teadlikkus ja mõistmine

        Tunda iseennast tähendab tunda oma suhteid maailmaga - mitte ainult ideede ja inimeste maailmaga, vaid ka looduse ja asjadega, mida me omane. Kuidas olla teadlik? Kuidas teadlikkuseni jõuda, andmata sellele spetsiaalset tähendust? Kuidas olla võimeline võtma elu tervikuna - mõeldes selle all mitte ainult isiklikke suhteid lähedaste inimestega, vaid ka nende asjadega, mida meel toodab illusioonide, tahtmiste ja muu sellisega. Kuidas olla teadlik kogu suhete tervikprotsessist. Selles seisneb meie probleem.

Kas te olete teadlik oma reaktsioonidest, nii meele pinnapealsetest kui ka alateadlikest reageeringutest? Kõigepealt me teadvustame reageeringut ilmselgele stiimulile; ma näen ilusaid lilli ja sellele järgneb reageering, siis tunne, kokkupuude, identifitseerimine ja tahtmine. See on tavapärane protsess, mida me võime jälgida, mis tegelikult toimub, ilma mingeid raamatuid uurimata.

Identifitseerimise kaudu tunnete naudingut ja valu. Ja meie "võimekus" piirdub huviga naudingu vastu ja valu vältimisega. Kui te olete millestki huvitatud, kui see pakub teile naudingut, siis on teil silmapilkselt "võime"; olete silmapilkselt tõsiasjast teadlik; ja kui tegemist on valuga, siis arendatakse "võimet" seda vältida. Senikaua, kuni me otsime iseenda mõistmiseks "võimet", ei lähe see meil korda, sest iseenda mõistmine ei sõltu võimekusest. See pole võte, mida te arendate, lihvite ja aja jooksul kasvatate, seda pidevalt ihudes. Teadlikkust iseendast on võimalik katsetada muidugi suhete toimimises; seda on võimalik katsetada selle kaudu, kuidas me räägime, kuidas me käitume. Jälgige iseennast ilma ühegi identiteedita, ilma ühegi võrdluseta; lihtsalt jälgige, ja te näete toimumas erakordset asja. Te mitte ainult ei tee lõppu alateadlikule tegevusele - sest enamik meie tegevusi on alateadlikud - te mitte ainult ei tee sellele lõppu, vaid veelgi enam, te olete teadlikud selle tegevuse motivatsioonidest, ilma seda uurimata, ilma sellesse kaevumata.

Kui te olete teadlik, siis näete kogu oma mõtlemise ja tegutsemise protsessi; aga see saab toimuda ainult siis, kui puudub hukkamõistmine. Kui ma midagi hukka mõistan, siis ma ei mõista seda, ja see on üks viis igasugust mõistmist vältida, aga enamik meist teeb seda sihilikult; me mõistame otsekohe hukka ja arvame, et oleme aru saanud. Kui me ei mõista hukka, vaid vaatleme seda, oleme sellest teadlikud, siis selle teo sisu, selle tähendus hakkab avanema. Katsetage seda, olge lihtsalt teadvel - ilma mingi õigustamisvajaduseta -, mis võib paista negatiivne, aga pole seda. Vastupidi, see on passiivne, vahetu tegevus; ja te avastate selle katsetamise teel.

Lõppude lõpuks, kui te tahate midagi mõista, siis peab teie hoiak olema passiivne. Te ei saa sellest edasi mõelda, selle üle targutada või seda küsitavaks teha. Te peate olema piisavalt tundlik, et selle sisu vastu võtta. Kui ma tahan teist aru saada, siis pean olema passiivselt teadlik; siis te hakkate mulle oma lugu rääkima. Kahtlemata pole siin küsimus võimekuses või spetsialiseerumises. Selles protsessis me hakkame endast aru saama - mitte ainult teadvuse pindmisel tasanditel, vaid sügavamal, mis on palju tähtsam; sest seal on kõik meie motiivid ja kavatsused, meie varjatud, segased nõudmised, ärevused, hirmud, himud. Väliselt võivad need kõik meil kontrolli all olla, aga meie sisemuses need pulbitsevad. Kuni neid teadlikkuse kaudu täielikult ei mõisteta, ei ole ilmselgelt võimalik olla vaba, ei ole võimalik õnn, puudub arukus.

Kas arukuse puhul on tegemist spetsialiseerumisega. Arukus on täielik teadlikkus meis toimuvast protsessist. Ja kas arukust arendatakse mingil moel spetsialiseerumise kaudu? Kahjuks just see nii toimubki! Preester, arst, insener, tööstur, professor - meie vaimulaad lähtub sarnasest spetsialiseerumisest.

Selleks, et teostada kõige kõrgemat arukuse vormi - mis on tõde, mis on Jumal, tõelus, mida pole võimalik kirjeldada - me arvame, et selle teostamiseks peame hakkama spetsialistideks. Me õpime, me kompame, loeme piiblit, uurime pühakirju; ja spetsialisti mentaliteediga või spetsialisti poole pöördudes me uurime ennast, et arendada võimet, mis aitab paljastada meie konfliktid, meie hädad.

