Tõest ja valest moraalivälises mõttes

1

 

Ühes kauges, loendamatutesse päikesesüsteemidesse virvendavasti laiali laotatud maailmakõiksuse nurgas oli kord täht, millel leiutasid targad loomad teadmise. See oli „maailmaajaloo” upsakaim ja võltsim hetk: ent ometi vaid hetk. Looduse mõningate hingetõmmete järel täht kalestus ja targad loomad pidid surema. - Võib mõtelda välja niisuguse loo ja ikkagi mitte olla küllaldaselt näitlikustanud, kui vilets, kui kõhetu ja kaduv, kui eesmärgitu ja suvaline paistab inimlik mõistus looduse keskel; on väldanud igavikke, mil seda pole olnud; kui sellega taas ühel pool on, siis ei ole sellest midagi. Sest sellel mõistusel ei ole kaugemat ülesannet, mis väljapoole inimelu ulatuks, vaid see on iseäranis inimlik ning üksnes selle omanik ja sigitaja võtab seda niisuguse tunderõhuga nagu keerleks maailm selle ümber. Kui me aga suudaksime suhtlusse astuda sääsega, siis saaksime teada, et temagi sellise tunderõhuga läbi õhu ujub ning endas selle maailma lendavat keset näeb. Looduses pole mitte midagi nii kõlvatut ja madalat, et seda ei saaks selle teadmisjõu vähese hõngusega üles paisutada nagu lohvi; ja nagu igal kannupoisil peab olema oma imetleja, nii arvab ka uhkeim inimeste seast, filosoof, et ta näeb maailmakõiksuse silmasid igast küljest teleskoopselt enese tegutsemise ja mõtlemise peale rihitud olevat.

 

On märkimisväärne, et just mõistus sellega hakkama saab, seesama, mis ometi ju vaid abivahendina kõige õnnetumatele, õrnematele ja üürikesematele olenditele toeks antud on, et nemad olemasolus hetkegi võiks vastu pidada; millest neil muidu, ilma selle toetuseta oleks igati põhjust pageda niisama kiiresti nagu Lessingi pojal 1. Just see teadmise ja tundmisega põimitud upsakus, mis pimestavat udu üle inimeste silmade ja meelte laotab, petab neid ka olemasolemise väärtuse osas sellega, et kätkeb eneses kõige meelitavamat väärtushinnangut teadmise enese suhtes. Selle kõige üldisem toime on pettus - aga ka erilisimad toimetused kannavad endas midagi sestsamast loomupärast.

 

Indiviidi säilitamise vahendina vallandab mõistus oma põhijõu moonutamises; sest see on vahend, mille abiga nõrgemad, vähem rohmakad indiviidid end alal hoiavad, sest sellistena pole neile antud võidelda olemasolu eest sarvede või teravate kiskjahammastega. Inimeses jõuab moonutamise kunst oma tipule: siin on petmine, meelitamine, valetamine, tüssamine, tagarääkimine, eneseupitamine, laenatud hiilguses elamine, maskeering, kommete kattevari, näitlemine teiste ja iseenda ees, lühidalt, üha kestev veiklemine selle tühisuse ühe leegi ümber niisugusel määral tavaks ja seaduseks, et pea miski pole arusaamatum sellest, kuidas inimeste seas puhas ja ausameelne tõe püüdlus üldse aset võiks leida. Nad on kastetud sügavale illusioonidesse ja ulmadesse, nende silm libiseb vaid asjade pealispinnal ringi ja näeb „vorme”, nende tunnetus ei jõua kunagi tõeni, vaid rahuldub ärrituste vastuvõtmisega ja justkui kompamismängu mängimisega asjade selgadel. Lisaks sellele laseb inimene läbi kogu elu endale öösiti unenägudes valetada ilma, et tema moraalitunne seda eales takistada püüaks: samas kui olevat inimesi, kes tugeva tahtejõu abiga norskamisest vabanenud on. Mida inimene õieti endast teab! Jah, suudaks ta vaid end kord täielikult tajuda, selgesti ja ilmutatult nagu valgustatud klaaskastis? Kas ei vaiki mitte loodus suuremat jagu tema eest maha, isegi tema keha, et pagendada ja sulgeda ta uhkesse, lummuslikku teadvusesse, eemale soolikate keerdudest, veresoonte kiirest voolust ja kudede peentest värinatest. Ta viskas võtme minema: ja häda sellele hukatuslikule uudishimule, mis kord läbi teadvusekambri mõra välja ja allapoole võiks vaadata ja siis taibata, et inimene puhkab halastamatus, aplas, täitmatus ja mõrvarlikus, oma teadmatuse ükskõiksuses, otsekui tiigri turjal, ise unenägudes hõljudes. Kustkohast, kogu maailma päralt, tuleb selliste asjaolude juures tõe püüdlus?

