Gunnar Aarma "Mida paljud inimesed ei tea" https://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?203963
Tänapäeva jaapani eesrindlikud teadlased väidavad, et kogu inimkonna teadus on avastanud ja registreerinud aegade algusest kuni tänapäevani ainult ühe miljondiku sellest teabest, mis meid tegelikult ümbritseb ja millega me pidevalt kokku puutume. Seda ühte miljondikku tõsiteaduslikku informatsiooni on võimalik tõestada igaühele, kellel on selleks vajalik ettevalmistus. Üks miljondik – nii kaduvväike osa meid ümbritsevast maailmast ja ometi kui uhke on sellele inimkond. See kaduvväike osake ei räägi meile aga kahjuks midagi sellest, et elame aegade algusest peale bioenergia väljade mõjupiirkonnas. Et iga inimesel, loomal ja taimel on oma bioväli. Et kiirgavad kõik Mendelejevi tabelis kirjapandud elemendid. Ja mitte ainult elemendid, s.t. meid ümbritsev mateeria, vaid kiirgavad ka valgus, elujõud, magnetism, mehelik ja naiselik printsiip, helid, värvid, uni ja surm.
Jaapani teadlased aga trööstivad meid, et on veel teine miljondik teavet, mille moodustavad nn. esoteerilised teadused, okultism, paranähtused jms. Seda teavet teistele tõestada ei saa, kuid seda saab tõestada igaüks endale. Igaühel on võimalus ise neid probleeme tundma õppida ja endale tõestada.
Teoloogias, filosoofias ja kõigi muude teaduste alal on
autoriteete, kes langetavad dogmaatilisi otsuseid asjade kohta, millega nad pole
üldse lähemalt tutvunud. Nad teavad a priori, et “see” ei või olla õige, kuna
oleks vastuolus ajakirjanduses ja raamatutes levitatud käibetõdedega või ei sobi
loodusseadustega. Üldine arvamus pole ju lahendanud meie olelusprobleeme ja nagu
suudaks teadus lahendada, mis on või mis ei ole vastuolus loodusseadustega.
Teadus pole meile isegi ühte protsenti avastanud. Me ei tohiks piirduda sellega,
mida me teame. Me ei tohiks tagasi lükata ühtegi ideed sellepärast, et see
on meile võõras, ebatõenäoline või vähest tulu tõotav. On väga tähtis
uurida teaduse kõiki aspekte. Me teame liiga vähe selleks, et jätta kasutamata
vähimatki võimalust saavutamaks teavet. Uued ideed tunduvad enamikule vastuvõtmatud. Nad võtavad vastu ainult
selle, mis sobib nende mõttesüsteemi.
Teadlased kipuvad unustama, et
nende hüpoteesid ja teooriad on ikkagi ajutised. Nad väidavad, et on vabad
dogmadest, et nende mõtlemist ei häiri eelarvamused. Teaduse ajalugu aga väidab
just vastupidist. Teaduse autoriteedid lükkavad enamuses tagasi kõik selle, mis
näib neile olevat ebatõeline, kummaline või tundmatu (aga kõik
revolutsioonilised ideed on ju seda olnud). Teadlased nimetavad seda, mida
nad ei oska seletada, meelepetteks või eksikujutuseks. Usklikud nimetavad seda
jumalaks.
Sellest uurimisest keeldumises on midagi totralt arusaamatut.
Tõeline otsija, kes on ära tundnud inimkonna täieliku orienteerimatuse ja intellektuaalse abituse eksistentsi probleemides, uurib kõike, hoolimata nendest, kes on selle täielikult kõrvale heitnud või korrutavad avaliku arvamuse naeruväärsusi ja halvakspanu.
Sellest uurimisest keeldumises on midagi totralt arusaamatut.
Tõeline otsija, kes on ära tundnud inimkonna täieliku orienteerimatuse ja intellektuaalse abituse eksistentsi probleemides, uurib kõike, hoolimata nendest, kes on selle täielikult kõrvale heitnud või korrutavad avaliku arvamuse naeruväärsusi ja halvakspanu.
Püüda seletada midagi asjasse
pühendamatule, milles ta on täielik võhik, on lootusetu ettevõtmine, eriti kui see tundub talle kummaline ja
ebareaalne.
