vastuolu ja konflikt

          Me näeme vastuolusid enda sees ja ümber; kuna me oleme vastuolus, puudub rahu meie sisemuses ja seetõttu ka meist väljaspool. Me oleme lakkamatu salgamise ja enesekehtestamise seisundis - mis me tahame olla ja mis me oleme. Vastuoluseisund loob konflikti ja see konflikt ei too rahu - mis on lihtne, ilmselge tõsiasi. Sisemist vastuolu ei tohiks tõlgendada mingit laadi filosoofilise dualismina, sest see on väga lihtne põgenemine. Kui me ütleme, et vastuolu on dualistlik, siis arvame, et oleme selle lahendanud - mis on ilmselgelt pelk mugandumine, veel üks põgenemistee tõelusest.

Niisiis, mida me mõtleme konflikti, vastuolu all? Mispärast minus on vastuolu - see lakkamatu võitlus olla midagi muud kui see, mis ma olen. Ma olen see ja ma tahan olla too. See vastuolu meis on tõsiasi, mitte metafüüsiline dualism. Metafüüsikal pole mingit tähtsust selle, mis o n, mõistmisel. Me võime dualismist rääkida, arutada, mis see on, kas see on olemas ja nii edasi; aga mis tähtsust sel on, kui me ei teadvusta meis olevaid vastuolusid, vastanduvaid tahtmisi, huvisid ja taotlusi? Ma tahan olla hea ja ma ei suuda seda olla. Seda meis peituvat vastuolu, vastandumist on vaja mõista, sest see tekitab konflikte; ja konfliktis olles või võideldes ei saa me üksikisikuna luua. Meil peab olema selge, mis seisundis me oleme. Kui on vastuolu, siis peab olema ka võitlus; ning võitlus on häving, raiskamine. Selles seisundis ei saa me toota mitte midagi muud peale antagonismi, võitluse, üha uue kibestumise ja kurbuse. Kui me seda täielikult mõistame ja seeläbi vastuolust vabaneme, siis saab võimalikuks sisemine rahu, mis toob üksteisemõistmise.

Probleem on järgmine. Kui me näeme, et see konflikt on hävitav, asjatu, siis mispärast on meis igaühes vastuolud? Sellest arusaamiseks peame minema veidi kaugemale. Mispärast on meis vastandlikud tahtmised. Ma ei tea, kas me teadvustame selle olemasolu iseendas - seda vastuolu, seda tahtmist ja mittetahtmist, millegi mäletamist ja püüet seda unustada, et leida midagi uut. Ainult jälgige seda. See on väga lihtne ja väga normaalne. See pole midagi erakordset. Vastuolu olemasolu on tõsiasi. Ent mispärast selline vastuolu tekib?

Mida me mõtleme vastuolu all? Kas see ei viita püsitule seisundile, millele vastandatakse teist püsitut seisundit? Ma arvan, et mul on püsiv tahtmine, ma eeldan, et minus on püsiv tahtmine, aga siis tärkab teine tahtmine, mis on sellega vastuolus, see vastuolu tekitab konflikti, mis on mõttetu. See tähendab, et lakkamatult toimub ühe tahtmise ümberlükkamine teise tahtmise poolt, üks püüdlus ületamas teist püüdlust. Niisiis, kas on olemas sellist asja nagu lakkamatu tahtmine? Kindlapeale on kõik tahtmised ebapüsivad - mitte metafüüsiliselt, vaid tegelikult. Ma tahan uut töökohta. See tähendab, et ma otsin teatavat töökohta kui õnne valemit; ja kui ma selle saan, siis olen varsti jälle rahulolematu, sest loodetud õnn ja rahulolu jäi leidmata. Ma tahan saada juhatajaks, siis omanikuks ja nii edasi ja nii edasi, mitte ainult selles maailmas, vaid ka niinimetatud vaimses maailmas - õpetajast saab koolijuhataja, preestrist saab piiskop.

