Jumal ja usk

        Ma ei eita Jumalat - seda teha oleks rumal, aga vaadelgem seda probleemi laiemalt ja arukalt. Ainult tõelust mittetundev inimene nautleb mõttetutes sõnades. Inimene, kes ütleb, et ta teab, ei tea; tõelust hetkest hetkesse kogeval inimesel pole võimalik seda tõelust mitte kuidagimoodi edasi anda.

Usk on tõeluse eitamine, usk takistab tõelust; Jumalasse uskumine ei lase Jumalat leida. Jumalat ei leia uskuja ega mitteuskuja, sest tõelus on tundmatu ja teie uskmatus või usk tundmatusse on pelk eneseprojektsioon ja seetõttu pole tõelus. Ma tean, et te usute ja ma tean, et sellel on teie elus väga vähe tähendust. On palju inimesi, kes usuvad, miljonid usuvad Jumalasse ja nad saavad sellest lohutust. Esiteks, mispärast te usute? Te usute sellepärast, et see pakub rahuldust, lohutust, lootust, ning ütlete, et see annab teie elule tähenduse. Tegelikult pole teie usul kuigi suurt tähendust, sest te usute ja kasutate ära, usute ja tapate, te usute universaalsesse Jumalasse ja mõrvate üksteist. Ka rikas inimene usub Jumalasse; ta ekspluateerib halastamatult, ajab kokku raha, ja siis ehitab templi või hakkab filantroobiks.

Hiroshimale aatomipommi heitnud inimesed ütlesid, et Jumal on nendega; Inglismaalt Saksamaad hävitama lennanud inimesed ütlesid, et Jumal on nende teine piloot. Diktaatorid, peaministrid, kindralid, presidendid, kõik nad räägivad Jumalast, neil on suur usk Jumalasse. Kas nad osutavad teene, muudavad inimeste elu paremaks? Inimesed, kes enda väitel usuvad Jumalasse, on hävitanud miljoneid inimesi. Usulise sallimatuse tõttu on inimesed jaotatud usklikeks ja uskmatuteks, kristlasteks ja moslemiteks ja nii edasi. Ühe Jumal on suurem ja parem kui teistel, mis viib ususõdadeni. See näitab, kui erakordselt poliitiliselt te olete meelestatud.

Kas usk Jumalasse on "tugev innustus elada paremini"? Mispärast teil on vaja paremini elamiseks innustust? Kahtlemata peaks teid innustama teie enda soov elada puhtalt ja lihtsalt. Kui te otsite innustust, siis teid ei huvita kõikide elu paremaks tegemine, teid huvitab ainult enda isiklik ajend, mis erineb minu omast - ja me tülitseme ajendi üle. Kui me elame õnnelikult koos mitte sellepärast, et me usume Jumalasse, vaid kuna me oleme inimolendid, siis me jagame kõiki tootmisvahendeid, et toota asju kõigi jaoks. Arukuse puudulikkuse tõttu me võtame omaks idee ülimõistusest, mida me nimetame "Jumalaks", ent see "Jumal", see ülimõistus ei anna meile paremat elu. Paremasse ellu viib arukus, ja arukust ei saa olla, kui on usk, kui on klassieristused, kui tootmisvahendid on väheste käes, kui on isoleeritud rahvused ja suveräänsed valitsused. See kõik viitab ilmselgelt arukuse puudumisele ja paremini elamast takistab arukuse puudumine, mitte Jumalasse mitteuskumine.

Te kõik usute erineval moel, aga teie usul pole midagi tegemist tõelusega. Tõelus on see, mis te olete, mida te teete, mida te mõtlete, ning teie usk Jumalasse on pelk põgenemistee üksluisusest, tobedast ja julmast elust. Veelgi enam, usk alati eristab inimesi: kes on moslem, kes budist, kristlane, sotsialist, kapitalist ja nii edasi. Usk, idee eristab; see kunagi ei ühenda inimesi. Te võite ühendada mõned inimesed rühmaks, ent see rühm vastandub teisele rühmale. Ideed ja uskumused pole kunagi ühendavad; vastupidi need eraldavad, lagundavad ja hävitavad. Seetõttu teie usk Jumalasse tegelikult levitab maailma häda ja õnnetust; ehkki see võib olla toonud teile hetkelist lohutust, siis tegelikult on usk toonud teile rohkem häda ja hävingut sõdade, näljahädade, klassieristuste ja üksikisikute halastamatu mahasurumise näol. Niisiis pole teie usul mitte mingisugust pädevat alust. Kui te tõepoolest Jumalasse usuksite, kui see oleks teie jaoks tõeline kogemus, siis oleks teie näol naeratus, te ei hävitaks teineteist.