Inimkonnale on pika aja vältel ette söödetud nii palju
religioosseid, filosoofilisi, teaduslikke ja viimastel aastatel ka okultseid
teooriaid seletamaks eksistentsi probleeme. Selle tulemusena keeldub enamik
inimesi uurimast asja tegelikku tuuma, kui talle seda pakutakse. Nad on
nõus juurdlema ja endale avastama ainult maailma nähtavat osa. Üha enam levib
kahtlus, kas mingit muud reaalsust ongi olemas.
Kuid oletame, et on siiski midagi, mida õpetatud mehed ja naised peavad jaburduseks. Oletame, et india rišid, egiptuse hiromandid, gnostitsismi teurgistid, ürgsed tõelised roosiristlased polnud sellised müstagoogid, šarlatanid ja lauspetised, nagu materialistlikud õpetlased on püüdnud neid kujutada.
Õpetatud maailmale on iseloomulik too põlgus kõigesse, mida me oleme pärinud oma esivanemailt. Nagu oleks kogu inimkonna kogemused olnud mõttetud ja igapäevaelus kõlbmatud. Teadlased on jõudnud meile palju avastada, aga seda ainult piiratud raamides. Ainult teadlaste eliit hakkab tänapäeval mõistma, kui vähe me teame tervikust.
Kuid oletame, et on siiski midagi, mida õpetatud mehed ja naised peavad jaburduseks. Oletame, et india rišid, egiptuse hiromandid, gnostitsismi teurgistid, ürgsed tõelised roosiristlased polnud sellised müstagoogid, šarlatanid ja lauspetised, nagu materialistlikud õpetlased on püüdnud neid kujutada.
Õpetatud maailmale on iseloomulik too põlgus kõigesse, mida me oleme pärinud oma esivanemailt. Nagu oleks kogu inimkonna kogemused olnud mõttetud ja igapäevaelus kõlbmatud. Teadlased on jõudnud meile palju avastada, aga seda ainult piiratud raamides. Ainult teadlaste eliit hakkab tänapäeval mõistma, kui vähe me teame tervikust.
Mida teavad
paleontoloogid inimkonna muinasajast? Mida teavad geoloogid kahest kontinendist,
Lemuuriast ja Atlantisest, mis praegu lamavad Vaikses ja Atlandi ookeanis? Mida
teavad muinasuurijad nendest tsivilisatsioonidest? Mida teavad arheoloogid India
kultuurist umbes 50 tuhat aastat tagasi, Egiptusest 40 tuhat aastat tagasi,
Peruu omast 15 tuhat aastat tagasi või Vana-Kreekast 12 tuhat aastat tagasi?
Mida teavad õpetatud mehed mitmesugustest salastatud
organisatsioonidest-vennaskondadest, mis tegutsesid paljudes maades? Mida teavad
nad organisatsioonist, mille asutas Vyasa Indias ca 45 tuhat aastat tagasi, või
Hermes Trismegistose omast Egiptuses ca 40 tuhat aastat tagasi, või esimese
Zoroastra omast Pärsias ligikaudu 30 tuhat aastat tagasi või Pütagorase omast
peaaegu 2700 aastat tagasi?
Mida teavad õpetatud mehed inimese eksistentsist, universumi struktuurist, teistsugustest mateeria liikidest ja teistest maailmadest peale füüsilise?
Mida teavad meie kõrgestiõpetatud naised ja mehed elust, mis jätkub pärast seda, kui inimene on maha jätnud füüsilise keha?
Mõte, et teadmisi tuleb hoida salajas, on läänepoolkera elanikele täiesti võõras ja arusaamatu. Indialased seevastu peavad seda loomulikuks. Tuhandete aastate kogemused on neile õpetanud, et pole õige “heita pärleid…”, ja nad ei tee seda. Nimelt sel lihtsal põhjusel, et täpne ja põhjalik arusaamine nõuab kõrget vaimset taset ja et kõiki teadmisi, mis annavad võimu, kasutavad need, kes peavad silmas ainult omakasu.
Indias on mitut liiki joogasid. Kõrgemaisse liiki kuuluvaid tunnevad ainult vähesed pühendatud. Joogid, keda läänemaailmas tuntakse, on enamasti Ramakrišna missiooni liikmed. Kõrgemad joogid on saladustesse pühendatud, andes teadmisi edasi ainult vähestele valitud õpilastele. Kõik omandatud teadmised tuleb hoida ranges saladuses. Läänepoolkera elanikke peetakse ebakultuurseiks, võhikuiks, lootusetult skeptikuiks, üleolevalt põlglikeks ja upsakaiks uudishimulikeks, kes kõigiti kuritarvitavad saadud teadmisi.
