Gustav Fechner

        Kunagi ma hakkasin koguma märkmeid psühholoogia ja filosoofia ajaloost. See huvi tekkis mul põhjusel, et enamikku saadaolevaid psühholoogia ajaloo õpikuid vaadates sattusin vastamisi veidra ja imekspandava faktiga. Nimelt jutustasid kõik nad meile, et psühholoogia lugu - ja psüühe lugu - sai otsekui ei-tea-kust alguse 1879 paiku Leipzigi Ülikooli laboratooriumis, mida juhatas Wilhelm Wundt http://en.wikipedia.org/wiki/Wilhelm_Wundt . Wundt on tõepoolest introspektsioonil ja strukturalismil põhineva teatud tüüpi psühholoogia isa, aga ikkagi, kas psyche (vaim või hing) ise lihtsalt tekkis järsku just 1879. aastal? 

Mõned õpikud läksid natuke kaugemale, Wundti teadusliku psühholoogia eelkäijateni, kelle hulka kuuluvad Sir Francis Galton, Hermann von Helmholtz ja eriti jõuline Gustav Fechner http://en.wikipedia.org/wiki/Gustav_Fechner . Nagu üks õpik teatab, "taipas" Fechner 1850. aasta 22. oktoobri hommikul - psühholoogia ajaloo jaoks tähtsal päeval -, et meele ja keha vahelise ühenduse seadus peitub väites, mis puudutab mentaalse aistingu ja materiaalse stiimuli kvantitatiivsest seost. Fechneri seadus, millena see väide peagi tuntuks sai, väljendub valemis S = K log I (vaimse aistingu muutust väljendab materiaalse stiimuli logaritm). Tänu Fechneri tööle suutsid teadlased esimest korda meelt mõõta; 19. sajandi keskpaigast alates hakati vaimsete nähtuste uurimisel rakendama teaduslikke meetodeid. Wilhelm Wundt organiseeris ja ühendas need originaalsed ning loomingulised saavutused ja "lõi" seeläbi psühholoogia.

Kõik õpikud näivad olevat ühel meelel selles osas, et Gustav Fechner oli kaasaegse psühholoogia loomisel üks murdelisemaid figuure; tekst teksti järel jagub kiitust mehele, kes leiutas viisi, kuidas rakendada meele mõõtmisel kvantitatiivseid meetodeid, muutes psühholoogia seeläbi "teaduslikuks". Fechneri meetodi peamine eelis peitub järgnevas: see ei sõltu filosoofiliste süsteemide muutlikkusest. Kaasaja psühholoogia on tõepoolest omandanud tõeliselt teadusliku iseloomu ja võib hoida ennast eemal igasugustest metafüüsilistest vaidlustest. 

See oli kõik, mis ma Gustav Fechnerist kuulsin, kuni seitse aastat hiljem, tuhnides ühes antikvariaadis, mis oli täis imelisi vanu filosoofiaraamatuid, sattus mulle jahmatusega kätte rabava pealkirjaga raamat "Elu pärast surma" (Life after Death), mis oli kirjutatud aastal 1835 ja mille autoriks ei olnud keegi muu kui Gustav Fechner. Teos algas kõige kütkestavamate ridadega: "Inimene ei ela maa peal mitte üks kord, vaid kolm korda: esimene staadium tema elust on pidev uni, teises staadiumis vaheldub uni kordamööda ärkvelolekuga, kolmandas ärkab ta alatiseks."

Nii jätkub traktaat alatiseks ärkamisega. "Esimeses staadiumis elab inimene pimeduses, üksinda; teises staadiumis elab ta asjade pinnalt peegelduvas valguses koos oma kaasinimestega, kuid on neist ometi eraldatud; kolmandas on ta elu ... universaalsest vaimust ... läbi põimunud - kõrgem elu.

Esimeses staadiumis areneb oma idust välja tema keha, mis arendab välja organid teise staadiumi jaoks; teises staadiumis areneb idust välja tema meel, mis arendab välja kolmanda staadiumi jaoks vajalikud organid; kolmandas staadiumis arendab end välja jumalik idu, mis peitub igas inimmeeles.