 

Niivõrd kui indiviid end teiste indiviidide vasta alal hoida tahab, kasutab ta asjade loomulikus olekus mõistust enamasti vaid moonutamiseks: kuna aga inimene ühtlasi häda sunnil ja igavusest ühiskondlikult ja karjakaupa olelda soovib, vajab ta rahulepingut ning hoolitseb selle eest, et vähemasti kõikse suurem bellum omnium contra omnes (kõikide sõda kõikide vastu) tema maailmast kaoks. See rahulepe toob endaga kaasa midagi, mis näeb välja kui esimene samm tolle mõistatusliku tõe püüdluse saavutamisel. Sellega pannakse nimelt paika see, mis peab olema nüüdsest „tõde”, s. t. leiutatakse ühtlaselt kehtiv ja siduv asjade tähistus ja keele seadusandlus esitab ühtlasi esimesed tõe seadused: sest siin leiab esimest korda aset tõe ja vale vastandus. Valetaja kasutab kehtivaid tähistusi, sõnu selleks, et panna paistma mittetegelikku tegelikuna; ta ütleb nt. „ma olen rikas”, samal ajal kui seisundi õige tähistus oleks „vaene”. Ta väärkasutab kindlustet kokkuleppeid nimede meelevaldse äravahetamise või isegi äraspidistamisega. Kui ta seda omakasu pärast ja muidu kahjutekitaval kombel teeb, siis ei usalda ühiskond teda enam ja heidab ta seetõttu endast välja. Inimesed ei pelga seejuures mitte niivõrd pettasaamist kui just pettuse läbi kahjustamist: nad ei vihka, isegi mitte sellel astmel, põhiliselt mitte petmist, vaid teatud pettuse tüüpide halbu ja vaenulikke tagajärgi. Üksnes säärases kitsas mõttes tahab ka inimene tõde: ta ihaldab tõe meeldivaid, elu säilitavaid tagajärgi; puhta ja tagajärjetu teadmise suhtes on ta ükskõikne, arvatavalt kahjulike ja häirivate tõdede suhtes isegi vaenulikult meelestatud. Ning pealegi: kuidas on nende keeleliste kokkulepetega? On nad ehk teadmise või tõemeele saadused, kas tähistused ja asjad kattuvad? Kas on keel kõigi tõsiasjade asjakohane väljendus?

 

Ainult unustusest võib inimene üldse selle peale tulla, et unistab end valdavat tõde just märgitsetud määral. Kui ta ei soovi rahulduda tõega tautoloogia kujul, s. t. tühjade kestadega, siis soetab ta igavesti tõe pähe illusioone. Mis on sõna? Närviärrituse heliline kujutis. Järeldada närviärritusest edasi kuni põhjuseni meist väljaspool, see on juba küllaldase aluse seaduse vale ja õigustamatu kasutamise tulemus. Kuidas tohiksime meie sel juhul, kui tõde keele geneesi juures ja teadukindluse vaatepunkt tähistuste puhul ainsana otsustav oleks, kuidas tohiksime me ikkagi ütelda: kivi on kõva; justkui „kõva” oleks meile veel mingil muul viisil tuttav ja mitte ainult kui täiesti subjektiivne ärritus! Me jagame asjad sugudesse, me märgitseme puu meessooga (der Baum), taime naissooga (die Pflanze): millised meelevaldsed ülekanded! Kui kaugele on see lennanud teadukindluse kaanonist! Me räägime maost (die Schlange): see tähistus ei puuduta muud kui väänlemist ja võib sama hästi ka mõne ussi kohta käia (der Wurme). Millised meelevaldsed piirangud, millised ühekülgsed eelistused asja kord ühe, kord teise omaduse suhtes! Eri keeled üksteisega kõrvuti asetatuna näitavad, et sõnade puhul ei tule ealeski arvesse tõde ega asjakohane väljendus: sest sel juhul poleks nii palju keeli. „Asi iseeneses” (just see oleks puhas ja tagajärjetu tõde) ongi keele loovale kujundajale täiesti haaramatu ega vääri sugugi püüdlemist. Tema märgitseb ainult asjade seoseid inimestega ja võtab nende väljendamiseks appi kõige uljamad metafoorid. Närviärritus, esialgu kantud üle kujutlusse! Esimene metafoor. Kujutis, jäljendatud omakorda helis! Teine metafoor. Ja igal korral täielik väljahüpe valdkonnast, otse sisse ühte täiesti teise ja uute. Võib kujutada ette inimest, kes on täiesti kurt ja kel pole olnud kunagi taju helist ega muusikast: kui selline näiteks Chladni kõlakujundeid 2 liivas imetleb, nende põhjused pillikeele võnkumises tuvastab ja nüüd selles kindel on, et ta teab, mida inimesed „heliks” nimetavad, siis nii toimub see keele puhul meie kõigiga. Me usume end teadvat midagi asjadest endist, kui me räägime puudest, värvidest, lumest ja lilledest ega oma siiski midagi peale asjade metafooride, mis algsetele olemustele üldsegi mitte ei vasta. Nii nagu heli kujundina liivas, samamoodi võtab asja iseendas mõistatuslik X esmalt närviärrituse, siis kujutluse ja lõpuks heli vormi. Seega ei leia keele teke aset igatahes mitte loogiliselt ja kogu aines, milles ja millega hiljem tõe inimene, teadlane, filosoof töötab ja mille abil loob, kui see ei pärine mitte Pilvekukulinnuriigist, siis igatahes mitte ometi asjade olemusest.