Hindude suhtumine ellu on just vastupidine. Kui läänepoolkera elanikele on füüsiline maailm ainus, mis eksisteerib, siis hindudele on oluline just hauatagune reaalsus. Kõrgemates transtsendentaalsetes regioonides toimub selle mateeria loomine, mis meid ümbritseb ja meie maailma põhjused ja tagajärjed on sealt saanud alguse.
Tõeline joogi, kes edukalt oma arengu on lõpetanud, on saanud oma käsutusse organid, mis teistel alles arenemata ja mida hakatakse täiustama kunagi tulevikus. Organid, mis võimaldavad tunnetada ja tegutseda kõrgematel molekulaartasanditel.
Sellest kõigest pole läänepoolkera elanikel aimugi ja nende üldtuntud autoriteedid lükkavad tagasi pilke ja põlastusega juba ainuüksi idee, et midagi seesugust saaks võimalik olla. Neil on suurepärane võime otsustada asjade üle, millest nad midagi ei tea.
Hindud seletavad reaalsuse olemust palju kõrgemal tasemel kui läänepoolkera esindajad. See on nimelt arenguõpetust hinge surematusest, uuestisünnist ja karmast, s.t. külvi ja lõikuse seadusest. See õpetus väidab, et on olemas veel teisi maailmu peale meile kombatava füüsilise keskkonna. Et see nii on, saab endale tõestada too, kes on asjast tõsiselt huvitatud. Selleks on tarvis endas arendada kõrgemaid objektiivseid teadvusastmeid. Joogaõpetuse praktika kummutab seega agnostikute ja skeptikute väite, et spirituaalseid maailmu pole olemas.
Enamik inimesi arvab kindlasti teadvat, et meie planeedil teisi asukaid pole kui need, keda nad oma meeltega tajuvad. Ometi teavad oma arengus vastavale tasemele jõudnud targad, et maakera meeltega tajutav osa moodustab ainult tema jämedakoeliste ümbruse. Selles nähtavas jämedakoelises maailmas eksisteerivad nähtamatud maailmad, mis on nende elanikele sama nähtavad ja tunnetavad kui “nähtav” maailm meile. Nii õpetavad joogid ja vanaindia filosoofia.
Meie ei tea muud kui seda, mis asub meie teadvuse ulatuses. Oleks meie teadvus teistsugune, tunduks ka ümbritsev maailm meile hoopis teistsugusena. Meie teadvus on muljete tulemus, mida me oma keha meelte abil tajume. Kui see keha meist ära kukub, siis astub selle asemele uus teadvus.
Ainult oma loomulike instinktide küüsis olev, madala vaimse arengutasemega inimene elab täielikult maailmas, mida ta on võimeline oma viie meelega tajuma. Inimene, kes on teadlik oma kõrgemast olemusest või kannab endas kas või ainult surematuse tunnet, elab kõrgemas tunnetussfääris. Ka siis, kui ta jämedakoelises maises kestas maa peal viibib. Sisemine (tegelik) inimene, kes kunagi ei sünni ega iialgi ei vanane ega sure, on tõeline inimene. Isiksus, kelles ta elab (maine keha), kelle kaudu ta tunnetab ja mõtleb, on mask (persona), näilisus.
Niisiis pole maailm surnud, teadvuseta materiaalne asi, millest seletamatul kombel elu tekib, vaid kõikjal on elu ja kõik vormid on selle elu ilmingud. Mateeria iseenesest pole midagi. Jõud on kõik. Sel jõul on materiaalne olemus, see on igavesti liikuv Energia. Kõike seda teadsid ja õpetasid India targad juba aastatuhandeid tagasi. Moodsale teadmatusele jäi see aga saladuseks.
Aatom koosneb jõust, järelikult on aatomeist koosnev inimese keha mitmesuguste jõudude koondpunkt. Kas me neid süsiniku, vesiniku, lämmastiku, hapniku jne. osakestena kujutame, pole tähtis. Meile on need algosakestes toimuvad jõud nähtamatud ja tunnetamatud. Neid jõude ei muretse meie organism endale ise, vaid me saame nad Suure Looduse varakambrist. Need jõud voolavad meisse pidevalt sisse ja jälle välja. Meis toimub pidev “ainevahetus” ja sellega ka pidev jõududevahetus. Varem arvati, et inimorganism uueneb seitsme aastaga. Tegelikult toimub see aga juba paari kuuga ja me võime oma keha võrrelda pigem pidevalt uueneva leegiga kui mõne püsiva esemega. Meie organism pole inimese loodud, vaid see on looduse produkt. See on loodusjõududest ülesehitatud hoone, milles me elame ja mis on sobitatud meie planeedi omapärale. Inimene ise aga pole selle planeedi produkt, kus ta elab, vaid ta on universumi kodanik.