Esimesest staadiumist teise lahkumise akti nimetame me Sünniks, teisest staadiumist kolmandasse siirdumist Surmaks. Meie tee teisest kolmandasse ei ole pimedam kui tee esimesest teise: üks tee avab meile maailma väljapoolt, teine seestpoolt."

Kehast meeleni ja meelest vaimuni, teadvuse kasvu kolm staadiumi; alles siis, kui inimesed lasevad oma eraldioleval minal surra, avaneb neile universaalne Vaim kogu oma avaruses. See oli Fechneri tõeline filosoofia, meel, hing ja teadvus. Miks ükski õpik meile seda ei vaevunud mainima? Just sel hetkel otsustasin, et pean kirjutama raamatu psühholoogia ajaloost, lihtsalt sellepärast, et "keegi peab sellest kõnelema".

(Kõnelemata sellest, et mitteteadvuse (unconscious) mõiste muutis populaarseks Karl Eduard von Hartmanni http://en.wikipedia.org/wiki/Karl_Robert_Eduard_von_Hartmann  "Mitteteadvuse filosoofia" (Philosophy of the Unconscious), mis ilmus aastal 1869 - kolmkümmend aastat enne Freudi - ja jõudis kümne aasta jooksul trükki tervelt kaheksa korda, ning et von Hartmann väljendas Schopenhaueri filosoofiat, mille Schopenhauer oli oma sõnul võtnud otse Ida müstitsismist, eriti budismist ja upanišadidest: individuaalse teadvuse all peitub kosmiline teadvus, mis on enamiku inimeste jaoks "mitteteadvuslik", kuid mille saab üles äratada ja täielikult realiseerida, selle mitteteadvuse teadvuslikuks tegemine on parim, mis inimesega saab üldse juhtuda).

Fechner andis empiirilisse ja mõõdetavasse psühholoogiasse tõepoolest erakordse panuse: tema raamatut "Psühhofüüsika  elemendid" (Elements of Psychophysics) http://psychclassics.yorku.ca/Fechner/
loetakse õigustatult psühhomeetria esimeseks tähtteoseks. Fechneri psühhofüüsika tõeline mõte peitus aga siiski selles, et vaim ja mateeria on lahutamatud - nad on ühe suure reaalsuse kaks külge. Fechner väitis, et kogu universum on oma tõdemuselt spirituaalne ja füüsikaline nähtuste maailm on üksnes selle spirituaalse reaalsuse väline manifestatsioon. Aatomid on üksnes kõige lihtsamad elemendid spirituaalses hierarhias, mis viib Jumalani. Iga selle hierarhia tasand hõlmab kõiki endast madalamale jäävaid, nii et Jumal sisaldab kogu vaimude totaalsust. Teadvus on kogu olemasoleva eluliselt oluline omadus... Tõenditeks hinge kohta on orgaaniliste tervikute süstemaatiline koherentsus (seostatus) ja nende käitumises ilmnev seaduste vastavus. Fechner pidas maakera orgaaniliseks hingestatud tervikuks.

Fechner selgitas, et "nii nagu meie kehad kuuluvad maakera suuremasse ja kõrgemasse individuaalsesse kehasse, nii kuuluvad ka meie vaimud maakera suuremasse ja kõrgemasse vaimu; viimane hõlmab kõigi maiste olendite vaimusid üsna samal viisil, nagu maakera keha hõlmab nende kehi. Samal ajal ei ole maakera vaim pelgalt kõigi maakera vaimude kogum, vaid nende kõrgem, individuaalselt teadvuslik ühendus. Ja maakera vaim on lihtsalt ise osake jumalikust vaimust ning jumalik vaim on üks, kõiketeadev ja kõike tõeliselt teadvustav, mis hõlmab universumi kogu teadvust ning hõlmab seega ka iga individuaalset teadvust ... kõrgemas ja kõrgeimas ühenduses."