 

Mõtelgem veel iseäranis mõistete kujundamisele. Iga sõna saab kohe seeläbi mõisteks, kui ta mitte ei või enam jääda kui meeldetuletus teenima ühekordset, täiesti ainulist algelamust, millele ta oma tekke eest tänu võlgneb, vaid peab sobituma ühtlasi arvutu rohkem või vähem sarnase, s. t. rangelt võttes eikunagi sama, niisiis hulga erinevate puhkudega. Iga mõiste tekib läbi mittesama samastamise. Nii kindlasti nagu ükski puuleht kunagi teisega täiesti sama ei ole, niisama kindlasti on puulehe mõiste läbi nende individuaalsete erinevuste meelevaldse kõrvalejätmise, läbi erinevuste unustamise loodud ja ärgitab nüüd ettekujutust, justkui looduses peale lehtede veel midagi oleks, mis „puuleht” on, mingi algkuju, mille järgi kõik lehed koetatud, visandatud, mõõtu lõigatud, värvitud, kähardatud ja ära maalitud on, ent saamatute käte poolt ja nii, et ükski isend algkuju korrektse, usaldusväärse ja täpse jäljendina õnnestunud ei ole. Me nimetame inimest „ausaks”; me küsime: miks toimis ta täna nii ausalt? Meie vastus peaks kõlama: oma aususe tõttu. Ausus! See tähendab taas: puuleht on lehtede põhjus. Me ei tea ju ometi mitte midagi olemuslikust kvaliteedist, mida „aususeks” kutsutakse, küll aga arvukatest individualiseeritud, seega mittesamadest teguviisidest, mida me läbi mittesama loovutamise samastame ja nüüd ausate teguviisidena märgitseme; lõpuks formuleerime neist qualitas occulta (varjatud kvaliteedi), millel nimeks: „ausus”. Individuaalsest ja tegelikust möödavaatamine annab meile mõiste, nagu see meile ka vormi annab, seevastu ei tunne loodus vorme ega mõisteid, niisiis ka mitte liike, vaid ainult meie jaoks liigipääsmatut ja määratlematut X i. Sest ka meie vastandus indiviidi ja liigi vahel on antropomorfne ega pärine asjade olemusest, kuigi me ei söanda ütelda, et see asjade olemusele ei vasta: see oleks nimelt väitena dogmaatiline ja sellisena tõestamatu nagu selle vastandki.

 

Mis on niisiis tõde? Metafooride, metonüümide, antropomorfismide liikuv armee, lühidalt, summa inimlikest suhestustest, mis on poeetiliselt ja retooriliselt esile tõstetud, ülekantud ja kaunistatud, ning mis peale pikka kasutamist ühele rahvale kindlad, kanoonilised ja siduvad tunduvad: tõed on illusioonid, mille kohta ei mäletata, et nad säherdused on: metafoorid, mis on ära kasutatud ja meeleliselt jõuetuks muutunud, mündid, mis on oma kuju kaotanud ja nüüd vaid metallina arvesse tulevad, kuid müntidena enam mitte.