Mida teavad õpetatud mehed inimese eksistentsist, universumi struktuurist, teistsugustest mateeria liikidest ja teistest maailmadest peale füüsilise?
Mida teavad meie kõrgestiõpetatud naised ja mehed elust, mis jätkub pärast seda, kui inimene on maha jätnud füüsilise keha?
Mõte, et teadmisi tuleb hoida salajas, on läänepoolkera elanikele täiesti võõras ja arusaamatu. Indialased seevastu peavad seda loomulikuks. Tuhandete aastate kogemused on neile õpetanud, et pole õige “heita pärleid…”, ja nad ei tee seda. Nimelt sel lihtsal põhjusel, et täpne ja põhjalik arusaamine nõuab kõrget vaimset taset ja et kõiki teadmisi, mis annavad võimu, kasutavad need, kes peavad silmas ainult omakasu.
Indias on mitut liiki joogasid. Kõrgemaisse liiki kuuluvaid tunnevad ainult vähesed pühendatud. Joogid, keda läänemaailmas tuntakse, on enamasti Ramakrišna missiooni liikmed. Kõrgemad joogid on saladustesse pühendatud, andes teadmisi edasi ainult vähestele valitud õpilastele. Kõik omandatud teadmised tuleb hoida ranges saladuses. Läänepoolkera elanikke peetakse ebakultuurseiks, võhikuiks, lootusetult skeptikuiks, üleolevalt põlglikeks ja upsakaiks uudishimulikeks, kes kõigiti kuritarvitavad saadud teadmisi.
Hindude suhtumine ellu on just vastupidine. Kui läänepoolkera elanikele on füüsiline maailm ainus, mis eksisteerib, siis hindudele on oluline just hauatagune reaalsus. Kõrgemates transtsendentaalsetes regioonides toimub selle mateeria loomine, mis meid ümbritseb ja meie maailma põhjused ja tagajärjed on sealt saanud alguse.
Tõeline joogi, kes edukalt oma arengu on lõpetanud, on saanud oma käsutusse organid, mis teistel alles arenemata ja mida hakatakse täiustama kunagi tulevikus. Organid, mis võimaldavad tunnetada ja tegutseda kõrgematel molekulaartasanditel.
Sellest kõigest pole läänepoolkera elanikel aimugi ja nende üldtuntud autoriteedid lükkavad tagasi pilke ja põlastusega juba ainuüksi idee, et midagi seesugust saaks võimalik olla. Neil on suurepärane võime otsustada asjade üle, millest nad midagi ei tea.
Hindud seletavad reaalsuse olemust palju kõrgemal tasemel kui läänepoolkera esindajad. See on nimelt arenguõpetust hinge surematusest, uuestisünnist ja karmast, s.t. külvi ja lõikuse seadusest. See õpetus väidab, et on olemas veel teisi maailmu peale meile kombatava füüsilise keskkonna. Et see nii on, saab endale tõestada too, kes on asjast tõsiselt huvitatud. Selleks on tarvis endas arendada kõrgemaid objektiivseid teadvusastmeid. Joogaõpetuse praktika kummutab seega agnostikute ja skeptikute väite, et spirituaalseid maailmu pole olemas.
Enamik inimesi arvab kindlasti teadvat, et meie planeedil teisi asukaid pole kui need, keda nad oma meeltega tajuvad. Ometi teavad oma arengus vastavale tasemele jõudnud targad, et maakera meeltega tajutav osa moodustab ainult tema jämedakoeliste ümbruse. Selles nähtavas jämedakoelises maailmas eksisteerivad nähtamatud maailmad, mis on nende elanikele sama nähtavad ja tunnetavad kui “nähtav” maailm meile. Nii õpetavad joogid ja vanaindia filosoofia.
Meie ei tea muud kui seda, mis asub meie teadvuse ulatuses. Oleks meie teadvus teistsugune, tunduks ka ümbritsev maailm meile hoopis teistsugusena. Meie teadvus on muljete tulemus, mida me oma keha meelte abil tajume. Kui see keha meist ära kukub, siis astub selle asemele uus teadvus.
