Portugali keelest Tõnu
Õnnepalu
[Álvaro de Campos]
Kui sa tahad ennast tappa,
siis miks sa ei taha ennast tappa?
Ah! Kasuta juhust! Kui mul, kes ma nii
armastan surma ja elu,
Oleks vaid julgust ennast tappa, siis minagi tapaksin
enda...
Ah, kui sa vaid julged, siis julge!
Mis kasu sul on sellest
välisest piltide reast,
Mida kutsutakse maailmaks?
Sellest tundide
filmist, kus näeb
Konventsionaalseid näitlejaid ja ettemääratud
poose,
Sellest meie lõputu dünamismi kirjust tsirkusest?
Mis kasu sul on
sellest sisemisest maailmast, sulle tundmatust?
Võib-olla ennast tappes saad
teda lõpuks tundma…
Võib-olla lõppedes algad…
Ja nii või teisiti, kui oled
väsinud olemast,
Ah, ole seda siis väärikalt
Ja ära laula, nagu mina
laulan, viina võttes elust,
Ära tõsta minu kombel surma terviseks neid
literatuurseid tooste!
Hakkavad puudust tundma? See viirastus, mida me
kutsume teisteks!
Keegi ei hakka puudust tundma; kellestki ei tunta
puudust...
Ilma sinuta jätkub kõik ilma sinuta.
Võib-olla su edasielamine
oleks teistele halvem kui su enesetapp…
Võib-olla sa tüütad neid rohkem edasi
kestes kui kestmast lakates…
Teiste kurvastus?... Kahetsed juba ette,
Et sinu
pärast nutetakse?
Ära muretse: see natuke, mis ka nutetakse...
Eluvaist
kuivatab natukehaaval kõik pisarad,
Kui need pole just meie omad asjad, mille
pärast me nutame,
Kui see on ainult teistele juhtunud, ja eriti kui see on
nende surm,
Sest surm on ju asi, mille järel neile enam midagi ei
juhtu…
Kõigepealt kohkumus, üllatus, mida toob
See
müsteerium, et su üldtuntud elu pole korraga kuskil...
Siis jubedus, mida
tekitab materiaalne ja nähtav kirst
Ja mustas ülikonnas mehed, kes oma
kohalolekuga ametikohust täidavad.
Siis lohutamatud omaksed oma surnuvalvega,
kus nad üksteisele anekdoote räägivad,
Pahased, et on pidanud su surma pärast
valu tundma,
Ja sina, sattunud olema selle hädaldamise põhjus,
Surnud mis
surnud, palju surnum kui üldse arvestasid,
Siin palju surnum kui
arvestasid,
Kui ka ehk palju elavam kusagil mujal...
Siis see traagiline ärapaigutamine hauakambrisse
või lihtsalt auku,
Ja siis su mälestuse suremise algus.
Esmalt suur
kergendus kõigile,
Et su surma üsna tüütu tragöödia ükskord läbi
sai...
Siis juba mõnusalt harjunud jutud
Ja igapäevane elu võtab jälle oma
koha sisse...
Siis hakkad tasapisi ununema.
Sind tuletatakse
meelde kaks korda aastas,
Su sünni- ja su surma-aastapäeval;
Ei enam, ei
enam, ei mingil juhul enam.
Kaks korda aastas mõeldakse su peale.
Kaks
korda aastas ohkavad su pärast need, kes sind armastasid,
Ja veel mõni kord
ohatakse, kui sinust juttu tuleb.
Vaata ennast kainelt; vaata kainelt otsa sellele,
mis me oleme…
Kuna sa tahad ennast tappa, tapa end.
Ei mingeid moraalseid
piinu, intellektuaalseid kõhklusi!...
Mis piinu või kõhklusi tunneb elu
masinavärk?
Milliseid keemilisi piinu tunneb jõud, mis
sunnib
Elumahlu, vereringlust, armastust?
Mida mäletab teistest elu rõõmus
rütm?
Oh sind vaest luust ja lihast tühisust, mida hüütakse inimeseks,
Kas
sa ei näe, et sul pole mitte mingit tähtsust?
Tähtis oled sa enda jaoks, sest ennast sa
tajud.
Kõik oled sa enda jaoks, sest enda jaoks oled sa universum,
Nii
universum ise kui ka teised,
Su objektiivse subjektiivsuse
satelliidid.
Oled endale tähtis, sest ainult sina oledki endale tähtis.
Ja
kui sina oled nii, sa müüt, kas teised siis pole?
Kas tunned, nagu Hamlet, õudust tundmatu
ees?
Aga mis see tuntu on? Mis see on, mida sa tunned,
Et nimetad midagi
erilist veel tundmatuks?
Kas tunned, nagu Falstaff, rammusat
eluarmastust?
Ja kui sa armastad teda nii materiaalselt, armasta teda siis
veel materiaalsemalt,
Saa lihaks maa ja asjade lihast!
