tahtmine ja sümbolid

“Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus,” ütles isa.
Sina oled teind ja minu ema tegi teda ka, ega muidu nii vara surnud; aga armastus ei tulnd, teda pole tänini Vargamäel.” // Aga mis siis on? Küsib Andres endalt, ega tea vastust.” 

Anton Hansen Tammsaare "Tõde ja õigus V"

 

         
 Me tahame vara, positsiooni, võimu, mugavust, surematust, edasikestmist, me tahame olla armastatud, omada midagi püsivat, kestvat, midagi, mis ületab ajalikkuse. Niisiis, mis on tahtmine? Mis on see asi, mis meid tagant kihutab, sunnib? Ma ei taha väita, et peaksime olema rahul sellega, mis meil on või millised me olme, mis on pelgalt vastand sellele, mida me soovime. Me püüame näha, mis asi tahtmine on, ja kui me suudame sellesse süveneda ettevaatlikult, siis ma arvan, et me kutsume esile muutuse, mis pole pelk ühe tahtmisobjekti vahetamine teise vastu. Seda me üldjuhul mõtleme "muutuse" all, olemata rahul ühe konkreetse tahtmise objektiga, otsime sellele aseaine. Oleme lõputus liikumises ühelt tahtmise objektilt teisele, mida me peame kõrgemaks, ülevamaks, peenemaks; aga kui tahes peen, tahtmine on ikkagi tahtmine, ning tahtmisega käib kaasas lõputu võitlus, vastandite konflikt.

Kas pole seetõttu tähtis välja selgitada, mis tahtmine on ja kas seda on võimalik muuta? Mis asi on tahtmine? Kas pole see sümbol ja tunne, mille sümbol tekitab? Tahtmine on tunne koos selle saavutamise objektiga. Kas tahtmine on võimalik ilma sümboli ja sellest tekkiva tundeta? Ilmselgelt mitte. Sümbol võib olla pilt, isik, sõna, nimi, kujutis, idee, mis äratab minus tunde, et see mulle meeldib või mitte; kui see tunne on naudinguline, siis ma tahan vastavat sümbolit kätte saada, omada, hoida, et nauding kestaks. Aeg-ajalt, vastavalt minu kalduvustele ja pingutustele, ma vahetan pilti, objekti, kujutist. Olen ühest naudinguvormist küllastunud, tüdinud, väsinud, pettunud, seega otsin uut tunnet, uut ideed, uut sümbolit. Ma hülgan vana tundmuse ja võtan uue, uute sõnade, uute tähenduste, uute kogemustega. Ma hülgan vana ja annan voli uuele, mida ma pean kõrgemaks, ülevamaks, rahuldustpakkuvamaks. Niisiis on tahtmises vastupanu ja järeleandmine, millega käib kaasas ahvatlus; ja muidugi, andes järele teatavale tahtmisele, kaasneb sellega alati pettumishirm.

Kui ma vaatan minus toimuvat tahtmise protsessi tervikuna, siis ma näen, et alati on objekt, mille poole minu meel on suunatud uusi tundeid saama, ja et selle protsessiga on seotud vastupanu, ahvatlus ja distsipliin. On taju, tunne, kontakt ja tahtmine ning meel muutub selle protsessi mehhaaniliseks instrumendiks, kus sümbolid, sõnad ja objektid moodustavad keskme, mille ümber on rajatud kõik tahtmised, püüdlused, ambitsioonid; see kese on Mina. Kas on mul võimalik tahtmise keset hajutada - mitte ühte kindlat tahtmist, ühte kindlat himu või igatsust, vaid kõigi tahtmiste, igatsuste, lootuste võrgustikku, millega kaasneb alati pettumushirm? Mida rohkem ma olen pettunud, seda rohkem jõudu annan Minale. Senikaua, kuni on olemas lootus ja igatsus, on selle taustal alati hirm, mis omakorda tugevdab keset. Ja revolutsioon on võimalik ainult keskmes, mitte pealispinnal, mis on pelgalt tähelepanu kõrvalejuhtimine, pinnapealne muutus, mis viib pahatahtliku tegevuseni.