Ainult oma loomulike instinktide küüsis olev, madala vaimse arengutasemega inimene elab täielikult maailmas, mida ta on võimeline oma viie meelega tajuma. Inimene, kes on teadlik oma kõrgemast olemusest või kannab endas kas või ainult surematuse tunnet, elab kõrgemas tunnetussfääris. Ka siis, kui ta jämedakoelises maises kestas maa peal viibib. Sisemine (tegelik) inimene, kes kunagi ei sünni ega iialgi ei vanane ega sure, on tõeline inimene. Isiksus, kelles ta elab (maine keha), kelle kaudu ta tunnetab ja mõtleb, on mask (persona), näilisus.
Niisiis pole maailm surnud, teadvuseta materiaalne asi, millest seletamatul kombel elu tekib, vaid kõikjal on elu ja kõik vormid on selle elu ilmingud. Mateeria iseenesest pole midagi. Jõud on kõik. Sel jõul on materiaalne olemus, see on igavesti liikuv Energia. Kõike seda teadsid ja õpetasid India targad juba aastatuhandeid tagasi. Moodsale teadmatusele jäi see aga saladuseks.
Aatom koosneb jõust, järelikult on aatomeist koosnev inimese keha mitmesuguste jõudude koondpunkt. Kas me neid süsiniku, vesiniku, lämmastiku, hapniku jne. osakestena kujutame, pole tähtis. Meile on need algosakestes toimuvad jõud nähtamatud ja tunnetamatud. Neid jõude ei muretse meie organism endale ise, vaid me saame nad Suure Looduse varakambrist. Need jõud voolavad meisse pidevalt sisse ja jälle välja. Meis toimub pidev “ainevahetus” ja sellega ka pidev jõududevahetus. Varem arvati, et inimorganism uueneb seitsme aastaga. Tegelikult toimub see aga juba paari kuuga ja me võime oma keha võrrelda pigem pidevalt uueneva leegiga kui mõne püsiva esemega. Meie organism pole inimese loodud, vaid see on looduse produkt. See on loodusjõududest ülesehitatud hoone, milles me elame ja mis on sobitatud meie planeedi omapärale. Inimene ise aga pole selle planeedi produkt, kus ta elab, vaid ta on universumi kodanik.
Tavaliselt ei omistata suuremat tähelepanu sellele, mida
inimene mõtleb, vaid sellele, mida ta teeb. Kes aga ennast terasemalt on
tähele pannud, teab hästi, et väline kest polegi kõige tähtsam ja et ka ilma
selleta on võimalik eksisteerida. Kehastunud olevus on nähtav juba sellest
hetkest, mil ta mõttes meie tahtelt elustava vormi saab. Teadlik tahe,
teiste sõnadega “vaim”, on mõtte elu ja tema liikumise allikas. See vaim
annab mõttele iseseisva elu lühemaks või pikemaks ajaks, olenevalt selleks
kulutatud energiast. Mõte elab ja avaldab mõju sõltumatult oma loojast, kuid
mõjub viimasele, sest iga olevus on niikaua kui ta elab, tihedas seoses oma
loojaga.
Inimese iga valminud mõte siirdub teistele tasanditele (astraal- ja mentaaltasandile) ja muutub iseseisvaks olendiks. Seal ta ühineb oma iseloomule vastavate (negatiivsed mõtted astraal- ja positiivsed mentaaltasapinnal) elementaarolenditega. Mõte elab teadvuse produktina lühemat või pikemat aega iseseisvat elu, olenevalt jõu intensiivsusest, mis teda ellu kutsus. Nii luuakse hea mõttega ingel, halvaga aga kurat. Sääraselt ümbritseb inimene ennast oma kujutluste, soovide, kirgede ja ohjeldamatute instinktidega. Jõud, mida ta seejuures ellu kutsub, mõjutab omakorda teisi inimesi, olenevalt nende vastuvõtlikkusest ja tundlikkusest. Harilik inimene teeb seda teadmatult, teadja aga teadlikult.
