Mõnikord avaneb inimese südames uks, mille taga on järgmine tuba. Ta on tahtnud sinna, sinnagi pääseda, sest ta on tahtnud alati edasi liikuda. Ta pole kartnud midagi. Tundmatust ja elu kui seiklust pole ta igatahes kartnud. Ta on alati tahtnud iseendast aru saada ja enese poole liikuda, läbi kõigi nende tubade, mis südamemaja lõputus anfilaadis üksteise järel on üles rivistunud ja ootavad, et keegi neist läbi läheks. Mõnikord avanebki uks järgmisse, inimene siseneb sinna, ta teab, et ta on uues ruumis, uues olukorras, et teda ootab ees midagi uut. Aga ta ei oska seda veel kirjeldada, seda, mis on alanud ja pole veel toimunud, pole veel muutunud sõnadeks. Nii ei teagi, kas alguses oli ikka sõna. Võimalik, et oli. Ka selle esialgu hämara sisemise kambri kohta, kuhu ta nüüd jõudis, on sõnad või oli Sõna juba olemas. Kusagil. Ainult see, kelle kohta see käib, ei tea seda veel, ei tunne veel ära, ei kuule veel.
Kõik, mis avanenud ukse taga asub, on esialgu saladus.
Ehkki ta juba tajub, tunneb selgelt, et saladus teda ümbritseb, saladus ei ole enam eemal, ei varitse tumeda tuleviku nurga taga, vaid on juba tema lähedal, on temaga. Ühel päeval on nad üks, ja see, mis oli kunagi saladus, kuid siis on see saanud osaks temast endast. Kui kaua selleni aega kulub, seda ei tea mitte üks hing. Millega see saladus seotud on, seda ei tea tema ega keegi teine. Nii on inimese uus olukord udune sedavõrd, et võiks tekkida kahtlus, kas ta mitte ei eksi. Kõik on võib-olla vana, endine, ja ta ainult kujutab endale ette, et elus on midagi uut sündimas. Aga ei! Sõnastamatu on ühel päeval nii tugevasti kohale jõudnud, on korraga nii tema sisimates soppides kui ka kõikjal tema ümber, et selle kohalolekus on võimatu eksida.
On mõndagi, millest ei saa veel kirjutada.
Saab kirjutada sellest, mis on lihtne.
Jaak Jõerüüt "Muutlik"
