mõtlemine ja probleemid

          Mõtlemine pole meie probleeme lahendanud ja vaevalt ta ka seda kunagi tulevikus teeb. Me oleme tuginenud mõistusele, et see juhataks meile teed meie keerdkäikudest välja. Mida kavalam, seda koletum, seda peenem mõistus on, seda suurem on süsteemide, teooriate, ideede mitmekesisus. Ja ideed ei lahenda ühtegi meie inimlikest probleemidest, seda pole need kunagi teinud, ega tee ka tulevikus. Meel pole lahendus; ilmselgelt ei vii mõtteviis meid raskustest välja. Sellepärast peaksime kõigepealt mõistma mõtlemisprotsessi, ja olema võimeline minema sellest kaugemale - sest kui mõte lakkab, siis võib-olla oleme võimelised leidma tee, mis aitab meil lahendada meie probleemid mitte ainult individuaalsel, vaid ka kollektiivsel tasandil.

Paljud targad inimesed - filosoofid, õpetlased, poliitilised juhid - pole tegelikult lahendanud meie inimlikke probleeme, mis on suhted teie ja teiste vahel, teie ja minu vahel. Siiani oleme probleemi uurimiseks kasutanud meelt, mõistust, ja selle abil me loodame leida lahenduse. Kas mõte saab iialgi meie probleeme hajutada? Kas pole mõte, kui seda ei rakendata just laboratooriumis või joonestuslaual, alati ennast kaitsev, ennast jäädvustav, tingitud? Kas selle tegevus pole enesekeskne? Ja kas mõte saab iialgi lahendada ühtegi probleemi, mille mõte on ise loonud? Kas meel, mis on loonud probleemid, lahendab need asjad, mis ta on ise esile toonud?

Kahtlemata on mõtlemine reageering. Kui ma esitan teile küsimuse, siis te vastate sellele - te vastate tuginedes oma mälule, oma eelarvamustele, oma kasvatusele, kliimale, kogu oma tingituse taustale; te vastate sellekohaselt, te mõtlete sellekohaselt. Selle taustsüsteemi keskmeks on tegevuse protsessis olev "mina". Senikaua, kuni taustsüsteemi ei mõisteta, senikaua, kuni mõtteprotsessi, seda Mina, mis probleemi loob, ei mõisteta ega lõpetata, on meie konfliktid paratamatud sisimas ja väliselt, mõtetes, emotsioonides ja tegudes. Mitte mingisugunegi lahendus, ükskõik kui tark, ükskõik kui hästi välja mõeldud, ei saa iialgi teha lõppu konfliktile inimese ja inimeste, teie ja minu vahel. Mõistes seda teadvustades, kuidas mõte tärkab ja millisest allikast, me küsime: "Kas mõtlemine võib iialgi lõppeda?"

Kas te olete probleemi selle üle mõtlemisega lahendanud? Kas on kunagi ükskõik mis laadi probleemi - majanduslikku, sotsiaalset, religioosset - tõepoolest lahendatud mõtlemisega? On ainult kokkulepped riikide, huvigruppide, klannide, teie ja minu vahel, aga probleemid jäävad. Mida rohkem te oma igapäevaelus probleemi üle mõtlete, seda keerukamaks, seda nõutumaks, seda ebamäärasemaks see muutub. Kas meie tegelikus, igapäevases elus pole nii? Te võite teatavate probleemi tahkude üle mõeldes näha selgemini teise inimese vaatenurka, aga mõte ei suuda näha probleemi täies ulatuses - see suudab näha ainult osaliselt, ent osaline vastus ei ole täielik vastus, seetõttu pole see lahendus.

Mida rohkem me probleemi üle mõtleme, mida rohkem me seda uurime, analüüsime, arutame, seda keerukamaks see muutub. Niisiis, kas on võimalik vaadelda probleemi kõikehõlmavalt, täielikult? Kuidas see on võimalik? See ongi meie jaoks kõige raskem. Meie probleemid ainult paljunevad - rahandus- ja majanduskriisid, laienev terrorism, meie suhetes on igat liiki ebakõlasid. Kas me saame seda mõista kõikehõlmavalt, tervikuna? Ilmselt seda saab lahendada ainult siis, kui me suudame seda vaadata tervikuna - mitte lahterdatuna, mitte jagatuna. Millal on see võimalik? Kindlasti on see ainult võimalik ainult siis, kui mõtlemisprotsess - mille allikas on Minas, egos, traditsiooni, tingituse, eelarvamuse, lootuse, meeleheite taustsüsteemis - on lõppenud. Kas me suudame Mina mõista - mitte analüüsides, vaid nähes asja nii, nagu see on, olles teadlik sellest kui faktist, mitte kui teooriast? Mitte püüdes lahustada Mina selleks, et saavutada tulemust, vaid nähes Mina toimimist, pidevat tegevust? Kas meil on võimalik seda vaadata ilma mingi soovita hävitada või julgustada? Kas pole probleem selles? Kui meis kõigis puuduks Mina kese tahtmiseta võimu, positsiooni, autoriteedi, edasikestmise, enesealalhoiu järele, siis kahtlemata meie probleemid lõppeksid!