Inimese iga valminud mõte siirdub teistele tasanditele (astraal- ja mentaaltasandile) ja muutub iseseisvaks olendiks. Seal ta ühineb oma iseloomule vastavate (negatiivsed mõtted astraal- ja positiivsed mentaaltasapinnal) elementaarolenditega. Mõte elab teadvuse produktina lühemat või pikemat aega iseseisvat elu, olenevalt jõu intensiivsusest, mis teda ellu kutsus. Nii luuakse hea mõttega ingel, halvaga aga kurat. Sääraselt ümbritseb inimene ennast oma kujutluste, soovide, kirgede ja ohjeldamatute instinktidega. Jõud, mida ta seejuures ellu kutsub, mõjutab omakorda teisi inimesi, olenevalt nende vastuvõtlikkusest ja tundlikkusest. Harilik inimene teeb seda teadmatult, teadja aga teadlikult.
Mida enam on inimene oma mõtete peremees, seda enam
alluvad nad tema mõjule. Oma tahte abil saab ta neid suvaliselt kõikjale
saata. Mõtted ja ideed, mida inimene on loonud, elavad ka pärast tema maise
keha surma edasi. Niisiis vaimselt arenenud inimene saab oma mõtteid
kaugustesse saata, kus need tungivad kõikjale, kus selleks vastav “atmosfäär”
leidub. Seesugune inimene saab oma tahtejõu abil endale varikesta luua, mis teda
väljasttulevate halbade mõtete eest kaitseb. Ta on iseseisev ja tänu oma
tugevale positiivsusele kaitstud nii haiguste, õnnetuste kui ka oma sisemiste ja
väliste vaenlaste vastu.
MÜSTIKA, MAAGIA, HERMETISM
Müstika (kr. mystikos – sulen (silmad või suu)), intuitiivsel sisekaemusel rajanev tunnetusõpetus ja sellest lähtuv maailmakäsitus. Ühel või teisel kujul oli müstika usuliste ning paljude vana- ja keskaja filosoofiliste õpetuste koostisosa. Müstilise tunnetuse siht on olnud reaalsuse transtsendentse ühtsuse kogemine erilises teadvusseisundis (ekstaasis). Seda ühtsust võidi käsitada nii üleisikulisena (niisugust kujutlust on samastatud panteismiga) kui ka isikustatuna (jumal). Viimane käsitus on omane peamiselt monoteistlikele usupärimustele. Müstika oli juba ürgühiskonna maailmatunnetuse koostisosa, kuid tema eriomased vormid sugenesid siis, kui hakati vastandama mõistel ja loogikal rajanevat ratsionalismi, peamiselt kujundeid ja analoogiat rakendavale kaemuslikkusele. See toimus Hiinas (taoism), Indias (upanišadid, jooga), ja Vana-Kreekas (orfoism, pütagoreism, platonism). Uusplatonism, “Areopagiitikate” ja Augustinuse mõjul üldmüstika hilisantiigi ja keskaja maailmavaates. Selles võib eristada nn. filosoofilist ja ekstaatilist müstikat. Müstikud arvustasid skolastika ratsionalismi (Bernard Calirvaux´st, Saint Victori koolkond, J. van Ruysbroeck, H. Suso, J. Tauler, hesühasm). Hesühasm (kr. vaikus, rahu) askeetlik müstikasuund Bütsantsi õigeusu kirikus. Hesühasmi eelaste oli 4.-7. sajandil Egitptuses ja Siinai kõrbes elanud askeetide meditatiivne “südamepuhastamine” õpetus, selle elustasid 14. sajandil Gregorius Sinaites ja Grigorios Palamas. Viimase arendatud hesühasmil põhinev filosoofiline süsteem sai a. 1351 õigeusu ametlikuks õpetuseks. Hesühasm levis laialdaselt ka Vana-Venes (Nil Sorski). Müstikud arvustasid kirikut ja feodaalse võimu hierarhia autoriteeti (J. Eckhart, Joachim Florisest), müstikast lähtus palju plebeilikke rahvaliikumisi (Dolcino, T. Müntzer). Renessansi ja reformatsiooni ideelises võitluses osales ka müstikavoolude esindajaid; hiljem otsiti alternatiive valgustusfilosoofiale (J. Böhme, L. C. de Saint-Martin, E. Swedenborg, pietism). 19.-20. sajandil tekkis müstika vulgariseeritud vorme, seepärast on müstikaks ehk müstitsismiks hakatud nimetama igasuguseid üleloomulikke uskumusel põhinevaid ebateaduslikke ja subjektivistlikke õpetusi ja tõekspidamisi. Siia kuuluvad ka jooga, kabala, maagia, meditatsioon, okultism, sufism, teosoofia.
