Inimese sotsiooniline loomus

Milles seisneb inimese sotsioonilise loomus? Mida nimetatakse sootsioniks? 

 

         Sootsion, – see on integraalse inimintellekti ühik.

         Sootsion, – see on inimühiskonna väikseim ühik, või ühiskonna mudel miniatüüris.

 

Sootsionile on omased kõik inimvaheliste suhtetüübid („sootsiotüübid“) ning kõik inimühiskonna seaduspärasused, sealhulgas niinimetatud "sotsiaalse progressi seadus".

 

Sootsioni 16 tüüpi jagunevad 4-ks grupiks, moodustades niinimetatuid sotsioonilisi kvaadreid (väike sotsiooniline grupp, kus gruppiliikmete vahel eksisteerivad duaal-, aktivatsiooni- ning peegelsuhted) maksimaalse psüühilise komfortsuse tunnusel. Isiksustevahelised suhted kvaadrites ja kvaadrite vahel arenevad vastavalt sootsioni seaduspärasustele.

 

Sotsioonilised seaduspärasused, – on kõik need ühiskonna funktsioneerimise seaduspärasused, mille aluseks on inimeste omavaheliste suhete eritüüpilisus. 

 

Sotsioonilise mudeli alusel osutus võimalikuks ka teooria teke, mis seletab inimestevaheliste suhete põhilisi seaduspärasusi, – ehk isiksustevaheliste (tüüpidevaheliste) suhete teooria. See teooria on niivõrd süsteemne, et sel alusel sai võimalikuks uue teadusliku suuna väljaarendamine. 

 

Iseloomu formeerimine ei ole enam hüpoteeside ja oletuste aineks, kuna nüüd võib seda protsessi vaadelda kui teatud psühholoogilise tüüpi kuuluva ning reaalses sootsiumis (reaalses ühiskonnas) vastavas kohas asetseva isiksuse sotsioonset adaptatsiooni. Väga tähtsaks teooriaks, mis aitas kaasa sotsioonika tekkele, oli Poola psühhiaatri Antoni Kępiński informatsioonilise metabolismi teooria. 

 

Selle teooria olemus seisneb selles, et inimese vastastikutoimimise protsess ümbritseva maailmaga kannab informatsioonilist iseloomu ja kujutab endast vastastikust informatsioonivahetust. Analoogiliselt sellele, kuidas inimese elu on rajatud aine ja energia füüsilisele vahetusele, – ainelisele (või energeetilisele) metabolismile, kõrvuti sellega toimub inimese psüühika funktsioneerimine, mis oma olemuselt on inimese informatsiooniline vahetus ümbritseva keskkonnaga. Seoses sellega isiksusetüüp pole midagi muud kui inimese informatsioonilise vastastikutoimimise teda ümbritseva maailmaga „tüüpiline süsteem“, ehk maailmataju ning maailmatunnetuse „tüüpiline viis“. 

 

Informatsioonilise metabolismi tüübid on lihtsalt inimese informatsioonilise aparatuuri ehitus. „Toodetakse“ kuueteistkümne tüübi informatsiooniline aparatuur, aga tüüpide iseloomustused, – need on konkreetsete informatsiooniliste aparaatide funktsioneerimise tehnilised karakteristikud“. 

 

Selle väljatöötatud informatsioonilise aspekti mõiste sotsioonilises interpretatsioonis on erakordselt tähtis ja lahutamatu mõistega „psüühiline funktsioon“, kuna just informatsioonilise aspekti poolt määratud raamides „töötab“ iga psüühiline funktsioon. Just sellele aspektile ta „vastab“. Just selle aspekti lõikes informatsiooni ta tajub. Neid kahte mõistet – psüühiline funktsioon ja informatsiooni aspekt, – sageli ajatakse omavahel segi, kuna nende tähistuseks sotsioonikas kasutatakse samu märke, kuigi on olemas erinevus ja see on umbes sarnane, kui raadiovastuvõtja ning raadiolainete puhul: esimene on aparaat, teine – signaal, mida see aparaat vastu võtab. Igal juhul, need kaks mõistet täiendavad teineteist. Sel samal põhjusel A.Augustinavičiute poolt pakutud informatsiooniteooria on täiendanud Jungi teooriat psüühilistest funktsioonidest ning osutus võtmeks tema tüpoloogia dešifreerimiseks. 

