moraalist

        Ajast aega on ühiskond kujundanud meid teatud liiki moraaliõpetustega. Meile on püstitatud reeglid selle kohta, kuidas keegi peaks ühes või teises olukorras käituma. Mis on meie jaoks moraalne, eba- või amoraalne. Kõik see on tihedalt seotud mingite ideaalidega, mis püüab sulle selgeks teha, kes sa peaksid olema ja milline sa peaksid olema. Seetõttu on moraal olemuslikult hukkamõistev. Sa ei suuda kunagi vastata mingile ideaalsele kuvandile. Järelikult on aina põhjust hukkamõistuks ja etteheideteks. Igasugune moraaliõpetus genereerib süütunnet. Kunagi ei vasta sa ideaalile, ikka langed tagasi... See lõhe on vältimatu, sest ideaal on saavutamatu. Moraalilugemise läbi muutub ta muide veel saavutamatumaks. Ideaal särab kaugel tulevikus ja sina oled siin, nagu sa oled... Täiuslik sa ei ole, ikka jääb midagi puudu, ja sa tunned, et oled süüdi.

Süütunne, vastupidiselt üldlevinud uskumustele ei suuda sind tõeliselt muuta. Hukkamõist võib arendada vaid silmakirjalikust. Hakkad teesklema, et oled see, kes sa tegelikult ei ole. Sa oled reaalselt elav ja tegutsev inimene, moraal aga nõuab, et oleksid ideaalne, ja nii püüad sa end sellisena näidata. 

Igasugune moraal loob silmakirjalikkust, see on ta vari, millest pole võimalik vabaneda. See on muidugi paradoksaalne, sest esimene asi mida moralistid hukka mõistavad, on just nimelt silmakirjalikkus. Ent ise nad ometi loovad seda. Silmakirjalikkust on nii kaua, kuni kestab moraali jutlustamine. Need on ühe ja sama mündi kaks poolt.

Moraalijutlustaja annab sulle ideaali, ja kuna sa ei vasta sellele ideaalile, tunned end süüdlasena, sest oled juba sünni poolest ebatäiuslik. Ning kohe ja kiiresti pole siin võimalik midagi muuta. Kiiresti võib vaid seda ja teist endas alla suruda. 

Sellises olukorras on kaks võimalikku tegutsemisviisi: võid endale näole manada mingi maski, kujutada end teistsugusena, kui tegelikult oled - see aitab sind ühiskonnas edasi, kergem on liikuda, kohtad vähem vastupanu... samal ajal pead aga alla suruma oma tõelist mina, sest teisiti pole see maski kandmine võimalik. Sellega aga saavutab su ebareaalne mina sinus aina enam ülekaalu, sedamööda, kuidas tõeline mina taandub üha kaugemale tagaplaanile, alateadvusesse. Oled seesmiselt lõhestunud, ja mida enam teeskled, seda suuremaks läheb sinus see lõhe.

Väike laps on tervik. Seepärast on lapsed nii kaunid. Ilu on terviklikkuse tunnus. Lapses pole lõhesid, kilde, erinevaid taotusi - ta on üks tervik, kus pole jaotumist tõeliseks ja ebatõeliseks. Laps pole moraalne ega amoraalne - need mõisted siin lihtsalt ei toimi. Ta pole teadlik sellest, et on olemas moraalseid ja ebamoraalseid tegusid. Niipea kui ta saab sellest teadlikuks, tekib lõhe. Siis hakkab laps käituma nii, nagu pole tema jaoks loomulik, loomulikkusest saab probleem.

Miks seda kõike siis tehakse? Muidugi sellepärast, et see on vältimatult vajalik. Last tuleb õpetada käituma, talle tuleb õpetada nii kombeid kui ka võõrkeeli, et temast kasvaks lugupeetud ühiskonnaliige, et ta saaks haritud inimeseks - muidu saab tal olema elus väga raske. Seepärast peame lapsele ütlema: "Tee nii! Ära tee seda!" Kui ütleme: "Tee seda!", võib juhtuda, et laps pole seesmiselt selleks või teiseks teoks üldsegi valmis, samal ajal aga ütleme: "Ära tee nii!", on üpris tõenäoline, et just seda keelatut ta tahakski teha.

Sisuliselt me siis mõistame hukka loomuliku ja toetame ebaloomulikku käitumist, sest sellest on ühiskonnaliikmena kasu. Tõeline laps satub oma suhetes ühiskonnaga raskustesse, sest ühiskonnas on palju ebatõelist. 

Täielik nõiaring.

Pole ühtki ühiskonda, mis oleks normaalne. Laps sünnib ja leiab eest ühiskonna, mis on olnud olemas enne teda ja mille käskude ja keeldudega ta peab kindlasti arvestama.

Laps õpib valetama. Sisuliselt just nimelt - valetama. Ta saab täiskasvanuks, talle sünnivad lapsed ja ta aitab neilgi muutuda ebatõeliseks. Nii kestab see põlvkonnast põlvkonda.

Mis siis teha?

Me ei saa muuta ühiskonda. Või kui ka saaksime, võtab see nii palju aega, et kui ühiskond lõpuks ongi muutunud, pole meid enam elavate kirjas.

Mis siis teha?

Iga indiviidi võimuses on saada teadlikuks sellest lõhest enda sees - et temas on tõelist alla surutud ja ebatõelist soositud ning arendatud. Kõik see põhjustab kannatusi ja põrgut: ebatõelise kaudu ei ole ju võimalik saada millestki tõelist rahuldust. Seda võib pakkuda vaid tõeline. Vaid reaalse läbi võid jõuda reaalsesse. Ebareaalne juhib sind aina edasi hallutsinatsioonide, illusioonide ja unistuste labürindis. Nende abil võid sa küll vahest päris edukalt ennast petta, kuid tõelist rahuldust see sulle ei paku.

Veidi järele mõeldes peame tunnistama, et nii juhtub meie elus kogu aeg - ikka püüdled millegi poole läbi ebareaalse. Kui ka nii ei õnnestu sul sihile jõuda, oled õnnetu; kui peaks õnnestuma, oled samuti õnnetu, sest saavutus pole tõeline. Psühholoogid kinnitavad, et meie kassiahastus on seejuures isegi väiksem, kui ei õnnestu... kuna me seda alateadvuslikult teame - et saavutatu jätab meisse märksa suurema tühjustunde kui ebaõnnestumine -, siis me tegelikult ei tahagi edu saavutada. Teisalt aga - kui sa ei jõua sihile, siis ei saa sa kunagi ka teada, et siht oli vale.

Vaene mees, kes rügab, et rikkaks saada, on õnnelikum just oma rügamises, sest teda tiivustavad lootused paremast tulevikust. Kui ta tõesti peaks rikkaks saama, haarab teda lootusetus. Rikkus on, kuid rahulolu pole. Ta on küll saavutanud sihi, kuid see ei paku talle oodatud rõõmu. See seletab ka, miks siis, kui ühiskonnast saab tarbimisühiskond, kui elatakse külluses ja kõike on saada, võtab maad äng ja tühjustunne.

Igasugune moraaliõpetus genereerib süütunnet ning loob silmakirjalikkust.