Sigmund Freud on kusagil öelnud, et inimene on sündinud neurootik. See on pooltõde. Inimene pole sündinud neurootik, kuid ta sünnib neurootilisse maailma ja ühiskond ta ümber teeb temast varem või hiljem neurootiku.
Sündides on inimene loomulik, tõeline ja normaalne. Niipea aga kui ta lülitub ühiskonda, hakkab temas arenema neuroos. Sellisena, nagu me nüüd oleme, oleme neurootikud. Neuroosi olemus on lõhe, sügav lõhe: sa ei ole üks harmooniline tervik, sind on kaks, sind on isegi rohkem kui kaks. Seda on vaja põhjalikult mõista, muidu pole võimalik arengus edasi jõuda.
Neuroosi puhul on põhiline see, et su tunded on lahknenud ning sa samastad end mõtete, mitte tunnetega. Ometi on tunded reaalsemad kui mõtted - ja nad on ka loomulikumad. Sa oled siia maailma tulnud tundva südamega, mõtlemine on arenenud hiljem ning on suurel määral tingitud ühiskonnast. Tunded on sageli alla surutud. Isegi kui sa ütled, et tunned, sa ainult mõtled, et tunned. Tunded on hääbunud - ja miks see nii on, selleks on jälle oma kindlad põhjused.
Kui laps sünnib, on ta tundlik olend. Ta tunneb asju, ta ei ole veel mõtlev olend. Ta on loomulik - nagu kõik looduses on loomulik, nii puu kui ka loom. Meie hakkame last vormima ja kujundama. Ta on sunnitud tundeid alla suruma, sest kui ta seda ei tee, satub ta alatasa raskustesse. Kui ta tahab nutta ja karjuda, ei või ta seda teha, sest see häirib teisi. Teda ei võeta omaks sellisena, nagu ta on, ta peab õppima käituma. Kui ta teeb seda vastavalt teatud kindlatele ideaalidele, siis teda armastatakse, muidu mitte.
Sellisena, nagu ta on, ei vääri ta armastust. Armastus saab talle osaks vaid siis, kui ta järgib teatud reegleid. Need reeglid on sageli üsna kunstlikud. Loomulik olend hakkab tasapisi muutuma ebaloomulikuks. Lõhe loomuliku ja ebaloomuliku vahel suureneb, ning saabub hetk, mil sa ei suuda sellest enam üle hüpata. Elad aga edasi, olles täiesti unustanud oma esialgse loomuse. Su nägu on võlts mask - õige nägu on kaduma läinud... Sul on ebamugav seda isegi meenutada ja tekib hirm, sest tunned, kui oleksid päris sina ise, tõuseks kogu ühiskond sinu vastu nagu üks mees.
See kõik tekitab ülimalt neurootilise olukorra. Sa ei tea, mida sa tegelikult tahad, millised on sinu tõelised vajadused. Püüad edasi rahuldada oma ebavajadusi, sest ainult südame hääl - mida sa ei kuule - võiks juhatada kätte need tõelised vajadused...
Millised on su tõelised vajadused? Kui need on alla surutud, asuvad nende kohale sümboolsed vajadused. Näiteks võib sinus ootamatult välja lüüa kirg toidu vastu: sa aina sööd ja sööd ning tunned sellest mõningat rahuldust. Tegelikult vajaksid sa armastust, kuid oled selle asendanud söömisega, ilma et ise seda märkaksid. Toit ja armastus on üldse lähedastes seostes. Kuna antud juhul on tegemist valevajadustega, pole seda ka kunagi võimalik täielikult rahuldada. Üldse kahlame me ringi ebavajadustes, seepärast ei suudagi millestki täit rahuldust tunda.
Sa tahad olla armastatud. See on tõesti ülimalt põhiline ja igati loomulik vajadus, kui see võib võtta mitmesuguseid väärdunud vorme. Näiteks võib sellest saada kergesti pseudovajadus tähelepanu järele. Ütleme, et tähelepanujahil saab sinust suur poliitik. Tõesti sind pannakse tähele, sinuga arvestatakse, kuid - kas sa oled sellest õnnelik. Sugugi mitte! Sa püüdled aina suuremat ja suuremat tähelepanu - ning ei leia sellest mingit rahuldust. Kõige selle aluseks olnud vajadus armastuse järele võiks aga leida rahuldust, kui üksainus inimene ümbritseks sind selle tähelepanuga, mida nimetatakse armastuseks.
Kui armastad kedagi, siis pöörad talle tähelepanu. Armastus ja tähelepanu kuuluvad ühte, kuid tähelepanu ei tarvitse veel olla armastus. Kui surud endas alla armastusevajaduse, astub selle kohale sümboolne vajadus - vajadus teiste tähelepanu järele. Heal juhul suudad sa seda ka saavutada, kuid sa ei saa tunda sellest täit rahuldust, see lihtsalt ei ole võimalik, kuna tegemist on pseudovajadustega, asendunud vajadustega. Tegemist on neuroosiga.
Tantristlik filosoofia ütleb: kuni te pole saanud iseendas tervikuks, elate elust mööda! Ei või jääda lõhestatuks, tarvis on saada tervikuks. Mõttetegevus siin palju ei aita; mõtlemine on pigem lahutamise kui liitmise tehnika. Mõtlemine on analüütiline, ta jaotab ja lõhestab. Tunded liidavad, sünteesivad ja loovad tervikuid. Seega võid sa küll palju lugeda ja uurida, kuid see ei aita midagi, niikaua kuni sa ei pööra tähelepanu oma tundemaailmale - see aga polegi niisama lihtne, sest ka siis, kui me mõtleme oma tundemaailmale, me ikkagi mõtleme.
Kui ütled kellelegi: "Ma armastan sind!" - püüa mõista, kas see oli mõte või tunne. Kui see oli vaid mõte, tuli see vaid su olemuse ühest osast; kui tunne, siis ütlesid sa seda kogu oma olemusega - see tuli nii hingest, vaimust kui ka ihust, sinust kui tervikust. Mõtte puhul on vaid pea aktiviseerunud, ja ka mitte kogu pea, vaid mingi osa sellest. Järgmisel hetkel on mõte juba läinud. Sa võid öelda: "Ma armastan sind ja mu armastus püsib igavesti." Aga kuidas sa võid seda lubadust täita, kui järgmisel hetkel on see väike osa sinust, mis lubaduse andis - üks mõtteke - juba haihtunud. Su loomus tervenisti ei olnud kaasa haaratud. Mida sa teed veel homme, kui mõttest pole enam korralikku mälestustki? Lubadustest saab koormav ahel.
Jean-Paul Sartre on kusagil öelnud, et igast lubadusest saab pettus. Ei saa anda lubadusi, sest ma ise pole tervik.
Neuroosi puhul on su tunded lahknenud ning sa samastad end mõtete, mitte tunnetega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.