mis on Mina?

          Mida me mõtleme Mina all? Kas teame seda? Mina mõtlen selle all ideed, mälu, järeldusi, kogemusi, sõnastatud ja sõnastamata kavatsuste erinevaid vorme, teadlikku püüdlust olla või mitte olla, alateadvuse, rassi, grupi, üksikisiku koondmälu, ja kõike seda tervikuna, olgu siis projitseerituna väljapoole tegudena või vaimselt voorustena; kõige selle poole püüdlemine ongi Mina. See hõlmab endas võistlust, tahtmist olla. Kogu see protsess on Mina; ja kui me sellega silmitsi seisame, siis teame, et tegelikult on see halb asi. Ma kasutan sõna "halb" sihilikult, sest Mina on lahutav. Mina on iseendasse sulguv: selle toimimine, ükskõik kui üllas, on eraldav ja isoleeriv. Me kõik teame seda. Me teame ka neid erakordseid hetki, mil Mina pole, kui puudub taotlus, pingutamine, ja see juhtub siis, kui on tegemist armastusega.

Minu arvates on oluline mõista, kuidas kogemused Mina tugevdavad. Kui me oleme siirad, peaksime kogemuste olemusest aru saama. Niisiis, mida me mõtleme kogemuse all? Me saame kogu aeg kogemusi, muljeid; ja me tõlgendame neid muljeid ning reageerime vastavalt neile; me oleme arvestavad, kavalad ja nii edasi. Toimub lakkamatu vastasmõju teadvuse ja alateadvuse mälestuste vahel.

Kõigele, mida ma näen ja tunnen, reageerin ma oma mälestuste põhjal. Kogemine toimub reageerides sellele, mida ma näen ja tunnen, tean ja usun. Nähtule reageerimine, sellele vastamine on kogemus. Kui ma teid näen, siis ma reageerin; selle reageeringu sõnastamine on kogemus. Kui ma ei nimeta seda reageeringut, siis see pole kogemus. Jälgige oma reageeringuid ja mis teiega toimub. Kogemust pole, kui samaaegselt ei toimu nimetamisprotsessi. Kui ma ei tunne teid ära, kuidas ma saan kogeda teiega kohtumist? See kõlab lihtne ja õige. Kas see pole tõsi? See tähendab, et kui ma ei reageeri vastavalt oma mälestustele, vastavalt oma tingitusele, vastavalt oma eelarvamustele, kuidas ma saan teada, et mul on olnud kogemus?

Siis on veel erinevate tahtmiste projitseerimine. Ma tahan olla kaitstud, sisemiselt kindlustatud; või ma tahan, et mul oleks Meister, guru, õpetaja, Jumal; ja ma olen projitseerinud tahtmise, mis on võtnud kuju, millele ma olen andnud nime, ja sellele ma reageerin. See on minu projektsioon. See on minu antud nimetus. Tahtmine, mille kaudu ma saan kogemuse, paneb mind ütlema "Mul on kogemus", "Ma olen kohanud Meistrit" või "Ma pole kohanud Meistrit". Te tunnete kogu nimetamise ja kogemuse protsessi. Tahtmine on see, mida te nimetate kogemuseks.

Kui ma tahan meelerahu, siis mis toimub? Mis juhtub? Ma tean meelerahu, meelevaikuse tähtsust erinevatel põhjustel: sest nii on öeldud pühakirjades, nii on öelnud pühakud, ja aeg-ajalt tunnen ma ise ka, kui hea on olla vakka, sest mu meel on kogu päeva olnud nii jutukas. Aeg-ajalt ma tunnen, kui meeldiv, kui nauditav on meelerahu, meelevaikus. On tahtmine kogeda vaikust. Ma tahan saavutada meelerahu, ja nii ma küsin: "Kuidas ma võiksin seda saada?" Ma tean, mida see või teine raamat meditatsioonist räägib, ning tunnen erinevaid distsipliine. Niisiis püüan ma distsipliini kaudu saavutada vaikusekogemust. Seetõttu on Mina end kehtestanud vaikuse kogemise kaudu.