 

Me ei tea ikka veel, kust pärineb tõejanu: sest praeguseni oleme kuulnud vaid kohustusest, mida ühiskond seab selleks, et olelda: tõepärane olla, s. t. harjunud metafoore tarvitada, niisiis moraalselt väljendatult: valetada lähtudes kindlast kokkuleppest, valetada karjaviisiliselt kõigile kohustuslikus stiilis. Ent inimene unustab siiski, et temaga lood nõnda on: ta valetab niiviisi märgitsetud kombel teadmatult ja peale sadu aastaid harjumist - ning just läbi selle teadmatuse, just läbi selle unustamise jõuab ta tõetundeni. Tundes kohustust üht asja „punasena”, teist „külmana”, kolmandat „vaikivana” märgitseda, tõuseb esile tõega seonduv moraalne tunnetus: inimene etendab tõe auväärsust, usaldatavust ja kasulikkust vastandudes valetajale, keda ei usalda mitte keegi, kelle kõik välja tõrjuvad. Ta seab nüüd oma tegutsemise „mõistusliku” olendina abstraktsioonide valitsemise alla: ta ei talu enam äkiliste muljete ega kaemuste poolt kaasakiskumist, ta üleüldistab kõik need muljed esmalt värvitumateks, jahedamateks mõisteteks, et ühendada nende külge oma elamise ja tegutsemise veermed. Kõik, mis inimest loomast eristab, sõltub võimest kaemuslikke metafoore mõnesse skeemi hajutada, niisiis kujutlust mõistesse lahustada. Nende skeemide vallas on nimelt võimalik miski, mis poleks saanud esmaste kaemuslike muljete puhul ealeski läbi minna: rajada kastidest ja tasanditest lähtuv püramiidne kord, uus seaduste, eelisõiguste, allumiste ja piirimääratluste maailm, mis nüüd tollele teisele esmaste muljete kaemuslikule maailmale vastandub kui kindlam, üldisem, tuntum, inimlikum ning sellisena reguleeriv ja imperatiivne. Kui iga kaemusmetafoor on individuaalne ja ilma endale sarnaseta ning mõistab seetõttu igasugusest rubriikimisest pääseda, siis näitab mõistete suurehitis välja rooma kolumbaariumi tardunud reeglipärasust ja hoovab loogika kujul seda rangust ja külmust, mis omane matemaatikale. Kes selle külmast hõngusest osa saab, suudab vaevalt uskuda, et ka mõiste, luine, neljakandiline ja sättimuslik nagu täring, jääb kõigest metafoori residuumiks ning, et illusioon närviärrituse kunstilisest ülekandest kujutlusse on igasuguse mõiste, kui mitte ema, siis ometi vanaema. Selle mõistete täringumängu raames on aga „tõde” - iga täringut nii kasutada, nagu on määratud; loendada täpselt oma silmasid, luua õigeid rubriike ja mitte kunagi kastikorra vastu ega klasside järjekorra vastu patustada. Nii nagu roomlased ja etruskid taeva jäikade matemaatiliste sirgetega tükkideks lõikasid ning iga jumala vastavalt piiritletud alasse nagu templumisse pagendasid, nii on iga rahva üle selline matemaatiliselt tükeldatud mõistetaevas ja ta mõistab nüüd tõe nõudele alludes, et iga mõistejumalat otsitakse ainult tema enda sfääris. Siinkohal võib inimest muidugi imetleda kui vägevat ehitusgeeniust, kes suudab laduda liikuvale vundamendile justkui voolava vee peale kõrguma lõpmatult keerulise mõistete võlvistiku; õieti peab sellisele vundamendile toetumiseks ehitus justkui ämblikuvõrgu niitidest koosnema, nii peentest, et lainetega kaasa kanduda, nii tugevatest, et mitte iga tuulehoo käes laiali lennata. Ehitusgeeniusena tõuseb inimene selles plaanis mesilasest palju kõrgemale: see ehitab vahast, mida ta loodusest kogub, tema aga palju õrnemast mõisteollusest, mida ta ise alles tootma peab. Teda tuleb sellejuures väga imetleda - kuid mitte tema tõejanu ega asjade puhta teadmise tõttu. Kui keegi mõne asja põõsa taha peidab, seda samas kohe otsib ja ka üles leiab, siis pole selles otsimises ja leidmises just kuigi palju ülistada: nii aga on see „tõe” otsimise ja leidmisega mõistus-vallas. Kui ma määratlen imetaja ja siis selgitan kaameli lähema vaatluse järel: „näe, imetaja”, nii tuuakse küll tõde valguse kätte, aga see on piiratud väärtusega, ma pean silmas, et see on läbi ja lõhki antropomorfne ega sisalda raasukestki „tõest iseendas”, mis oleks tegelik ja üldkehtiv sõltumata inimesest. Sedasorti tõdede uurija otsib põhimõtteliselt ainult maailma metamorfoose inimeses; ta püüdleb maailma mõistmist inimkujulise asjana ja saavutab parimal juhul oma võitlusega assimilatsiooni tunde. Sarnaselt nagu astroloog vaatleb tähti inimese teenistuses olevana ning seoses tema õnne ja õnnetusega, nii vaatleb säherdune uurija kogu maailma inimese külge köidetuna, inimese kui algkõla lõputult murduvat vastukõla, inimese kui algkuju mitmekesiselt kurrutet järelkujutist. Tema menetluseks on inimese pidamine kõigi asjade mõõduks: mille juures lähtub ta eksitusest, uskudes et tema ees on need asjad vahetult kui puhtad objektid. Ta unustab niisiis algupärased kaemuslikud metafoorid kui metafoorid ja võtab neid asjade endi pähe.