 

Kahe teooria süntees võimaldas välja töötada sügavalt süstematiseeritud metoodikat, mida võib kasutada mitte ainult inimsuhete „mehhanismi“ uurimiseks, vaid ka nende suhete prognoosimiseks. Ilma psühholoogia ja informaatika sünteesita poleks võimalik ka konstruktiivne lähenemine eluliste psühholoogiliste probleemide lahendamiseks. Näiteks, psühholoogilise kokkusobivuse probleemi lahendamine, mis olmetasandil, nagu näitab kogemus ja tõestab sotsioonika, lahendada pole võimalik. 

 

Sotsioonika võib teha tihedat koostööd praktiliselt kõikide meie elusfääridega, kuna neis peamiseks uurimisaineks on „inimtegur“.

 

SOTSIOONIKA AINE

 

Inimpsüühika on ülikeeruline süsteem, mis võimaldab inimesele ellujäämise eesmärgil toimida vastastikku välise maailmaga. Ellujäämise probleem puudutab tervikuna kogu inimkonda, ehk inimest kui bioloogilist liiki. Kuid sellel on ka esmane tähtsus iga omaette indiviidile. Terve psüühika on võimeline adekvaatselt ning õigeaegselt reageerima ümbritseva keskkonna mõjutusele, peegeldades ümbritsevat reaalsust, formeerides peaajus sellest psüühilist kujutlust, mille abil inimene reguleerib oma käitumist. 

 

Looduslikku ja sotsiaalse keskkonna toime nõuab inimeselt adekvaatset ning õigeaegset, sageli ka ennetavat, vastureaktsiooni. Just seda ongi võimeline kindlustama meie psüühika. 

 

Tänu psüühikale inimene on suuteline orienteeruma ümbritsevas keskkonnas ning juhtima oma käitumist. 

 

Niisiis, mida uurib sotsioonika selle ülimalt keerulise nähtuse puhul, nagu on inimese psüühika? Mõnikord öeldakse, et kõike. See pole aga nii. Sotsioonika ei uuri üksiku inimese konkreetseid psüühikailminguid koos motiividega, hirmudega, elulooga jne. Sotsioonika käsitleb psüühika ja ümbritseva maailma vastastiku tõime üldisi seaduspärasusi. 

 

Vastavalt sotsioonikale, psüühika vastastoime ümbritseva maailmaga ning teiste inimestega toimub informatsioonilisel tasandil. Teadmised, mis on selle teaduse poolt kogutud, annavad võimaluse uurida psüühika infostruktuuri, millel on objektiivne iseloom. Tänu sotsioonikale me teame mitte ainult seda, et erinevate tüüpide esindajad tajuvad informatsiooni erinevalt, vaid võime ka üsna täpselt öelda, mis tüüpi informatsiooniga igaüks meist töötab paremini ja millega halvemini. 

 

Sotsioonika on teadus psüühika informatsioonilisest vastastoimest ümbritseva maailmaga, sealhulgas teiste inimestega. 

 

Sotsioonika käsitleb „keelt“, mille abil iga isiksusetüüp tajub ning kirjeldab reaalsuse ilmingute paljusust. Seletab, kuidas iga kuueteistkümne tüübi esindaja tajub maailma läbi oma spetsiifilise prisma, oma teatud vaatevinklist, näeb ümbritsevas maailmas selliseid külgi, mis pole nähtavad teistele. 

 

Kui need maailmakirjeldamise keeled, mis on omased igale 16 tüübist, muutuvad mõistetavateks (aga just nimelt sotsioonika suudab seda tagada), siis osutub kohutavaks see, kuivõrd raskendavad meie niigi rasket elu need „tõlkeraskused“. 

 

Paljud solvangud ning kahtlused, arusaamatused ning pettumused lihtsalt kaoksid meie elust, kui me näeksime, mida tegelikult tahtis meist meie partner. Kuid õige on ka vastupidine. Peale sotsioonika tundmaõppimist osutub selgelt arusaadavaks, kuidas välised, täiesti nähtamatud reaktsioonid, vähendavad ärrituse ning mitteheasoovlikkuse taset. Sel juhul sotsioonika võimaldab lugeda partneri alateadvuslikke motiive enne, kui ta ise neid enesele teadvustab. Lisaks ka sümpaatiate, usalduse ning suhtlemissoovi tekkimine, ei jää samuti kõrvale sotsiooniku professionaalsest pilgust juba enne, kui inimene ise seda teadvustab. 