Puista ennast, sa
öiselt teadlike
Rakkude füüsikalis-keemiline süsteem,
Puista ennast laiali
kehade teadvusetuse öisesse teadvusesse,
Nähtavuste suurde
mittemidagikatvasse kattesse,
Murusse ja olemise rohu lokkamisse,
Asjade
atomaarsesse udusse,
Maailma dünaamilise tühjuse
Pööritavasse
seina…
*
Jubedas öös, kõigi ööde loomulikus
substantsis,
Unetuse öös, kõigi minu ööde loomulikus
substantsis,
Meenutan, valvates ebamugavas loiduses,
Meenutan, mida ma
olen teinud, ja mida ma elus oleksin võinud teha.
Meenutan, ja mingi
ängistus
Vallutab mind nagu külmavärinad või nagu hirm.
Mu mineviku
parandamatus – see on see, mis on korjus!
Kõik teised korjused on võib-olla
ainult illusioon.
Kõik surnud on võib-olla elavad mujal.
Kõik mu enda
olnud hetked on olemas võib-olla mujal,
Ruumi ja aja
illusioonis,
Möödumise petlikkuses.
Aga see, mis ma pole olnud, mida ma pole teinud,
millest ma pole isegi unistanud,
Mida ma nüüd alles näen, et see oleks tulnud
teha,
Mida ma nüüd alles selgesti näen, et see oleks tulnud olla –
See on
see, mis on surnud teispool kõiki jumalaid,
See – ja kokkuvõttes oli see
parim osa minust – on see, mida ka jumalad enam ellu ei ärata…
Kui ma ükskord
Oleksin pööranud vasakule, mitte
paremale;
Kui ma ühel teatud hetkel
Oleksin öelnud jaa, mitte ei, või ei,
mitte jaa;
Kui ma ühes teatud jutuajamises
Oleksin taibanud lausuda need
laused, mida ma praegu selles poolunes viimistlen –
Kui see kõik oleks läinud
nii,
Oleksin täna teine, ja võib-olla ka kogu universum
Oleks märkamatult
nihutatud teiseks saama.
Aga ma ei pööranud sinna paratamatult kadunud
poolele,
Ei pööranud, ega mõelnudki pöörata, ja ma taipan seda alles
nüüd;
Aga ma ei öelnud ei jaa ega ei, ja alles nüüd ma näen, mida ma ei
öelnud;
Aga need laused, mida ma öelda ei osanud, kerkivad nüüd kõik mu
ette,
Selged, vältimatud, loomulikud,
Vestlus lõppeb
tulemusrikkalt,
Aine saab ammendatud…
Aga alles nüüd on see, mida mitte
kunagi ei olnud ja mis tagantjärgi olemata jääb, mulle äkki valus.
Mis
olemata jäi, sel pole enam ühtki lootust olla
Üheski
metafüüsikasüsteemis.
Võib olla teises maailmas oleksin ma võinud saada seda,
millest unistasin,
Aga kas ma saaksin kätte saada seda, millest unistada mul
läks meelest?
See on, jah, see, millest ma ei unistanudki, see on see õige
korjus.
Matan teda oma südamesse, nüüd ja igavesti, kõigil aegadel ja kõigis
universumites.
Selles öös, kus ma ei maga ja kus mind piirab
rahu,
Nagu mingi tõde, mida ma ei jaga,
Ja kus kuu on hele – nagu lootus,
mida minul pole – ilma et ma teda näeksin.
*
Suured on tühjad kõrbed, ja kõik on tühi
kõrb.
Ei aita sest mõnetonnisest kivi- ja tellisehunnikust,
Et ära varjata
maad, sellist maapinda, mis on kõik.
Suured on tühjad kõrbed ja hinged on
tühjad ja suured –
Tühjad, sest kedagi seal ei käi, ainult nad
ise,
Suured, sest kõik on seal näha, ja kõik on surnud.
Suured on tühjad kõrbed, mu hing!
Suured on
tühjad kõrbed.
Ma ei võtnudki elupiletit,
Eksisin tunde
uksega,
Ei olnud ühtegi tahtmist või juhust, mida ma mööda ei
lasknud.
Täna ei jää mulle muud, sel õhtul, kui mind ootab ärasõit,
Kui
ainult see lahtine kohver, mille pakkimisega viivitan,
Istudes toolil särkide
seltsis, mis ise kokku ei lähe –
Täna ei jää mulle midagi muud (peale
isteasendist tingitud ebamugavustunde),
Kui see, et ma tean:
Suured on
tühjad kõrbed, ja kõik on tühi kõrb.
Suur on elu, ja see pole vaevanägemist
väärt, et sul on sinu elu.
Kohvrit pakivad paremini mu pakkida mõtlevad
silmad,
Kui pakiksid need võltskäed (ja usun, et seda ma ütlesin
hästi).
Süütan sigareti, ainult et ärasõit viibiks,
Et
viibiksid kõik ärasõidud,
Et universum kõigega tükkis viibiks.
Tule homme tagasi, reaalsus!
Tänaseks aitab
küll, kulla inimesed!
Oota veel, absoluutne olevik!