 

Ainult tolle primitiivse metafoorimaailma unustamise teel, ainult läbi inimlikust fantaasiast keevalises voolus esilepurskuva algupärase kujutlusolluse tahenemise ja tardumise, läbi võitmatu usu, et see päike, see aken, see laud on tõde iseeneses ja nimelt seetõttu, et inimene enda kui subjekti, nimelt kui kunstipäraselt loova subjekti unustab, elab ta mõningases rahus, kindluses ja järjepidevuses: kui ta vaid silmapilguks selle usu vanglamüüride vahelt välja saaks, siis oleks kohe tema „endateadvusega” ühel pool. Juba see valmistab talle meelehärmi, et möönda putukat või lindu hoopis teist maailma tajuvat kui inimene, ja et küsimus, milline neist maailmatajudest õigem on, on täiesti mõttetu, kuna juba eeldab mõõtmist õige taju mõõdupuuga, s. t. mõõdupuuga, mida meil käepärast pole. Ülepea tundub mulle aga „õige taju“ - see peaks tähendama objekti adekvaatset väljendust subjektis - vastuoludest kubisev ebaasi: sest kahe nii täielikult erineva sfääri nagu subjekti ja objekti vahel pole mingit põhjuslikkust, õigsust, väljendust, vaid parimal juhul ehk esteetiline hoiak, ma pean silmas mõistukõnelist ülekannet, järelpomisevat tõlget ühesse täiesti võõrasse keelde: milleks on aga igatahes tarvis vabalt luuletavat ning vabalt leiutavat vahesfääri ja vahejõudu. Selline sõna nagu „nähtumus” sisaldab palju kiusatusi, mille tõttu ma seda väldin, kui vähegi võimalik: sest ei ole tõsi, et asjade olemus empiirilises maailmas nähtub. Maalikunstnik, kellel puuduvad käed ja kes tahaks oma meeles mõlkuvat kujutist laulus väljendada, suudab igatahes sellise sfääride vahetuse juures enam avaldada, kui avaldab empiiriline maailm asjade olemusest. Isegi närviärrituse seos esile kutsutud kujutisega pole midagi paratamatut: kui aga just sedasama kujutist on miljoneid kordi esile kutsutud ja läbi inimpõlvede siiani pärandatud ning kui see lõppeks kogu inimsuse puhul alati sellesama mõjutuse tulemusena nähtub, siis saab see viimaks inimese jaoks sellesama tähenduse, nagu oleks see ainuke võimalik kujutis ja nagu oleks too algse närviärrituse seos esiletoodud kujutisega range põhjuslik seos; nagu kogetaks ja põhjendataks tegelikkusena unenägu, mis igavesti kordub. Aga metafoori tahkumine ja tardumine ei taga sellele metafoorile üldsegi mitte paratamatust ega välistamatut õigustust.

 

