Miks Jung?

SIRP

27.01.2006
Hasso Krull 

 

Carl Gustav Jung "Psühholoogilised tüübid" http://www.apollo.ee/psuhholoogilised-tuubid.html . Tõlkinud Piret Metspalu. Ilmamaa, Tartu 2005. 759 lk.

 

Viimase poolteise aasta jooksul on eesti keeles ilmunud terve rida raamatuid, mis on seotud Carl Gustav Jungi nimega: “Mälestused, unenäod, mõtted” Eesti Raamatult (tlk Leo Metsar), “Inimene ja tema sümbolid” Eesti Analüütilise Psühholoogia Seltsilt (tlk Raul Kilgas, Ivar Männamaa ja Pille Varmann), “Mina ja alateadvus” kirjastuselt Ilo (tlk Merike Steinert) ja nüüd ka üks Jungi mahukaid peateoseid “Psühholoogilised tüübid”. See vilgas tõlketegevus ei koondu mingi ühe projekti ümber, vaid on täiesti kooskõlastamata, näidates erinevate kirjastajate huvi analüütilise psühholoogia vastu. Kui liita siia ka kümmekond aastat varem Vagabundilt ilmunud “Tänapäeva müüt” (tlk Mati Unt), võib küll öelda, et ühtki teist psühhoanalüüsi suurkuju ei ole eesti keelde samaväärsel hulgal vahendatud.

 

Analüütiline psühholoogia pole enam aastakümneid mingi moevool ja Jungist on saanud soliidne klassik. Jungi üle on palju vaieldud, ja sageli tsiteeritakse teda ilma allikale viitamata. Nii võikski kerge imestusega küsida, millised on selle ootamatu kirjastamislaviini põhjused? Kas on see lihtsalt juhus, või on Jungi töödes midagi, mis just tänapäeva Eesti lugejat vastupandamatu jõuga ligi tõmbab? Kindlat vastust neile küsimustele anda ei saa. Võib aga välja pakkuda mõned oletused, mis vähemalt selgitavad küsimuste tausta ja alandavad tõenäosust, et Jungi tekste antakse välja üksnes mingi lünga täitmiseks.

 

Külgetõmme tuleneb lihtsusest

 

Esimese asjana võib kindlasti väita, et Jungi tekstide külgetõmme tuleneb nende suhtelisest lihtsusest. See lihtsus ei pruugi küll avalduda lausete lihtsuses, samuti tarvitab Jung palju oskussõnu ja spetsiifilisi mõisteid, mille taipamiseks peab analüütilist psühholoogiat mõnevõrra tundma. Lihtne on aga Jungi psühhoanalüüsi toetav mõisteline konstruktsioon, mis peaaegu alati põhineb lihtsal kaksikjaotusel ega eelda mingeid keerukaid üleminekuid. Kui näiteks Freudi unenäotõlgendustes kaotavad unenäo elemendid mis tahes ühese vastavuse ning viivad seoste sasipuntra kaudu mõteteni, mis unenäos toimunuga enam üldse ei kattu, siis Jungi psühhoanalüüsis jääb sümboli terviklikkus lõhkumata. Sümbol viitab küll varjatud sisule, aga seejuures säilib sisu ja sümboli vahel lihtne seos, mida võib nimetada isegi allegooriliseks. Sümbolite omavahelised seosed põhinevad lihtsal dualismil, iga sümbol on paaris mõne teisega, mis teda hõlpsasti meenutab. Niisugust süsteemi on lihtne omandada ja see jääb hästi meelde.

