Kui ma midagi sellest suurest sümbolistist mõistan, siis seda, et tema käsitas realiteetidena, "tõdedena" ainult sisemisi realiteete - muud, kõike loomulikku, ajalist, ruumilist, ajaloolist mõistis ta üksnes sümboli, pelgalt mõistukõne võimalusena. Mõiste "inimesepoeg" ei tähenda konkreetset isikut, kes kuulub ajalukku, midagi üksikisikut, ainukordset, vaid "igavest" tõelust, ajamõistest vabastatud psühholoogilist sümbolit. Sedasama võib veelgi suuremal määral öelda selle tüüpilise sümbolisti jumala kohta, "jumalariigi", "taevariigi", "jumalalapseks olemise" kohta.
Miski ei ole ebakristlikum kui kiriku labased ettekujutused jumalast kui isikust, saabuvast "jumalariigist", taevariigist teispoolsuses, "jumalapojast", kolmainsuse teisest isikust. See kõik on - andestagu mulle väljendus - nagu rusikas silmaauku. Ja millisesse silmaauku - evangeeliumi omasse: see on maailmaajalooline künism sümboli rüvetamisel... Aga on ju päevselge, millele viitavad sümbolid "isa" ja "poeg"; möönan, et mitte igaühele. Sõnaga "poeg" väljendatakse sisenemist kõikide asjade absoluutsesse kirgastusseisundisse, sõnaga "isa" seda seisundit ennast, igaviku- ja täideviidustunnet.
"Taevariik" on südame seisund, mitte midagi niisugust, mis tuleb "maa peale" või "pärast surma". Evangeeliumis puudub täielikult loomuliku surma mõiste: surm ei ole sild ega üleminek, ta puudub, sest ta kuulub täiesti teistsugusele, ainult näilisele maailmale, millel on üksnes sümbolistlik tähendus. "Surmatund" ei ole kristlik mõiste - "tundi", aega, füüsilist elu ega selle kriise ei ole "rõõmusõnumi" kuulutaja jaoks olemas... "Jumalariik" ei ole midagi niisugust, mida oodatakse, seal pole eilset ega ülehomset päeva, see riik ei tule "tuhande aasta" pärast, see on südame kogemus; ta on kõikjal, teda ei ole mitte kuskil...
Rõõmusõnumi tooja suri, nagu ta oli elanud, nagu õpetanud - mitte "inimesele lunastamiseks", vaid selleks, et näidata, kuidas peab elama. See, mis ta inimkonnale pärandas, on praktika, tema käitumine kohtunike, jälitajate ja süüdistajatega, tema käitumine, kui teda laimati ja pilgati, tema käitumine ristil. Ta ei osuta vastupanu, ei kaitse oma õigust, ei tee vähimatki, et ära hoida halvimat, veelgi enam - ta kutsub selle esile. Ta anub, kannatab, armastab koos nendega, nendes, kes teevad talle kurja... Sõnades, mida ta ristil röövlile ütleb, kätkeb kogu evangeelium. "See oli tõesti jumalik inimene, jumalalaps," ütles röövel. "Kui sa seda tunned," vastas lunastaja, "siis oled sa paradiisis, siis oled sa jumalalaps..." Mitte ennast kaitsta, mitte vihastuda, mitte ihaleda, mitte vastutusele võtta... Ka mitte vastu panna kurjale, vaid seda armastada...
Ainult meil vabanenud vaimudel, on eeldus mõista midagi niisugust, mida üheksateistkümmend sajandit vääriti mõisteti - too instinktiks ja kireks muutunud ausus, mis kuulutab "pühale valele" sõja veelgi enam kui ühelegi teisele valele... Inimesed olid lõpmata kaugel meie heasoovlikust ettevaatlikust neutraliteedist, sellest vaimu distsipliinist, mille abil ainsana osutub võimalikuks nii võõraste, nii delikaatsete asjade mõistatamine: senini on häbitu egoismiga otsitud neist asjadest ainult omakasu, vastandusest evangeeliumile loodi kirik...
Kes sooviks leida märke selle kohta, et sellesse suurde maailmadraamasse on sekkunud irooniline jumalus, ei leiaks kusagilt paremaid tõendeid kui sellest tohutust küsimärgist, mille nimi on kristlus. Et inimkond langeb põlvili selle vastandi ette, mis on evangeeliumi algupära, tähendus, õigus, tõde.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.