enesetunnetus ja loovus

          Maailmas valitsevate hädade, vihkamise, tohutu vääritimõistmise looja on üksikisik, teie ja mina, mitte maailm, nagu meie arvame. Maailm seisneb meie suhetes teiega. Maailm ei ole midagi teist ja minust eraldiseisvat, maailm on ühiskond, suhtes, mis me loome või püüame oma vahel luua. Probleem seisneb teis ja minus, mitte maailmas, sest maailm on meie projektsioon ning maailma mõistmiseks peame aru saama iseendast. Selleks et maailma muuta, peame alustama iseendast; ja iseendast algust tehes on oluline osa kavatsusel. On vaja kavatsust iseennast mõista ja mitte jääda lootma selle peale, et teised endid muudavad või kutsuvad muutuse esile mingit laadi revolutsiooniga. Oluline on mõista, et see on meie - teie ja minu - kohustus, sest ükskõik kui väike meie maailm ka pole, aga kui me suudame endid muuta, anda oma igapäevaelule otsustavalt erineva vaatenurga, siis võib-olla me mõjutame maailma laiemalt, suhteid teistega ulatuslikumas plaanis.

Õigete suhete puudumine tekitab konflikte, hädasid ja võitlust; ükskõik kui väike meie maailm ka pole, kui me suudame muuta suhteid oma kitsas ringis, siis mõjub see samamoodi nagu ringlained, mis voogavad lakkamatult väljapoole. Oluline on seda mõista. Tõeline revolutsioon ei toimu mingi kindla mudeli - olgu vasak- või parempoolse - järgi, vaid see on väärtuste revolutsioon, mis hõlmab nii tundeväärtusi kui neid, mis pole seotud tunnete ega keskkondlike mõjudega. Selleks et leida tõelisi väärtusi, mis toovad kaasa põhjaliku revolutsiooni, muutuse või uuenemise, on tähtis iseennast mõista. Iseenda tundmisest saab alguse tarkus ning järelikult ka uuenemine või transformatsioon.

Selleks et iseennast tunda, peab olema tahtmine mõista - ja sellest meie raskused tekivad. Ehkki enamik meist on rahulolematud ja me soovime esile kutsuda muutust, on meie rahulolematus kanaliseeritud pelgalt teatava tulemuse saavutamisele. Olles rahulolematud, me kas otsime teistsuguse töö või lihtsalt alistume keskkonnale. Selle tulemusel muutume keskpäraseks, kaotades tungi, intensiivsuse välja selgitada kogu olemasolu tähendust. Oluline on need asjad iseenda jaoks avastada, sest iseenda tundmist ei saa meile keegi anda, seda pole võimalik leida ühestki raamatust. Me peame selle ise avastama, ja senikaua, kuni tahe teada saada ja süvitsi uurida on nõrk või olematu, pole pelgalt deklareerimisel või põgusal soovil ennast tundma õppida mingit erilist tähtsust.

Et muutust esile kutsuda on vaja tunda ennast sellisena, nagu te olete, mitte sellisena, nagu te soovite olla, mis on pelk ideaal ning seetõttu väljamõeldis, ebareaalne. Muuta on võimalik ainult seda, mis o n, mitte seda, milline kujutlete end olevat. Iseenda tundmine sellisena, nagu olete, nõuab erakordselt ärgast meelt, sest see, mis on, muutub ja muundub lakkamatult ning selle vilkaks jälgimiseks ei tohi meel olla kammitsetud mingi kindla dogma või uskumuse külge, mitte ühegi kindla tegevusmalli külge. Kui tahate midagi järgida, siis pole sugugi hea olla lõa otsas. Iseenda tundmiseks on vaja teadlikkust, ärgast meelt, mis on vaba kõigist uskudest ja idealiseerimistest, sest usud ja ideaalid on ainult maskid, lämmatades eheda taju. Kui soovite teada, mis te olete, ei või teil olla ettekujutust millestki või usku millessegi, mis te ei ole. Kui ma olen ahne, kade, vägivaldne, siis pelk vägivallatuse või helduse ideaal ei oma suurt väärtust. Aga teadmine, et ollakse ahne või vägivaldne, ja selle mõistmine nõuab erakordset tajuvõimet. See nõuab ausust ja mõtteselgust, samas kui ideaali järgimine on põgenemine, eraldumine sellest, mis on; see ei lase teil teada saada ja tegeleda vahetult sellega, missugune te olete.

Enda sügavuti mõistmine ei tule teadmiste või kogemuste kogumise kaudu, mis on pelgalt mälu arendamine. Enda mõistmine toimub hetkest hetkesse; kui me pelgalt kogume Mina kohta teadmisi, siis needsamad teadmised takistavad edasist mõistmist, sest kogutud teadmised ja kogemused muutuvad keskmeks, mille kaudu mõte koondub ning saab oma olemuse. Maailm ei erine meist ja meie tegevusest, sest maailma probleeme põhjustab see, millised me oleme; meist enamikul on see häda, et me ei tunne ennast vahetult, vaid otsime süsteemi, meetodit, tegutsemisviisi, mille abil lahendada lugematud inimlikud probleemid.

