ja välimusest nimetatakse tinglikult                          sensoorikaks;

 

      - võime mõista objektide struktuuri ning nende potentsiaalseid võimalusi nimetatakse tinglikult                                intuitsiooniks. 

 

Introvertsed funktsioonid on omakorda tingimused ning olud, mille taustal vaadeldakse objektide omadusi ja kvaliteete. Seega me vaatleme veel nelja psüühika võimet, – võimed mis on juba introvertsed ja mis käsitlevad objekte nendevaheliste suhete kaudu:

 

      - ruumiliste suhete taju;

 

      - energeetiliste suhete (külgetõmme ja eemaletõuke) taju;

 

      - protsesside taju ajas;

 

      - enesetunde taju ruumis. 

 

See fakt, et ekstravertseid funktsioone me võime vaadelda introvertsete taustal ja vastupidi, ning ratsionaalseid irratsionaalsete taustal, võimaldab kujutada ette inimese keskkonnaga vastastiku toimimise mehhanismi informatsiooni vastastikuvahetamise mudelina, – mudelina, mis peegeldab kõiki kaheksa maailmataju aspekti.

Kui me soovime vaadelda inimese psüühikat kui vaid informatsiooni vastastikuvahetamise mehhanismi, siis on meil mugavam kujutleda seda kaheksakomponendilise informatsioonilise mudeli kujul, kus iga psüühiline funktsioon saab olema märgistatud talle vastava informatsioonilise aspekti sümboliga. 

 

Nagu juba varem sai öeldud, vahe psüühilise funktsiooni ja infovoo aspekti vahel on analoogne raadiovastuvõtja ja raadiolainetega: esimene, – on aparaat, millel on teatud ehitus, teine, – need on signaalid, millel on füüsiline loomus. Kuid need signaalid kannavad teatud informatsiooni, millist vaid see kindel aparaat saab vastu võtta. Seega, funktsioonid, – need on aparaadid, ning informatsiooniaspektid on signaalid. 

 

Nüüd vaatleme millisele inimtegevuse iseloomule vastavad need „signaalid“. Ärgem unustagem, et inimese tegevusiseloomule vastavad ka psüühilised funktsioonid, mis seda tegevust kontrollivad. 

 

Kujutame seda alljärgneva loetelu kujul: 

 

      „asjalik loogika“ – (ekstravertne loogika).

 

Arukate toimingute loogika käsitleb tööd kui elulist väärtust: tehnoloogia, protsess, meetod, reegel, algoritm, põhjus ja tagajärg. Ettevõtlikkus, ökonoomsed, efektiivsed toimingud. Ratsionaliseerimine, tehnoloogilisus, leidlikkus. Otstarbekohasus, terve mõistus. 

 

See funktsioon võimaldab hinnata faktide ja sündmuste loogikat, nende põhjuslikke seoseid, mõista ühtede või teiste toimingute otstarbekohasust ja loogikat. See funktsioon annab inimesele võimaluse manipuleerida ruumiliste objektidega nii kujutluses kui ka reaalsuses. Kui inimene, eriti meesterahvas, "ei suuda naela seina sisse lüüa", siis väga võimalik, et just nimelt see funktsioon on tal nõrk. Asjalik loogika võimaldab hinnata inimese kvalifikatsioonitaset, tema oskust teostada erinevaid ülesandeid. Kui see funktsioon on hästi arenenud, siis inimene võib edukalt mõista rahalisi küsimusi, õigesti hinnata mistahes ettepaneku asjaliku kasumit.

 

      „suhete loogika“ (objektide vahel) – (introvertne loogika).

 

Süsteemne loogika, – oskus süstematiseerida teadmisi, luua teooriad, objektidevaheliste loogiliste vastastikeseoste sügav mõistmine, faktide süsteem, hierarhia, alluvus, administratiivne aparaat, klassifikatsioon, statistika, arvepidamine ja kontroll. 

 

Seda funktsiooni nimetatakse veel struktuurseks või süsteemseks loogikaks. See funktsioon aitab inimesel loogiliselt mõelda. Struktuurne loogika võimaldab inimesel süstematiseerida informatsiooni, koguda andmeid ning manipuleerida nendega süsteemi demonstreerimiseks. Selle funktsiooni abil inimene on võimeline terve rea tunnuste seast eristama kõige olulisemaid ning üldistama objekte nende tunnuste kohaselt. Introvertse loogika abil samuti hinnatakse objektide hierarhia, hierarhiliste süsteemidesse kuuluvate inimeste alluvust.

