"Jungi hingeatlas"

        Fred Jüssi ja Tanel Mällo kirjutavad Murray Steini http://www.murraystein.com/ raamatu ”Jungi hingeatlas” https://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?209053 kohta nii: ”Oma loomust eirates või alla surudes on keeruline elada, aga veelgi raskem võib olla elada oma loomuse järgi. Mispärast me kipume ennast ka iseenda eest erinevate maskide taha peitma? Missugune paljudest teedest on see, mis meid oma komplekside komplektist mööda ja läbi, oma Kõrgema Minani juhatab?

 

Otsi kuis tahad, see teerada läbi tumeda ja mägise laane on konarlik ja eksitav. Hea, kui oskame seda otsides toetuda nähtamatutele rännuradadele, mis on nagu lindude migratsioonimustrid ning annavad meile ette meie tõelise põhjasuuna. Need on mustrid, mille kasutamist me ei õpi, vaid milles me elame. „Need päritud süsteemid iseloomustavad inimestele omaseid nähtuseid, mis on eksisteerinud iidsetest aegadest saadik: noorus ja raugaiga, sünd ja surm, pojad ja tütred, isad ja emad, paarumine ja nii edasi,” kirjeldab Jung oma arhetüüpide teooriat, mis on paigutatud tema terviklikku kosmoloogiasse, milles ta arvestab põhjuslike seoste kõrval samaväärselt ka tähenduslikke.”

 

Ent kaart ei ole sama, mis kirjeldatav territoorium. Jung jagab meiega terviklikku eluilma mudelit, mille kehtivust kinnitasid tema isiklikud kogemused. Kuidas sobitada selle maakaardi kontuure enda rännakute jaoks, on igaühe enda ülesanne, ent keerukatel retkedel on usaldusväärne teejuht see, kelle tarkus pärineb tema enda kogemustest, tema enda läbitud teekonnast.

 

Oma hingeatlase lehitsemine ja täiendamine seal, kuhu oma sisemaailma mandritel, ookeanidel ja mäeahelikel rännates parasjagu uuesti või esmakordselt jõuame, annab võimaluse näha, missuguseid suuremaid mustreid ja väärtusi meie igapäevategevus loob ja kannab. Jungi pärandatud abstraktsete ent oivaliste kontuurkaartide komplektis on jäetud küllalt vaba ruumi igaühe mandrite, mäeahelike, merekoletiste, näkineidude ja muu asjassepuutuva kujutamiseks.”

 

___________

 

1. PEATÜKK

 

Pealispind (Ego-teadvustatus)

 

Alustan Jungi inimhinge kaardi lahti rullimist sellest, et võtan vaatluse alla tema kirjelduse inimteadvusest ning selle keskseimast nähtusest ja mõistest - egost. ”Ego” on mõiste, mille juured ulatuvad ladina keelde, mille keeleline tähendus on ”mina”. Teadvus või teadvustatus on ärkveloleku seisund, mille keskmeks on ”mina”. See on ilmne alguspunkt ning ühtlasi sissepääs tohutusse sisemisse ruumi, mida käeolevas teoses nimetame psüüheks. Samal ajal tähistab psüühe keerukat omadust, mis peidab eneses paljusid mõistatusi ning vastamata küsimusi.

 

Teame, et Jungi huvitas rohkem psüühe sisemus, see, mis peitub teadvustatuse all. Ta võttis ülesandeks kirjeldada ja seletada inimteadvuse fenomeni ennast. Jung soovis luua psüühe terviklikku kaarti, niisiis oli vältimatu uurida ego-teadvustatust, mis on hingekaardi territooriumi peamine fenomen. Jungi ei saa nimetada ego-psühholoogiks, ometi andis ta egole teatava sotsiaalse väärtuse ja tähenduse. Ta pakkus ego funktsioonide kohta välja ühe võimaliku variandi ja tunnistas suurema teadvustatuse vajalikkust inimelu ning kultuuri tuleviku nimel. Veelgi enam - ta oli teravalt teadlik, et ego-teadvustatus on vältimatuks eeltingimuseks igasugusele psühholoogilisele uurimistööle. Inimestena on meie mistahes teadmised piiritletud meie teadvusele omaste võimete ja piirangutega. Teadvustatuse uurimine tähendab seega tähelepanu suunamist instrumendile, mida kasutame psühholoogiliseks uurimiseks ja vaatluseks.

 

Miks on ego-teadvustatuse olemuse mõistmine - eriti psühholoogias - sedavõrd oluline? Loomulikult selleks, et moonutusi korvata. Jung kirjutas, et iga psühholoogiline käsitlus on uurija isiklik ülestunnistus. Kõiki loovaid psühholooge piiravad nende isiklikud eelarvamused ja vaatluse alt välja jäänud eeldused. Mitte kõik, mis näib tõene ka kõige tõsimeelsema ning siirama uurija teadvusele, ei pruugi olla ilmtingimata täpne teadmine. Suur hulk sellest, mis käibib inimeste seas teadmisena, on lähemal ja kriitilisemal vaatlusel pelgalt eelarvamus või uskumus, mis toetub moonutustele, erapooliklusele, kuulujuttudele, spekulatsioonidele või lihtsalt väljamõeldistele. Uskumusi käsitletakse teadmistena ja nende külge klammerdutakse kui usaldusväärsust ja kindlustunnet pakkuvatele enesestmõistetavustele. Püha Augustinuse kuulus lause: ”Ma usun sellist korda, mida ma suudan mõista,” võib tunduda tänapäeval meie moodsatele kõrvadele üsna veider, aga sellegipoolest peab see tõdemus sageli paika, kui inimesed hakkavad rääkima psühholoogilisest reaalsusest. Jung soovis tõsiselt uurida oma mõtlemise eelduseid ja aluseid, lähenedes seetõttu väga kriitiliselt oma uurimisinstrumendile, mida ta avastuste tegemisel kasutas. Ta oli seisukohal, et teadvustatuse kriitiline mõistmine on teaduslikkuse aspektist keskse tähtsusega, täpselt sama moodi, nagu see peab paika filosoofias. Psüühe või muu asjassepuutuva täpne mõistmine sõltub inimese teadvuse seisundist. Jung soovis pakkuda teadvuse kriitilist mõistmist. See oli peamine eesmärk tema võtmetöös ”Psühholoogilised tüübid” (ingl k ”Psychological Types”, saksa k „Psychologische Typen”), mis kirjeldab kaheksat kognitiivset stiili, mis iseloomustavad inimteadvust ning seda töötlevat erinevat informatsiooni ja elukogemust.

 

Ego ja teadvustatuse suhe 

 

Jung kirjutab oma ilmunud töödes palju ego-teadvustatusest. Oma käesolevaid eesmärke silmas pidades käsitlen peamiselt tema hilise töö ”Aion” esimest peatükki pealkirjaga ”Ego” - ja teisi sellega seostuvaid tekste või lõike, mis võtavad Jungi seisukoha enam-vähem adekvaatselt kokku ja esindavad tema küpseid mõtteid. Peatüki lõppu paigutan mõned viited Jungi teosele ”Psühholoogilised tüübid”.

 

”Aionit” on võimalik lugeda mitmel erineval tasandil. See on Jungi hilisematel aastatel kirjutatud töö ja peegeldab tema sügavat huvi lääne intellektuaalse ja religioosse mineviku ja tuleviku vastu, nagu ka Jungi detailselt sõnastatud mõtteid Kõrgema Mina *(ingl k self) arhetüübist. Esimesed neli peatükki lisas Jung oma raamatule hiljem, et pakkuda uutele lugejatele oma üldise psühholoogia teooria sissejuhatust ning avada uks analüütilise psühholoogia sõnavarasse. ”Aioni” sissejuhatavad leheküljed ei ole detailsed ega märkimisväärselt tehnilised, ometi sisaldavad nad Jungi kõige kokkuvõtlikumalt sõnastatud arutelusid psüühe struktuuride - ego, varju, anima, animus‘e ja Kõrgema Mina osas.