Parem mitte olla, kui
olla nii.
Ostke šokolaadi lapsele, kelle järeltulijaks ma
eksituse läbi sain.
Ja võtke see silt ära, sest homme on
lõpmatu.
Aga ma pean pakkima kohvrit.
Tahes tahtmata pean
ma pakkima kohvrit.
Kohvrit.
Ma ei saa särke kaasa võtta hüpoteesis ega
kohvrit väites.
Jah, kogu elu olen ma pidanud pakkima kohvrit.
Aga ikkagi olen ma kogu elu pidanud istuma
särgivirnade otsas.
Nagu härg, kellest Apist ei saanud, mäletsema
saatust.
Pean pakkima olemiskohvrit.
Pean olema pakkides
kohvreid.
Sigareti tuhk kukub virna pealmisele särgile.
Vaatan kõrvalt,
kinnitust leiab fakt, et magan.
Kõik, mis ma tean, on see, et ma pean pakkima
kohvrit,
Et tühjad kõrbed on suured ja kõik on tühi kõrb,
Ja mingi
tähendamissõna, mis selle kohta veel käis, aga see on mul meelest
läinud.
Ajan ennast püsti, olles äkki kõik
Caesarid.
Nüüd ma igatahes pakin ära selle kohvri.
No nii, kohe ma saan ta
pakitud ja kokku;
Ma saan veel näha, kuidas ta siit läheb,
Ma saan veel
olla, sõltumata temast.
Suured on tühjad kõrbed ja kõik on tühi
kõrb,
Välja arvatud eksitus, loomulikult.
Vaene inimese hing, kelle ainsad
oaasid on kõrvalasuvas kõrbes!
Ei, parem see kohver ära
pakkida.
Lõpp.
TUBAKAPOOD
Ma pole miski.
Minust ei saa kunagi
midagi.
Ma ei saa tahta olla eimiski.
Tähendab, ma kannan endas maailma
kõiki unistusi.
Mu toa aknad –
Mu toa, kus elab üks neist
maailma miljoneist, kellest keegi ei tea, kes ta on
(Ja kui teatakski, kes ta
on, mida siis teataks?) –
Kust paistab see müsteerium, see tänav, kogu aeg
rahvast täis,
See tänav, kättesaamatu mistahes mõttele,
Reaalne, võimatult
reaalne, kindel, arusaamatult kindel,
Asjade saladus peidus kivide ja
olendite all,
Surm hallitamas müüre ja valgendamas juukseid,
Saatus
lükkamas kõige käru mööda eimiski teed.
Täna olen ma võidetud, nagu ma teaksin
tõde.
Täna olen ma läbinägelik, nagu hakkaksin surema,
Nagu mind ei seoks
asjadega enam muud vendlust
Peale ühe hüvastijätuviipe, kui maja ja kogu see
tänavapool
Muutuvad rongivaguniteks. Ja ärasõiduvile kaigub
Mu pea
sisemuses,
Nõksatus käib läbi mu närvide, luud krigisevad liikvele
minnes.
Täna olen ma kimbatuses, nagu keegi, kes mõtles ja
leidis ja unustas.
Täna ei tea ma, kummale poole hoida,
Kas vastast
Tubakapoe, välise reaalse asja poole,
Või tunde, et kõik on unenägu –
seesmise reaalse asja poole.
Panin kõiges mööda.
Kuna mul polnud mingit
ambitsiooni, siis võib-olla see kõik polnudki midagi.
Hariduse, mis mulle
anti,
Virutasin maja tagaakna kaudu välja.
Põgenesin maale, peas tuhat
plaani.
Aga seal polnud muud kui rohi ja puud.
Ja kui tuligi ette inimesi,
olid nad kõik ühtemoodi.
Lähen aknast eemale, istun tooli peale. Millised on
nüüd mu mõtted?
Mis ma tean sellest, mis minust saab, kui ma ei
tea, kes ma olen?
Olla see, mis ma mõtlen? Aga ma mõtlen olla nii palju eri
asju!
Ja neid, kes mõtlevad olla üks ja seesama asi, on nii palju, et nii
palju ei saa neid olla!
Geenius? Praegu, sel hetkel
Peavad sada tuhat
unelevat aju, nagu minagi, ennast geeniusteks
Ja ajalugu ei jäta neist järele
– kes teab? – võib-olla mitte ühtegi, mitte ühte ainustki,
Nii palju suuri
vallutusplaane lõpeb sõnnikuhunnikus!
Ei, ma ei usu endasse.
Igas
hullumajas on küllalt hulle, kes on haaratud taolisest veendumusest!
Mina,
kellel pole mingeid veendumusi, milles ma võiksin veendunud olla?
Isegi mitte
endas!…
Kui paljud pööningu- ja mittepööningutoad maailmas varjavad
Just
praegu mõnd unelevat iseenda-jaoks-geeniust?
Kui paljud kõrged, õilsad ja
targad –
Jah, tõepoolest kõrged, õilsad ja targad –
Ning sealjuures, kes
teab, realiseeritavadki püüdlused
Ei näe kunagi tõelist päevavalgust, ei leia
kunagi ärakuulajaid?