Kindlasti on igaüks, kes on sellistes vaatlustes kodus, tundnud taolise idealismi vastu sügavat usaldamatust, selsamal määral, kui ta on olnud üsna selgelt veendunud loodusseaduste igaveses järjekindluses, üldkehtivuses ja eksimatuses; ta on teinud järelduse: niikaugele, kui me ulatume, on siin kõik maailma teleskoopsest kõrgusest selle mikroskoopse sügavuseni nii kindel, valmis, täielik, lõputu, reeglipärane ja ilma lünkadeta; igavesti kaevandab teadus nendes šahtides edukalt ja kõik avastatu kõlab kokku ega sisalda vastuolu. Kui vähe sarnaneb see fantaasia sünnitisele: sest sel juhul peaks ta ometi laskma kuskilt aimata näivust ja mittereaalsust. Selle vastu olgu öeldud: oleks vaid meist igaühel ometi selline iseäralik meeletunnetus, et me suudaksime tajuda midagi niihästi linnu kui ussi kui ka taimena, või näeks üks meist sedasama ärritust punasena, teine sinisena ja kolmas kuuleks seda lausa helina, siis ei jutustaks keegi looduse sellisest seaduspärasusest, vaid mõistaks seda vaid ühe kõrgeimal määral subjektiivse rajatisena. Niisiis: mis on meie jaoks ülepea loodusseadus? See pole meile teada iseenesest, vaid ainult selle toimest, s. t. suhetest teiste loodusseadustega, mis meile taas vaid suhete summade näol tuntud on. Niisiis viitavad kõik need suhted taas üha aina üksteisele ja on meile oma loomuse poolest läbi ja lõhki mõistetamatud; ainult see, mida me lisame, aeg, ruum, niisiis järgnevusseosed ja arvud on seejuures meile tegelikult tuntud. Ent kõik see imeline, mis meid just loodusseaduste puhul hämmastab ja meie selgitust nõuab ning meid idealismi vastu usaldamatust üles näitama võiks kutsuda, seisneb just nimelt ning ainuüksi aja- ja ruumikujutluste matemaatilises ranguses ning purustamatuses. Neid aga toodame meie iseendis ja iseendist sellesama paratamatusega, millega ämblik võrku koob; kui me oleme sunnitud kõiki asju ainult nendesamade vormide raames haarama, siis pole see enam imeline, et me õigupoolest kõikide asjade puhul vaid just neid vorme haarame: sest need kõik peavad endas arvu seadusi kandma, ning arv on asjades just see imestusväärseim. Kogu seaduspärasus, mis tähistaeva liikumises ja keemilises protsessis meile nii väga muljet avaldab, langeb põhilises kokku nendesamade omadustega, mille me ise asjadele külge poogime, et me sellega endale muljet võiksime avaldada. Igatahes tuleneb sellest, et see kunstipärane metafooriloome, millega iga tunnetus meis alguse saab, eeldab just neid vorme, saab neis täide viidud; vaid nende algsete vormide kindlast kangestamisest lähtuvalt on seletatav selle võimalikkus, kuidas saab seejärel mõistete loomine taas olla määratud metafooridest. See on ju nimelt aja-, ruumi- ja arvuseoste järeleaimamine metafooride pinnal.

 

2

 

Nagu me nägime, toimetab mõisteloomet algupäraselt keel, hilisemal ajal teadus. Nagu mesilane kärjekambreid ehitab ja samas neid meega täidab, nii töötab teadus peatumatult tolle suure mõistete kolumbaariumi, kaemuse surnuaia kallal, ehitab üha uusi ja kõrgemaid korruseid, toestab, puhastab, uuendab vanu kambreid, ja näeb eelkõige vaeva, et seda koletusse kõrguvat raamistikku täita ning kogu empiirilist maailma, s. t. inimkujulist maailma sinna sisse sättida. Kui tegutsev inimene juba oma elu mõistuse ja selle mõistetega seob, et minemauhtuvas voolus mitte endale kaotsi minna, siis uurija rajab oma hurtsiku tihkelt teaduse kaitsetorni ligi, et talle ehituse juures abiliseks olla ja olemasoleva linnuse varjus kaitset leida. Ja kaitset ta vajab: sest on hirmuäratavaid jõude, mis talle lakkamatult kallale tungides panevad teaduslikule „tõele” vastu täiesti teistsuguseid, kõige eripärasemate kilbitähistega „tõdesid”.

 