Ma tahan mõista, mis on tõde; see on minu tahtmine, minu igatsus; niisiis järgneb sellele minu projektsioon sellest, mida ma pean tõeks, sest olen selle kohta nii palju lugenud; ma olen kuulnud palju inimesi sellest rääkivat; erinevad raamatud ja pühakirjad on seda kirjeldanud. Ma tahan seda kõike. Mis toimub? Projitseeritakse oma tahtmist ennast, soovi ennast, ning ma kogen sellepärast, et ma tunnen ära projitseeritud seisundi. Kui ma seda seisundit ära ei tunneks, ei nimetaks ma seda tõeks. Ma tunnen selle ära ja kogen seda; ning see kogemus tugevdab Mina. Niisiis Mina kindlustab ennast selle kogemusega. Seepeale te ütlete: "Ma tean", "Jumal on olemas" või "Jumalat pole olemas"; te ütlete, et teatav poliitiline süsteem on õige ja teised ei ole.

Igasugune kogemus on alati Mina tugevdamine. Mida rohkem te oma kogemustesse kinnistunud olete, seda enam Mina tugevneb. Selle tagajärjel omandate teatava iseloomukindluse, teadmistekindluse, kindla usu, mida te demonstreerite teistele inimestele, sest teate, et nad pole niisama targad nagu teie, ning kuna teil on kirjutamis- või kõneandi ja te olete võimekas. Kuna Mina on endiselt tegevuses, siis toovad teie uskumused, teie Meistrid, teie õpetajad, teie majandussüsteem kõik kaasa isolatsiooniprotsessi ning seetõttu ka lahkhelid. Seetõttu ongi meil vaja kogemise protsessi mõista.

Kas on võimalik olukord, kus meel, Mina, ei projitseeri, ei taha, ei koge? Me näeme, et kõik Mina kogemused on eitus, häving, ometi nimetame neid positiivseteks tegevusteks. Me nimetame seda positiivseks eluviisiks. Kogu selle protsessi lõpetamist käsitate te eitusena. Kas teil on selles osas õigus? Kas meil - teil ja minul - kui üksikisikutel on võimalik asja tuumani minna ja mõista Mina toimimisprotsessi? Niisiis, mis kutsub esile Mina lahustumise? Religioossed ja teised rühmitused on pakkunud samastamist, on nii? "Samasta ennast suuremaga ja Mina kaob", väidavad nad. Ent samastamine on kahtlemata ikkagi Mina avaldumisprotsess; suurem on lihtsalt Mina projektsioon, mida ma kogen ja seetõttu tugevdab Mina.

Kõik erinevad distsipliini, usu ja teadmiste vormid kahtlemata ainult tugevdavad Mina. Kas meil on võimalik leida elementi, mis lahustaks Mina? Või on see vale küsimus? Seda me põhimõtteliselt ju soovime. Me soovime leida midagi, mis lahutaks Mina. Me arvame, et selleks on mitmesuguseid vahendeid, nimelt: samastumine, usk jne; ent need kõik on samal tasandil; üks pole teisest kõrgem, sest nad kõik tugevdavad Mina ühtviisi. Niisiis, kas mul on võimalik näha Mina toimimist ning taibata selle hävitavaid jõude ja energiat? Mis iganes nime me ka sellele ei pane, on see eristav jõud, destruktiivne jõud, ning ma tahan leida meetodit selle lahustamiseks. Kindlasti olete ise ka nii küsinud: "Ma näen, kuidas Mina lakkamatult toimib ja tekitab alatasa ärevust, hirmu, nördimust, meeleheidet, häda mitte ainult mulle, vaid kõigile minu ümber. Kas on võimalik seda Mina lahustada - mitte osaliselt, vaid täielikult?" Kas me saame minna selle juurteni ja selle hävitada? See on ainus viis tõeliselt toimida. Ma ei taha olla osaliselt arukas, vaid terviklikult arukas. Enamik meist on arukad eri tasanditel, teie arvatavasti ühtviisi ja mina mingil teisel moel. Mõni on teist arukas oma äritegevuses, teine kontoritöös ja nii edasi; inimesed on arukad erineval moel; ent me pole terviklikult arukad. Terviklikult arukas olemine tähendab ilma "minata" olemist. 

