pingutus ja tahe

        Enamiku inimeste elu põhineb pingutusel, mingit laadi tahteaktil. Me ei suuda ette kujutada tegevust ilma tahteaktita, ilma pingutuseta; meie elu põhineb sellel. Meie sotsiaalne, majanduslik ja niinimetatud vaimne elu on pingutuste jada, mis kulmineerub alati teatava tulemusega. Ja me ise arvame, et pingutus on oluline ja vajalik.

Mispärast me pingutame? Kas mitte selleks, et saavutada tulemust, saada kellekski, jõuda eesmärgini? Arvame, et kui me ei pinguta, siis stagneerume. Meil on kujutlus eesmärgist, mille poole me lakkamatult pürgime ja sellest pürgimisest on saanud meie elu põhiosa. Kui me tahame ennast muuta, kui me tahame endas esile kutsuda radikaalset teisenemist, teeme tohutu pingutuse, et lahti saada vanadest harjumustest, ümbritsevatest mõjudest ja muust sarnasest. Niisiis oleme harjunud lakkamatute pingutustega midagi leida või saavutada, et üldse elada.

Kas pole kõik sellised pingutused Mina toimimine? Kas pingutus pole enesekeskne tegevus? Kui me teeme jõupingutusi oma Mina keskmest, siis toodab see vältimatult uusi konflikte, uusi segadusi, uusi hädasid. Ometi jätkame jõupingutusi üks teise järel. Väga vähesed meist mõistavad, et enesekesksest pingutamisest lähtuv tegevus ei lahenda ühtegi meie probleemi. Vastupidi, see suurendab meie segadust, hädasid ja kannatusi. Me teame seda, ometi loodame jätkuvalt sellest enesekesksest pingutamisest ja tahteponnistustest mingil moel läbi murda.

Elu tähendusest hakkame aru saama, kui me mõistame, mida tähendab pingutamine. Kas õnn tuleb jõupingutuste kaudu? Kas te olete kunagi proovinud olla õnnelik? See on võimatu, on nii? Te püüate õnnelik olla, ent õnne ei ole. Rõõm ei tule allasurumise, enesekontrolli või naudisklemise kaudu. Võite naudiskleda, ent lõpuks tekib ikkagi kibestumine. Võite alla suruda või ennast kontrollida, aga varjatud võitlus jääb ikka. Seetõttu pole õnne võimalik saavutada pingutusega ega enesekontrolli või allasurumise teel saavutatud rõõmu kaudu. Sellegipoolest on kogu meie elu allasurumise, kontrollimise, kahetsusväärsete naudisklemiste jada. Samuti toimub lakkamatu eneseületamine, lakkamatu heitlus oma kire, ahnuse ja rumalusega. Niisiis, kas me ei pürgi, ei heitle, ei tee pingutusi lootuses leida õnne, leida midagi, mis annab meile rahu ja armastuse? Ent kas armastus või mõistmine saavad tulla võitlusega? Seda on oluline mõista. 

Kas pingutus ei tähenda mitte püüdlust muuta see, mis o n, selleks, mis see pole või mis see peaks olema või milleks see peaks saama? See tähendab, et me pidevalt heitleme, et vältida silmitsi olemist sellega, mis o n, või me püüame selle eest põgeneda ehk siis muuta või teisendada seda, mis o n. Tõeliselt rahul on see inimene, kes mõistab, mis o n, annab õige tähenduse, sellele, mis o n. See on tõeline rahulolu, selles puudub mure väheste või paljude asjade omamise pärast, on vaid huvi mõista, selle, mis o n, kogu tähendust, ning see saab tekkida ainult siis, kui te mõistate, mis o n, kui olete sellest teadlik, mitte kui te püüdsite seda teisendada või muuta. 

Niisiis me näeme, et pingutus on võitlus või heitlus muuta see, mis o n, millekski selliseks, mis te soovite, et see oleks. Ma räägin ainult psühholoogilisest heitlusest, mitte füüsilisest, näiteks rakendusalastest probleemidest, ega millegi puhtalt tehnilise leiutamisest või arendamisest. Ma räägin ainult sellest heitlusest, mis on psühholoogiline ja mis alati ületab tehnilise. Võite ehitada võrratu linna, kasutades lõputuid teadmisi, mis teadus on meile andnud. Aga senikaua, kuni ei mõisteta psühholoogilist võitlust ja heitlust ega ületata psühholoogilisi alatoone ja hoovusi, on ühiskondlik struktuur - kui tahes suurepäraselt see ka ehitatud pole - kokkuvarisemisele määratud, nii nagu ikka ja jälle ongi juhtunud.

Pingutus on tähelepanu kõrvalejuhtimine sellelt, mis o n. Niipea kui ma aktsepteerin seda, mis o n, võitlus kaob. Igat liiki võitlus või heitlus on märk kõrvalekaldumisest; ning kõrvalekaldumine, mis on pingutus, eksisteerib paratamatult senikaua, kuni mul on psühholoogiline soov muuta see, mis o n, selleks, mis see ei ole.

Kõigepealt peame olema vabad nägemaks, et rõõm ja õnn ei tule pingutuse läbi. Kas loomine toimub pingutusega või toimub loomine ainult siis, kui pingutamine lakkab? Millal te kirjutate, maalite või laulate? Millal te loote? Kahtlemata siis, kui puudub pingutus, kui te olete täielikult avatud, kui olete kõigil tasanditel täielikus ühenduses, täielikult lõimunud. Siis valdab teid rõõm ja te hakkate laulma, luuletama, maalima või midagi vormima. Loomishetk ei sünni heitlusest. Muidugi võib ka mingit laadi loomine toimuda kurbuses, aga siis on see pingutuse, sisemise võitluse või heitluse, tulemus.

