ajast

        Armastuses ei ole minevikku ega tulevikku. Mis on aga olevik? See on olevik üksnes nende kahe - mineviku ja tuleviku vahel, seega midagi relatiivset. Kui aga pole minevikku ega tulevikku, mida peame siis silmas oleviku all? Mõiste olevik kaotab oma tähenduse. Olevik pole muud kui "igavene elu". Seega siis igavik, teisenemine igavikku.

Oleme harjunud jaotama aega kolmeks: minevik, olevik, tulevik. Nii mõelda on vale, olemuslikult vale. Aeg jaotub minevikuks ja tulevikuks. Olevik ei ole osa ajast, vaid osake igavikust. See, mis on möödas, on aeg, ja see, mis tuleb, on ka aeg. See, mis on, ei ole aeg, sest ta ei möödu, ta on alati siin. See nüüd on alati siin - alati. See nüüd on igavene.

Kui alustad liikumist minevikust, ei jõua sa kunagi olevikku - sa jõuad tulevikku. Minevikust jõuad alati tulevikku. Olevikust ei jõua sa kunagi tulevikku. Olevikus võid jõuda aina sügavamale ja sügavamale olevikku - ja see ongi see igavene elu.

Võime öelda ka nii: teekond minevikust tulevikku on aeg. Aeg kujutab endast liikumist tasasel maal, horisontaalis. Sel hetkel, mil oled olevikus, dimensioon muutub, nüüd liigud sa vertikaalselt, kas üles või alla, kõrgustesse või sügavustesse, igatahes mitte enam horisontaalselt. Armastajad elavad igavikus, mitte ajas.

Aeg on alati horisontaalne, Universum aga vertikaalne, igavene. See on alati siin, kuid et sellesse siseneda, pead väljuma ajast.

Millegipärast arvame, et igaüks on võimeline armastuseks ka sellisena, nagu ta on. See ei ole nii. Armastus on teine dimensioon. Kui püüad armastada kedagi, jäädes ajaraamistikku, siis see ei õnnestu kunagi. Ajas on võimatu armastada.

Vaatan enda ette ja näen kivimüüre. Tõstan pilgu ja näen üksnes sinitaevast. Kui vaatad ringi ajas näed alati müüre. Kui vaatad väljapoole aega, näed piiritut taevast. Armastus avab igaviku. Kui oled ealeski armastanud, siis tead seda kogemust, siis tead...

Armastajad elavad igavikus, mitte ajas.