Niisiis, mis on tõelus, mis on Jumal? Jumal pole sõna, sõna pole asi. Selleks et tunda seda, mis on mõõtmatu, mis on ajatu, peab meel olema vaba ajast, mis tähendab, et meel peab olema vaba igasugustest mõtetest, igasugustest ideedest Jumala kohta. Mida te teate Jumala või tõe kohta? Tegelikult ei tea te tõeluse kohta mitte midagi. Te teate ainult sõnu, teiste kogemusi või teie enda üksikuid ebamääraste kogemuste hetki. Kahtlemata pole see Jumal, pole tõelus, see pole väljaspool ajalikkust. Väljaspool aega oleva tundmiseks on vaja mõista ajaprotsessi, kus aeg on mõte, saamisprotsess, teadmiste kogumine. See ongi kogu meele taust; meel ise ongi taust, nii teadlik kui alateadlik, kollektiivne kui individuaalne. Niisiis peab meel olema vaba teadaolevast, mis tähendab, et meel peab olema täiesti vaikne, mitte maha vaigistatud. Meel, mis saavutab vaikuse sihikindla tegevuse, harjutamise, distsipliini tulemusena, ei ole vaikne meel. Meel, mida suunatakse, kontrollitakse ja kujundatakse, surutakse raami ja hoitakse vagusi, ei ole vaikne meel. Teil võib korda minna sundida meel mõneks ajaks pinnapealselt vagusi, aga selline meel ei ole vaikne meel. Vaikus tuleb ainult siis, kui te mõistate kogu mõtlemisprotsessi, sest protsessi mõistmine tähendab selle lõpetamist ja mõtteprotsessi lõppemine on vaikuse algus.

Ainult siis, kui meel on täiesti vakka - mitte ainult pindmisel tasandil, vaid olemuslikult, läbinisti, nii teadvuse pinnapealsetel kui ka sügavamatel tasanditel -, ainult siis saab ilmneda tundmatu. Meel ei saa kogeda tundmatut; kogeda on võimalik ainuüksi vaikust, ei midagi muud peale vaikuse. Kui meel kogeb midagi muud peale vaikuse, siis see lihtsalt projitseerib oma tahtmisi ja selline meel ei ole vaikne; senikaua, kuni meel ei ole vaikne, senikaua, kuni liigub ükskõik mis laadi mõte, olgu teadlik või alateadlik, ei ole vaikus võimalik. Vaikus on vabanemine minevikust, teadmistest, nii teadlikust kui alateadlikust mälust; kui meel on täiesti vakka, kui seda ei kasutada, kui valitseb vaikus, mis pole pingutuse tulemus, ainult siis ilmneb ajatu, igavikuline. See seisund ei ole mäletamisseisund - puudub olemus, mis mäletaks, mis kogeks.

Seetõttu on Jumal või tõde, või mis iganes soovite, midagi sellist, mis ilmneb hetkest hetkesse, ja see toimub ainult vabadus- ja spontaansusseisundis, mitte siis, kui meelt distsiplineeritakse mingi malli järgi. Jumal pole mitte midagi meelega seotud, see ei teki eneseprojektsiooni kaudu, see tekib ainult siis, kui on voorus, mis on vabadus. Voorus on otsa vaatamine sellele, mis o n, ning tõsiasjale otsa vaatamine on õndsuseseisund. Ainult siis, kui meel on õnnis, vaikne, ilma mingisuguse liikumiseta, ilma mõtteprojektsioonita - olgu teadliku või alateadlikuta -, ainult siis ilmneb igavikuline. 

Jumal pole sõna, sõna pole asi.