 

Psüühika infostruktuuri uurimine võimaldab kõige üldisemas plaanis, puutumata inimese intiimseid saladusi, näidata talle tema tugevaid ja nõrku külgi, tema tegevuspotentsiaali kõige edukamat ning huvitavamat valdkonda, inimeste tüüpe, kellega vastastikumõistmine saab olema raskendatud, või vastupidi, kergendatud. Ja üleüldse, kõik need eluaspektid, kus inimesel tuleb tegeleda erinevat laadi informatsiooni hindamisega, sotsioonilise meetodi abil lähenemine tagab kristalset selgust ning mõtestatust. Mõtlev inimene võib palju teada saada iseenda ning ümbritsevate kohta, toetudes informatsioonilise metabolism teooriale.

 

Sotsioonika seadused peegeldavad just seda, mis on reaalsuses. Informatsioonilise metabolismi tüüp (täpsemalt, kõik 16 tüüpi) pole mingi väljamõeldis. See eksisteerib objektiivselt ning tal on konkreetsed ilmingud. Inimesed, kes pole ainult tuttavad informatsioonilise psühhoanalüüsi teooriaga, vaid ka omandanud tüüpide diagnostika meisterlikkust, leiavad tõestust sellele lausa iga päev, märgates selle ilminguid nii endas, kui ka ümbritsevate inimeste käitumises, sõnades, reaktsioonides. 

 

Informatsioonilise metabolismi tüüp kujutab endast psüühika informatsioonilist telge, mille ümber koguneb üksiku inimese individuaalne kogemus. Sealjuures tuleb anda enesele aru, et tüübi potentsiaalsed võimalused saavad olema realiseeritud vaid funktsioonide täitmisega sotsiaalse sisuga sotsiaalses keskkonnas. 

 

Nii laps, kellel on potentsiaalselt tugev loogika, kuid kes pole saanud mingil põhjusel head loogilist haridust, vaevalt et suudab realiseerida oma loogikat ning saavutada selles edu olles kord täiskasvanuna. Samuti on vähetõene, et eetilise kalduvusega laps, elades mingil põhjusel eetilises näljas, saab olema suhtlemisgeenius või peen diplomaat, kaotamata pead nende eetiliste ülesannete lahendamisel, mis tekkivad tema ees keerulistes situatsioonides suheldes teiste inimestega. 

 

Tuleks samuti märkida, et see käib mitte ainult ratsionaalsete funktsioonide (eetika ja loogika) kohta, mida peetakse hinnangulisteks, ning mille täisväärtuslik funktsioneerimine on võimalik vaid koolitatud indiviidi puhul. Sotsiaalsele töötlusele kuuluvad kahtlemata ka irratsionaalsed funktsioonid (sensoorika ja intuitsioon), mis on orienteeritud suuremal määral tegelikkuse vahetu tajumisele. Sensoorsed vilumused, alates oskusest kasutada lauanõud ning lõpetades juveliiritöö meisterlikkusega, või keerulise aparatuuri seadmisega, nõuavad inimeselt teiste inimeste kogemuse omandamist. Ka mistahes inimese intuitiivsed aimamised, kellel on kõrge intuitsioon (selle sõna sotsioonilises tähenduses), realiseeruvad tänapäeva ajastu keeles, hetkel aktuaalses ning meie poolt omandatud sotsiaalse elu keskkonnas. 

 

Just seetõttu tuleb eristada meie psüühika sotsiaalse sisu, mis täitub inimese isikliku eluloo protsessis, sisust, mis tegelikult moodustabki sotsioonika aine sisu, nimelt, psüühika informatsioonilisest struktuurist. A-mudel just nimelt kirjeldabki seda lapse sünnimomendist eksisteeriva struktuuri, mis potentsiaalselt võib realiseeruda täiel määral tingimusel, kui seda kirjaoskuslikult täita sotsiaalse informatsiooniga, mis saabub välisest maalmast (sealhulgas ka teistelt inimestelt). Seega isiksusetüüp on vaid instrument ning kuivõrd hästi ta hakkab tööle iga konkreetse inimese puhul, seni on vaid õnnestunud kokkulangemise küsimus. Nii kestab see seni, kuni inimkond ei õpi kirjaoskuslikult ning eesmärgipäraselt kujundama indiviidist isiksust vastavuses tema potentsiaaliga.