See lakkamatu millekski saamine, jõudmine üha järgmisesse seisundisse, tekitab vastuolu. Seepärast, miks mitte näha elu ühe lakkamatu tahtmise asemel üksteisele järgnevate mööduvate ja muutuvate tahtmiste jadana, milles puudub vastuolu? Järelikult on olemas seisund, kus meel ei pea olema vastuoluseisundis. Kui ma ei pea elu lakkamatuks tahtmiseks, vaid ajutiste tahtmiste jadaks, mis pidevalt muutuvad, siis vastuolu puudub.

Vastuolu tekib ainult siis, kui meel on teatavas tahtmises kinni; see tähendab, et kui meel ei pea kõiki tahtmisi liikuvaks, mööduvaks, vaid klammerdub ühe tahtmise külge ja teeb sellest püsiva tahtmise, on tegemist vastuoluga. Aga kõik tahtmised on lakkamatus liikumises, tahtmised pole kinnistunud. Tahtmisel puudub kinnituspunkt, aga meel loob selle, sest suhtub kõigesse kui kuhugi jõudmise, millegi saavutamise vahendisse; mistõttu vastuolu ja konflikt on paratamatud senikaua, kuni ollakse kuhugi jõudmas.

Te tahate saabuda, te tahate õnne, te tahate leida ülima Jumala või tõe, mis annab teile püsiva rahulduse. Seetõttu te ei otsi tõde, te ei otsi jumalat. Te otsite püsivat meelehead; ning selle meelehea te rüütate ideega, auväärse kõlaga sõnaga nagu Jumal või tõde; aga tegelikult me kõik otsime meelehead ning me asetame meelehea ehk rahulduse kõige kõrgemale kohale, nimetades seda ülimal astmel Jumalaks ja madalamal astmel napsitamiseks. Senikaua, kuni meel otsib meelehead, pole Jumalal ja alkoholil eriti palju vahet. Sotsiaalses mõttes võib joomine olla halb, aga sisim tahtmine meelehea, saavutuse järele on isegi veel kahjulikum. Kui te tahate tõepoolest tõde leida, siis peate olema erakordselt aus, mitte ainult sõnade tasandil, vaid üleüldse, te peate olema erakordselt selge ning te ei saa olla selge, kui te pole nõus tõsiasjadele näkku vaatama.

Mis tekitab meis kõigis ikkagi selle vastuolu? Kindlasti tahtmine saada millekski. Me kõik tahame millekski saada: saavutada maailmas edu ja sisimas enesekindlust. Senikaua, kuni mõtleme ajamõõtmes, saavutuste ja positsiooni raames, on vastuolu vältimatu. Lõppude lõppuks on meel aja saadus. Mõte põhineb eilsel, minevikul; ja senikaua, kuni mõte toimib ajaväljas, mõtleb tuleviku, saamise, saavutamise, millekski saamise raames, on vastuolu paratamatu, sest sel juhul pole me võimelised seisma silmitsi sellega, mis tegelikult o n. Ainult mõistes, taibates, teadvustades valimata seda, mis o n, on võimalik vabaneda sellest hävitavast tegurist, milleks on vastuolu.

Seetõttu on eluliselt tähtis mõista kogu mõtlemisprotsessi, sest vastuolu peitub seal. Mõte ise on muutunud vastuoluks, sest me pole mõistnud iseendas toimuvaid protsesse terviklikult; ja seda on võimalik mõista ainult siis, kui me teadvustame täielikult oma mõtteid mitte kui jälgija, kes lahkab oma mõtteid, vaid üheselt ja ilma valikuta - mis on erakordselt vaevarikas. Ainult siis hajub vastuolu, mis on nii hävitav, nii valulik.

