mis on armastus?

        Mis on armastus? Mida me mõtleme armastuse all? Me selgitame selle välja mõistmise kaudu, mis armastus ei ole, sest kuna armastus on tundmatu, peame selleni jõudma teadaoleva kõrvaleheitmise kaudu. Tundmatut ei saa avastada meel, mis on teadaolevat täis. Niisiis selgitame välja teadaoleva väärtused, vaatame teadaolevat, ja kui seda vaadata puhtalt, ilma hukkamõistuta, vabaneb meel teadaolevast; siis me saame teada, mis on armastus. Niisiis peame lähenema armastusele senist mitte jaatades, vaid eitades.

Mis on armastus meist enamiku jaoks? Kui me ütleme, et armastame kedagi, siis mida me sellega mõtleme? Me mõtleme, et see inimene on meie oma. Omanditundest tärkab armukadedus, sest kui me ta kaotame, siis mis juhtub? Tunnen tühjust, kaotust; seetõttu ma legaliseerin omandi; ma hoian teda kinni. Inimese kinnihoidmisest, omamisest tekivad armukadedus, hirm ja lugematud omandiga seotud konfliktid. Kahtlemata pole selline omamine armastus.

Ilmselgelt pole armastus tundmus. Tundelisuse, emotsionaalsuse puhul pole tegemist armastusega, sest tundelisus ja emotsionaalsus on pelgalt tundmused. Usklik, kes halab Jeesuse või Krishna, oma guru või kellegi teise pärast, on lihtsalt sentimentaalne, emotsionaalne. Ta püherdab tundmuses, mis on mõtteprotsess, ent mõte pole armastus. Mõte on tundmuse tagajärg, niisiis ei saa sentimentaalne, emotsionaalne inimene teada, mis on armastus. Jällegi, kas me pole emotsionaalsed ja tundelised?

Sentimentaalsus, emotsionaalsus on lihtsalt üks Mina laiendamise vorme. Emotsioonidest tulvil olemine pole ilmselgelt armastus, sest tundeline inimene võib olla julm, kui tema tunnetele ei vastata, kui tema tunded ei leia väljundit. Emotsionaalset inimest on võimalik õhutada vihale, sõtta, tapatalgutele. Tundeline inimene, kes valab pisaraid oma religiooni pärast, kahtlemata ei tunne armastust.

Kas andestamine on armastus? Mida mõeldakse andestamise all? Te solvate mind ja mina panen seda pahaks, jätan meelde; seejärel, ükskõik kas sunni või kahetsuse ajel ma ütlen: "Ma andestan sulle". Kõigepealt ma pean meeles ja siis luban unustada. Mida see tähendab? Ma olen endiselt keskne tegelane. Ma olen endiselt tähtis, see olen mina, kes andestab kellelegi. Senikaua, kuni on tegemist andestava hoiakuga, olen mina see tähtis, mitte see, kes mind arvatavalt solvas. Niisiis, kui ma kogun vimma ja seejärel salgan vimma maha, mida te nimetate andestamiseks, siis see pole armastus. Armastavas inimeses puudub endastmõistetavalt igasugune vaenulikkus ja ta on kõigi sääraste asjade suhtes ükskõikne. Sümpaatia, andestamine ning omastamise, armukadeduse ja hirmuga seotud suhted - kõik need asjad ei ole armastus. Need on seotud meelega. Senikaua, kuni meel on vahetalitaja, armastus puudub, sest meel vahendab ainult omastamise kaudu ning vahetalitamine on pelgalt omanikuinstinkt erinevas vormis. Meel on võimeline ainult armastust rikkuma, see pole võimeline armastust sünnitama, see pole võimeline ilu andma. Te võite kirjutada armastusest luuletuse, ent see pole armastus.