 

Jungi ”ego” definitsioon on järgmine: ”Sellisena, nagu ta on, moodustab ego teadvuse keskme ja sedavõrd, kuivõrd ta moodustab empiirilise isiksuse, on ego kõikide teadvuse personaalsete toimingute subjekt.” Teadvus on uuritav ala ja see, mida Jung siinkohal nimetab ”empiiriliseks isiksuseks”, on meie isiksus - sellisena, nagu me sellest teadlikud oleme ja seda otseselt kogeme. Ego kui ”teadvustatuse kõikide personaalsete toimingute subjekt” hõlmab selle ala keskkoha. Ego mõiste viitab inimese kogemusele endast kui oma tahtmiste, ihade, mõtiskluste ja tegutsemise keskmest. Ego defineerimine teadvustatuse keskmena läbib kõiki Jungi kirjutisi.

 

Jung jätkab kommentaariga ego psüühe-sisestest funktsioonidest: ”Psüühilise sisu suhe egosse määrab ka viimase teadvuse kriteeriumi, sest ükski sisu ei saa olla teadvustatud, olemata esitatud mingile subjektile.” Ego kujutab ”subjekti”, kellele ”esitatakse” psüühe sisu. Ta on nagu peegel. Enamgi veel, ühendus egoga on eeltingimus ükskõik mille teadvustamiseks, olgu selleks tunne, mõte, taju või fantaasia. Ego on teatavat laadi peegel, milles psüühe end näeb ning saab seeläbi enesest teadlikuks. Millisel määral ego psüühe sisu märkab ja peegeldab, iseloomustab seda, kui palju seda sisu võib lugeda teadvustatuse sfääridesse kuuluvaks. Kui psüühes sisalduvat teadvustatakse hägusalt või marginaalselt, ei ole seda veel tabatud ega asetatud ego peegeldavale pinnale.

 

Toodud ego definitsioonile järgnevates lõikudes eristab Jung psüühe teadvustatud ning teadvustamata omadusi: teadvustatus on see, mida me teame, ja teadvustamatus on kõik see, mida me ei tea. Teises, umbes samal perioodil kirjutatud tekstis väljendab Jung sama mõtet veelgi täpsemalt: ”Teadvustamatus ei ole mitte lihtsalt teadmatu; pigem on see tundmatu psüühe ning seda defineerime… kõigena meis, mis teadvusesse sattumise korral ei erine eeldatavasti mingilgi määral teada olevast psüühilisest sisust.” Eristus teadvustatuse ja teadvustamatuse vahel, mis on Jungi üldises psüühe teoorias sama fundamentaalne kui süvapsühholoogias, sätestab, et osa psüühe sisust peegeldub egos ja seda hoitakse teadvustatuses, kus seda on võimalik edasi uurida ja käsitleda, samal ajal kui ülejäänud psüühe sisu asub - kas ajutiselt või alaliselt - väljaspool teadvustatust. Teadvustamatus hõlmab kogu psüühe sisu, mis asub väljaspool teadvustatust - mis iganes põhjusel või kui kaua, ning tõtt-öelda moodustab see suurema osa kogu määratust hingemaailmast. Teadvustamatus oli süvapsühholoogia põhiline uurimisvaldkond ning ka Jung tundis kõige kirglikumat huvi just selle territooriumi vastu. Sellest täpsemalt edaspidi.

 

Jung viitab oma kirjutistes sageli egole kui ”kompleksile”. Seda mõistet käsitleme põhjalikult järgmises peatükis. Selles ”Aioni” lõigus nimetab Jung seda lihtsalt teadvuse spetsiifiliseks sisuks, sätestades seeläbi, et teadvus on laiem kategooria kui ego ning sisaldab enamat kui ego.

 

Mis on teadvustatus? Ala, kus asub ego ja mille keset ta hõlmab ja defineerib? Kõige lihtsamalt öeldes on teadvustatus teadlikkus. See on ärkvelolekus, ümbritsevas ja seesmises maailmas toimuva vaatlemise ja registreerimise seisund. Inimesed ei ole muidugi ainukesed teadvusel olendid planeedil. Ilmselt on ka loomad teadvusel, nad suudavad ilmselgelt oma keskkondi vaadelda ja sellele kaalutletud moel reageerida. Teadvustatuse vormina saab käsitleda taimede tundlikkust oma kasvukeskkonna suhtes. Iseenesest ei erista teadvustatus inimesi teistest eluvormidest. Samamoodi ei erista teadvustatus täiskasvanud inimesi imikutest ja lastest. Rangelt võttes ei sõltu inimteadvuse olemus absoluutselt ei vanusest ega psühholoogilisest arengust. Sõber, kes viibis oma tütre sünni juures, rääkis mulle, kuivõrd liigutatud ta oli, kui laps platsenta eemaldamise ja silmade puhastamise järel silmad avas ja ruumis ringi vaatas ning seda enesesse ahmis. Ilma kahtluseta oli see märk teadvusest. Silm on teadvusel olemise indikaator. Selle elu ja liikumine on signaaliks, et teadvusel olend vaatleb maailma. Teadvus ei sõltu muidugi mitte ainult nägemisest vaid ka teistest meeltest. Emaüsas, enne kui silmad nägemisega tegelema hakkavad, registreerib loode helisid, reageerib häältele ja muusikale, tema juures võib täheldada märkimisväärset reageerimise taset. Me ei tea veel, millal täpselt saavutab embrüo säärase teadlikkuse ja tundlikkuse taseme, mida saab kahtluseta teadvuseks nimetada, aga see toimub varakult ja leiab kahtlemata aset juba prenataalsel perioodil.

 

Teadvuse vastandiks on sügav unenägudeta uni, reageeringu ja tunnetava teadlikkuse puudumine. Teadvuse püsiv kehast puudumine on põhimõtteliselt surma definitsioon, v.a pikaajalise kooma puhul. Teadvus, isegi ainult tuleviku teadvuse potentsiaalina, on ”elu faktor” ja kuulub elus kehade juurde.

 

Areng lisab teadvustatusele spetsiifilist sisu. Teoreetiliselt on võimalik eristada inimteadvust selle sisust - teadvuses leiduvatest mõtetest, mälestustest, identiteedist, fantaasiatest, emotsioonidest, kujunditest ja sõnadest. Praktikas on see peaaegu võimatu. Tõtt-öelda näib, et neid suudavad veenvalt lahus hoida vaid edasijõudnud vaimsed meistrid. Vaid tõeline tark, kelle teadvustatust ei defineeri valikulised mõtted ja kujundid, suudab teadvustatust selle sisust eristada ja lahus hoida. Enamuse jaoks tundub ilma maandava stabiilse objektita teadvus olevat äärmiselt üürike ja mööduv nähtus. Teadvuse sisukuse ja selle püsimise tunde tagavad tavaliselt stabiilsed objektid ja sisu - kujundid, mälestused ning mõtted. Just sellest koosneb teadvuse aine ja järjepidevus. Samas, nagu tõendavad insuldi läbi elanute kirjeldused, on teadvuse sisu ja teadvuse ego funktsioonid - mõtlemine, mäletamine, nimetamine ja rääkimine, tuttavate kujundite ning isikute ja nägude äratundmine - tegelikult palju ebapüsivamad ja hapramad kui teadvus iseenesest. Näiteks on täielikust mälukaotusest hoolimata võimalik ikkagi teadvusel olla. Teadvus on nagu ruum, mis ümbritseb teda ajutiselt täitvat psüühilist sisu. Ja teadvus eelneb egole, mis muutub alles hiljem selle keskmeks.