Kas on võimalik, et Mina oleks nüüdsama täiesti olematu? Te teate, et see on võimalik. Mida selleks vaja on? Milline on see element, mis selle esile kutsub? Kas ma suudan selle leida? Kui ma esitan küsimuse: "Kas ma suudan seda leida?", siis kahtlemata ma olen veendunud, et see on võimalik; niisiis olen ma juba loonud kogemuse, millega Mina tugevdatakse. Mina mõistmine nõuab suurt arukust, suurt valvsust, ärksust, lakkamatut jälgimist, et see minema ei lipsaks. Mina, kes ma olen väga siiras, tahan Mina lahustada. Kui ma seda ütlen, siis ma tean, et Mina on võimalik lahustada. Niipea kui ma ütlen: "Ma tahan selle lahustada", kätkeb see ikkagi Mina kogemist ja nõnda Mina hoopis tugevdatakse. Niisiis, kuidas on võimalik, et mina ei kogeks? On näha, et loomisseisund pole mitte sugugi minakogemus? Loomine toimub siis, kui puudub Mina, sest loomine pole mitte intellektuaalne, pole meelest lähtuv, pole Mina projitseeritud, vaid väljaspool igasugust kogemust. Niisiis, kas meel on võimeline olema täiesti vagusi, mitteäratundmise, mittekogemise seisundis, sellises seisundis, kus saab toimuda loomine, mis tähendab, et Mina pole, Mina puudub? Selles ongi probleem. Meele iga liikumine - olgu positiivne või negatiivne - on kogemus, mis tegelikult tugevdab Mina. Kas meel on võimeline mitte ära tundma? See saab toimuda ainult siis, kui valitseb täielik vaikus, aga mitte selline vaikus, mis on Mina kogemus ja mis seetõttu tugevdab Mina.

Kas on olemas "minast" eraldiolevat olemust, mis vaatleb Mina ja lahustab selle? Kas on olemas vaimset olemust, mis muudab Mina tarbetuks ja hävitab selle, mis lükkab selle kõrvale?  Enamik usklikke arvab, et selline element on olemas. Materialist ütleb: "Mina pole võimalik hävitada; seda saab ainult mõjutada ja ohjeldada - poliitiliselt, majanduslikult ja sotsiaalselt; me võime seda kindlalt teatavas raamistikus hoida ja me võime selle murda; ja seetõttu saab seda panna elama ülevalt alla valitsedes, moraalset elu ja hoida sekkumast millessegi, ning järgima ühiskondlikku mudelit ja toimima pelga masinana". Seda me teame. On teisi inimesi, niinimetatud usklikke - nad pole tõeliselt usklikud, ehkki me neid nõnda nimetame -, kes ütlevad: "Põhimõtteliselt on selline element olemas. Kui me suudame sellega ühendust saada, siis see lahustab Mina."

