kahesusest

        Kõik tekib ja kaob põhjuste lõputu järgnevuse tõttu. Rumalad inimesed mõtlevad, et elu on kas olemine või mitte-olemine, kuid targad inimesed näevad elus midagi enamat, mis ületab olemise ja mitte-olemise.

 

Teades, et asjad ei ole olevad ega olematud, tundes kõige unenäotaolist olemust, peaks inimene vältima eneseuhkust ja mitte laskma end mõjutada kiitusest heade tegude eest ja muust taolisest.

 

Kui inimene ei taha langeda oma ihade küüsi, peab ta õppima mitte klammerduma asjade külge, et mitte neisse kiinduda. Ei tohi klammerduda ei olemise ja olematuse külge, ei millegi sisemise ega välise, hea ja halva, õige ega vale külge.

 

Tarkuse teel käija peaks vältima kahte äärmust. Esiteks, täielikku järeleandmist keha ihadele, ja teiseks, laskumist äärmuslikku askeesi, oma keha ja meele arutusse piinamisse.

 

Asjadel nende tegelikus olemuses pole iseeneses kuju ega iseloomulikke jooni, ja ainult nende tõttu saame rääkida, et asjad on sündinud või hävinud. Asjade tegelikus loomuses pole midagi, mida saaks kirjeldada eristamise sõnades; seetõttu nimetatakse asju tühjadeks.

 

Kuna asjad tekivad tingimuste ja põhjuste jada tõttu ei saa miski olla päriselt omaette, kõik on millegagi seotud.

 

Kus iganes on valgus, seal on ka vari; kus on pikkus, seal on ka lühidus; kus on valge, seal on ka must. Nii nagu need, ei ole ka asjade olemus eraldi.

 

Inimesed mõtlevad harilikult endast, et nad on seotud sünni ja surmaga, kuid tegelikult ei ole sääraseid mõisteid olemas.

 

Kui inimesed on võimelised seda tõde mõistma, siis saavad nad aru sünni ja surma mitte-kahesusest.

 

Kuna inimesed hellitavad mõtet "mina"-isiksusest, klammerduvad nad omamise mõtte külge, kuid sellist asja nagu "ise" pole olemas, seetõttu ei saa olemas olla ka sellist mõistet nagu omamine. Kui inimesed on võimelised aru saama sellest tõest, on nad võimelised aru saama ka "mittekahesuse" tõest.

 

Inimesed hellitavad mõtet puhtusest ja ebapuhtusest, aga asjade olemuses selliseid erinevusi pole, need sünnivad vaid inimese rumalatest ja valedest ettekujutlustest.

 

Samamoodi mõtlevad inimesed ka hea ja kurja erinevusest, kuid hea ega kuri pole teineteisest lahus. Tarkuse teel käivad inimesed ei tunnista sellist erinevust ja seetõttu ei kiida nad head ega mõista hukka kurja, nad ei mõista hukka head ega kiida kurja.

 

Loomulikult kardavad inimesed ebaõnnestumisi ja nad ihkavad õnnestumisi, kui aga hoolikalt uurida nende vahet, siis osutub õnnetus tihti õnneks ja õnn õnnetuseks. Targad õpivad suhtuma elu olemusse rahuliku meelega, nad ei tiivustu edust ega lase end õnnetustel rõhuda. Nii nad õpivad mõistma mitte-kahesuse tõde.

 

Kõik sõnad, mis väljendavad kahesust: olemine ja olematus, maised kired ja tõeline tunnetamine, hea ja kuri, puhtus ja ebapuhtus - kõik need vastandlikud mõisted ei ilmne tegelikkuses, neid pole asjade tõelises olemuses olemas.

 

Kui inimesed on vabad taolistest väljenditest ja tunnetest, mis nendega seonduvad, siis nad mõistavad Tühjuse kõikehaaravat tõde.

 

Sellist asja nagu "Ise" pole olemas.