 

Ego, nagu teadvuski, ulatub samuti kaugemale ja kestab kauem kui mistahes hetkel teadvustatuse ruumi täitev spetsiifiline sisu. Ego on teadvustatuse sees asuv keskpunkt, selle kõige põhilisem ja võib-olla ka püsivaim osa. Vastupidiselt idas levinud seisukohale argumenteerib Jung, et ilma ego mehhanismita muutub küsitavaks ka teadvustatus ise. Samas on tõsi, et teatavad ego funktsioonid saab peatada või näiliselt kaotada ilma teadvust täielikult hävitamata. Just seeläbi on inimestel võimalik saavutada vähemalt lühikesteks perioodideks teatud tüüpi ego-vaba teadvus - niisugune, mis evib üsna vähe tõendeid tahet omava keskme ehk Mina olemasolust.

 

* (Jungi algupärase saksakeelse mõiste Selbst ingliskeelne vaste on self; eesti keeles on sellekohase vastena kasutatud mõistet ”Ise”, mis käesolevas tekstis on asendatud spetsiifilisema tähendusväljaga mõistega ”Kõrgem Mina”. ”Kõrgema Mina” ingliskeelse vaste self tavapärane kasutamine teeb keerukaks selle hindamise, mida Jung oma teooriaga silmas peab. Igapäevases kõnepruugis on ingliskeelne self võrdväärne egoga. Tõlk)

 

* * *

 

Jungi jaoks moodustab ego teadvustatuse kriitilise keskme ja tegelikult määrab suures ulatuses ära, milline sisu jääb teadvustatuse piiridesse ja milline jääb teadvustamata. Ego vastutab teadvustatuse sisu säilitamise eest, samuti on ta peegeldamist lõpetades võimeline teadvuse sisu kustutama. Kasutades Jungi pruugitud Freudi mõistet, suudab ego sellist sisu, mis talle kas ei meeldi või mille ta leiab olevat väljakannatamatult valuliku või ülejäänud sisuga ühildamatu, “alla suruda” (ingl k repress). Samuti suudab ego teadvustamatuse hoiulaekast (näiteks mälestustest) sisu taas kasutusele võtta, seda tingimusel, et a) sisu ei ole blokeeritud allasurumise kaitsemehhanismi poolt, mis hoiab talumatud konfliktid haardeulatusest väljas, b) sisul on piisavalt tugev assotsiatiivne ühendus egoga - see on piisavalt “ära õpitud”.

 

Oma põhilises osas ei moodusta ega defineeri ego ainult teadvuse omandatud sisu - nagu ajutised või püsivad seosed. Ego toimib kui peegel või magnet, hoides sisu teadlikkuse keskpunktis. Ent ego ka tahab ja tegutseb. Teadvuse elutähtsa keskmena eelneb ego keelest, oma identiteedist ja isegi nimest teadlikuks saamisele. Ego poolt hiljem omandatu, nagu oma näo ja nime äratundmine, on teadvuse keskme lähiümbrusesse koonduv sisu, mis määrab ego kui defineeriva, täidesaatva ja eneseteadvust reguleeriva olemuse ulatuse. Oma olemuselt on ego teadvuse tegelik kese, mis eksisteerib kindlasti juba sünnihetkest - ta on silm, mis näeb ja on näinud maailma alati samast positsioonist, kehast ja individuaalsest vaatenurgast. Eraldi võttes on ego eimiski, ta ei ole asi. Sellepärast on ta äärmiselt hoomamatu, tema asukohta on võimatu määrata. Võiksime ego olemasolu isegi eitada. Ometi on ta pidevalt kohal. Ego ei ole kasvatuse, kasvamise ega arengu tulemus, see on sünnipärane. Ja ehkki ego saab sünnihetkest edasiulatuvalt kirjeldada arenemas ja jõudu kogumas läbi “kokkupõrgete” reaalsusega (vt allpool), on selle tuum inimesele „antud”. See tuleb siia ilma koos inimese sündimisega.

 

Sellisena, nagu Jung psüühet kirjeldab, on selle sisuks teadvustatuse erinevate sisaldiste vaheline assotsiatsioonide võrgustik. Kõik on otseselt või kaudselt seotud keskse tegija - egoga. Ego on teadvustatuse kese mitte ainult geograafiliselt, vaid ka dünaamiliselt. Ta on energiakeskus, mis liigutab teadvuse sisu ja organiseerib seda tähtsuse alusel. Ego on otsustamise ja vaba tahte asukoht. Kui ütlen: „Ma lähen postkontorisse”, on minu ego teinud otsuse ja mobiliseerib selle teostamiseks vajaliku füüsilise ja emotsionaalse energia. Ego suunab mind postkontori poole ja viib mu kohale. Ego on juhataja, kes paneb paika prioriteedid: “Mine postkontorisse, ära lase end kõrvale juhtida soovist parki jalutama minna.” Ja kuigi ego saab käsitleda isekuse (ego-ismi) keskmena, on ta ka altruismi kese. Iseenesest ja enda tõttu on ego - sellisena, nagu Jung ego mõistis ja kirjeldas - moraalselt neutraalne, mitte „halb asi”, nagu seda kõnekeeles võib märgata (“Tal on kohutavalt suur ego!”). Ego on inimese psühholoogilise elu vajalik osa. Ego on see, mis inimest teistest teadvust evivatest elusolenditest eristab; nõndasamuti eristab ego üht inimindiviidi teistest. Ego on inimteadvuse individualiseerija.

 

Ego fookustab inimteadvust ja annab teadlikule käitumisele sihipärasuse ja suuna. Ego tõttu on meil vabadus teha otsuseid, mis võivad esitada väljakutse enese alalhoiu, paljunemise ja loovuse instinktidele. Egos sisaldub võime hallata teadvuses suuri ainehulki ja neid käsitleda. Ta on võimas assotsiatiivne magnet ja organiseeriv tegur. Ja kuna inimesed evivad teadvuse keskmes sellist väge, suudavad nad integreerida ja suunata tohutuid andmemassiive. Tugev ego suudab omandada ja tahtlikult liigutada väga suurt teadvuse sisu. Nõrk ego ei suuda seda eriti ning allub lihtsamalt impulssidele ja emotsionaalsetele reaktsioonidele. Nõrk ego laseb end kergesti kõrvale kallutada, mille tagajärjel puudub teadvusel fookus ja järjepidev motivatsioon.

 

Inimesel on võime säilitada teadvus ka siis, kui enamik normaalsetest ego funktsioonidest on peatatud. Suudame end tahtejõu abil muuta passiivsemaks, vähendada oma aktiivsust ja vaadelda sisemist ja välist maailma nagu kaamera. Tavaliselt ei ole tahtlikult piiratud vaatlevat teadvust siiski võimalik väga pikalt säilitada, sest ego ja psüühe laiemas tähenduses hakkavad üsna kiiresti vaadeldavaga tegelema. Näiteks filmi vaadates jälgime ja tajume alguses lihtsalt inimesi ja keskkonda. Ent peagi hakkame identifitseeruma mõne tegelasega ja meie emotsioonid aktiveeruvad. Ego valmistub tegutsema ja kui inimesel tekib raskusi filmi eristamisega reaalsusest (veel üks ego funktsioon), võib tekkida soov tegutseda ka füüsiliselt. Keha mobiliseerub ja ego valib ja planeerib teatud tegutsemisliini. Filmid on selliselt üles ehitatud, et vaataja valiks emotsioonidele tuginedes endale sobiva poole ning tunneks poolehoidu selle suhtes, mida tema tegelane teeb või tunneb. Selliselt kaasatuna muutub ego soovide, lootuse, ehk isegi kavatsuste aktiivseks keskuseks. On täitsa mõeldav, et inimene on filmi vaadates võimeline langetama elumuutva otsuse nende tunnete ja mõtete ajel, mida filmis kasutatud kujundid tema teadvuses loovad. On teada juhtumeid, kus inimesed muutuvad kinost lahkudes vägivaldseks või iharaks just nimelt filmi otsese mõju tagajärjel. Ego on emotsioonide, samastumise ja iha teenistuses ning kasutab tegutsemiseks oma juhtivat funktsiooni ja energiat.

