mälu ja mälestused

        Mälestus on ebatäielik kogemus. Mis mõttes on mälestused ebatäielikud kogemused? Mida me mõtleme mälu all? Te käite koolis ja olete täis fakte, tehnilisi teadmisi. Kui olete insener, kasutate mällu talletatud tehnilisi teadmisi millegi ehitamiseks. See on faktiline mälu. On olemas ka psühholoogiline mälu. Te olete mulle midagi öelnud, olgu meeldivat või ebameeldivat, ja mina pean selle meeles; kui ma teiega järgmine kord kohtun, kohtan teid mälestusega sellest, mis ütlesite või jätsite ütlemata. Mälul on kaks tahku, psühholoogiline ja faktiline. Need on alati omavahel seotud, seetõttu pole neil selget eristusjoont. Me teame, et faktiline mälu on oluline elatise hankimise vahendina, aga kas ka psühholoogiline mälu on oluline? 

Mis on see tegur, mis säilitab psühholoogilise mälu? Mis paneb inimese psühholoogiliselt meeles pidama solvangut või kiitust? Mispärast teatavaid mälestusi hoitakse alles ja teisi tõrjutakse tagasi? Kahtlemata hoitakse alles meeldivad mälestused ning välditakse ebameeldivaid. Kui te jälgite, siis näete, et valusad mälestused lükatakse kõrvale kiiremini kui meeldivad. Meel on mälu mis iganes tasandil, ükskõik kuidas te seda ka ei nimeta; meel on mineviku saadus, see põhineb minevikul, mis on mälu, tingitud seisund. Niisiis tajume elu, uusi väljakutseid, lähtudes mälust. 

Meie ellu tulevad väljakutsed on alati uued ja meie reageering neile alati vana, sest see põhineb minevikul. Meie mälestustevaba kogemine on üks seisund ja mälestuste põhjal kogemine teine. Väljakutse on alati uus. Ma vaatan sellele vanast tingitud reageeringuga. Mis siis toimub? Ma neelan uue alla, ma ei mõista seda; ja uue kogemine on tingitud minevikust. Seetõttu mõistetakse uut osaliselt, mitte kunagi ei mõisteta seda täielikult. Ainult siis, kui midagi mõistetakse täielikult, ei jäta mälestus armi.

Kui on väljakutse, mis on alati uus, siis vaatate sellele vana reageeringuga. Vana reageering mõjutab uut ja seetõttu moonutab seda, annab värvingu, mistõttu uut ei mõisteta täielikult, nii et uus neelatakse vanasse ja vana saab jõudu juurde. See võib tunduda raskesti mõistetav, aga selles pole midagi keerulist, kui süvenete sellesse pisut lähemalt ja tähelepanelikumalt. Näiteks meie tänapäeva kiiresti muutuv maailm nõuab uut lähenemist, üha uute probleemide uut viisi käsitlemist. Me pole võimelised neile uudselt lähenema, sest me läheneme neile oma tingitud meeltega, rahvuslike, kohalike, perekondlike ja religioossete eelarvamustega. Meie eelnevad kogemused takistavad uue väljakutse mõistmist. Me jätkame mälestuste kultiveerimist ja tugevdamist ega mõista kunagi uut, ei võta väljakutset mitte kunagi vastu täielikult, terviklikult. Ainult siis, kui ollakse võimeline vaatama väljakutsele uudsena, värskena, ilma minevikuta, ainult siis kannab see vilja, jagab oma rikkusi.

Kui teil on mälestused ja eredad muljed minu eelmisest vestlusest. Ilmselgelt on see ebatäielik kogemus, kui see on jäänud pelgalt muljeks, mälestuseks. Kui te aga mõistate, mida ma rääkisin, näete selles tõde, siis see tõde pole enam mälestus. Tõde pole mälestus, sest see on alati uus, see muundab ennast lakkamatult. Teil on mälestus eelmisest kõnelusest. Mispärast? Kuna te kasutate eelmist kõnelust teejuhina, pole te seda täielikult mõistnud. Te tahate seda läbi mõelda ja alateadlikult või teadlikult hoiate selle alles. Kui te midagi täielikult mõistate, see tähendab, et näete tõde millegi kohta täielikult, siis leiate, et selles pole mingisuguseid mälestusi, kuna olete selle omastanud. Meie haridus on mälestuste kultiveerimine, mälu tugevdamine. Teie religioossed tavad, teie lugemine ja teadmised on kõik mälu tugevdamine. 

Mida me selle all mõtleme? Mispärast me mälestustest kinni hoiame? Kas te olete märganud, et vanemaks saades vaatate tagasi minevikku, selle muredele ja rõõmudele, selle valudele ja naudingutele; kui ollakse noor, siis vaadatakse tulevikku. Mispärast me seda teeme? Mispärast on mälu nii tähtsaks muutunud? Sel lihtsal ja ilmselgel põhjusel, et me ei oska elada tervenisti, täielikult olevikus. Me kasutame olevikku tuleviku abivahendina ja seetõttu pole olevikul mitte mingit tähendust. Me ei saa elada olevikus, sest kasutame olevikku üleminekuna tulevikku. Kuna ma kavatsen millekski saada, ei mõista ma ennast kunagi täielikult, ja et mõista iseennast, mis ma täpselt praegu olen, ei ole vaja mälu. Vastupidi, mälu takistab selle mõistmist, mis o n. 