MÜSTIKA, MAAGIA, HERMETISM
Müstika (kr. mystikos – sulen (silmad või suu)), intuitiivsel sisekaemusel rajanev tunnetusõpetus ja sellest lähtuv maailmakäsitus. Ühel või teisel kujul oli müstika usuliste ning paljude vana- ja keskaja filosoofiliste õpetuste koostisosa. Müstilise tunnetuse siht on olnud reaalsuse transtsendentse ühtsuse kogemine erilises teadvusseisundis (ekstaasis). Seda ühtsust võidi käsitada nii üleisikulisena (niisugust kujutlust on samastatud panteismiga) kui ka isikustatuna (jumal). Viimane käsitus on omane peamiselt monoteistlikele usupärimustele. Müstika oli juba ürgühiskonna maailmatunnetuse koostisosa, kuid tema eriomased vormid sugenesid siis, kui hakati vastandama mõistel ja loogikal rajanevat ratsionalismi, peamiselt kujundeid ja analoogiat rakendavale kaemuslikkusele. See toimus Hiinas (taoism), Indias (upanišadid, jooga), ja Vana-Kreekas (orfoism, pütagoreism, platonism). Uusplatonism, “Areopagiitikate” ja Augustinuse mõjul üldmüstika hilisantiigi ja keskaja maailmavaates. Selles võib eristada nn. filosoofilist ja ekstaatilist müstikat. Müstikud arvustasid skolastika ratsionalismi (Bernard Calirvaux´st, Saint Victori koolkond, J. van Ruysbroeck, H. Suso, J. Tauler, hesühasm). Hesühasm (kr. vaikus, rahu) askeetlik müstikasuund Bütsantsi õigeusu kirikus. Hesühasmi eelaste oli 4.-7. sajandil Egitptuses ja Siinai kõrbes elanud askeetide meditatiivne “südamepuhastamine” õpetus, selle elustasid 14. sajandil Gregorius Sinaites ja Grigorios Palamas. Viimase arendatud hesühasmil põhinev filosoofiline süsteem sai a. 1351 õigeusu ametlikuks õpetuseks. Hesühasm levis laialdaselt ka Vana-Venes (Nil Sorski). Müstikud arvustasid kirikut ja feodaalse võimu hierarhia autoriteeti (J. Eckhart, Joachim Florisest), müstikast lähtus palju plebeilikke rahvaliikumisi (Dolcino, T. Müntzer). Renessansi ja reformatsiooni ideelises võitluses osales ka müstikavoolude esindajaid; hiljem otsiti alternatiive valgustusfilosoofiale (J. Böhme, L. C. de Saint-Martin, E. Swedenborg, pietism). 19.-20. sajandil tekkis müstika vulgariseeritud vorme, seepärast on müstikaks ehk müstitsismiks hakatud nimetama igasuguseid üleloomulikke uskumusel põhinevaid ebateaduslikke ja subjektivistlikke õpetusi ja tõekspidamisi. Siia kuuluvad ka jooga, kabala, maagia, meditatsioon, okultism, sufism, teosoofia.
Maagia (kr. mageja) – võlukunst. Põhineb peamiselt
animismil, s.o. kujutlusel, et kõik asjad on hingestatud, omavahel seoses ja
mõjutavad üksteist. Animism (ld. animus -hing, vaim), hingeusk, usk
olendite ja loodusesemete hingedesse ning iseseisvaisse vaimudesse, kes kõik
võivad inimest aidata või ohustada. Animismi leidub suuremal või vähemal määral
kõigis usundeis, ülekaalukas oli see nende varasemail arengujärkudel.
Animistlikele kujutelmadele on iseloomulik partikulaarsus: suure hulga
erifunktsiooniliste hingede ja vaimude eristamine; nende suheldakse kui
võrdsetega elu hädaliste vajaduste puhul.
