hirm ja valu

          Meis olev hirm saab eksisteerida ainult millegi suhtes, mitte eraldatuna. Kuidas ma saan karta surma, kuidas ma saan karta midagi, mida ma ei tunne? Ma saan karta ainult seda, mida ma tunnen. Kui ma ütlen, et ma kardan surma, siis kas ma tegelikult kardan tundmatut, mis on surm, või kardan kaotada seda, mida ma olen tundnud? Ma ei karda mitte surma, vaid oma seoste kaotamist asjade ja inimestega, mis mulle kuuluvad ja keda pean omaks. Minu hirm on alati seotud tuntuga, mitte tundmatuga.

Niisiis ma uurin, kuidas olla vaba hirmust tuntu ees, milleks on hirm kaotada oma perekonda, oma mainet, oma iseloomu, oma pangaarvet, oma tahtmisi ja soove. Te võite väita, et hirm tekib sisetundest, ent sisetunne on kujunenud teie tingitusest, niisiis on sisetunne siiski tuntu tulemus. Mida ma tean? Teadmised on ideed, arvamused asjade kohta, tuntu järjepidevus, ja ei midagi enamat. Ideed on mälestused, kogemuste tagajärg, mis on reageering väljakutsele. Ma kardan tundmatut, mis tähendab, et ma kardan kaotada inimesi, asju või ideid, ma kardan teada saada, mis ma olen, kardan olla teadmatuses, kardan valu, mis võib tekkida siis, kui ma olen kaotanud või pole saavutanud või ei tunne enam rohkem naudingut.

Füüsiline valu on närvide reaktsioon, aga psühholoogiline valu tekib siis, kui ma klammerdun asjade ja inimeste külge, mis annavad mulle rahulduse, sest siis kardan ma kõiki või kõike, mis võivad need mult ära võtta. Psühholoogilised kogumid hoiavad ära psühholoogilise valu senikaua, kuni neid ei häirita; see tähendab, ma olen kimp kogumeid, kogemusi, mis hoiavad ära igasuguse tõsisema häirimise - ja ma ei taha olla häiritud. Seetõttu ma kardan igaühte, kes neid häirib. Niisiis on mul hirm kaotada tuntud kogumeid, olgu füüsilisi või psühholoogilisi, mis ma olen talletanud valu eemalhoidmiseks või kurbuse vältimiseks. Aga kurbus ongi selles samas kogumise protsessis, millega ma tahan hoida eemal psühholoogilist valu.

Ka teadmised aitavad vältida valu. Nii nagu meditsiinialased teadmised aitavad vältida füüsilist valu, nii aitavad uskumused vältida psühholoogilist valu, ja seepärast ma kardangi kaotada oma uskumusi, ehkki mul pole täiuslikke teadmisi ega konkreetseid tõendeid oma uskumuste tõesuse kohta. Ma võin hüljata mõningaid traditsioonilisi uskumusi, mida mulle on peale sunnitud, sest minu oma kogemused annavad mulle jõudu, enesekindlust, arusaamist; ent minu enda omandatud uskumused ja teadmised on põhimõtteliselt samad - valu eemalhoidmise vahendid.

Hirm eksisteerib senikaua, kuni kogutakse teadaolevat, mis tekitab kaotushirmu. Seetõttu on hirm teadmatuse ees tegelikult hirm kaotada kogutud teadaolevat. Kogumine tähendab vältimatult hirmu, mis omakorda tähendab valu; ja niipea kui ma ütlen: "Ma ei tohi kaotada", tekib hirm. Ehkki ma kogun eesmärgiga hoida eemal valu, on valu kogumisprotsessi loomulik osa. Needsamad asjad, mis mul on, tekitavad hirmu, mis ongi valu.

Kaitseseeme paneb kasvama rünnaku. Ma soovin füüsilist turvalisust; niisiis loon ma iseseisva valitsuse, milleks on vaja paratamatult relvajõude, mis tähendab sõda, mis hävitab turvalisuse. Kus iganes soovitakse enesekaitset, seal on tegemist hirmuga. Kui ma näen turvalisuse taotlemise petlikkust, ei kogu ma enam rohkem. Kui te ütlete, et mõistate seda, ent ei saa sinna midagi parata, siis on asi selles, et te tegelikult ei saa aru, et kogumisele on valu sisemiselt sarnane.

Hirm eksisteerib kogumise protsessis ning usk millessegi on osa kogumisprotsessist. Mu poeg sureb ja ma usun ümbersündi, et säästa ennast psühholoogiliselt veel suuremast valust; aga uskumise protsess iseenesest kätkeb endas alati kahtlust. Väliselt ma kogun asju ja tekitan sõda; sisemiselt ma kogun uskumusi ja tekitan valu. Senikaua, kuni ma tahan kindel olla, pangaarvet omada, naudinguid kogeda ja nii edasi, senikaua, kuni ma tahan millekski saada, olgu füüsiliselt või psühholoogiliselt, on valu paratamatu. Needsamad asjad, mida ma teen valu ärahoidmiseks, tekitavad minus hirmu ja valu.

