meelest

Meele eksituse ja häirete põhjuseks on ahnus ja vastusuhtumine muutuvatele oludele.

Meel, mida ei kõiguta elus ettetulevad asjaolud, mis kõikides asjaoludes ja tingimustes jääb alati puhtaks ja rahulikuks, on tõeline meel, ja just see meel peab olema majas peremees.

Me ei saa öelda, et võõrastemaja kaob, kui külalisi pole näha; samuti ei saa me öelda, et inimese tõeline loomus on kadunud, kui on kadunud muutuvatest elutingimustest eksiteele viidud meel. See, mis muutub koos muutuvate tingimustega, pole inimese meele tõeline loomus.

Me võime mõelda, et valgus kaob koos päikesega, ja pimedus tuleb ööga, kuid ei või samamoodi mõelda meeles, mis tajub valgust ja pimedust. Meelt, mis on tundlik valgusele ja pimedusele, ei saa kellelegi tagasi anda, meelt saab vaid pöörata tema tõelisema olemuse poole, mis on tema põhiline loomus.

Ainult "ajutine" meel on see, mis märkab kohe pimeduse ja valguse vaheldumist, kui päike tõuseb või loojub.

Vaid "ajutine" meel tunnetab erinevaid hetki erinevalt, see ei ole tõeline ja tegelik meel. Inimese tõeliseks loomuseks on põhiline ja õige meel, mis mõistab valgust ja pimedust.

Ajutised tunded ja omadused nagu ahnus, kurjus ja headus, armastus ja vihkamine, mida tekitavad igavesti muutuvad olud, on vaid hetkelised hoiakud, mille põhjuseks on inimmeelde kuhjunud eksiarvamused.

Soovide ja maiste kirgede taga, mida meel hellitab, peitub põhiline, tõeline meele loomus.

Ümaras nõus on vesi ümara kujuga, kandilises nõus kandiline, kuid veel endal pole mingit vormi. Inimesed unustavad sageli selle tõsiasja, isegi siis, kui nad seda mõistavad.

Inimesed näevad head ja halba, neile meeldib üks asi ja ei meeldi teine, nad eristavad olemist ja olematust ja haaratuna neisse püünistesse, kannatavad.

Kui inimesed ainult loobuksid kiindumusest kujuteldavatesse ja vääradesse eristamistesse, siis taastaksid oma tõelise meele puhtuse, vabaneksid nii meel kui keha eksitustest ja kannatamistest ning tunneksid vabaduse rahu ja õndsust.

Inimese kogu kannatuse aluseks on rahuldamata soovid. Kui oleks võimalik kõrvaldada ahnusi, lõpeksid ka kannatused.

Ahnus avaldub rumaluses ja valedes väljamõeldistes, mis täidavad inimmeelt.

Rumalus ja eksiarvamused lähtuvad omakorda sellest, et inimesed ei taipa asjade seoste tõelisi põhjuseid.

Rumalusest ja valedest veendumustest tekivad ebapuhtad soovid asjade järele, mida on raske saada, kuid mida inimesed arutult ja pimedalt taga ajavad.

Rumaluse ja eksiarvamuste tõttu kujutavad inimesed, et asjad erinevad omavahel selles, milles nad tegelikult ei erine. Algselt pole inimese käitumises head ega halba, kuid inimesed oma rumaluses kujutavad head ja halba ette ja hindavad asju heaks või halvaks.

Rumaluse tõttu mõtlevad inimesed alati valesid mõtteid, kaotavad õige vaatenurga ja klammerduvad oma mina külge, saadavad korda valesid tegusid. Lõpuks mässivad nad endid täielikult pettekujutluste võrku.

Tehes oma tegudest "minale" kasvupinna, kasutades meele vahettegemisi seemnetena, tumestades meelt rumalusega ja väetades ihade vihmaga, niisutades põikpäise "mina" tahtmistega, lisavad nad kurjuse mõiste ja kannavad seda meelepetete kehastumist endaga kaasas.

Tegelikult on see meelepetete maailm nende endi ettekujutus, ja seega on see nende endi meel, mis põhjustab kannatuse, kurbuse, valu ja murede meelepetteid.

See meelepetteline maailm ei ole muud kui selle meele loodud illusioonide varjukuju. Kuid ometi tekib sellest samast meelest ka Valgustuse maailm. 

Nii meelepetted kui ka Valgustus sünnivad meeles, ja kõik nähtused ja toimuv tekivad meele tegevuse tulemusena, just nagu asjad ilmuvad mustkunstniku varrukast.

Meele tegevusel ei ole piire, ta loob meid ümbritsevat maailma. Ebapuhas meel ümbritseb end ebapuhaste asjadega ja puhas meel puhaste asjadega; järelikult on ümbritseval maailmal sama ulatus mis meelel.

Nagu pilt on loodud kunstniku poolt, nii on ümbritsev maailm loodud meele tegevuse poolt.

Ühel pildil võib olla lõputult palju asju, nii täidab ka inimmeel oma maailma. Maailmas pole midagi, mis poleks meele loodud.

Kuid meel, mis loob ümbritsevat maailma, pole kunagi vaba mälestustest, hirmust ja hädadest, ja seda mitte ainult mineviku, vaid oleviku ja tuleviku suhtes, sest kõik need on tekkinud inimeste rumalusest ja ahnusest.

Meelepetete maailm saab alguse just rumalusest ja ahnusest, ja kogu see vastastikuste põhjuste ja tingimuste tohutu kogum on olemas ainult meeles ja ei kusagil mujal.

Nii elu kui surm tekivad meeles ja on olemas ainult meeles. Seepärast, kui kaob meel, mis on seotud elu ja surmaga, siis kaob koos temaga ka elu ja surma maailm.

Valgustamata ja eksitatud elu tekib meelest, mida tumestavad pettekujutlused. Kui me saame teada, et väljapool meelt ei ole olemas pettekujutluste maailma, siis eksinud meel selgineb; ja kui lakkame loomast ebapuhast maailma, jõuame Virgumisele.

Seega on elu ja surma maailm meele poolt loodud, meelega seotud ja meelest juhitud; meel on iga olukorra peremees. Kannatuste maailm on loodud eksiteele viidud meele poolt.

Järelikult, meel algselt jälgib ja juhib kõiki asju ja kõik asjad on meele loodud. Nagu rattad järgnevad vankrit vedavale härjale, nii järgneb kannatus meelele, mis ümbritseb end ebapuhaste mõtete ja maiste kirgedega.

Kui meel ei ole puhas, komberdavad jaladki mööda konarlikku ja rasket teed, mis on täis kukkumisi ja valu. 

Kui meel on puhas, on tee sile ja teekond rahulik.