pingutamisest

        Kuna inimese olemuse määrab soov, mitte aga tema füüsiline keha, siis sünnib iga uue soovi ilmumisega justkui uus inimene. Just nii peab mõistma hingede rändamist. Iga uue mõtte ja sooviga inimene sünnib uuesti, kuna tema soov on uus.

Räägitakse, et kui inimese soov on nagu loomal, siis siseneb tema hing looma, kui tema soov on üllas, muutub ta targaks. Vaid nii peab vaatlema hingede rändamist. Inimene on võimeline selgelt tajuma, kuivõrd vastuolulised on tema vaated ja soovid eri aegadel, justkui ei oleks ta tõepoolest üks inimene, vaid erinevad inimesed.

Inimese hing on Looja osa ja seetõttu igavene. Seetõttu kujutab ta igas seisundis ette, et see püsib igavesti. Looja aga vahetab tema seisundeid, vana sureb ja sünnib uus inimene.

Vaimse innustuse seisundis ei suuda inimene endale ette kujutada, et võib huvituda millestki peale vaimsete asjade. Nagu surnu ei saa endale ette kujutada, mis on elu, nii ka elav inimene ei mõtle surmast.

Kogu meie tegelikkus on loodud selleks, et segada meid vaimsetesse maailmadesse jõudmast, tuhanded mõtted juhivad meid kõrvale eesmärgist, mida rohkem inimene püüab mõistlikult tegutseda, seda suuremad on temale takistused sellel teel. Kõikide takistuste vastu on vaid üks abi - Looja. Selles ongi takistuste loomise põhjus - et me oleksime isiklike kannatuste vabanemiste ja päästmise tee otsingul sunnitud pöörduma Looja poole.

Kogu meie parandamise tee on üles ehitatud Looja ja vaimsete objektidega ühinemise põhimõttel, et võtta nendelt üle nende vaimsed omadused. Me peame olema pidevalt vaimse maailmaga kontaktis, et sellest osa saada. Seetõttu on nii tähtis omada õpetajat ja samade eesmärkidega kaaslasi: puhtolmesuhtlemises võib aegamisi, endale märkamatult - ja seetõttu takistusteta keha poolt - vaimseid soove omandama hakata. Mida lähemal püüab inimene olla vaimsetele eesmärkidele, seda suurem tõenäosus on alluda nende mõtete ja soovide mõjule.

Kuna tõeliseks pingutuseks peetakse vaid seda, mis on tehtud keha soovide vastaselt, on kergem pingutada, kui on näha, et seda teevad paljud, isegi kui see tundub olema loomuvastane. Enamus määrab suhtumise. Kaaslaste rühm ja õpetaja on vaid abivahendid. Vastavalt vaimsele arengule teeb Looja nii, et inimene on ikkagi sunnitud pöörduma abi saamiseks vaid tema poole.

Kõik jõupingutused, mida teeme, on vajalikud vaid selleks, et tunda kogu oma abitust ja pöörduda abi saamiseks Looja poole. Inimene ei saa hinnata oma tegevust selle ajani, kui ta pole Looja abi järele vajadust tundnud. Mida rohkem ta õpib ja enda kallal töötab, seda rohkem ta mõistab et lõpptulemusena tuleb kogu abi Loojalt ja ilma palveta ta seda ei saa. Seetõttu peab see, kes soovib areneda, igal kombel pingutama.

Pingutuseks nimetatakse kõike, mida inimene teeb oma keha soovide vastu, sõltumata sellest, milline on selle mõju. Kui inimene magab, kui keha seda ei taha, on see juba pingutus. Peamine probleem on aga just selles, et inimene mõtleb tasust oma pingutuste eest, egoismist loobumiseks aga on vaja pingutada tasu saamata ja paluda selleks Loojalt jõudu, kuna meie keha ilma tasuta töötada ei saa.

Kuid nii, nagu tööd armastav spetsialist mõtleb töö ajal tööst endast, mitte tasust, nii ka see, kes Loojat armastab, soovib saada jõudu selleks, et võita egoism. Tasu selle pingutuse eest, mis inimene saab, on aga lõputu nauding.

Sel juhul, kui inimene ei püüdle tasu saamisele, on ta pidevalt õnnelik, sest mida suuremaid pingutusi ta on võimeline ette võtma Looja abil, seda suuremat rõõmu inimene saab. Seetõttu saab ta justkui kogu aeg selle eest tasu.

Kui inimene tunneb, et tema jaoks on töö endaga veel raske ja ta ei tunne sellest rõõmu, siis on see tundemärk, et ta ei ole veel egoismist vabanenud, ei ole üle läinud massi hulgast tarkade hulka.

Vaid see, kes asub juba poolel teel massidest eemaldumisele, tunneb, kuivõrd raske on sooritada kas või väiksemat jõupingutust mitte enese nimel.

Massidele polegi sellepärast võimalik anda tõelist kasvatust, kuna nad pole võimelised vastu võtma loomuvastaseid seadusi, mille järgi töö eest ei tasuta.

Lõputu vaimse naudingu saavutamise raskus seisneb selles, et selle seisundi saavutamiseks on kerge ja raske tee. Reeglina valime raske tee, mida meile dikteerib egoism. Seda rasket ja pikka teed nimetatakse kannatuste teeks.

Sa ei sündinud vabatahtlikult, ei ela vabatahtlikult ega sure vabatahtlikult. Nii on seatud meie maailmas. Kuid kõik, mis toimub meie maailmas, on vaimses maailmas toimuva tagajärg. 

Mida rohkem inimene püüab mõistlikult tegutseda, seda suuremad on temale takistused sellel teel.