 

Nagu näeme, on ego vabadus piiratud. Seda mõjutavad oluliselt nii sisemised psüühilised kui ka välised keskkondlikud mõjurid. Ego võib hirmutava mõjuri ilmnedes tõsta käed ja ennast kaitsta; ego võib aktiveerida ja mõjutada ka sisemine tung luua, armastada või kätte maksta. Ta võib reageerida ego impulsile, st käituda nartsissistlikult. Selliselt reageerides võib ego sattuda näiteks kättemaksuiha küüsi.

 

Ärkveloleku-teadvustatus on seega keskendunud sisemiste ja väliste keskkonnamõjurite registreerimisele ja keha liikuma panemisele ego poolt. Kordan veel, et ego alged ulatuvad perioodi enne varajast lapsepõlve ja väikelapseiga. Isegi väikelaps märkab oma keskkonnas kujundeid, millest mõned talle meeldivad, ning sirutub nende poole. Sellised varajased märgid organismi kavatsuslikkusest on tõendiks ego baasjuurtest ehk inimese “minasusest”.

 

“Mina”olemuse ja sisu üle mõtisklemine viib meid sügavamate psühholoogiliste küsimusteni. Milline mehhanism on ego? Kes olen mina? Jung vastaks siin õige lihtsalt, et ego on teadvustatuse kese.

 

“Mina” tajub - võib-olla naiivselt - et ta on igavesti olemas olnud. Isegi eelmisi elusid käsitlevad tähelepanekud omandavad mõnikord tõe ja reaalsuse tunde. Jääb siiski küsimuseks, kas „mina” muutub elu jooksul olemuslikult. Kas pole see “mina”, kes kahe-aastaselt ema järele nuttis, seesama, kes nutab 45-aastaselt kaotatud armastuse üle ja leinab 80-aastaselt surnud abikaasat? Ehkki mitmed ego tahud arenevad ja muutuvad elu jooksul ilmselgelt, eriti tunnetuse, eneseteadvuse, psühhosotsiaalse identiteedi, kompetentsi jms osas, tajume samas ego keskmes ka olulist jätkuvust. Paljud on olnud liigutatud oma “sisemise lapse” leidmisest. See pole midagi vähemat kui avastada, et isik, kes ma olin lapsena, on seesama, kes ma olen täiskasvanuna. Võib oletada, et ego olemuslik tuum elu jooksul ei muutu. See võib olla ka põhjuseks, miks paljud inimesed on veendunud, et ego tuum ei hävine füüsilise surmaga, vaid liigub edasi igavesse puhkepaika (taevas, nirvaana) või sünnib füüsilises plaanis uuesti (reinkarnatsioon).

 

Laps ütleb esmakordselt “mina” umbes kaheaastaselt. Kuni selle hetkeni räägib ta endast kolmandas isikus või kasutab nime: “Timmie tahab” ja “Sarah läheb”. Kui laps on võimeline “mina” ütlema ja mõtleb endale viitavalt, paigutades end teadlikult oma isikliku maailma keskmesse ning kasutades selle suhtes esimest korda isikulist asesõna, on ta teinud tohutu hüppe teadvustamise suunas. Ent see ei ole mingil juhul ego sünnihetk. Juba kaua aega enne seda on tema teadvus ja käitumine organiseerunud tegeliku keskme ümber. Ego on ilmselgelt olemas juba enne, kui laps suudab sellele teadlikult ja peegeldavalt viidata, ning sellest teada saamise protsess on järk-järguline ja kestab kogu elu. Eneseteadvuseni kasvamine on protsess, mis läbib mitmeid staadiume imikueast täiskasvanuni. Ühte neist kirjeldab Jung raamatus “Mälestused, unenäod, mõtted” (Eesti Raamat 2004, saksa k “Einneiungen, Träume, Gedanken”), kus ta mainib udu hajumist umbes 13-aastaselt, kui ta esmakordselt mõistis: “Nüüd ma olen mina ise.”

 

Tänu võimele saavutada kõrgema taseme eneseteadlikkus ja iseteadvus, st iseend käsitleda suutev ego, erineb inimese teadvus loomade omast, vähemalt hetkel teadaolevas mõttes. See erinevus on seotud mitte ainult inimese verbaalse võimekusega, mis laseb kõneleda oma teadaolevast “minast” ja rikastab seeläbi selle mitmetahulisust, vaid ka inimteadvuses eksisteeriva enesepeegeldamise funktsiooniga. See on nii pre- kui ka postlingvistiline funktsioon. See on teadmine olemasolust (ja hiljem ka surelikkusest). Tänu teadvuses asuvale ego peeglile teame, kes me oleme ja mida endast kujutame. Ilmselgelt soovivad ka teised loomaliigid elada ja oma keskkonda kontrollida, nende juures võib täheldada märke emotsioonidest ja teadvusest, nagu ka märke tahtlikkusest, reaalsuse proovimisest, enesekontrollist ja paljudest teistest omadustest, mida ego funktsioonidega seostatakse.

 

Ent loomade teadvuses puudub reeglina enesepeegelduse funktsioon või esineb see palju väiksemal määral. Nende ego on väiksem. Kas loomad teavad, et nad on olemas, et nad surevad, et on omaette indiviidid? See on kaheldav. Saksa poeet Rilke oli seisukohal, et loomad ei taju surma nii nagu inimesed ning see annab neile eelise elada täielikumalt käesolevas hetkes. Loomade eneseteadvus ei ole selline nagu inimestel ning keele puudumise tõttu ei suuda nad vähimalgi määral oma eneseteadvuse vormi väljendada ega end inimesele kättesaadavate lingvistiliste vahenditega teistest eristada.

 

Pärast teatud arengulist punkti hakkab inimego ja -teadvust suuresti defineerima ja vormima kultuuriline maailm, milles inimene üles kasvab ning hariduse omandab. See on vastav ego struktuuri kiht või pakend, mis ümbritseb keskset ego. Sedamööda, kuidas laps oma kultuurikeskkonnas üles kasvab ja selle vorme ja tavasid läbi perekondlike interaktsioonide ja kooliga seotud hariduslike kogemuste tundma õpib, muutub ego pakend järjest paksemaks. Jung nimetab neid kahte ego omadust “Isiksus nr 1″ ja “Isiksus nr 2″. Isiksus nr 2 on kaasasündinud ego tuum ja Isiksus nr 1 on kultuuriliselt omandatud ego kiht, mis tekib inimesel ajapikku.

 

Osa inimese ego-teadvustatuse spetsiifilisest sisust võib olla ajas väga stabiilne. Inimese nimi on tavaliselt teadvuse stabiilne omadus. Teatud hetkest alates võib see paista olevat egoga jäädavalt liidetud. Kuigi nimi on ebaisikuline liides ja kuulub persona osana avalikku ruumi (vt 5. peatükk), puudutab see lapsevanema, lapse või armsama poolt öelduna inimese enesetunnetuse kõige intiimsemaid osasid. Samas tuleb tunnistada, et nimi on kultuuriline objekt ja sellisena egoga nõrgemalt seotud kui näiteks keha. Inimene jääb pärast nime muutmist ikka samaks inimeseks. Seniajani ei ole keegi oma täit keha muutnud, et näha, kas see muudab midagi ka egos; kui see peaks võimalikuks osutuma (või siis, kui see toimub), saame näha, kas ego ületab keha piiri või ei. Arvan, et ületab, olgugi, et ego näib olevat kehaga täiesti kokku sulanud.