(Ja miks nad ei peaks realiseeritavad olema?)
Maailm
kuulub sellele, kes sünnib teda vallutama,
Ja mitte sellele, kes unistab, et
ta võib teda vallutada, isegi kui ta unistab sellest täiesti
põhjendatult.
Olen rohkem unistanud kui Napoleon tegi.
Oma hüpoteetilise
südame vastu olen ma surunud rohkem inimkondi kui Kristus,
Ma olen salaja
loonud rohkem filosoofiaid kui ükski Kant on kirjutanud.
Aga ma olen ikka
pööningutoa-oma, ja võib-olla jäängi pööningutoa-omaks,
Kuigi ma ei ela
sugugi pööningutoas;
Ma jään igavesti selleks, kes polnud sündinud sääraste
asjade jaoks;
Ma jään igavesti vaid selleks, kellel oli eeldusi;
Ma jään
igavesti selleks, kes ootas, et talle uks lahti tehtaks – seina ees, kus
polnudki ust,
Kes laulis Lõpmatuse-laulu kuskil kanaaias,
Kes kuulis
kuskilt umbeaetud kaevu põhjast Jumala häält.
Uskuda endasse? Ei, ega mitte
millessegi.
Las Loodus kallata mu kuumavale peale
Oma päikest, oma vihma,
oma tuult, mis liigutab mu juukseid,
Ja muidu tulgu, mis tulema peab, ja mis
ei, jäägu tulemata!
Südamehaiged tähtedeorjad, nagu me oleme,
Maailma
saime me vallutatud voodist välja tulemata;
Aga me ärkame ja ta on ikka
läbipaistmatu,
Me tõuseme üles ja teda pole kuskil,
Me läheme majast välja
ja ta on kogu maa,
Lisaks veel Päikesesüsteem ja Linnutee ja
Määratlematu.
(Söö šokolaadi, väike tüdruk,
Söö
šokolaadi!
Vaata, maailmas pole mingit metafüüsikat peale
šokolaadi,
Vaata, kõik religioonid ei õpeta midagi muud kui
maiustused.
Söö, väike pudilõug, söö!
Kui mina vaid saaksin nii
enesestmõistetavalt šokolaadi süüa, kui sina sööd!
Aga mina jään mõtlema, ja
kui olen hõbepaberi, mis pole muud kui üks tinaleht, ümbert ära
võtnud,
Viskan kõik maha, nagu olen maha visanud elugi.)
Aga vähemalt jääb see kibedus kõigest, milleks ma
kunagi ei saa,
Nende ridade kärsitu kalligraafia,
Lagunenud ukseauk
Võimatusse.
Ja õilis enesepõlgus, mis ei pane mind ainsatki pisarat
valama,
Õilis vähemalt ägeduses, millega ma heidan
Kogu selle musta pesu,
mis ma olen, asjade voolu,
Jäädes koju ilma särgita.
(Sina, kes sa lohutad, sina, keda pole ja kes sa
sellega lohutadki,
Kreeka jumalanna, välja raiutud elava kujuna,
Rooma
patriitsitar, võimatult noobel ja saatuslik,
Trubaduuriprintsess, üliõilis ja
värviküllane,
Kaheksateistkümnenda sajandi markiis, dekolteeritud ja
eemalviibiv,
Meie emade-isade aegne kuulus kokott,
Või ma ei tea kes või
mis ülimalt moodne – sest mul pole sellest vähimatki ettekujutust – ,
Ole kes
tahes või mis tahes, aga kui sa võid mind inspireerida, inspireeri siis!
Mu
süda on kummulikeeratud ämber.
Nagu vaimude väljakutsujad kutsuvad vaime
välja, kutsun ma
Ennast, ega tähelda midagi.
Lähen akna juurde, näen
tänavat absoluutse selgusega.
Näen poode, kõnniteid, liikuvaid
autosid,
Näen riides elusolendeid, kes üksteisest mööda lähevad,
Näen
koeri, kes samuti on olemas,
Ja kõik see rõhub mind nagu sunnitööle
mõistmine,
Ja kõik see on mulle võõras, nagu kõik.)
Elasin, õppisin, armastasin, uskusingi,
Ja nüüd
ma kadestan iga kerjust ainult selle pärast, et ta pole mina.
Ma vaatan neist
igaühe räbalaid, haavu ja valet
Ning mõtlen: võib-olla pole sa kunagi elanud,
õppinud, armastanud ega uskunud
(Sest seda kõike saab teha, tegemata
päriselt);
Võib-olla oled sa olemas olnud vaid sisalikuna, kellel saba ära
kaksati,
Ja kellest siis elabki saba, kusjuures veel üsnagi
toimekalt!
Tegin end selleks, kelleks ei võinud,
Ja kelleks
võisin, ei teinud.
Maskeraadikostüüm, mille ma selga ajasin, ei olnud minu
oma.