Niisiis, kas enese tundmaõppimiseks on olemas vahendit, süsteemi? Iga taibukas inimene, iga filosoof võib välja mõelda süsteemi, meetodi; ent süsteemi järgimine annab ainult sellise tulemuse, mille too süsteem on loonud. Kui ma järgin enda tundmaõppimiseks teatavat meetodit, siis ma saan tulemuse, mida too süsteem eeldab, aga ilmselgelt pole tulemuseks iseenda mõistmine. Niisiis, järgides mingit enese tundmaõppimise meetodit, süsteemi või viisi, kujundan ma oma mõtlemise ja tegevuse vastava malli järgi; ent malli järgimine ei ole iseenda mõistmine.

Seetõttu pole enese tundmaõppimise meetodit olemas. Meetodi otsimine tähendab alati soovi saavutada mingit laadi tulemus - ja just seda me kõik tahamegi. Me järgime autoriteeti - kui mitte isikut, siis süsteemi, ideoloogiat -, sest me tahame tulemust, mis oleks rahuldav, mis annaks meile kindluse. Me tõepoolest ei taha mõista iseennast, oma impulsse ja reageeringuid, kogu oma mõtlemisprotsessi, nii teadlikku kui alateadlikku; meelsamini järgime süsteemi, mis tagab meile tulemuse. Aga süsteemi järgimine lähtub alati meie turvalisus- ja kindlustunde soovist, ning kahtlemata pole tulemuseks iseenda mõistmine. Kui järgime meetodit, peavad meil olema autoriteedid - õpetaja, guru, lunastaja, Meister -, kes tagavad meile selle, mida me ihaldame; ja kahtlemata pole see tee enese tundmaõppimiseks.

Autoriteet takistab meid ennast mõistmast. Autoriteedi või juhi kaitse all võite saada ajutise turvatunde, heaolu, aga see pole iseendas toimuva täielik mõistmine. Autoriteet iseenesest takistab eneseteadvustamist ning seetõttu lõppkokkuvõttes hävitab vabaduse; ent ainuüksi vabaduses saab olla loovus. Loovus on võimalik ainult iseenda tundmise kaudu. Enamik meist ei ole loovad; me oleme kordavad grammofoniplaadid, mis mängivad ikka ja jälle kindlaid lugusid kogemustest, teatavatest järeldustest ja mälestustest, olgu need meie enda või siis kellegi teise omad. Selline kordumine ei ole loovus - ent nimelt seda me tahame. Kuna me tahame olla sisemiselt kindlad, otsime lakkamatult meetodeid ja vahendeid kindlustunde saavutamiseks, ning sellega me loome autoriteedi, aukartuse teiste vastu, mis hävitab arusaamise, spontaanse meelerahu, milles ainsana on võimalik loovusseisund.

Kahtlemata seisneb meie raskus selles, et enamik meist on loovustaju kaotanud. Loovus ei tähenda seda, et me peame maalima või luuletama ja kuulsaks saama. See pole loovus - see on pelgalt võime väljendada iseend, mida publik kiidab heaks või põlgab ära. Võimekust ja loovust ei tohi segamini ajada. Võimekus ei ole loovus. Loovus on täiesti erinev olemisseisund. See on seisund, kus Mina puudub, kus meel ei ole enam meie kogemuste, ambitsioonide, püüdluste ja tahtmiste koondumispunkt. Loovus ei ole püsiv seisund, see on hetkest hetkesse uus, see on liikumine, milles puudub "mina" ja "minu", kus mõte pole koondatud ühelegi kindlale kogemusele, ambitsioonile, saavutusele, eesmärgile ja motiivile. Loovus on ainult siis, kui Mina puudub - ainuüksi selles olemisseisundis saab olla tõelus, kõigi asjade looja. Aga seda seisundit pole võimalik ette kujutada või välja mõelda, seda pole võimalik sõnastada või jäljendada, seda pole võimalik saavutada mitte ühegi süsteemi, filosoofia või distsipliini abil; vastupidi, see ilmneb ainult iseendas toimuvate protsesside täieliku mõistmise kaudu.

Iseenda mõistmine ei ole tulemus, kulminatsioon; see on iseenese nägemine hetkest hetkesse suhete peeglis - oma suhtumises omandisse, asjadesse, inimestesse ja ideedesse. Aga meil on raske olla ärgas ja teadvel ning me eelistame nüristada oma meeli meetodite järgimisega, võttes omaks autoriteete, eelarvamusi ja meelepäraseid teooriaid; niisiis muutub meie meel väsinuks, kurnatuks ja tundetuks. Selline meel ei saa olla loovusseisundis. Loovusseisund tekib ainult siis, kui Mina, mis on äratundmise ja kogumise protsess, lakkab olemast.

Aga me kõik kardame olla eikeegi, sest me kõik tahame keegi olla. Väike inimene tahab olla suur inimene, ebavooruslik tahab olla vooruslik, nõrk ja tähtsusetu igatseb võimu, positsiooni ja autoriteeti. Meel tegeleb sellega lakkamatult. Selline meel ei suuda olla vagusi ja seetõttu ei saa see iialgi mõista loovusseisundit. 

Muuta on võimalik ainult seda, mis o n, mitte seda, milline kujutlete end olevat.