 

Ka “Psühholoogilised tüübid” on üles ehitatud lihtsale kaksikjaotusele: ekstraversioon ja introversioon, väljapoole suunatud ja sissepoole suunatud teadlik hoiak. Need mõisted on tänapäeva psühholoogias nii tavalised, et Jungile ainult harva viidatakse. Jung ise on hoolikalt selgitanud oma põhitüüpide klassikalist ja moodsat tausta, antiikajast Goethe ja Schillerini ning Meister Eckhartist William Jamesini - tänapäeva psühholoogiahuvilise jaoks tähendab see paraku, et ta peab alustama lugemist raamatu eelviimasest, X peatükist. (Vahemärkusena olgu öeldud, et kirjastus võinuks nõuda raamatu kujundajalt peatükkide kajastamist lehekülje ülaäärel - siis oleks mahukas teoses hoopis kergem orienteeruda.) Just X peatükis esitab Jung omaenda teooria, mis on väga sümmeetriline: teadlikule psüühilisele hoiakule lisandub alati teadvustamata vastandhoiak, mis esimese mõju kompenseerib; hoiakutele lisanduvad omakorda diferentseerunud ja diferentseerumata funktsioonid, mis jagunevad ratsionaalseteks (mõtlemine ja tundmine) ning irratsionaalseteks (aistimine ja intuitsioon). Selleks, et Jungi teose tähtsust mõista, piisab tolle peatüki lugemisest: eelmised üheksa peatükki on vaid selle ajaloolised kommentaarid, pikaleveninud sissejuhatus. Sellest sissejuhatusest leiab huvitavaid detaile, aga see ei lisa Jungi põhikonstruktsioonile veenvust ja võib selle mõtet ka ähmastada. Nii tasubki soojalt soovitada, et lugemist alustataks teose viimasest kolmandikust, peatükiga “Tüüpide üldine kirjeldus”.

 

Just selle peatüki ideede varal on hiljem välja töötatud mitmesuguseid populaarseid nõustamistehnikaid, nende hulgas nn sotsioonika, mis on hiljuti internetis levima hakanud. Teine oletus Jungi tööde ootamatu tõlkemenu seletamiseks ongi, et tegu võib olla nõustamistehnoloogiate otsese või kaudse mõjuga. Kõik need tutvustavad Jungi nime ja populariseerivad tema arusaama psühholoogiliste tüüpide vastandumisest. Tüübi määramine on meeldivalt mänguline tegevus, see sobib hästi tutvumisteenistusse, kuid samuti abielunõustamiseks, töökollektiivi suhete analüüsiks jne. Jungi põhiidee on ju viljakalt paradoksaalne: ühest küljest kuulutab ta inimtüübid üksteisest lootusetult erinevaks, nii et teineteisemõistmise võimalus näib peaaegu kaduvat, teisest küljest aga annab neile ühise aluse, mis ületab mis tahes individuaalse eripära. Inimesed, kes üksteist ei mõista, on oma sisimas ühest ja samast ainest. Tekib tunne, et tüüpide mõistmine võiks anda lahenduse lugematutele probleemidele, võib-olla isegi viia suure ja helge lepituseni.

 

Kes ei tahaks vältida arusaamatusi?

 

Sellise nägemuse magneetiline külgetõmme on täiesti arusaadav. Kes siis ei tahaks mõista teiste kummalise käitumise tagamaid? Kes ei tahaks vältida kokkupõrkeid ja arusaamatusi? Küllap igatsevad paljud muutuda läbipaistvaks, ületada lõplikult umbusu ja vääritimõistmise müüri. Tõepoolest, virtuaalselt näib tüüpide psühholoogia sellist võimalust isegi kätkevat. Aga Jungi tüüpide psühholoogial on veel üks konks: igale teadlikule, väljaarenenud hoiakule vastandub ju teadvustamata, alaarenenud hoiak; diferentseerunud funktsiooni täiendab diferentseerumata funktsioon. See teadvustamatuse eriline roll seob Jungi psühholoogiat psühhoanalüütilise traditsiooniga ja annab talle raskesti looditava sügavuse, mida nõustamistehnikatel ja sotsioonikal ei ole. Psühhoanalüüsi traditsiooni järgi peab inimene alati arvestama, et see, mida ta endast juba teab, ei ole veel kõik; et kõige tugevamad sisemised jõud võivad jääda tema teadvuse eest varjatuks. Seda paratamatust võib tõlgendada pessimistlikult, aga ei pruugi: Jungi psühholoogia näeb just siin inimese soodsat võimalust, tõelise enesekssaamise ehk individuatsiooni lätet.