 

Ego defineerimine keha teadvelolekuna iseendast kui tahet omavast, individuaalsest, kindlalt piiritletud ja ainulaadsest üksusest näib muidugi ahvatlev. Isegi kui inimesele oleks antud teistsugune nimi, võime eeldada, et selle inimese olemuslik „mina” ei erineks tema olemasolevast „minast”. Ent kui tal oleks teistsugune keha, muudaks see ego sisuliselt teistsuguseks? Enamgi veel kui kultuuri, on ego juurdunud inimkehasse, aga kui sügav see seos on, see on vaieldav. Sellest hoolimata tunneb ego keha surma ees sügavat hirmu. See on hirm, et keha kadumisega kustub ka ego. Jungi järgi ei ole ego somaatilise baasiga väga rangelt piiratud. „Aionis” väidab ta, et ego „ei ole lihtne ega elementaarne, vaid keerukas tegur, mida on võimatu ammendavalt kirjeldada. Kogemus näitab, et ta põhineb kahel näiliselt erineval alusel - somaatilisel ja vaimsel.

 

Jungi järgi ei saa psüühet taandada pelgalt keha väljendumisvormiks, ajukeemia või muude sarnaste füüsiliste protsesside tulemuseks. Psüühe moodustab ka osa inimmõistusest (ingl k mind) või vaimust (ingl k spirit) (kreekakeelne sõna nous võtab Jungi käsitluse kõige paremini kokku) ja sellisena suudab ületada ja mõnikord ka ületab füüsilise asukoha. Järgnevates peatükkides näeme täpsemalt, kuidas Jung tuletab psüühet füüsilise olemuse ja transtsendentaalse vaimu ehk mõistuse kombinatsioonist, mida nous mõistena tähistab. Praegu piisab, kui märkida, et psüühe ja keha ei ole samaulatuslikud, nagu kumbki ei ole ka teisest tuletatud. Ka ego, mida Jung käsitleb täielikult psüühilise objektina, püsib vaid osaliselt somaatilisel alusel. Ego asub kehas ainult selles mõttes, et kogeb kehaga ühtsust. Aga see keha, mida ego kogeb, on psüühiline. See on keha kuvand, mitte keha ise. Keha kogetakse „täieliku endosomaatilise taju alusel”, st selle kaudu, mida ollakse iseenda keha osas võimeline teadlikult tajuma. Vastavad kehalised tajud “luuakse endosomaatiliste stiimulite kaudu, millest vaid mõned ületavad teadvuse läve. Märkimisväärne osa stiimulitest avaldub teadvustamatult, st subliminaalselt… Asjaolu, et stiimulid on teadvustamata, ei tähenda veel, et nende olek on ainult füsioloogiline, vähemalt mitte rohkem, kui see oleks tõsi psüühilise sisu osas. Mõnikord võivad nad läve ületada, st tajudeks muutuda. Ent pole kahtlust, et suurt osa endosomaatilistest stiimulitest ei olegi võimalik teadvustada ja nad on nõnda elementaarsed, et pole mingit põhjust siduda neid psüühiliste omadustega.”

 

Järgnevas lõigus näeme, kuidas Jung tõmbab psüühe piirile joone, mis hõlmab ego-teadvustatust ja teadvustamatust, ent mitte somaatilist baasi kui sellist. Paljud füsioloogilised protsessid ei jõua kunagi psüühe tasandile, isegi mitte psüühe teadvustamata ossa. Põhimõtteliselt ei ole nende teadvustamine kunagi võimalik. On ilmne, et sümpaatiline närvisüsteem ei ole suures osas teadvusele kättesaadav. Kui süda lööb, veri ringleb ja neuronid oma impulsse edastavad, on võimalik olla teadvel vaid teatud somaatilistest protsessidest. Pole teada, kui kaugele suudab ego somaatilise baasi sügavustesse tungida. Treenitud joogid suudavad väidetavalt kontrollida oma somaatilist baasi väga suures ulatuses. Teadaolevalt suudavad nad oma surmale keskendudes südame töö tahtega peatada. Ühe konkreetse joogi võime muuta oma peopesa temperatuuri on katseliselt kindlaks tehtud: ta suutis seda muuta kümne kuni kahekümne kraadi ulatuses. See näitab küll märkimisväärset psüühilist võimekust jõuda keha osadesse ja neid juhtida, kuid ei anna suuremas plaanis lõplikke vastuseid. Kui sügavale rakustruktuuri tasandile suudab ego keha läbistada? Kas treenitud ego suudab kahandada näiteks vähkkasvajat või tõhusalt vererõhku langetada? Vastamata küsimusi on palju.

 

Tuleb meeles pidada, et eksisteerib kaks läve: esimene eraldab teadvustatust teadvustamatusest, teine psüühet (nii teadvustatut kui teadvustamatut) somaatilisest kehast. Käsitlen neid lävesid täpsemalt järgnevates peatükkides, aga praegu võib märkida, et tegemist on laiade lävedega, mida võiks vaadelda liikuvate piiridena ja mitte fikseeritud ja jäikade barjääridena. Jungi järgi hõlmab psüühe nii teadvustatust kui ka teadvustamatust, mitte aga tervet keha selle puhtalt füsioloogilises mõõtmes. Ego, väidab Jung, tugineb psüühilisel soomal, st kehakuvandil, mitte kehal per se. Seetõttu on ego põhiolemuselt psüühiline tegur.

 

Ego asukoht

 

Psüühe territoorium kattub üsna täpselt ego potentsiaalse ulatusega. Psüühe sellisena, nagu Jung seda allpool defineerib, on piiritletud ning piiratud sellega, kuhu ego põhimõtteliselt minna suudab. See ei tähenda, nagu oleks psüühe ja ego identsed, sest psüühe hõlmab teadvustamatust ja ego on enam-vähem piiritletud teadvustatusega. Aga teadvustamatus on vähemalt potentsiaalis ego jaoks kättesaadav - isegi kui ego reaalselt sellest suurt osa kunagi ei koge. Probleem on selles, et psüühel on piir, millest edasi ei saa stiimulid või psüühikaväline sisu enam põhimõtteliselt kunagi olla teadvustatult kogetav. Kanti filosoofias, mida Jung järgis, nimetatakse sellist mittekogetavat ühikut Ding an sich ehk asi iseeneses. Inimkogemus on piiratud. Psüühe on piiratud. Jung ei olnud pan-psühholoogia pooldaja, kes väidavad, et psüühe on kõikjal ja paneb kõik ise kokku. Keha on väljaspool psüühet ja maailm palju suurem kui psüühe.

 

Siiski peaksime katsuma mitte omistada Jungi terminoloogiale liiga suurt täpsust, seda eriti mõistete osas nagu „psüühe” ja „teadvustamatus”. Vastasel juhul loome kitsaid kohti aladel, mis jäid Jungi poolt teadlikult täitmata ja lünklikeks. Psüühe ei ole täpselt samaulatuslik kui teadvustatuse ja teadvustamatuse kombineeritud territoorium, samuti ei piiritle seda täpselt ka ego ulatus. Piirialadel, kus psüühe ja sooma kokku puutuvad ning psüühe maailmaga kohtub, esinevad mõistete „seespool/väljaspool”tähistamiseks varjundid ja pooltoonid. Neid halle alasid nimetab Jung „psühhoidseteks”. See on ala, mis käitub nagu psüühe, olemata tervikuna siiski psüühiline. See ala on näiliselt psüühiline. Hallid alad peidavad näiteks psühhosomaatilisi mõistatusi. Kuidas mõistus ja keha teineteist mõjutavad? Millises punktis algab üks ja lõpeb teine? Neile küsimustele ei ole veel vastuseid leitud.