Seda metafooride loomise tungi, seda inimese põhilist tungi, mida silmapilgukski temast maha arvata ei saa, sest siis arvataks sellega maha inimene ise, ei alistata ega isegi mitte ohjeldata sellega, et selle haihtuvatest saadustest, mõistetest ehitatakse talle vangitorniks reeglipärane ja tardunud uus maailm. Ta otsib endale tegutsemiseks uue ala ja mõne teise voolusängi ning leiab selle müüdis ja kunstis ülepea. Vahet pidamata vassib ta mõistete rubriike ja lahtreid sellega, et seab sisse uusi ülekandeid, metafoore ja metonüüme, vahet pidamata näitab ta himu kujundada ärkvel olevale inimesele kättesaadavat maailma niivõrd kirjus reeglipäratuses, järelmite pillatuses, erutavalt ja igavesti uuena nagu oleks see unenäo maailm. Iseenesest on inimene oma ärkvelolus kindel ainult tardunud ja reeglipärase mõistevõrgu tõttu ning jõuab vahel, kui see mõistevõrk kord kunsti abiga puruks rebitakse, just seeläbi veendumusele, et ta hoopis und näeb. Pascalil on õigus väites 3, et kui me igal öösel sedasama unenägu näeksime, siis annaks see meile tegevust just samuti nagu need asjad, mida me iga päev näeme: „Kui käsitööline näeks igal öösel terved kaksteist tundi unes, et ta on kuningas, siis usun ma,” ütleb Pascal: „et ta oleks just niisama õnnelik nagu kuningas, kes igal öösel kaksteist tundi unes näeb, et ta on käsitööline.” Müütilise suhtes erksa rahva, näiteks muistsete kreeklaste päevane ärkvelolu, milles ime pidevalt aset leiab, nagu müüt seda eeldab, on tegelikult sarnasem unele kui teaduslikult kainestatud mõtleja päevale. Kui iga puu võib korraga nümfina kõneleda või jumal härja kujul neitseid minema tassida, kui jumalanna Athene ise äkki nähtavale võib ilmuda, kui ta Peisistratose saatjana kenas hoburakendis läbi Ateena turuplatsi sõidab - ja seda ausameelne ateenlane uskus 4 - nii on igas silmapilgus kõik võimalik nagu unenäos, ja kogu loodus hõljub inimese ümber, nagu oleks see vaid jumalate maskeraad, kes inimesi kõikvõimalikel kujudel eksitades nende üle nalja heidavad.

 

Ent inimeses on võitmatu kalduvus end tüssata lasta ja ta on lausa õnnest lummatud, kui rapsood talle eepilisi muinaslugusid tõe pähe jutustab või näitleja näitemängus kuningat veel kuninglikumalt teeb, kui teda tegelikkus näitab. Mõistus, too moonduse meister, on niikaua vaba ja oma muust orjateenistusest lunastatud, kui ta suudab petta ilma kahjustamata ja pühitseb just siis oma saturnaale 5. Ealeski pole ta vohavam, rikkalikum, uhkem, osavam ega uljam: loova naudinguga heidab ta metafoore läbisegi ja nihutab paigast abstraktsiooni nurgakive, nii et ta nt. märgitseb veevoolu liikuva teena, mis kannab inimest sinna, kuhu see muidu kõnniks. Ta on nüüd heitnud endalt teenivuse tunnusmärgi: olles muidu näinud raskemeelse toimekusega vaeva, et juhatada teed ja näidata kätte töövahendid oma olelust taotavale vaesele indiviidile, seejuures nagu teener oma isanda tarvis röövides ja saaki kogudes, nii on ta nüüd ise saanud isandaks ja võib puudusekannataja ilme oma palgelt pühkida. Mida iganes ta nüüd teeb, kõik kannab varasema tegevusega võrreldes endas moondust, nagu kandis varasem moonutust. Ta loob inimelu koopiaid, peab seda aga üheks heaks asjaks ning paistab sellega õige rahul olevat. Too mõistete määratu aluspalgistik ja katteplank, mille külge klammerdudes puudulik inimene endale pääseteed läbi elu rajab, on vabanenud mõistusele ainult tellingud ja mänguriist tema kõige uljamate kunsttükkide jaoks: ning kui ta need laiali paiskab, segamini keerab ja seejärel irooniliselt kokku seab, võõraimat paaritades ja lähimat lahutades, siis nii ilmutab ta, et tal pole vaja toda puudulikkuse hädaabi, ja et ta nüüd pigem intuitsioonist kui mõistetest juhindub. Neist intuitsioonest ei lähe ühtki reeglipärast teed kummituslike skeemide, abstraktsioonide maale: sõna pole tehtud nende jaoks, neid nähes inimene vakatab, või siis kõneleb puha keelatud metafoorides ja ennekuulmata mõistekirju, et vastata vähemalt läbi vanade mõistepiirete lõhkumise ja mõnitamise loovalt selle võimsa, olevikulise intuitsiooni muljetele.

 