Loovuse teemat mõistes oleme võib-olla võimelised mõistma ka seda, mida me mõtleme pingutuse all. Kas loovus on pingutuse tulemus ning kas me oleme neil hetkedel, mil me oleme loovad, üldse teadlikud? Või on loovus seotud täieliku unustusega, selle tundega, kus puudub igasugune rahutus, kus ollakse täielikult mitteteadlik mõtte liikumisest, kus on ainult täielik, täiuslik, küllane olemine? Ma ei tea, kas te olete kunagi tähele pannud, et kui te teete midagi kiiresti, kergelt, siis puudub selles pingutus, selles puudub täielikult heitlus, aga kuna meie elu seisneb enamjaolt lahingute, konfliktide ja heitluste jadas, siis me ei suuda ette kujutada elu, olemisseisundit, kus võitlus oleks täielikult lakanud.

Selleks et mõista võitlusvaba olemisseisundit, loova eksistentsi seisundit, on kahtlemata vaja uurida pingutuse olemust tervikuna. Me mõtleme pingutamise all pürgimist saavutada rahulolu, saada kellekski. Ma olen see ja tahan saada tolleks; ma pole see ja ma pean selleks saama. "Selleks" saamine on võitlus, lahing, konflikt, heitlus. Heitluses on meie vältimatuks mureks jõuda eesmärgi saavutamise kaudu rahuloluni, me otsime eneseteostust objektis, isikus, idees, ning see nõuab lakkamatut heitlust, pingutust saada, täituda. Niisiis oleme pidanud pingutamist vältimatuks; ja mind huvitab, kas see on vältimatu - see heitlus saada millekski? Mispärast selline heitlus käib? Kus iganes on rahuloluiha, mis tahes astmel ja mis tahes tasemel, seal käib vältimatult ka heitlus. Rahulolu on motiiv, tung pingutuste taga; ükskõik kas on tegemist ministri, koduperenaise või kehvikuga, ikka käib lahing, et saada, kogeda rahulolu.

Niisiis, mis on sellise rahuloluiha põhjus? Saavutamisiha, soov olla keegi tärkab kahtlemata siis, kui teadvustatakse oma tühisust. Kuna ma pole mitte keegi, kuna ma olen ebatäiuslik, tühine, sisemiselt vaene, siis ma heitlen, et olla keegi; ma heitlen välisel või sisemisel tasandil, et leida eneseteostust mingis isikus, asjas, idees. Selle tühjuse täitmise nimel toimib kogu meie oleluse protsess. Olles teadlikud, et oleme tühjad, sisemiselt vaesed, püüame välisel tasandil koguda asju või arendada sisemisi rikkusi. Jõupingutust on vaja ainult siis, kui on tegemist põgenemisega sisemise tühjuse eest tegutsemise, kontemplatsiooni, omandamise, saavutuse, võimu ja muu säärase kaudu. See on meie igapäevane elu. Ma olen teadlik oma küündimatusest, oma sisemisest vaesusest, ning ma püüan selle eest põgeneda või seda täita. Põgenemine, vältimine või tühjuse varjamine toovad kaasa heitluse, võitluse, pingutamise.

Ent mis juhtub siis, kui me ei püüa eest ära põgeneda? Kui oma üksilduse ja tühjusega elada ning selle tühjusega leppida, siis selgub, et tekib loov seisund, millel pole midagi tegemist jõupingutusega, püüdlemisega. Jõupingutus eksisteerib ainult senikaua, kuni me püüame sisemist üksildust ja tühjust vältida, aga kui me seda vaatleme ja jälgime, kui me aktsepteerime seda, mis o n, püüdmata seda vältida, siis leiame end olemisseisundis, kus võitlus lakkab. See olemisseisund on loovus ja see pole võitluse tulemus.

Aga kui mõista seda, mis o n - tühjust, sisemist küündimatust -, kui elada selle küündimatusega ning mõista seda täielikult, siis ilmneb loov tõelus, loov arukus, mis ainsana toob õnne.

Seetõttu on tegevus sellisena, nagu me seda tunneme, tegelikult reageering, see on lakkamatu millekski saamine, salgamine, selle, mis o n, vältimine, aga kui tühjust teadvustatakse ilma vahet tegemata, süüdi mõistmata või õigustamata, siis selle, mis o n, mõistmises on tegevus, ning see tegevus on loovus. Te mõistate seda, kui olete teadlik iseendast tegevuses. Jälgige iseennast mitte ainult välises tegevuses, vaid vaadelge ka oma mõtete ja tunnete liikumist. Kui te olete nende liikumisest teadlik, siis näete, et mõtteprotsess, mis on samuti tunne ja tegevus, põhineb millekski saamise ideel. Millekski saamise idee tärkab ainult siis, kui ollakse ebakindel, ja ebakindlus tekib siis, kui ollakse teadlik sisemisest tühjusest. Kui olete mõtete ja tunnete protsessist teadlik, siis näete, et käib lakkamatu lahing, pingutus muutuda, teiseneda, ümber kujundada seda, mis o n. See on millekski saamise pingutus, ja saamine on selle, mis o n, otsene vältimine. Enda tundmaõppimise, pideva teadvustamise kaudu leiate, et millekski saamise võitlus, lahing, konflikt viib valu, mure ja teadmatuseni. Ainult siis, kui te olete teadlik sisemisest küündimatusest ning elate sellega - põgenemata selle eest, aktsepteerides seda täielikult -, avastate erakordse rahu, mis pole kokku klopsitud ega kunstlik, vaid rahu, mis tuleb selle mõistmisest, mis o n. Ainult sellises rahuseisundis on tegemist loovusega. 

"Selleks" saamine on võitlus, lahing, konflikt, heitlus.