 

Jung toob need erisused välja „Aioni” lõigus, kus kirjeldab ego psüühilist alust järgmiselt: „ühelt poolt on ego aluseks teadvustatus selle kogu ulatuses, teiselt poolt tugineb ta teadvustamatuse sisaldiste kogusummale. Viimased jagunevad kolme rühma: esiteks ajutised teadvustamata sisaldised, mida saab tahtlikult reprodutseerida (mälu kaudu) /…/ teiseks, teadvustamata sisu, mille tahtlik reprodutseerimine ei ole võimalik /…/ kolmandaks sisu, mis ei ole kunagi võimeline teadvustatuse osaks saama.” Varasemate definitsioonide järgi peaks kolmas rühm jääma väljapoole psüühet, ometi paigutab Jung selle siinkohal teadvustamatuse alale. Järelikult ta nägi, et mingil hetkel ulatub teadvustamatus piirini, kus ta lakkab olemast psüühe ning jätkub mittepsüühilisel alal, st psüühest kaugemale ulatuvas „maailmas”. Ning ometi asetseb see mittepsüühiline maailm vähemalt teatud ulatuses teadvustamatuse piirides. Siin läheneme suurtele müsteeriumidele: meelevälise taju, sünkroonsuse, imepäraste tervenemiste ja teiste seesuguste nähtuste baasile.

 

Teadlasena pidi Jung leidma tõendusmaterjale oma julgete hüpoteeside kohta nagu teadvustamatuse olemasolu, seda nii personaalsest kui ka kollektiivsest aspektist vaadates. Siinkohal viitab ta argumentidele, mida on teistes töödes detailsemalt edasi arendatud. „Rühma number kaks olemasolu on võimalik järeldada teadvusevälise sisu spontaansest plahvatuslikust tungimisest teadvusesse.” See kirjeldab, mismoodi mõjutavad teadvust kompleksid. „Kolmas rühm on hüpoteetiline, see on loogiline tuletus rühma number kaks aluseks olevatest teguritest.” Kompleksides avalduvad teatud püsivad mustrid suunasid Jungi arhetüüpide hüpoteesile. Kui teatavad mõjud on piisavalt tugevad ja püsivad, saab teadlane sõnastada hüpoteesi, mis neid toimeid arvesse võttes rajab loodetavasti teed edasistele uuringutele.

 

Ego, jätkab Jung „Aioni” tekstis, tugineb kahele alusele: somaatilisele (kehalisele) ning psüühilisele. Mõlemad struktuurid on mitmekihilised ja eksisteerivad osaliselt teadvuses, ent suuremalt jaolt püsivad need teadvustamata. Kui väita, et ego tugineb neile, väidame samas, et ego juured ulatuvad teadvustamatusesse. Oma pindmisemates struktuurides on ego ratsionaalne, kognitiivne ja reaalsusele orienteeritud, sügavamates ja enam peidetud kihtides on ego avatud emotsioonide, fantaasiate ja konfliktide tulvale ning teadvustamatuse füüsilistelt ja psüühilistelt tasanditelt pärinevatele mõjuritele. Seega võivad ego kergesti häirida nii somaatilised probleemid kui ka psüühilised konfliktid. Puhtpsüühilise objektina, teadvuse elutähtsa keskme ning identiteedi ja tahte asupaigana, on ego oma sügavaimates kihtides haavatav mitmetest allikatest pärinevatest ärritajatest.

 

Nagu eespool välja toodud, tuleb ego eristada teadvuse tasandist, kus ta paikneb, ning mille suhtes ta on peamine toetuspunkt. Jung kirjutab: „Kui ma ütlesin, et ego „aluseks” on teadvustatus selle täies ulatuses, et pidanud ma silmas, et ta sellest koosneb. Kui see nii oleks, oleks ta teadvuse tervikväljast eristamatu.” Nagu William James, kes tõmbas mõistelise joone „mina” (“I”) ja „ise” (“me”) vahele, eristab Jung ego ja seda, mida James nimetas „teadvuse vooks” (the stream of consciousness). Ego on punkt või täpp, mis teadvuse voogu sukeldub ning suudab end sellest eristada ja selle suhtes teadlikuks saada, käsitledes teadvuse voogu millenagi, mis temast erineb. Teadvustatus ei ole üleni ego kontrolli all, isegi siis mitte, kui ta sellest piisavalt kaugeneb, et oma voogu jälgida ja uurida. Ego liigub teadvustatuse väljal - vaadeldes, valides, suunates teatud ulatuses motoorset aktiivsust, ent ignoreerides samal ajal ka suurt hulka materjali, millega teadvustatus parajasti tegeleb. Sõites autoga mööda tuttavat marsruuti, läheb ego tähelepanu sageli rändama ja peatub asjadel, mis ei ole sõitmisega seotud. Saabudes turvaliselt sihtkohta, olles saanud hakkama valgusfooride ja ohtlike liiklussituatsioonidega, imestate endamisi, kuidas te kohale jõudsite. Seda sellepärast, et tähelepanu kese oli mujal - ego läks rändama ja jättis juhtimise ego-välisele teadvustatusele. Samal ajal tegeleb teadvus, ego kõrvale jättes, pideva jälgimise, arvestamise, töötlemise ja infole reageerimisega. Kriisiolukorras ego naaseb ning võtab juhtimise üle. Ego keskendub sageli mälestustele, mõtetele ja tunnetele või plaanidele, mis ta on teadvuse voost välja noppinud ja jätab teised rutiinsed toimingud tavateadvusele. Selline ego eraldumine teadvusest on dissotsieerumise leebe ja mittepatoloogiline vorm. Mingisugusel määral suudab ego teadvusest tõepoolest eristuda.

 

Kuigi rudimentaarne ehk primitiivne ego näib olevat kohal juba teadvuse esimestest hetkedest alates - teatavat laadi keskme või fookuspunktina, hakkab see juba varase imiku- ja lapseea faasides märkimisväärselt kasvama ja arenema. Jung kirjutab: „Ehkki selle alused - nii psüühilised kui ka somaatilised - on suhteliselt tundmatud ja teadvustamata, on ego par excellence teadvustatud faktor. Empiiriliselt väljendades võib öelda, et ego omandatakse elu jooksul. See näib alguses kerkivat kokkupõrgetest somaatilise teguri ja keskkonna vahel ning kord juba subjektina kehtestunult jätkab arengut uutes kokkupõrgetes välise ja sisemise maailmaga.” Jungi järgi panevad ego kasvama tema poolt „kokkupõrgeteks” nimetatud nähtused. Teisisõnu konflikt, mure, ahastus, lein ja kannatus. See paneb ego arenema. Füüsilise ja psühholoogilise keskkonnaga kohanemiseks esitatavad nõudmised tuginevad teadvustatuse potentsiaalsel keskmel ja tugevdavad selle funktsionaalset võimekust, et keskenduda teadvusele ja mobiliseerida organismi teatavas suunas tegutsema. Teadvustatuse näiva keskmena on ego kaasa sündinud, aga tõelise ja tõhusa keskmena võlgneb ta oma „selgroo” kohanemist ja reageerimist nõudvatele kokkupõrgetele psühho-füüsilise keha ja keskkondliku miljöö vahel. Mõõdukas konflikt keskkonnaga ja teatav frustratsioon on Jungi järgi parimad tingimused ego kasvuks.