Hirm tekib siis, kui ma tahan elada teatava mudeli raames. Ilma hirmuta elamine tähendab elamist ilma kindla mudelita. Kui ma nõuan teatavat eluviisi, on see iseenesest hirmu allikas. Minu raskus peitub minu tahtmises elada teatavas raamistikus. Kas ma ei saa raami lõhkuda? Ma saan seda ainult siis, kui ma näen tõde: et raam tekitab hirmu ja see hirm tugevdab raami. Kui ma ütlen, et ma pean raami lõhkuma, sest ma tahan hirmust vabaneda, siis ma lihtsalt jälgin teist mudelit, mis tekitab uut hirmu. Igasugune minupoolne tegevus, mis põhineb tahtmisel murda raam, loob ainult uue mudeli ja järelikult ka hirmu. Kuidas purustada raami ilma hirmu tekitamata, mis tähendab ilma igasuguse minupoolse teadliku või ebateadliku tegevuseta selle suhtes? See tähendab, et ma ei tohi tegutseda, ma ei tohi teha mingit liigutust raami purustamiseks. Mis minuga toimub, kui ma lihtsalt silmitsen raami midagi sellega tegemata? Ma näen, et meel ise ongi raam, mudel; see elab harjumuspärase mudeli järgi, mille see on ise loonud. Seetõttu meel ise ongi hirm. Kõik mida meel teeb, tugevdab vana mudelit veelgi või loob juba uut. See tähendab, et mida iganes meel teeb, et hirmust vabaneda, põhjustabki hirmu.

Hirm leiab mitmesuguseid põgenemisteid. Tavapärane variant on samastumine - samastumine riigiga, ühiskonnaga, ideega. Kas te pole märganud , kuidas te reageerite, kui näete rongkäiku - sõjaväeparaadi või usulist protsessiooni -, või kui maa on vallutamisohus? Siis te samastate end riigiga, keegi olemisega, ideoloogiaga. On teisi aegu, mil te samastate end oma lapsega, oma abikaasaga, teatavat laadi tegevuse või tegevusetusega. Samastumine on eneseunustamise protsess. Senikaua, kuni ma olen teadlik "minast", tean ma, et on valu, võitlus, lakkamatu hirm. Aga kui ma võin ennast samastada millegi suuremaga, millegi väärtuslikuga, iluga, eluga, tõega, usuga, teadmistega, kas või ajutiselt, on selles Mina jaoks põgenemistee. Kui ma räägin "oma kodumaast", unustan ajutiselt iseenda; kui ma saan öelda midagi Jumala kohta, unustan enese. Kui ma võin end samastada oma perekonnaga, grupiga, konkreetse parteiga, teatava ideoloogiaga, siis on see ajutine põgenemine.

Niisiis on samastumise näol tegemist teatavat laadi põgenemisega Mina eest. Inimene, kes järgib voorust, põgeneb Mina eest ja on kitsarinnaline. Selline meel pole vooruslik, sest voorus on midagi sellist, mida ei saa järgida. Mida enam te püüate vooruslikuks saada, seda rohkem te Mina tugevdate. Hirm, mis on erineval moel omane meile kõigile, peab alati leidma aseaine ja seepärast võitleme üha rohkem. Mida enam te samastate ennast aseainega, seda suurem on jõud klammerduda sellesse, mille eest te olete valmis võitlema, surema, sest selle taga on hirm.

Kas me teame, mis on hirm? Kas hirm pole selle, mis o n, mittetunnistamine? Me peame mõistma sõna "tunnistamine". Ma ei mõtle selle sõna tähendusena pingutust, püüdu tunnistada. Kui ma tajun, mis o n, siis ma toon sisse tunnistamise protsessi. Seetõttu on hirm selle, mis o n, mittetunnistamine. Kuidas ma saan minna teispoole, kui ma olen kõigi oma reageeringute, reaktsioonide, mälestuste, lootuste, depressioonide, pettumuste pundar, kui ma olen teadvuse liikumise blokeeringu tagajärg? Kas selliste blokeeringute ja takistustega meel saab olla teadlik? Me teame, millise erakordse rõõmuga on tegemist, kui puuduvad takistused. Te ju teate, et kui keha on täiesti terve, kaasneb sellega teatav rõõm, rahulolu; ning te ju teate, kui meel on täiesti vaba, ilma ühegi blokeeringuta, kui minakeskus puudub, siis kogete teatavat rõõmu? Kas te pole kogenud seda seisundit, kus Mina puudub? Kindlasti me kõik oleme.

Mina mõistmine ja sellest vabanemine on võimalik ainult siis, kui ma suudan seda vaadata täielikult ja lahutamatu tervikuna; ja ma saan seda teha ainult siis, kui ma mõistan ilma õigustamata, süüdi mõistmata, alla surumata kõigi tegude kogu protsessi, mis on sündinud tahtmisest, mis on mõtte väljendus - sest mõte ei erine tahtmisest; kui ma suudan seda mõista, siis ma tean, kas on võimalik minna teispoole Mina piiranguid.

Hirm on selle, mis o n, mittetunnistamine.