Mind võeti kohe sellena, kes ma ei ole, ma ei vaielnud vastu ja olingi
kadunud.
Kui ma maski eest võtsin,
Oli ta näo külge kleepunud.
Kui ma
lõpuks ta ära võtsin ja peeglisse vaatasin,
Olin ma juba vana.
Olin
purjus, ei saanud kuidagi enam selga seda kostüümi, mida ma seljast ei olnudki
võtnud.
Viskasin maski maha ja jäin riidehoidu magama,
Nagu koer, keda
administraator ära ei aja,
Sest ta ei tee kellelegi midagi,
Ja nüüd ma
panen kirja selle loo, tõestamaks, et ma olen ülev.
Mu kasutute värsside muusikaline essents,
Ma
tahaksin sind kohata nagu ühte asja, mida ma oleksin teinud,
Kui ma ei oleks
jäänud igavesti selle vastast Tubakapoe ette,
Tammudes
olemasolemisteadvusel,
Nagu vaibal, mille taha joodik komistab,
Või
jalamatil, mille mustlased ära varastasid ja mis midagi ei maksa.
Aga Tubakapoe peremees tuli poest välja ja jäi ukse
peale seisma.
Vaatan teda pistega kaelas, mis on ebamugavalt viltu
Ja
pistega hinges, mis näeb ebamugavalt viltu.
Tema sureb ja mina
suren.
Temast jääb poesilt, minust jäävad värsid.
Teatud aja pärast kaob
ka silt ja kaovad ka värsid.
Siis teatud aja pärast kaob tänav, kus rippus
silt,
Ja keel, milles olid kirjutatud värsid.
Seejärel kaob tiirlev
planeet, kus see kõik aset leiab.
Teiste süsteemide teistel satelliitidel on
ikka mingisuguseid inimesi,
Kes ikka teevad mingeid värsse ja elavad
mingisuguste siltide all.
Ikka mingi asi mingisuguse teise asja
vastas,
Ikka üks asi sama kasutu kui teine,
Ikka võimatus sama tobe kui
tegelikkus,
Ikka sügavuste saladus sama kindel kui pealispinna saladuse
uni,
Ikka see või ikka teine, või ei see ega teine.
Aga üks mees astus Tubakapoodi (et tubakat
osta?)
Ja enesestmõistetav tegelikkus langeb äkki mu peale.
Ma ajan ennast
energiliselt püstakile, veendunud, inimlik,
Ja kohe ma tahaksin kirjutada
ühed värsid, kus ma ütleksin vastupidist.
Süütan sigareti, mõeldes nende kirjutamisele
Ja
maitsen sigaretis kõigi mõtete vabanemist.
Jälgin pilguga suitsu nagu mingit
teed
Ja naudin ühe sensitiivse ja selge hetke jooksul
Vabanemist kõigist
spekulatsioonidest
Ja arusaamist, et metafüüsika oli vaid ebamugava asendi
tulemus.
Siis sätin ennast mõnusasti tooli
Ja suitsetan edasi.
Seni kui
Saatus lubab, suitsetan edasi.
(Kui ma abielluksin oma pesunaise
tütrega,
Saaksin võib-olla õnnelikuks.)
Selle peale hüppan püsti. Lähen
akna juurde.
Mees tuli Tubakapoest välja (kas ta pani
tagasisaadud raha tasku?).
Aga ma tunnen ju teda: Esteves, see
metafüüsikata-mees!
(Tubakapoe omanik tuli ukse peale tagasi.)
Nagu
mingist jumalikust vaistust juhituna keeras see Esteves ringi ja nägi
mind.
Ta viipas mulle, ma hüüdsin Tere Esteves!, ja universum
Taastus minu
jaoks, ilma ideaali, ilma lootuseta, ja Tubakapoe peremees naeratas
mulle.
MAGNIFIKAAT
Millal saab mööda see seesmine öö, universum,
Ja
mina, mu hing, millal tuleb mu päev?
Millal ma ärkan üles sellest
ärkvelolekust siin?
Ei tea. Päike kiiskab kõrgel,
Võimatu
vaadata.
Tähed vilguvad külmalt,
Võimatu kokku lugeda.
Süda tuksub
mujal,
Võimatu kuulata.
Millal saab mööda see ilma teatrita draama,
Või
see draamata teater.
Ja mina saan koju?
Kus? Kuidas? Millal?
Kass, kui
sa vaatad mind elu silmadega, kes sul seal põhjas on?
Tema on! Tema!
Tema
käsutab Joosua kombel päikese seisma, ma ärkan;
Ja siis saab päev.
Naerata
unes, mu hing!
Naerata, hing, saab päev!
PÄRISPATT
Ah, kui keegi vaid kirjutaks selle inimese loo, kes
ma oleksin võinud olla?
See oleks, kui keegi ta kirjutaks,
Inimkonna
tõeline lugu.
See, mis on, on vaid tõeline maailm, mitte meie,
vaid maailm;
See, mida pole, oleme meie, ja tõde on seal.
Olen see, kes sattus olemata jääma.