 

Kokkupõrked võivad olla ka katastroofilised ja tekitada psüühele tõsist kahju. Sellisel juhul ei saa tärkav ego jõudu mitte juurde, vaid saab pigem vigastada ning traumeerub sedavõrd tõsiselt, et selle järgnevedasine funktsioneerimine on radikaalselt häiritud. Selliste psüühiliste katastroofide näiteks on imikueas toimunud väärkohtlemine ja lapsepõlves kogetud seksuaaltraumad. Selliste sündmuste tagajärjel tekib sageli ego madalamate psüühiliste registrite püsiv kahjustus. Kognitiivselt võib ego olla suuteline normaalselt funktsioneerima, aga tema vähem teadvustatud osades põhjustavad tormilised emotsioonid ja siduva struktuuri puudumine iseloomuhäireid ning dissotsiatiivseid tendentse. Sellised egod ei ole mitte ainult tavatähenduses haavatavad - nagu seda on kõik egod - nad on ühtlasi ka haprad ja ülemääraselt kaitsepositsioonil. Need purunevad stressi tingimustes sageli kildudeks, kaldudes seetõttu rakendama primitiivseid (ent väga võimsaid) kaitsemehhanisme, et ehitada enda ja maailma vahele kaitsevalle ja kaitsta psüühet võimalike sissetungide ja kahjustuste eest. Sellised inimesed ei suuda teisi usaldada. Paradoksaalsel kombel petetaksegi nende usaldust sageli nii teiste inimeste kui ka elu enda poolt. Sellised inimesed isoleerivad end tasapisi keskkonnast, sest keskkonda tajutakse ülemäära hirmutavana, ning elavad kaitsepositsioonide vahele tõmbunult.

 

Tärkavat ego saab kirjeldada imiku ahastuskarjena, mis tähistab vastuolu vajaduse ja selle rahuldamise vahel. Siit algab ego areng, mis muutub ajapikku järjest keerulisemaks. Selleks ajaks, kui kahe-aastase lapse ego vastab kõigele „ei”, ei tegele ta enam üksnes keskkonnast saabuvate väljakutsetega, vaid üritab mitmeid keskkonna aspekte muuta või kontrollida. Sellise väikese isiku ego tegeleb kokkupõrkeid luues usinalt jõu kogumisega ja tema „ei!” ning „ei taha!” hüüded on harjutused, mis tugevdavad ego kui omaette üksust ja tugevat sisemise tahte, taotluslikkuse ja kontrolli keset.

 

Lapsepõlves autonoomia saavutanud ego tunneb, et teadvustatust saab tahte all talitseda ja juhtida. Ülemäära äreva inimese kaitseseisund on märk sellest, et ego ei ole enesekindla autonoomia taset täielikult saavutanud. Suurem avatus ja paindlikkus saavad võimalikuks siis, kui ego on saavutanud sellise kontrolli taseme, millest piisab ellujäämiseks ja peamiste vajaduste rahuldamiseks.

 

Jungi tähelepanekud ego arengust läbi kokkupõrgete keskkonnaga pakuvad loovat vaatenurka potentsiaali märkamiseks kõikides vältimatutes inimlike frustratsiooni kogemustes, mida rahuldust mitte pakkuv keskkond tekitab. Sedamööda, kuidas ego üritab oma tahet rakendada, kohtab ta keskkonna vastupanu ja kui kokkupõrge lahendatakse edukalt, toimub selle tulemusena ego kasvamine. See teadmine hoiatab meid ka lapse ülemäärase säästmise eest keskkonna rünnakutest. Stabiilse atmosfääriga üle kaitstud keskkond ei ole ego arenguks eriti kasulik.

 

Psühholoogilised tüübid

 

Käesolevasse ego-teadvustatust käsitlevasse peatükki kuulub ka Jungi psühholoogiliste tüüpide teooria lühitutvustus. Jungi ”Kogutud teoste” toimetajad tsiteerivad ”Psühholoogiliste tüüpide” sissejuhatuses Jungi, kes nägi oma tööd ”teadvustatuse psühholoogiana niisugusena, nagu see paistab kliiniliseks nimetatavast vaatenurgast.” Kaks peamist suhtumist (introvertsus ja ekstravertsus) ning neli funktsiooni (mõtlemine, tundmine, tajumine ning intuitsioon) mõjutavad tugevalt ego orientatsiooni, kui viimane tegeleb kohandumist nõudvate ülesannete ja tingimustega. Tuumik-ego kaasasündinud kalduvus paljudest suhtumistest ja funktsioonidest ühte omaks võtmise suunas kujundab egole iseloomuliku suhtumise maailma ja kogemuste assimileerimisse.

 

Kokkupõrked reaalsusega äratavad tärkava ego potentsiaali ja innustavad teda maailmaga suhestuma. Sellised kokkupõrked häirivad psüühe ”müstilist osadust” (participation mystique) ümbritseva maailmaga. Kord äratatud, peab ego ükskõik mil viisil reaalsusega kohanema. Jung märkis nelja ego vahendi või funktsiooni olemasolu, kusjuures kõik nad saavad end suunistada kas introvertsele (st sissepoole vaatavale) või ekstravertsele (st väljapoole vaatavale) suhtumisele. Pärast mõningast ego arengut avaldub inimese kaasasündinud viis nii sisemise kui ka välise maailmaga suhtestumiseks oma teatud spetsiifilistes vormides. Jung väitis, et egol on kaasasündinud geneetiline tendents eelistada teatavat suhtumise ja funktsiooni kombinatsiooni tüüpi ning toetuda tasakaalu hoidmiseks sekundaarselt teisele komplementaarsele kombinatsioonile, samas kui kolmas ja neljas leiavad vähem kasutust ja on seetõttu vähem kättesaadavad ning arenenud. Nimetatud kombinatsioonid moodustavadki selle, mida Jung nimetas ”psühholoogilisteks tüüpideks”.

 

Näiteks sünnib inimene sisemise kalduvusega suhtuda maailma introvertselt. Esimesena avaldub see väikelapses häbelikkusena, arenedes hiljem üksildaste tegevuste eelistamiseks nagu lugemine ja õppimine. Kui sellega kaasneb sünnipärane kalduvus kasutada keskkonnaga kohanemiseks mõtlemise funktsiooni, on sellisel inimesel eelsoodumus kohaneda maailmaga sääraste tegevuste kaudu nagu teadus ja õpetamine, sest need sobivad näites toodud tendentsidega. Inimene saab sellistes valdkondades hästi hakkama, tunneb end enesekindlalt ja leiab rahuldust enda jaoks loomulikust funktsioneerimisest. Teistes valdkondades, nagu näiteks sotsialiseerumine või ukselt uksele ajalehetellimuste müümine on introvertsest mõtlemisorientatsioonist palju vähem kasu ja inimene on sageli segaduses, märkimisväärsest ebamugavusest ja stressist rääkimata. Kui selline inimene sünnib kultuuri, mis väärtustab ekstravertset suhtumist enam kui introvertset, või perekonda, kus introvertsust ei pooldata, on ego sunnitud arendama keskkonnaga kohanemiseks ekstravertsust. Sellel on kõrge hind. Introvertne inimene peab leppima olukorra säilitamiseks kõrge kroonilise psühholoogilise stressiga. Kuna ego kohanemine ei teki sellises olukorras loomulikul teel, näib see kunstlik ka kõrvaltvaatajale. Selline kohanemine ei tööta väga hästi, ent on siiski vajalik. Selline inimene funktsioneerib teatava ”puudega”, samuti nagu loomupärane ekstravert introvertses kultuuris.