Senikaua, kuni me püüame saavutada psühholoogilist tulemust, senikaua, kuni me tahame sisemist kindlust, on vastuolu meie elus paratamatu. Ma ei usu, et enamik meist on sellest vastuolust teadlik; või kui on, siis ei taipa me selle tõelist tähendust. Vastupidi, vastuolu annab meile indu elada; lahkheli element iseenesest tekitab meis tunde, et me oleme elus. Vastuolust tingitud pingutus, võitlus annab meile elujõu. Sellepärast me armastamegi võitlusi ja sõdu, sellepärast me naudimegi pettumuste lahingut. Senikaua, kuni on olemas tahtmine saavutada tulemust, mis on tahtmine olla psühholoogiliselt kindlustatud, on vastuolu paratamatu; ja kus on vastuolu, seal pole meelerahu võimalik. Meelerahu on eluliselt tähtis, et mõista kogu elu tähendust. Mõte ei saa kunagi olla rahulik; mõte, mis on aja saadus, ei saa mitte kunagi leida seda, mis on ajatu, ei saa kunagi tunda seda, mis on väljaspool aega. Meie mõtlemise olemus iseenesest on vastuolu, sest me mõtleme alati mineviku või tuleviku kontekstis; seetõttu ei suuda me mitte kunagi olevikku täielikult tunnetada, täielikult teadvustada.

Olevikust täielikult teadlik olla on erakordselt raske ülesanne, sest meel pole tõsiasjaga vahetult, ilma eksituseta silmitsi seisma. Mõte on mineviku saadus ning seetõttu on mõtlemine võimalik ainult mineviku või tuleviku kontekstis; see ei ole võimeline teadvustama tõsiasja jäägitult olevikus. Senikaua, kuni mõte, mis on mineviku saadus, püüab kõrvaldada vastuolu ja kõiki sellest tekkinud probleeme, taotleb see pidevalt pelgalt tulemust, püüab saavutada eesmärki, ning selline mõtlemine ainult kasvatab vastuolu ning järelikult konflikte, häda ja segadust meie sees ning seetõttu ka meie ümber.

Et olla vastuoludest vaba, on vaja olevikku valikuta teadvustada. Kuidas on võimalik valida, kui seisate silmitsi tõsiasjaga? Kahtlemata on tõsiasja mõistmine võimatu senikaua, kuni mõte püüab tõsiasjaga manipuleerida saamise, muutumise, teisenemise raames. Seetõttu algab mõistmine enese tundma õppimisest; ilma enese tundmaõppimiseta kestavad vastuolu ja konflikt edasi. Iseenda täielikuks mõistmiseks tervikuna pole vaja ühtegi asjatundjat, ühtegi autoriteeti. Autoriteedi järgimine sünnitab ainult tahtmist. Mitte ükski asjatundja, mitte ükski spetsialist ei saa meile näidata, kuidas mõista Mina toimimist. Seda on vaja ise uurida. Teie ja mina saame üksteist aidata sellest rääkimisega, ent mitte keegi ei saa seda meie eest uurida. Me saame olla sellest teadlikud ainult oma suhetes - oma suhtumises asjadesse, omandisse, inimestesse ja ideedesse. Suhetes me avastame, et vastuolu tekib siis, kui tegutsemine samastub ideega. Idee on pelgalt mõte kui sümboli kristallisatsioon, ja pingutus selle sümboli vääriliselt elada tekitab vastuolu. 

Niisiis, senikaua, kuni on olemas mõttemudel, vastuolud kestavad; mudeli ja seega ka vastuolu lõpetamiseks on vaja iseennast tunda. Mina mõistmine ei ole vähestele väljavalitutele mõeldud protsess. Iseennast, oma Mina hakatakse mõistma igapäevase kõne kaudu, selle läbi, mismoodi me mõtleme ja tunneme, mismoodi me teistesse suhtume. Kui me suudame teadvustada iga mõtet, iga tunnet hetkest hetkesse, siis näeme, et mõistame Mina toimimist suhetes. Ainult siis on võimalik selline meelerahu, milles ainsana saab ilmsiks tulla tõelus.

Idee on pelgalt mõte kui sümboli kristallisatsioon, ja pingutus selle sümboli vääriliselt elada tekitab vastuolu.