Kas on olemas sellist elementi, mis Mina lahustaks? Teile meeldiks, et oleks olemas ajatu element, mis pole Mina ning milles me loodame, et see tuleb ja kostab meie eest ning hävitab Mina - ja seda me nimetame Jumalaks. Niisiis, kas on olemas midagi sellist, mida meel suudaks kujutleda? Võib-olla on, võib-olla ei ole; küsimus pole selles. Aga kui meel otsib ajatut vaimset seisundit, milles Mina hävineks, siis kas pole see teist liiki kogemus, mis tugevdab Mina? Kui te usute, siis kas tegelikult ei toimu just see? Kui te usute, et on olemas tõde, Jumal, ajatu seisund, surematus, siis kas see pole Mina tugevdamise protsess? Mina on projitseerinud selle asja, mis teie tundmuse ja uskumuse kohaselt tuleb ja hävitab Mina. Niisiis, kujutlenud ajatut kestvust vaimse olendina, saate te kogemuse, ning selline kogemus ainult tugevdab Mina; seetõttu, mida te olete teinud? Te pole Mina tegelikult hävitanud, vaid omistanud sellele teistsuguse nime, teistsuguse omaduse; Mina on endiselt olemas, sest te olete seda kogenud. Niisiis on meie tegevus algusest lõpuni seesama tegevus, sinult me arvame, et see areneb, kasvab, muutub üha ilusamaks ja ilusamaks; aga kui te selle olemust uurite, siis on tegemist sama tegevuse jätkumisega, sama Mina toimimisega erinevatel tasanditel erinevate siltide, erinevate nimede all.

Kui te näete kogu protsessi, kavalust, erakordseid leiutisi, Mina taibukust, kuidas see varjab end identiteetide, vooruste, kogemuste, uskumuste, teadmiste taga; kui te näete, et meel liigub ringiratast enda loodud puuris, siis mis toimub? Kui te olete sellest teadlik, tunnete seda täielikult, siis kas te pole erakordselt vaikne - mitte sunniviisiliselt, mitte mingi tasu lootuses, mitte mingi hirmu pärast? Kui te märkate, et iga liikumine meeles on pelgalt Mina tugevdamise vorm, kui te seda jälgite, kui olete taielikult teadlik selle toimimisest, kui te jõuate sinnamaani - mitte ideoloogiliselt, sõnades, mitte projitseeritud kogemuse kaudu, vaid kui te tegelikult olete selles seisundis -, siis te näete, et meelel, olles täielikult paigal, pole loomisjõudu. Mida iganes meel loob, käib Mina välja piires ringiratast. Kui meel ei loo, on võimalik loovus, sest see pole äratundmise protsess.

Tõelust, tõde ei ole võimalik ära tunda. Selleks et saaks ilmneda tõde, peavad uskumused, teadmised, kogemused, vooruste püüdlemine - kõik need peavad kaduma. Vooruslik inimene, kes on vooruse taotlemisest teadlik, ei saa mitte kunagi tegelikkust leida. Ta võib olla väga kena inimene, aga see on hoopis muu kui olla tõelust tundev inimene, inimene, kes mõistab. Tõeluseinimese jaoks on tõde saanud olemiseks. Vooruslik inimene on õiglane inimene, ja õiglane inimene ei suuda kunagi mõista, mis on tõde, sest voorus on tema jaoks Mina varjamine, Mina tugevdamine, kuna ta püüdleb vooruse poole. Kui ta ütleb: "Ma ei tohi olla ahne", siis on see ahnusetus, mida ta kogeb, ainult tugevdab Mina. 

Seepärast ongi nii tähtis olla vaene mitte ainult maailma asjades, vaid ka usu ja teadmiste poolest. Maiste rikkustega, rikkalike teadmistega või usklik inimene ei saa kunagi tunda midagi muud peale pimeduse ning on kõige kurja ja hädade kese. Aga kui teie ja mina kui üksikisikud suudame tervikuna näha Mina toimimist, siis me teame, mis on armastus. See on ainus reformatsioon, mis on võimeline muutma maailma. Armastus ei ole Mina. Mina ei suuda armastust ära tunda. Te ütlete: "Ma armastan", aga seda öeldes, seda kogedes armastust pole. Ent kui te teate, mis on armastus, siis Mina puudub. Kui on armastus, siis Mina puudub.

Loomine toimub siis, kui puudub Mina, sest loomine pole mitte intellektuaalne, pole meelest lähtuv, pole Mina projitseeritud, vaid väljaspool igasugust kogemust.