 

Inimestevahelised tüpoloogilised erinevused tekitavad hulgaliselt konflikte nii perekonnas kui ka teistes gruppides. Lapsi, kes on vanematest tüpoloogiliselt erinevad, mõistetakse sageli valesti ja sunnitakse tihti omandama valet tüpoloogiat, mis vanemlike eelistustega sobituks. ”Korrektse” tüpoloogilise profiiliga last eelistatakse ning ta muutub perekonnas favoriidiks. Siit võrsub omakorda lastevaheline rivaalitsemine ja kadedus. Suures peres on iga laps tüpoloogiliselt mõnevõrra erinev - nagu ka vanemad. Võib juhtuda, et ekstraverdid teevad introvertidele n-ö kambaka, introverdid aga ei ole gruppide ja meeskondade moodustamisel nii osavad. Samas oskavad introverdid end paremini peita. Tüpoloogiliste erinevuste märkamine ja positiivne väärtustamine võib soodustada pere-elu ja rühmasisese dünaamika rikastumist. Mida üks inimene suudab omalt poolt panustada, võib tunduda teistele kasulik, sest nad ise on häälestunud teisele lainepikkusele. Tüpoloogiliste erinevuste äratundmine ja positiivne tunnustamine saab olla loova pluralismi aluseks nii perekondlikus kui ka kultuurielus.

 

Tähtsaima funktsiooni ja eelistatud suhtumise kombinatsioon on ego jaoks parim vahend sisemiste ja väliste maailmadega kohanemiseks ning suhtlemiseks. Samas on kõige nõrgem, neljas funktsioon (intuitsioon) kasutamise seisukohalt egole kõige vähem kättesaadav. Sekundaarne funktsioon on tähtsaima funktsiooni järel egole kasutamise aspektist tähtsuselt teine; kõige tähtsamat ja sekundaarseid funktsioone kasutatakse omavahelistes kombinatsioonides kõige sagedamini olukordades orienteerumiseks ja soovitud eesmärkide saavutamiseks kõige sagedamini. Reeglina on üks parimatest funktsioonidest ekstravertne ja teine introvertne, kusjuures ekstravertne funktsioon tegeleb välise reaalsuse ning introvertne funktsioon sisemise reaalsusega. Ego mehhanism kasutab neid vahendeid nii sisemise kui ka välise maailma juhtimiseks või muutmiseks nii hästi kui võimalik.

 

Enamik sellest, mida teiste inimeste puhul kogeme ning kahtlemata palju sellestki, mida oleme ära tundnud oma isiksuses, ei kuulu ego-teadvustatuse juurde.

 

Vitaalsus, mida inimene oma olekuga edastab, tema spontaansed reaktsioonid ja emotsionaalsed reageeringud teistele inimestele ja elule laiemalt, naerupahvakud ja kurbusehood või -perioodid, psühholoogilise elu mõistatused - kõik see omistatakse laiema psüühe teistele aspektidele, mitte ego-teadvustatusele kui niisugusele. Nõnda on vale mõelda egost kui millestki, mis võrdub kogu inimesega. Ego on ainult vahendaja, teadvustatuse fookus ja teadlikkuse kese. Võime omistada talle kas liiga palju või liiga vähe.

 

Isiklik vabadus

 

Niipea, kui ego on saavutanud teadvustatuse suhtes piisava autonoomia ja teatud kontrolli, muutub isikliku vabaduse tunne subjektiivse reaalsuse tugevaks omaduseks. Lapsepõlves ja teismeeas katsetatakse, kontrollitakse ja laiendatakse isikliku vabaduse ulatust. Tavaliselt on noorel inimesel illusioon palju suuremast enesekontrollist ja vabast tahtest, kui see tegelikult psühholoogiliselt on. Kõik vabaduse piirangud näivad olevat välised, seatud ühiskonna ja väliste regulaatorite poolt ning teadlikkus sellest, et ego kontrolli all hoidmine toimub samas ulatuses ka sisemiselt, on nõrk. Alles lähem vaatlus tuvastab, et oma karakteri struktuur ja sisemised deemonid kammitsevad inimest sama palju kui välised autoriteedid. Sageli märgatakse seda alles elu teises pooles, kui koidab teadmine, et tegelikult ollakse ise enda halvim vaenlane, karmim kriitik ja julmim kubjas. Saatust põimitakse seestpoolt sama palju kui seda dikteeritakse väljastpoolt.

 

Jungil on mõned sügavad mõttekäigud vastuseks küsimusele, kui vaba inimeste tahe tegelikult on. Nagu järgnevates peatükkides näeme, moodustab ego vaid väikese osa palju suuremast psühholoogilisest maailmast, täpselt nagu Maa moodustab väikese osa Päikesesüsteemist. Mõistmine, et maakera tiirleb tegelikult ümber Päikese, sarnaneb mõistmisele, et ka ego tiirleb tegelikult suurema psüühilise üksuse, Kõrgema Mina ümber. Mõlemad taipamised on häirivad ja mõjuvad destabiliseerivalt niisugusele inimesele, kes on paigutanud ego oma keskmeks. Ego vabadus on piiratud. ”Teadvustatuse väljas on [egol], nagu me seda nimetame - vaba tahe,” kirjutab Jung. ”Selle all ei pea ma silmas midagi filosoofilist, vaid ainult tuntud psühholoogilist fakti „vabast valikust” või pigem vabaduse subjektiivsest tundmisest.” Oma ruumis on ego-teadvustatusel teataval määral ilmset vabadust. Ent millises ulatuses? Või mil määral teeme valikuid hoopis tingimuslikkuse ja harjumuse toel? Coca-Cola valimine Pepsi asemel peegeldab vaid teatavat vabaduse mõõtu, reaalsuses on selline valik piiratud eelnenud tingimuslikkusest nagu näiteks reklaamid ja teiste valikuvõimaluste olemasolu või puudumine. Last võib innustada vaba tahet kasutama ja valikuid tegema, lastes tal otsustada näiteks kolme erineva särgi vahel. Lapse ego on tänulik, sest saab vabalt valida, mida soovib. Samal ajal piiravad lapse tahet paljud faktorid: kerge soov vanemale meeldida või vastupidi - soov vastu hakata; pakutud valikuvariantide arv; eakaaslaste surve ja nõuded. Meie reaalne vaba valik on sama moodi kui lapselgi piiratud harjumuste, surve, kättesaadavuse, tingimuslike eelistuste ja paljude teiste teguritega. Jung täpsustab: ”Sama moodi, kui meie vaba tahe põrkub välismaailmas vajadusega, leiab see piiranguid ka väljaspool subjektiivset sisemaailma asuvatelt teadvustatuse aladelt, kus tekib konflikt Kõrgema Mina faktidega.” Väline maailm seab poliitilised ja majanduslikud piirangud, aga subjektiivsed tegurid piiravad meid vaba valiku rakendamisel täpselt sama palju.

 

Üldisemalt võttes piirab vaba tahet teadvustamatuse sisu. Klassikaliselt väljendas seda Apostel Paulus oma tunnistuses: „Ma ei mõista ju, mida ma teen: sest ma ei tee seda, mida tahan, vaid ma teen, mida vihkan…. Sest head, mida ma tahan, ma ei tee, vaid paha, mida ma ei taha, ma teen...” Vastuolu deemonid on egoga konfliktis. Jung lisab: ”Sama moodi, nagu asjaolud ja välised sündmuse meiega „juhtuvad” ja meie vabadust piiravad, toimib ka Kõrgem Mina ego suhtes objektiivse juhtumisena, mille muutmiseks on vabal tahtel vähe võimalust.” Kui psüühe juhitamatu sisemise vajaduse ajel kontrolli ego suhtes üle võtab, kogeb ego lüüasaamist ja seisab silmitsi vajadusega aktsepteerida võimetust sisemise reaalsuse juhtimisel - sama moodi, nagu ego peab jõudma sarnasele järeldusele ümbritseva sotsiaalse ja füüsilise maailma osas. Enamus inimesi jõuab elu jooksul arusaamisele, et nad ei ole võimelised välist maailma kontrollima, aga ainult vähesed saavad teadlikuks sellest, et sisemised psüühilised protsessid ei allu samuti ego kontrollile.

 

Selle mõttekäiguga oleme astunud teadvustamatuse territooriumile.

Allikas: Eesti Transpersonaalne Assotsiatsioon 2013