Endastmõistetavalt pole armastus võimalik, kui puudub tõeline lugupidamine, kui te üksteisest lugu ei pea, olgu tegemist teie alluvuses oleva töötaja või sõbraga. Kas te pole märganud, et te ei suhtu lugupidavalt, lahkelt, heldelt oma alluvatesse, inimestesse, kes on niinimetatud teist "madalamad"? Te tunnete lugupidamist nende vastu, kes on teist kõrgemal, oma ülemuse, miljonäri, suurema maja ja kõrgema tiitliga inimese vastu, selle vastu, kelle võimuses on anda teile parem positsioon, parem töökoht, kellelt teil on võimalik midagi saada. Aga te lajatate neile, kas on teist madalamal, kellel on vähem haridust, mõistmist, arukust, nende jaoks on teil teine sõnavara. Seetõttu, kui puudub lugupidamine, puudub ka armastus; kui pole halastust, kaastunnet, andestust, pole ka armastust. Ja kuna enamik meist on sellises seisundis, siis pole meis armastust. Me pole ei lugupidavad, halastavad ega helded. Me oleme omandihimulised, tulvil tundmusi ja emotsioone, mida on võimalik suunata emmale-kummale poole: kas sõtta tapma või ühinema mõne rumala, võhikliku eesmärgi, idee nimel. Siis kuidas on seal armastus võimalik?

Armastust on võimalik tunda ainult siis, kui kõik need emotsioonid on lakanud, lõppenud, ainult siis, kui te ei omasta, kui te pole objektile pühendumisest lihtsalt emotsionaalsed. Kui selline pühendumine on palumine, millegi taotlemine, ainult teises vormis. Inimene, kes palub, ei tunne armastust. Kuna teis on omandihimu, kuna te taotlete eesmärki, tulemust pühendumise kaudu, palve kaudu, mis muudab teid tundeliseks, emotsionaalseks, siis pole loomulikult tegemist armastusega. Endastmõistetavalt puudub armastus seal, kus puudub lugupidamine. Te võite väita, et tunnete lugupidamist, aga te peate lugu kõrgemalseisvaist, mis tõttu see on pelgalt austus, mis tuleb millegi tahtmisest, aukartusest. Kui te tunnete tõepoolest lugupidamist, siis oleksite lugupidav nii kõige madalama kui kõige kõrgema vastu; kuna te seda ei ole, siis puudub teis armastus. Kui vähesed meist on helded, andestavad, halastavad! Te olete helded siis, kui see tasub ennast teile ära, te olete haavatavad, kui loodate midagi vastutasuks. Kui selline suhtumine kaob, kui see ei hõiva teie meelt ja kui meelega seotud asjad ei täida teie südant, siis on olemas armastus; ja ainuüksi armastus saab muuta praeguse maailma hullust ja meeletust - mitte süsteemid, mitte teooriad, olgu vasak- või parempoolsed. Te tõepoolest armastate ainult siis, kui te enam ei oma, kui te pole kade ega ahne, kui te olete lugupidav, kui teis on halastust ja kaastunnet, kui te suhtute hoolivalt oma naisesse, mehesse, lastesse, naabritesse, oma alluvatesse.

Armastusest pole võimalik mõelda, armastust ei saa arendada, armastust ei saa harjutada. Armastuse või vennalikkuse harjutamine on ikkagi meele valdkond, seetõttu pole see armastus. Kui see kõik on lakanud, siis ilmub armastus, siis teate, mida tähendab armastus. Siis ei ole armastus kvantitatiivne, vaid kvalitatiivne. Te ei ütle: "Ma armastan kogu maailma", ent kui te teate, kuidas armastada ühte, siis teate, kuidas armastada kõike. Kuna me ei tea, kuidas armastada ühte, siis on meie armastus maailma vastu väljamõeldis. Kui te armastate, siis pole ühte või paljusid - on ainult armastus. Ainult siis, kui on armastus, on võimalik lahendada kõik meie probleemid, ja siis me tunneme õndsust ja õnne.

Kui te teate, kuidas armastada ühte,

siis teate, kuidas armastada kõike.

29. august 2011, Inglismaal