Uus mõte, uus tunne saab meis tekkida, avalduda, ainult siis, kui meel ei ole kinni mäluvõrgus. Kui kahe mõtte, kahe mälestuse vahel tekib paus, kui seda pausi õnnestub säilitada, siis selles pausis ilmneb uus seisund, mis pole mälestus. Meil on mälestusi, ja me kasutame mälestusi edasikestmise vahendina. "Mina" ja "minu" on väga tähtis senikaua, kuni toimub mälu kasutamine, ja kuna enamik meist on valdavas osas "mina" ja "minu", mängib mälu meie elus väga tähtsat rolli. Kui teil poleks mälu, poleks teie vara, teie perekond, teie ideed kui sellised niivõrd olulised; niisiis kasutate te mälu selleks, et tugevdada "mina" ja "minu oma". Kui te jälgite, siis näete, et kahe mõtte, kahe emotsiooni vahel on paus. Selle pausi ajal, mis ei ole mälu saadus, on erakordne vabadus "minast" ja "minust", ning see paus on ajatu.

Vaadelgem seda probleemi teise nurga alt. Kahtlemata on mälu aeg. Mälu loob eilse, tänase ja homse. Mälestus eilsest tingib tänase ja seetõttu kujundab homset. See tähendab, et minevik loob oleviku kaudu tuleviku. Toimub kestev ajaprotsess, mis on tahtmine millekski saada. Mälu on aeg ja aja kaudu me loodame saavutada tulemust. Ma olen täna ametnik ja kui mulle antakse aega ja võimalust, siis saab minust juhataja või omanik. Seetõttu on mul vaja aega, ja sama meelsusega me ütleme: "Ma saavutan tõeluse, ma lähenen Jumalale". Seetõttu on mul vaja aega, et ennast teostada, mis tähendab, et ma pean kasutama mälu, harjutamise ja distsipliiniga mälu arendama, selleks et saada millekski, et saavutada, omandada, mis tähendab kestvust ajas. 

Aja kaudu me loodame saavutada ajatut, aja kaudu me loodame saavutada igavikulist. Kas seda on võimalik teha? Kas igavikulist on võimalik püüda ajavõrku mälu kaudu, mis on ajalik? Ajatu on võimalik ainult siis, kui lakkab mälu, mis on "mina" ja "minu". Kui te mõistate selles peituvat tõde - et aja kaudu pole võimalik mõista või saavutada ajatut -, siis me võime minna edasi mälu probleemi juurde. Tehniliste asjade mälu on tähtis; aga psühholoogiline mälu, mis hoiab ülal ego, "mina" ja "minu", mis annab identiteedi ja annab Mina edasi, on elu ja tõeluse seisukohalt täiesti kahjulik. Kui seda tõde mõista, siis langeb võlts ära; seetõttu ei hoita enam kinni eilset kogemust psühholoogilises mõttes alles.

Te näete kaunist päikeseloojangut, ilusat puud aasal, ja kui te seda esimest korda vaatate, tunnete täielikku, jäägitut rõõmu; ja te naasete selle juurde sooviga seda uuesti nautida. Mis juhtub, kui te naasete sooviga seda nautida? Selles puudub nauding, sest see on eilse päikeseloojangu mälestus, mis nüüd paneb teid tagasi tulema, mis tõukab, innustab teid nautima. Eile mälestus puudus, oli spontaanne imetlemine, vahetu reageering; täna te soovite eilset kogemust taaselustada. See tähendab, et mälestus sekkub teie ja päikeseloojangu vahele, seetõttu puudub selles nauding, selles pole ilu rikkust ja täiust. Samamoodi, üks teie sõber ütles teile eile midagi - solvangu või komplimendi - ja teie hoiate seda mälestust alles, selle mälestusega te suhtute oma sõpra täna. Te ei võta oma sõpra täielikult omaks - te kannate endaga kaasas eilset mälestust, mis sekkub. 

Nii toimime kogu aeg, ümbritsedes ennast ja oma tegevust mälestustega, ja seetõttu puudub uudsus, värskus. Seepärast muudabki mälu elu väsitavaks, tuimaks ja tühjaks. Me elame üksteisega vaenujalal, sest mälu tugevdab "mina" ja "minu oma". Mälestus ärkab ellu oleviku tegemistes; me anname mälestustele elu oleviku kaudu, aga kui me mälestustele elu ei anna, siis need hääbuvad. Faktide, tehniliste asjade mälu on kahtlemata vajalik, ent mälu kui psühholoogiline meelespidamine pärsib elu mõistmist, osadust üksteisega. 

Meel on mineviku saadus, see põhineb minevikul, mis on mälu tingitud seisund.