Kõik me
oleme need, kes me end arvame olevat.
Meie tegelikkus on see, mida me kunagi
kätte ei saa.
Mis on järel meie tõest – uni lapsepõlve
aknas?
Mis on järel meie kindlusest – kavatsus pärastise laual?
Mõtlen, pea käsivartele toetatud,
Nõjatudes
vastu rõduäärt,
Istudes tooliserval, pärast sööki.
Mis on järel mu tegelikkusest, kui mul on ainult
elu?
Mis on minust järel, kui ma olen vaid olemas?
Kui palju Caesareid olin!
Hinges, ja üksjagu tõega!
Kujutluses, ja teatava
õigusega!
Mõistuses, ja mõneti põhjendatult –
Mu Jumal! Mu Jumal! Mu
Jumal!
Kui palju Caesareid olin!
Kui palju Caesareid olin!
Kui palju
Caesareid olin!
SÜNNIPÄEV
Siis, kui veel peeti mu sünnipäeva,
Olin ma
õnnelik ja keegi polnud surnud.
Meie vanas majas oli isegi mu sünnipäeva
pidamine üks iidne komme
Ja kõigi rõõm, ja minugi rõõm, oli kindel nagu
religioon.
Siis, kui veel peeti mu sünnipäeva,
Olin ma küllalt terve, et
mitte millestki midagi taibata,
Et olla tark ja mõistlik oma perekonna
meelest
Ja mitte loota seda, mida minu eest lootsid teised.
Kui ma
hakkasin lootma, siis ma ei osanud enam loota.
Kui ma hakkasin elu vaatama,
olin elutunde kaotanud.
Jah, mis ma eeldatavasti olin enda jaoks,
Mis ma
olin omaste südamest,
Mis ma olin tänu neile poolprovintsi
õhtuveetmistele,
Mis ma olin tänu teiste armastusele ja oma
lapsearmsusele.
Mis ma olin – oh Jumal!, mis ma täna vaid arvan, et
olin…
Kui kaugel!…
(Mitte kuigi…)
Siis, kui veel peeti mu
sünnipäeva!
Mis ma olen täna, on nagu niiskus maja
tagakoridoris,
Mis seinad hallitama paneb…
Mis ma olen täna (ja nende
maja, kes mind armastasid, väreleb läbi mu pisarate),
Mis ma olen täna, on
see, et maja on müüdud,
On see, et kõik on surnud,
On see, et ma olen
iseenda üle elanud, nagu külm tuletikk…
Siis, kui veel peeti mu sünnipäeva…
Kuidas ma
teda armastasin, nagu ühte inimest, seda aega!
Hinge füüsiline iha sattuda
sinna veel üks kord,
Mingi metafüüsilise ja lihaliku teekonna läbi,
Mingi
enese kahestumise läbi…
Süüa minevikku nagu näljaaja leiba, jõudmata või
maitsetki tunda!
Näen seda kõike veelkord selgusega, mis pimestab mu
kõige jaoks, mis on siin…
Suurem laud on kaetud, paremad serviisid on välja
võetud, ja rohkem klaase,
Puhvetipealsel hulk asju – maiustused, puuviljad,
lisaks see, mis riiulitel peidus – ,
Vanad tädid, igasugu nõbusid, ja kõik
oli minu pärast,
Siis, kui veel peeti mu sünnipäeva…
Jäta järele, süda!
Ära mõtle! Jäta mõte
peasse!
Oh Jumal, oh Jumal, oh Jumal!
Täna mul pole enam
sünnipäeva.
Kestan.
Mu päevad kogunevad.
Ükskord, kui olen vana, olen
vana.
Muud midagi.
Viha, et mul varastatud minevikku enam taskus
pole!…
Siis, kui veel peeti mu sünnipäeva!…
15. oktoober 1929
SÖÖGISOODA
Korraga, ängistus…
Ah! Milline ängistus,
milline ängistus maost hingeni!
Need sõbrad kõik, kes mul on olnud!
Need
mõttetud linnad kõik, kus ma olen käinud!
See kõigi mu mõtteavalduste
metafüüsika, milline pask!
Ängistus,
Hinge epidermi lohutamatu
kipitus,
Käed rippu tahtepingutuse loojangul…
Eitan.
Eitan
kõike.
Eitan rohkem kui kõike.
Eitan läbi ja lõhki kõiki jumalaid ja nende
eitust.
Aga mis mul viga on, mis on viga mu maos ja mu
vereringes?
Mis rammestav tühjus see on, mis kurnab mu aju?
Pean ma midagi võtma või ennast ära tapma?
Ei:
olla veel. Kuulete! Olla veel.
Ol-la veel…
Ol-la veel…
Jumal küll! Milline külm budism äkki mu verd
tarretab!
Loobuda kõigist lahtistest väravatest
Kõigi maastike maastike
ees,
Lootuseta, vabaduses,
Järjeta,
Olles see asjade pealispinna
juhuslikkusest tingitud sattumus,
Monotoonne, aga tasakesi tukastav,
Ja
kui palju meeldivat tuult, kui uksed ja aknad on lahti!