Meie probleem seisneb selles, kuivõrd me üldse oleme teadlikud, kuivõrd saab keegi teine lahendada meie igapäevase elu konflikte, hädasid ja muresid; ja kui nemad ei suuda, siis kuidas on meil võimalik ise nendega tegeleda? Meie probleemi mõistmine nõuab ilmselgelt teatavat arukust, ja arukust ei saa esile kutsuda või arendada spetsialiseerumisega. See tekib ainult siis, kui me oleme passiivselt teadlikud oma teadvuse protsessist tervikuna, mis tähendab teadlikkust iseendast ilma valikuta, ilma õige ja vale vahel valimata. Kui te olete passiivselt teadlik, siis te näete, et selle passiivsuse kaudu - mis pole jõudeolek, mis pole magamine, vaid äärmine ärksus - omandab probleem üsna erineva tähenduse; mis tähendab, et enam pole probleemiga samastumist ja seetõttu pole arvustamist ning seetõttu hakkab probleem oma sisu avaldama. Kui olete võimeline seda järjepidevalt, kestvalt tegema, siis on võimalik lahendada iga probleem olemuslikult, mitte pindmiselt.

Kogu meie raskus selles seisnebki, sest enamik meist on võimetu olema passiivselt teadlik, laskmata probleemil rääkida oma lugu seda tõlgendamata. Me ei oska vaadelda probleemi kiretult. Me pole selleks kahjuks võimelised, sest me tahame probleemile lahendust, me tahame vastust, me otsime lõppu; või me püüame probleemi tõlgendada vastavalt oma tingitusele - naudingule või valule; või on meil juba valmis vastus, kuidas probleemiga tegeleda. Seetõttu me läheneme probleemile, mis on alati uus, vana malli järgi. Väljakutse on alati uus, ent meie reageering on alati vana; ja meie raskus seisneb väljakutse adekvaatses, see tähendab täielikus vastuvõtmises. Probleemiks on alati suhted - asjade, inimeste või ideedega, muid probleeme pole. 

Selleks, et suhteprobleemide ja nende lakkamatult vahelduvate nõudmistega õigesti, adekvaatselt silmitsi seista - on vaja olla passiivselt teadvel. Passiivsus pole otsusekindluse, tahtejõu või distsipliini küsimus; see algab teadvelolekust, et me tahame teatavale probleemile teatavat vastust: me tahame tunda enda osa probleemis ja sellega tegelemise viisis. Sedamööda, kuidas me hakkame tundma iseenda suhet probleemiga - kuidas me reageerime, millised on meie mitmesugused eelarvamused, nõudmised, püüdlused selle probleemiga silmitsi seistes - paljastab teadlikkus meie mõtlemisprotsessi, meie enda sisemise olemuse; ja selles ongi vabanemine.

Tähtis olla teadlik ilma valimata, sest valik tekitab konflikti. Valija on segaduses, seetõttu on ta valib; kui ta poleks segaduses, siis poleks valikut. Ainult segaduses olev inimene valib, mida ta teeb või mida ta ei tee. Selge ja lihtne inimene ei vali; mis on, see o n. Ideel põhinev tegevus on ilmselgelt valitud tegevus ja selline tegevus ei ole vabastav; vastupidi, see loob ainult veel rohkem vastupanu, veel rohkem konflikte, vastavalt tingitud mõtlemisele. Seetõttu on oluline olla teadlik hetkest hetkesse, kogumata kogemusi, mida teadlikkus loob; sest niipea, kui te kogute, olete teadlik ainult selle kogumi, selle mustri, selle kogemuse põhjal. See tähendab, et teie teadlikkus on tingitud teie kogumist, ja seetõttu pole see enam vaatlemine, vaid pelk tõlgendus. Seal, kus on tõlgendus, seal on valik, ning valik tekitab konflikti; ent konfliktis ei saa olla mõistmist.

Elu seisneb suhetes, ja et mõista suhteid, mis pole staatilised, on vaja teadlikkust, mis on paindlik, mis on ärksalt passiivne, mitte agressiivselt passiivne. Passiivne teadlikus ei tule mitte kunagi mingit laadi distsipliini kaudu, mingit laadi harjutamise kaudu. See on lihtsalt oma mõtetest ja tunnetest teadlik olemine hetkest hetkesse, mitte ainult ärkveloleku ajal, sest kui me läheme sügavamale, siis märkame, et hakkame pinnale tooma mingisuguseid sümboleid, mida me tõlgendame unenägudena. Seega me avame ukse varjatusse, mis muutub teadaolevaks; aga selleks et leida tundmatut, peame minema ukse taha - kahtlemata seisneb selles meie raskus. Tõelus ei ole asi, mida meel saab tunda, sest meel on teadaoleva, mineviku tulemus, seetõttu peab meel mõistma iseennast ja oma toimimist, tõde, ja ainult siis on võimalik tundmatul olla.



Senikaua, kuni me otsime iseenda mõistmiseks "võimet", ei lähe see meil korda, 

sest iseenda mõistmine ei sõltu võimekusest.



22. august 2011, Inglismaal