 

      „emotsioonide eetika“ (energia) – (eksrtavertne eetika).

 

Inimese „seesmine energeetika“, – tema emotsioonid ning oskus mõista teiste inimeste hingelist seisundit, oskus reprodutseerida emotsioone (artistlikkus) ja oskus juhtida teiste inimeste tundeid: panna naerma, sisendada rõõmu, entusiasmi või, vastupidi, sisendada hirmu, õudust, ärevust, paanikat. 

 

Selle funktsiooni kohaselt inimene tunnetab ära teiste inimeste emotsioone, nende küllastatust ning kvaliteedi, tunnetab millises meeleolus on ümbritsevad. See sama funktsioon võimaldab inimesel mõjutada teiste inimeste meeleolusid ja emotsioone. Selle abil ta võib väljendada omaenda emotsioone. See, kellel antud funktsioon on nõrk, jätab väheemotsionaalse, isegi kalgi ning kuiva inimese muljet. Kui aga see funktsioon on tugev, inimene mitte ainult kombekohaselt ning adekvaatselt väljendab oma emotsioone, vaid ka hästi tunnetab erinevate inimeste, kui ka suurte inimmasside meeleolusid. Vähe sellest, ta on võimeline mõjutama neid meeleolusid, luua vajalikku emotsionaalset atmosfääri.

 

      „suhete eetika“ (energeetilised suhted) – (introvertne eetika).

 

Maailmataju läbi inimestevahelisi suhteid, diplomaatilisus, delikaatsus, vastutus omaenda toimingute eest, kannatlikkus, vastutulelikkus, armastus, headus, südamlikkus, kaastundlikkus.

 

See funktsioon annab inimesele võimaluse ära tunda millised suhted kujunevad inimeste vahel ning kuidas ümbritsevad inimesed suhtuvad temasse isiklikult. Selle funktsiooni kohaselt inimene ehitab oma suhteid ümbritsevatega. Kui see funktsioon on hästi arenenud, selle kandja on võimeline tajuma tervet keerulise suhete gammat, suhete kaudu paindlikult mõjutama inimesi, lähendades, eemaldades või, isegi, tõugates neid eemale. See, kellel antud funktsioon on arenenud nõrgalt, puudutab kokku terve rea probleemidega, mis on seotud inimsuhetega. Selline inimene ei mõista alati kuidas temasse suhtuvad teised inimesed, kas nad solvuvad tema peale või mitte. Tal jääb vahest puudu taktitundest. Ühiskonnas alati eksisteerisid ja eksisteerivad teatud eetilised käitumisnormid, kirjutamata reeglid. Mitte rikkuda neid norme, suhelda, tunnetades neid reegleid, võimaldab just introvertne eetika. Mida tugevam on inimesel see funktsioon, seda kergem on tal mitte rikkuda neid inimeste ühiselureeglid. 

 

      „võimaluste intuitsioon“ (aeg) – (ekstravertne intuitsioon).

 

Võime tunnetada inimeste võimalusi, oskus näha arenguperspektiive, protsesside ühtsuse vastastikeseotuse tunnetus, maailma terviklik taju, protsesside olemuse mõistmine. 

 

See mõiste pole seotud müstikaga. Võimaluste intuitsioon on kõikidel, kuid mitte kõikidel on ta väljendatud sama jõuliselt. Mõnedel inimestel on hea intuitsioon, teistel on see väljendatud üsna nõrgalt. Kuid, tingimata, on ta olemas kõigil. See funktsioon võimaldab inimestel ära tunnetada teiste inimeste varjatuid võimeid, mõista asja olemuse, näha asjade ja nähtuste varjatud olemust. Sealjuures ära seletada miks inimene tajub antud nähtust just nimelt sellisena, ta reeglina ei suuda. Intuitiivne tajumine toetub informatsiooni alateadvuslikule töötlusele.

 

      „ajaintuitsioon“ (ajalised suhted) – (introvertne intuitsioon).

 

Vastuolude mõistmine ning maailma muutlikkuse tunnetus, hetke tähtsuse aistimine, ohu ettetunnetamine, minevikuvigade kogemuse arvestamine, kannatlikkus, kalduvus unistamisele, lootus paremale, oskus juhtida protsesse ajas, kiire reaktsioon, oskus riskida. 