Kui mõnus see teiste
suvi!
Andke mulle juua, mul ei ole janu!
KALTS
Päev kisub vihmale.
Hommikul oli veel
tegelikult üsna selge.
Päev kisub vihmale.
Hommikust saadik olin natuke
kurb.
Etteaimamine? Kurbus? Eimiski?
Ei tea: juba ärgates olin
kurb.
Päev kisub vihmale.
Tean küll: vihma hämarus on peen.
Tean küll:
päikesepaiste rusub oma labasusega peent inimest.
Tean küll: olla valguse
variatsioonide suhtes tundlik ei ole peen.
Aga kes on öelnud päikesele ja
teistele, et ma tahan olla peen?
Andke mulle sinine taevas ja
päikesepaiste.
Udud, vihmad, pimedused – neid on minus endas küll.
Täna ma
ei taha muud kui rahu.
Mulle meeldiks isegi kodukolle, kuna mul teda ei
ole.
Jään sellest rahutahtmisest uniseks.
Ärme liialda!
Jään lihtsalt
uniseks, ilma mingi selgituseta.
Päev kisub vihmale.
Õrnused? Kiindumused? Need on mälestused…
Nende
jaoks tuleb olla laps…
Mu kadunud koidik, mu tõeline sinine taevas!
Päev
kisub vihmale.
Maatüdruku armas suu,
Ühe südame õrn mahlane
vili, söödav…
Millal see oli? Ei tea…
Selgel hommikul…
Päev kisub vihmale.
REAALSUS
Jah, siit ma käisin tihtipeale mööda, kakskümmend
aastat tagasi…
Miski pole muutunud – või igatahes ma ei märka seda –
Siin,
linna selles kandis…
Kakskümmend aastat tagasi!…
Mis ma olin siis!
Noh, eks ma olnud teine…
Kakskümmend aastat on möödas ja majad ei tea sellest
midagi…
Kakskümmend kasutut aastat (ja mis ma sellest
tegelikult tean!
Kas ma siis tean, mis on kasulik või
kasutu?)…
Kakskümmend kaotatud aastat (aga mis siis oleks, kui nad oleksid
võidetud?)
Ma püüan kujutluses taastada,
Mis ma olin ja
kuidas ma olin, kui ma siit mööda käisin
Kakskümmend aastat tagasi…
Midagi
ei tule meelde, olen võimetu midagi meelde tuletama.
Too teine, kes siit siis mööda käis,
Kui ta veel
olemas on, tema ehk mäletab…
On igavene hulk romaanitegelasi, keda ma tunnen
palju lähemalt
Kui seda, kes ma olin ise, kui ma siit kakskümmend aastat
tagasi mööda käisin!
Jah, see aja müsteerium.
Jah, see mitte midagi
teadmine.
Jah, see asi lõpuks, et kõik on sündinud pardal.
Jah, jah, see
kõik, või mingi teine viis seda öelda…
Sellest teise korruse aknast, mis ikka veel on üsna
samasugune,
Kummardus tookord välja üks tüdruk, kes oli minust vanem ja kui
täpsemini meenutada, siis sinine.
Mis tast nüüd on saanud?
Sellest, millest me
midagi ei tea, võime kujutleda kõike.
Olen füüsiliselt ja vaimselt paigale
naelutatud: ei püüa midagi kujutleda…
Tookord ükspäev ma läksin mööda seda tänavat,
mõeldes kerge südamega tulevikule.
Sest Jumal lubab, et see, mida olemas
pole, paistab heledas valguses.
Täna seda tänavat mööda minnes ei mõtle ma
isegi minevikule kerge südamega.
Paremal juhul ma ei mõtle üldse…
Mulle
näib korraga, et need kaks kuju kohtuvad tänaval, ei siis ega nüüd,
Aga
täpselt siinsamas, ilma ajata, mis kohtumist takistaks.
Vaatame teineteist
ükskõikselt.
Ja see endine mina läheb tänavat mööda üles, mõeldes
tulevikule-päevalillele.
Ja see nüüdne mina läheb tänavat mööda alla,
mõtlemata millelegi.
Võib-olla see toimubki reaalselt…
Toimub
tõesti…
Jah, lihalikult toimub…
Jah, võib-olla…
Sel mitte kunagi ära sõitmise eelõhtul
Pole
vähemalt vaja ühtegi kohvrit pakkida
Ega paberile midagi tähtsat kirja
panna
Ega unustada midagi tähtsat kirja panemata
Homse ikka veel võimaliku
ärasõidu jaoks.
Midagi muud pole teha kui midagi
Sel mitte kunagi ära
sõitmise eelõhtul.
Suur meelerahu, et enam pole vaja rahulikki olla!
Suur
vaikus hinges, nii et ei oska enam õlgugi kehitada
Selle peale, et on kõike
mõeldud
Ja on vabatahtlikult välja jõutud eikuhugi.