 

Individuatsiooni ideega võibki siduda kolmanda oletuse. Erinevalt Freudi psühhoanalüüsist, mis on rõhutatult lapsepõlvekeskne ja seab esikohale traumade meenutamise, peab analüütiline psühholoogia võtmeliseks hoopis keskiga. Kõige olulisem hüpe toimub just neljakümnenda eluaasta ümber: kui seda ei juhtu, järgneb paratamatu taandareng. Selline seisukoht paistab julm, kuid on väga tõepärane ja läheb hästi kokku igapäevaste tähelepanekutega. Keskea väärtustamise tõttu on Jungi inimesekäsitus muidugi vastuolus tänapäeva peavooluga, mille järgi inimene peaks kogu elu jäljendama nooruslikku käitumismustrit, tarbima teismelistele mõeldud tooteid ja kulutama kõvasti raha, et näha veel kuuekümneseltki välja nagu poisinaga või tüdrukutirts. Nõnda mõjub Jung tänases maailmas jälle teisitimõtlejana, kuigi põhjustel, mida ta ise arvatavasti ette ei näinud.

 

Jungi psühhoanalüüsi tunnussõna on “arhetüüp”, mis esineb ka “Tüüpide psühholoogias”, põhjendades visandatud põhitüüpide teadvustamatut käitumist. Arhetüübi mõiste kaudu väljus Jung freudlikust individualismist, aga langes tolleaegse bioloogia rünnakute alla, sest kaasasündinud ideede eeldamist peeti “lamarckismiks”. Tänapäeva geneetika seisukohalt pole selles küll midagi veidrat ja arhetüüp on sisuliselt täiesti vastuvõetav mõiste. Jungi arhetüübiteooria kõige põhjalikum kõrvutus uuemate teadustega on ilmselt Oxfordi professori Anthony Stevensi “Archetype” (1982), millest mõni aasta tagasi ilmus täiendatud väljaanne “Archetype Revisited” (2002). Stevens kahetseb, et jungiaanid on hoidunud Jungi teooria bioloogiliste eelduste täpsustamisest: “Jungi käsituses on arhetüüp elu enese eeldus, ta käib eluga alati kaasas; arhetüübi avaldused ei ulata üksnes religiooni vaimsetesse kõrgustesse, vaid ka orgaanilise ja anorgaanilise aine tumedatesse valdadesse” (“Archetype Revisited”, lk 34). Õigupoolest peaks see olema analüütilise psühholoogia käibetõde, aga kuna arhetüüpide tõlgendamine on kaua kaldunud ühekülgsesse spiritualismi, tasub seda ikka visalt meenutada: arhetüübi juur ei ole mingi “algpilt”, ükski visuaalne või mentaalne kujund, vaid instinkt, geneetiliselt määratud käitumismuster, mis pole kirja pandud mitte raamatutesse, vaid inimese DNAsse. See tähendab, et arhetüüp on pigem looduslik kui kultuuriline ega seo üksnes erinevaid ajajärke ja tsivilisatsioone, vaid ka erinevaid liike - otse öeldes, arhetüüp seob inimese psühholoogiat loomade käitumisega.

 

Oletan nüüd aga siiski, et just arhetüübi spiritualistlik (religioosne, gnostiline, müütiline, alkeemiline) käsitus võib olla üks jõud, mis meie kirjastajaid ja lugejaid Jungi poole tõmbab. See ongi neljas oletus. Tõsiasi, et ilmunute seas on kogumik “Inimene ja tema sümbolid”, toetab niisugust võimalust. Arhetüübi mõiste lubab eeldada, et pealtnäha lihtsates motiivides võib olla peidus rohkem kui arvatakse. Ei pea olema veendunud jungiaan, selleks et saada siit innustust muistsete mustrite, vanade lugude, üleüldse pärimuse uurimiseks. See näib aga olevat Eestis praegu tunduvalt olulisem kui veel kümmekond aastat tagasi. Nii võibki Jungi-huvi tuleneda põhilistest vajadustest, mis ulatavad analüütilisest psühholoogiast hoopis kaugemale.