 

Tänu selle funktsioonile inimene õigesti prognoosib tulevikku. Kõne all ei ole müstilised sähvatused ning prognoosid. Sedalaadi ettenägemisvõimed on kõikidel, kuid ühed teevad seda paremini, teised halvemini. See funktsioon võimaldab ette aimata kuidas hakkavad arenema sündmused. Tugeva intuitsiooniga inimesed aegajalt võivad kergesti tunnetada end ajavoolus, mõttes minna tulevikku või minevikku. Loomulikult, selliseid ekskursioone võtavad ette kõik inimesed, kuid tugeva intuitsiooniga inimesed tegelevad sellega teistest sagedamini.

 

      „tahteline sensoorika“ (ruum) – (ekstravertne sensoorika).

 

Võime kontrollida ruumi ning vallutada mõjusfääri. Eesmärgipärasus, mobiliseerimine, võimukus, distsiplineeritus, võidutahe, vastupanu välisele survele ja oma huvide kaitse, jõuline vastuseis, oskus hinnata vastase jõudu ja tema vastupanuvõimet. Ambitsioonikus, autoriteetsus, autoritaarsus, valitsemishimu. 

 

Sensoorika, see on kõik mis seotud inimese aistingutega, tema ettekujutusega esemelisest, materiaalsest maailmast. Ekstravertses variandis aga sensoorika mõiste on seotud veel tahe mõistega. Kuidas see siis töötab? Ekstravertne sensoorika esitab inimesele informatsiooni objekti vormist, selle jõust ning massist, aga ka objekti värvist. Kuid kõige paremini selle funktsiooni kohaselt hinnatakse ümbritsevate inimeste tahet, nende mõjujõudu teistele antud kollektiivi liikmetele ning maailmas üleüldse. Kui jutt käib näiteks riigist, selle funktsiooni järgi hinnatakse selle poliitiline ning sõjaline jõud. Igal inimesel on soovid. Seega, soovide jõudu ning elutahet hinnatakse selle funktsiooni kohaselt. See sama funktsioon vastutab inimese tahteliste omaduste ilmutamise eest. Kui see on tugev, siis see inimene on oma elus tarmukas, enesekindel, vahest ka agressiivne. Ta võib oma tahet teistele peale suruda. Või, vastupidi, vähese enesekindlusega, kartlikel ja vaiksetel inimestel see funktsioon on tavaliselt nõrk.

 

      „aistingute sensoorika“ (ruumilised aistingud) – (introvertne sensoorika).

 

Oskus lõõgastuda ja nautida elu, oskus saada peeneid ja rafineerituid naudinguid, seksi kui aistinguteharmoonia taju. Oskus luua ja tajuda ilu. Disainioskus, püüd kõrgele seesmisele kvaliteedile, puhtale, mitte ülekoormatud ruumalale, mugavusele, komfordile, esteetikale, ilule ja tervele kehale. 

 

Sõnapaar “aistingute sensoorika” kõlab mõneti harjumata, nagu “õline õli”. Kuid sellega muutub arusaadavamaks, milles seisneb selle erinevus tahtelisest sensoorikast. Introvertse sensoorika kohaselt inimene tajub ja hindab kogu laia aistingute gammat, mis toob talle ümbritsev maailm antud ajahetkel. Seepärast, antud funktsioon võimaldab inimesel kõigepealt hinnata seda olukorda milles ta asub, mõista, kas on seal mugav või mittemugav, puhas või mittepuhas, ilus või mitte väga ilus. Toidu maitset samuti hinnatakse selle funktsiooni kohaselt. Kui inimesel see funktsioon on tugev, siis ta hästi tunnetab omaenda keha vajadusi, on võimeline hoolitsema enda eest, looma hubasust mistahes tingimustes. Kui haigestub, teab suurepäraselt milline on tal haigus ja kuidas see kulgeb, oskab ravida iseennast. See, kellel on tugev aistingute sensoorika, tunnetab hästi teiste inimeste sensoorseid vajadusi. Näiteks, võib öelda inimesele “Võta kampsun seljast, sul on palav!” Ruumis, kus ta pidevalt asub (elab või töötab), püüab luua mugavusi, harmoniseerib ruumi.