Suur rõõm, et pole
vaja rõõmu tunda,
Nagu ühe võimaluse pahupool.
Ah kui mitmekordselt ma
elan
Mõtlemise vegetatiivset elu!
Kõik päevad sine linea
Rahulikult,
jah, rahulikult…
Suur vaikus hinges…
Milline puhkus pärast nii paljusid
reise, füüsilisi ja psüühilisi!
Milline mõnu vaadata kohvreid nagu jõllitades
eimiskit!
Tukasta, hing, tukasta!
Tukasta!
See natuke aega, mis sinu
päralt on! Tukasta!
Õhtul enne mitte kunagi ära sõitmist!
KIRJUTATUD ÜHTE REISIL MAHA UNUSTATUD
RAAMATUSSE
Tulen Beja kandist.
Lähen Lissaboni
südalinna poole.
Mul pole midagi kaasas ja ma ei leia sealt midagi.
Olen
sellest juba ette väsinud, et ma ei leia sealt midagi,
Ja nukker millestki,
mis pole ei minevik ega tulevik.
Jätan siia raamatusse pildi oma surnud
tahtest:
Olin nagu rohi ja mind ei kistud välja.
Tühjaks jäänud paleede varemete keskel
Kuskil
mere kaldal
Loeme naeratades nende saladust, kes teavad,
Kuidas
armastada.
Milline ta ka ei oleks, see nende saatus,
Keda
armastus viis
Varju, või valgusesse, mis neist varju heitis,
Milline
poleks ka lend.
Kindlasti on nemad reaalsemad ja
õnnelikumad.
LISBON REVISITED
(1926)
Miski ei seo mind millegagi.
Tahan korraga
viitkümmet asja.
Tunnen nagu mingit õõnsat kehalist näljaängistust
Ma ei
tea mille järele –
Millegi vääramatult määratlematu…
Magan rahutult, ja
elan rahutus unes,
Mida näeb rahutu magaja pooleldi und nähes.
Kõik abstraktsed ja vajalikud uksed löödi mu nina
eest kinni.
Kõigile hüpoteesidele, mida ma tänavalt näha võinuksin, tõmmati
kardinad ette.
Üheltki ukselt ei leia ma numbrit, mis mulle
anti.
Ärkasin samas elus, kus magama jäin.
Isegi mu
unenäoarmeed said lüüa.
Isegi mu unenäod tundusid und nähes
valedena.
Isegi see elu, mida ma ihaldan, tüütab mind – isegi see
elu…
Saan aru seosetute vaheaegadega;
Kirjutan
väsimuse katkestamiseks;
Ja see on tüdimus tüdimusest, mis mu kaldale
heidab.
Ei tea, mis saatus või tulevik juhib mu tüürita
ängistust;
Ei tea, mis võimatud Lõunamere saared ootavad mu
laevahukku;
Või mis kirjanduslik palmisalu annab mulle kasvõi ühe
värsi.
Ei tea, ei tea ei seda ega teist asja, ega üldse
ühtegi asja…
Ja oma vaimu põhjas, kus unistan, millest olen unistanud,
Oma
hinge viimastel äärtel, kus ma ilmaasjata meenutan
(Ja minevik on
võltspisarate loomulik udu),
Nende kaugete metsade teedel ja radadel,
Kus
ma kujutlesin oma olemist,
Põgenevad löödult viimased jäänused
Lõplikust
illusioonist,
Mu unenäoarmeed, purustatud olematutena,
Mu
olemasolemisväed, hävitatud Jumalas.
Veel kord ma näen sind,
Mu lohutult kadunud
lapsepõlve linn…
Kurb ja rõõmus linn, veel kord ma unistan siin…
Mina? Aga
olen see mina, üks ja sama, kes elas siin ja kes siia tuli,
Ja kes siia
tagasi tuli, ja uuesti tagasi?
Või oleme me kõik, need Minad, kes ma olin või
kes olime,
Üks rida helmeid-olemisi, lükitud ühe niit-mälu peale,
Üks rida
unesid minust, mida näeb keegi teine?
Veel kord ma näen sind,
Kaugema südamega,
hingega, mis on vähem minu.
Veel kord ma näen sind – Lissabon ja Tejo ja kõik
–
Kasutu ülesõitja sinu ja enda pardal,
Sama võõras siin nagu igal pool
mujal,
Sama juhuslik elus kui hinges,
Kummitus ekslemas
meeldetuletussaalides,
Kus kostab rottide närimist, põrandalaudade
kräginat,
Ringi kobamas selle eladaoleva elu ärasõnutud lossis…
Veel kord ma näen sind,
Vari jooksmas läbi varju
ja särama löömas
Hetkeks mingis tundmatus matusesäras
Ja kadumas öösse
nagu laeva jälg kaob
Vette, kui lainetus vaibub…
Veel kord ma näen sind,
Aga ennast, oh ei, ei
näe!
See peegel läks katki, kus ma nägin end samana,
Ja igas ta neetud
killus ma näen ühte tükki endast,
Ühte tükki sinust ja endast!…