Sellest tuleneb usk hingjõu ja mitmesuguste rituaalide varal teiste olendite, asjade ja nähtuste üleloomuliku mõjutamise, allutamise ja valitsemise võimalikkuse. Maagiat võidakse kasutada nii hea (valge maagia) kui omakasupüüdliku ja pahasoovliku (must, maagia, nõidus) sihiga. Maagia oli ürgühiskonna usundi põhiosiseid ja mõjutas otseselt inimese tegevust (näiteks sigivusmaagia, ravimaagia, tõrjemaagia). Antiikmaailmas oli maagiahuvi üldine, seal soendub maagia mitmesuguste mütoloogiliste ja natuurfilosoofiliste õpetustega (hermetism). Maagiasse uskumine oli keskajal tavaline. Paljudel juhtudel seostati maagiat empiirilise looduseuurimisega (alkeemia, filosoofiline kivi). Nõiduse ja kuradiusuna (näit. leping kuradiga) avalduva maagia vastu võitles katoliku kirik inkvisitsiooni kaudu. Renessansiajast alates hakkas teaduslik maailmavaade süvenevalt vastutama maagiasugemelist loodusekäsitust, mille esindajad olid näiteks Paracelsus ja Agrippa Nettesheimist (1486-1536). Hiljem, 18.-19. sajandil on maagia ja nn. salateadused olnud aeg-ajalt moeasjaks, selle pinnal on sugenenud mitmesuguseid liikumisi (roosiristlased). Tänapäeval on maagia pärimuslikke sugemeid ebausus, okultismis ja mitmesugustes parapsühholoogia vormides ning nad on tähtsal kohal massikultuuris.
Sellest tuleneb usk hingjõu ja mitmesuguste rituaalide varal teiste olendite, asjade ja nähtuste üleloomuliku mõjutamise, allutamise ja valitsemise võimalikkuse. Maagiat võidakse kasutada nii hea (valge maagia) kui omakasupüüdliku ja pahasoovliku (must, maagia, nõidus) sihiga. Maagia oli ürgühiskonna usundi põhiosiseid ja mõjutas otseselt inimese tegevust (näiteks sigivusmaagia, ravimaagia, tõrjemaagia). Antiikmaailmas oli maagiahuvi üldine, seal soendub maagia mitmesuguste mütoloogiliste ja natuurfilosoofiliste õpetustega (hermetism). Maagiasse uskumine oli keskajal tavaline. Paljudel juhtudel seostati maagiat empiirilise looduseuurimisega (alkeemia, filosoofiline kivi). Nõiduse ja kuradiusuna (näit. leping kuradiga) avalduva maagia vastu võitles katoliku kirik inkvisitsiooni kaudu. Renessansiajast alates hakkas teaduslik maailmavaade süvenevalt vastutama maagiasugemelist loodusekäsitust, mille esindajad olid näiteks Paracelsus ja Agrippa Nettesheimist (1486-1536). Hiljem, 18.-19. sajandil on maagia ja nn. salateadused olnud aeg-ajalt moeasjaks, selle pinnal on sugenenud mitmesuguseid liikumisi (roosiristlased). Tänapäeval on maagia pärimuslikke sugemeid ebausus, okultismis ja mitmesugustes parapsühholoogia vormides ning nad on tähtsal kohal massikultuuris.
Hermetism. Corpus hermeticum´i järgi ajalooline
kogum kreeka ja idamaise päritoluga usulisi, müstilisi, maagilisi ja
natuurfilosoofilisi õpetusi, mis tekkisid hellenismi ajal ja olid mõjukad
hilisantiigis. Neid õpetusi vahendas nn. hermeetiline kirjandus. Säilinud
kreekakeelsed teosed moodustavad Corpus hermeticum´i (Hermes Trismegistos).
Hermetismis sulandus (peamiselt gnostitsismi, platonismi ja uusplatonismi
järgivalt) müsteeriumiusundite ning mütoloogiliste, maagiliste, astroloogiliste,
alkeemiliste, natuurfilosoofilste ja meditsiiniliste õpetuste sugemeid.
Keskne oli käsitus, et mikro- ja makrokosmos, s.o. inimene ja loodus on
sümboolselt identsed. Keskajal oli hermetism peamisi antiikaja
loodusteaduslike teadmiste vahendajaid ja arengu soodustajaid (alkeemia,
“Puhtuse vennad”, R. Bacon). Ta sattus tihti vastuollu kiriku
maailmakäsitusega. Huvi hermetismi vastu elavnes uuesti renessansiajal (M.
Ficino, Agrippa Nettesheimist, 1486-1536; Paracelsus, J. Andrea, 1528-1590; G.
Bruno) ja kestis 18. sajandini (roosiristlased). Nüüdisajal leidub hermetismi
ilminguid näiteks teosoofias, antroposoofias, okultismis. Hermetismile sarnaseid
vaateid oli vanaajast alates ka Indias ja Hiinas.
Täitsa vaba
mees. Gunnar Aarma (ETV 1996)