On ajastuid, milles mõistuslik inimene ja intuitiivne inimene teineteise kõrval seisavad, üks hirmuga intuitsiooni ees, teine põlastusega abstraktsiooni vastu; viimane just niisama mõistusetu nagu esimene kunstivõõras on. Mõlemad ihkavad elu üle valitseda: üks nii, et mõistab ettenägelikkuse, tarkuse, reeglipärasuse abiga põhiliste hädade vastu seista, teine sellega, et ta „ülirõõmsa kangelasena” noid hädasid ei näe ja ainult näiliseks ja ilusaks moondatud elu reaalsena võtab. Kus kord intuitiivne inimene, näiteks nagu muistsel Kreekamaal, oma relvasid vägevamalt ja võidukamalt kannab kui vastaspool, saab soodsate asjaolude korral kujuneda kultuur, ning pinda leida kunsti valdavus elu üle; too moondus, too puudulikkuse mahasalgamine, too metafoorsete kaemuste läik ja ülepea too pettuse vahendamatus saadab kõiki sellise elu väljendusi. Ei maja ega kõnnak ega rõivastus ega savipott anna välja, et hädavajadus nad leiutas; paistab nii, nagu peaks kõigis neis väljenduma ülev rõõm ja olümposlik pilvitus, otsekui tõsidusega mängimine. Samal ajal kui mõistetest ja abstraktsioonidest juhitud inimene nende abil vaid ebaõnne tõrjub ilma, et ta ise abstraktsioonest õnnelikuks saaks, samal ajal kui ta seejuures võimalikult täielikku valu vältimist taotleb, lõikab kesk kultuuri seisev intuitiivne inimene oma intuitsioonest juba lisaks hädade eest kaitsmisele pidevalt voolava valgustuse, kergituse ja vabanemise viljasid. Kahtlemata kannatab ta ägedamalt, kui ta kannatab: ta kannatab isegi tihedamini, sest ta ei mõista kogemusest õppust võtta ning üha jälle sellesse samasse auku kukub, kuhu ta juba kord kukkunud on. Kannatuses on ta seega samavõrd mõistusetu nagu õnneski, ta karjub valjusti ja lohutult. Kui teistmoodi seisab samasuguse ebaõnne vallas stoiline inimene, kes kogemusest õpib ja end mõistete abil valitseb! Tema, kes otsib muidu vaid õigust, tõde, vabadust eksimisest ja kaitset üllatusrünnakute eest, kannab nüüd ebaõnnes ette moonduse meistriteose, nagu too teine õnnes; kandmata palgel tõmblevat ja muutlikku inimnägu, vaid pigem otsekui väärikate ja tasakaalukate joontega maski, ei karju ta ega muuda isegi oma hääletooni. Kui tõeline äikesepilv asutab end tema kohal välja valama, siis mähib ta end oma mantlisse ning kõnnib aeglasel sammul selle alt eemale.

 

_______________________

1 Gotthold Ephraim Lessing kirjutas 31. detsembril 1777. aastal sõbrale oma vastsündinud/varalahkunud pojast: „Minu rõõm oli vaid üürike: ja ma loobusin tast nii vastumeelselt, sest pojast! Sest tal oli nii palju mõistust! Nii palju mõistust! /---/ Kas polnud see mõistus, et teda tuli siia maailma kiskuda raudsete tangidega? Et ta nii kiiresti selle puudulikkust märkas? - Kas polnud see mõistus, et ta esimesest võimalusest haaras, et siit uuesti minema saada?“ - Gotthold Ephraim Lessing Gesammelte Werke. Briefe. Berlin: Aufbau-Verlag, 1957, kd. IX, lk. 765-766.

2 Ernst Florens Friedrich Chladni (1756-1827) oli saksa loodusteadlane, kes on tuntud oma uuringute poolest kehade võnkumise seaduspärasuste alal. Ta avastas, et võnkuva keha pinnale (nt viiuli kõlakasti seljale) puistatud liiv moodustab keha omadustele ja selle võnkumise parameetritele vastavaid korrapäraseid kujundeid, mida nimetatakse tema järgi „Chladni kõlakujunditeks“.

3 Vrd Blaise Pascal Mõtted. Tallinn: Hortus Litterarum/Logos 1998, lk 208 (VI 386/803).

4 Peisistratos (u 607-527 eKr), oli Ateena tyrannos, kes 559 aastal eKr naasis pagendusest koos suurejoonelise saatjaskonnaga jumalanna Atheneks maskeerunud naisterahva kõrval. Korteeži eel liikunud käskjalad olla Herodotose andmeil teatanud, et „Athene peab teda väärikaimaks inimesist ning toob ta oma akropoli tegasi“ (Historia 1.60).

5 Saturnaalid (lad k saturnalia) olid Saturnusele pühendatud seitse päeva kestvad pidustused Vanas Roomas, mille käigus meenutati muuhulgas Jupiteri sigitaja „kuldset“ seisustevaba valitsusaega sellega, et isandad lubasid orjadel endaga koos pidulauas istuda või isegi vahetasid orjadega rollid neid pidulauas ümmardades.

 

Friedrich Nietzsche: Über Wahrheit und Lüge im außermoralischen Sinne (1873).

 

Tõlkinud Märt Põder. Vt ka Akadeemia 2007/11.