Kui ma olen kogu tahtmiste võrgustikust teadlik, siis ma näen, kuidas mu meel on muutunud surnud keskmeks, mehhaaniliseks mäluprotsessiks. Väsinud ühest tahtmisest, soovin automaatselt leida täitumust teises. Minu meel kogeb lakkamatult tundeid, see on tunnete instrument. Olles tüdinud teatavast tundest, otsin ma uut tunnet, milleks võib olla ka niinimetatud jumalikkuse tunnetamine; aga see on ikkagi tunne. Mul on saanud sellest maailmast ja maistest vaevadest küllalt ning ma tahan rahu, mis kestaks igavesti; niisiis ma mediteerin, talitsen ennast, vormin enda meelt, selleks et kogeda rahu. Selle rahu kogemine on ikkagi tunne. Niisiis on minu meel tunde, mälu mehhaaniline instrument, surnud kese, millest ma oma tegevuses ja mõtlemises lähtun.

Objektid, mida me järgime, pole muud kui meele projektsioonid, sümbolid, millest see ammutab tundeid. Sõnad nagu "Jumal", "armastus", "demokraatia", "rahvuslus" - on kõik sümbolid, mis äratavad meeles tundeid ja seetõttu meel klammerdub neisse. Nagu me teame, saab iga tunne otsa, ja nii me kulgeme ühelt tundelt teisele ning iga tunne tugevdab harjumust otsida uusi tundeid. Seega muutub meel pelgalt tunde ja mälu instrumendiks, ning me oleme selle protsessi lõksus. Senikaua, kuni meel otsib uusi kogemusi, on see võimeline mõtlema ainult tunnete raames. Iga spontaanne kogemus, mis võib olla loov, vitaalne, rabavalt uus, taandub otsekohe tundeks ja järgib seda ning seejärel muutub mälestuseks. Seetõttu on kogemus surnud ja meel muutub pelgalt seiskunud minevikuklombiks.

Niisiis seisneb meie probleem tahtmise mõistmises - mitte selles, kui kaugele see peaks minema või kus see peaks lõppema, vaid kogu tahtmisprotsessi, igatsuste, ihaluste, põletavate himude terviklikus mõistmises. Teie ja minu probleem on näha, kuivõrd meel on üldse võimeline olema vaba tahtmisest, tunnetest.

Kahtlemata pole loomisel mitte midagi tegemist tundega; tõelus, Jumal või mida iganes soovite, pole seisund, mida on võimalik kogeda tundena. Kui te kogete midagi, mis siis toimub? See on andnud teile teatava tunde, ülevuse või depressiivsuse. Loomulikult te püüate depressiivset tunnet vältida, kõrvale heita, aga kui see on rõõm, ülev meeleolu, siis püüdlete seda. Teie kogemus on andnud naudingulise tunde ja te tahate seda veel; ja see "veel" tugevdab meele surnud keset, mis igatseb lõputult veel kogemusi. Järelikult ei saa meel kogeda midagi uut, see on võimetu kogema midagi uut, sest see läheneb alati mälu kaudu, äratundmise kaudu; ja see mida tuntakse ära mälu kaudu, pole tõde, looming, tõelus. Selline meel ei saa kogeda tõelust, see saab kogeda ainult tunnet, ja looming ei ole tunne, see on midagi igavesti uut hetkest hetkesse.

Nüüd ma mõistan oma meeleseisundit; ma näen, et see on ainult tunnete ja tahtmiste instrument, või pigem, et see on tunne ja tahtmine, ja see on mehhaaniliselt takerdunud rutiini. Selline meel pole võimeline uut vastu võtma või tajuma; sest uus peab ilmselgelt olema midagi valjapool tunnet, mis on alati vana. Ma arvan, et siis te hakkate mõistma, et tõeliselt otsiva inimese elus on tahtmisel väga vähe tähtsust. Kahtlemata on olemas teatavad füüsilised vajadused nagu toit, riided, peavari ja muu sarnane. Aga neist ei saa kunagi psühholoogilised hirmud, asjad, mille najal meel ehitab end üles tahtmise keskmena. Väljapool füüsilisi vajadusi muutuvad igat liiki tahtmised - vägevuse, tõe, vooruse järele - psühholoogiliseks protsessiks, millega meel ehitab üles idee "minast" ja tugevdab ennast selle keskmena.

Kui te seda protsessi näete - mõistma hakkate - kui olete sellest tõepoolest teadlik ilma vastandamiseta, ilma ahvatlust tundmata, ilma vastupanuta, ilma seda õigustamata või arvustamata, siis te avastate, et meel on võimeline vastu võtma uut ja uus pole kunagi tunne; seetõttu ei saa seda kunagi ära tunda, uuesti kogeda. See on olemisseisund, kus loovus ilmneb ilma kutsumata, ilma mälestusteta.

Senikaua, kuni meel otsib uusi kogemusi,

on see võimeline mõtlema ainult tunnete raames.

28. august 2011, Inglismaal