Mina on probleem, mida mõte ei suuda lahendada. On vaja teadlikkust, mis pole mõte. Olla hukka mõistmata või õigustamata teadlik Mina tegevusest - lihtsalt olla teadlik - on piisav. Kui te teadvustate vaid selleks, et välja selgitada, kuidas probleemi lahendada, seda muuta, saavutada tulemust, siis jääb see ikkagi Mina-välja. Senikaua, kuni me taotleme tulemust, olgu analüüsi, teadlikkuse, iga mõtte pideva uurimise kaudu, oleme ikkagi mõtteväljas, mis asub Mina-, ego- või mis-teile-meeldib-väljas.

Senikaua, kuni eksisteerib meele tegevus, ei ole armastus kindlasti võimalik. Kui on olemas armastus, siis pole meil enam sotsiaalseid probleeme. Aga armastus pole midagi sellist, mida on võimalik omandada. Meel võib püüda seda omandada kui uut mõtet, uut tunnet, uut moodi mõtlemist; ent meel ei saa olla armastusseisundis senikaua, kuni mõte omandab armastust. Senikaua, kuni meel püüab saavutada ahnusetust, on see ikkagi ahne! Samamoodi, senikaua, kuni meel soovib, tahab ja harjutab selleks, et olla seisundis, mis kätkeb endas armastust, see kahtlemata eitab seda seisundit.

Nähes seda probleemi, seda keerukat elamisprobleemi, ning olles teadlik oma mõtlemisprotsessist ning taibates, et tegelikult ei vii see mitte kuhugi - kui me mõistame seda sügavalt, siis kahtlemata on tegemist arukusseisundiga, mis pole individuaalne ega kollektiivne. Siis lakkab suhteprobleem üksikisiku ja ühiskonna, üksikisiku ja kogukonna, üksikisiku ja tõeluse vahel; sest siis jääb järele ainult arukus, mis pole ei isiklik ega ebaisikuline. Ainult selline arukus suudab lahendada meie tohutud probleemid. See ei või olla tulemus; see saab sündida ainult siis, kui me mõistame kogu mõtlemisprotsessi täielikult, mitte ainult teadlikul tasandil, vaid ka teadvuse sügavamatel, varjatumatel tasanditel.

Selleks et mõista mõnda neist probleemidest, peab meel olema väga vaikne, väga rahulik, et see saaks vaadata probleemi ilma ideid või teooriaid esitamata, ilma ühegi hälbeta. Selles seisnebki üks meie raskusi - sest mõte on muutunud hälvitajaks. Kui ma tahan midagi mõista, vaadata, siis ma ei pea sellest mõtlema - ma vaatan seda. Niipea kui ma hakkan mõtlema, kui mul tekivad asja kohta ideed, arvamused, olen ma juba hälbinud seisundis ja vaatan asjast, mida ma peaksin mõistma, mööda. Niisiis, kui teil on probleem, hakkab mõtlemine segama - see on idee, arvamus, hinnang, võrdlus - ega lase meil probleemi vaadata tõeselt ja seeläbi seda mõista ning lahendada. Kahjuks ütlete: "Kuidas ma saan elada, olla ilma mõtlemata? Kuidas ma saan olla mõttetühi?" Mõttetühjus tähendab poolteadvusetuse, idiootsuse - või kuidas iganes te seda nimetate - seisundit, ning te hülgate selle instinktiivselt. Ent kahtlemata võib meel, mis on väga vaikne, mida ei hälvita selle enda mõtted, mis on avatud, vaadata probleemi väga vahetult ja lihtsalt. Ja võime vaadelda probleeme ilma kuhugi hälbimata on ainus lahendus. Selleks peab meel olema vaikne, rahulik.

Selline meel pole millegi tulemus, pole harjutamise, mediteerimise, enesekontrolli lõppsaadus. See tekib ilma ühegi distsipliini, sunduse või vaoshoidmiseta, ilma "mina", mõtte ühegi pingutuseta; see tekib siis, kui ma mõistan kogu mõtlemisprotsessi - kui ma suudan näha tõsiasja kuhugi hälbimata. Selles meelerahuseisundis, kus valitseb tõeline vaikus, on armastus. Ja ainuüksi armastus suudab lahendada kõik meie inimlikud probleemid.

Senikaua, kuni eksisteerib meele tegevus, ei ole armastus kindlasti võimalik.