usk ja teadmine

        Enamik meist võtab innukalt omaks ja peab endastmõistetavaks usku. Ma ei ründa uskumusi. Meie eesmärk on teada saada, mispärast me võtame uskumusi omaks; ja kui me saame aru motiividest ning omaksvõtmise põhjustest, siis võib-olla oleme võimelised mitte ainult mõistma, mispärast me nii teeme, vaid sellest ka vabanema. Võib näha, kuidas poliitilised ja religioossed uskumused, rahvuslikud ja mitmesugused muud liiki uskumused eraldavad inimesi, loovad konflikte, segadust, vastuolusid - see on ilmselge tõsiasi; ja ometi ei nõustu me neist loobuma. Kõik usundid ja poliitilised ideoloogiad võistlevad üksteisega, püüdes üksteist enda poole pöörata. On ilmselge, et usk eraldab inimest, sünnitab sallimatust; ent kas on võimalik elada ilma usuta? Seda on võimalik teada saada ainult siis, kui inimene uurib iseenda vahekorda usuga. Kas selles maailmas on võimalik elada ilma usuta - mitte usku vahetades, mitte asendades üht usku teisega, vaid täielikult vabana igasugustest uskumustest, nii et elu tajutaks iga minut uudsena? Lõppude lõpuks seisneb tõde võimes näha kõike uudsena, hetkest hetkesse, ilma mineviku tingitud reageeringuta, nõnda et puudub kumulatiivne efekt, mis toimiks tõkkena enda ja selle vahel, mis on.

Üks usu omaksvõtmise soovi põhjusi on hirm. Kui meil poleks usku, siis mis meiega juhtub? Kas me ei peaks olema väga hirmul selle pärast, mis võib juhtuda? Kas me ei peaks end ilma tegevusmudelita, mis põhineb usul - olgu Jumalasse, sotsialismi, kapitalismi või mingit laadi religioossesse dogmasse, mis on kujundanud meie tingituse - tundma end täiesti eksinuna? Ja kas usu omaksvõtmine pole tolle hirmu varjamine - eimiski olemise, tühjuse hirm? Lõppude lõpuks on kruusist kasu ainult tühjana, ja meel, mis on täis uskumusi, dogmasid, väiteid ja tsitaate on tegelikult loovuseta meel, see on lihtsalt kordav meel. Ja kas pole üks põhjusi, mispärast me nii innukalt ja aplalt uskumusi omaks võtame, põgenemine hirmu eest - tühisuse, üksilduse, päralejõudmatuse, ebaõnnestumise, mittesaavutamise, eimiski olemise ja mitte millekski saamise hirmu eest? Ja kas usu omaksvõtmine aitab meil iseendast aru saada? Vastupidi, Uskumus, olgu religioosne või poliitiline, pärsib ilmselgelt iseendast arusaamist. See toimib filtrina, läbi mille me ennast vaatame. Ja kas me oleme võimelised vaatama ennast ilma uskumuseta? Kui me need uskumused kõrvaldame - need arvukad uskumused, mis meil on -, kas siis jääb midagi järele, mida vaadata. Kui meil puuduvad uskumused, millega meel saaks ennast samastada, siis kas see ilma identiteedita meel on võimeline iseennast vaatama sellisena, nagu see on - ja kahtlemata algab sellest iseenda mõistmine. 

Mida intellektuaalsem, mida kultuursem, mida vaimsem - kui ma tohin seda sõna kasutada - inimene on, seda väiksem on tema mõistmisvõime. Primitiivrahvastel on arvutul hulgal eelarvamusi isegi tänapäeva maailmas. Kõige mõttesügavamad, teadlikumad ja ärksamad on võib-olla need, kes usuvad kõige vähem. See on nii sellepärast, et usk seob, usk isoleerib; ja me näeme, et see on nõnda kogu maailmas: nii majanduslikus kui poliitilises, aga samuti niinimetatud vaimses sfääris. Teie usute, et Jumal on olemas, ja mina usun võib olla, et Jumalat pole; või te usute täielikku riiklikku kontrolli ja mina jälle usun eraettevõtlusse; teie usute, et on olemas ainult üks Lunastaja, ja mina ei usu. Ja nii kehtestame me iseendid, teie oma usuga ja mina enda omaga. Ometi räägime mõlemad armastusest, rahust, inimkonna ühtsusest, ühisest elust - mis kõik on absoluutselt tähenduseta, sest tegelikult on nimelt usk isoleerimise protsess. Teie olete kristlane ja mina ei ole kristlane; teie olete budist, mina olen moslem jne. Teie räägite vendlusest, armastusest ja rahust; aga tegelikult oleme eraldatud, me lahutame end teineteisest. Inimene, kes soovib rahu ja tahab luua uue, õnneliku maailma, ei saa ju ometi ennast isoleerida mis tahes laadis usuga.

Kas teadmised on tõe mõistmiseks vajalikud? Kui ma ütlen: "Ma tean", siis järelikult on olemas teadmised. Kas selline meel on võimeline uurima ja välja selgitama, mis on tõelus? Ja pealegi, mis see on, mida me teame, mille üle me oleme nii uhked? Mis see õigupoolest on, mida me teame? Me teame informatsiooni; me oleme täis teavet ja kogemusi, mis põhinevad meie tingitusel, meie mälestustel ja võimetel. Kui te ütlete: "Ma tean", siis mida te sellega mõtlete? Emba-kumba, kas seda, et oma teadmiste kinnitamine on fakti, teatava informatsiooni omamise tõdemine, või on see kogemus, mis te olete saanud. Lakkamatu informatsiooni kogumine, mitmesuguste teadmiste omandamine päädib kõik kokku väitega "ma tean" ja te hakkate loetud tõlgendama, lähtudes oma taustast, oma tahtmisest, oma kogemusest. Ent kui te süvenete ja analüüsite, vaatate asja arukamalt ja hoolikamalt, siis leiate, et kinnitus "ma tean" on järjekordne müür, mis teid ja mind lahutab. Selle müüri taga otsite varju, kindlustunnet, lohutust. Seetõttu, mida suurema teadmiste hulgaga on meel koormatud, seda vähem on see võimeline mõistma.

Ma ei tea, kas te olete kunagi mõelnud teadmiste omandamise sisu üle - kas need teadmised aitavad meil lõppkokkuvõttes armastada, olla vabad neist omadustest, mis tekitavad konflikti meis endis ja naabritega, ning kas teadmised vabastavad meid ambitsioonidest. Sest tegelikult on ambitsioonikus just üks neid omadusi, mis rikub suhteid, mis õhutab inimesi üksteise vastu. Kui me elame üksteisega rahujalal, siis peab ambitsioonikus kahtlemata täielikult kaduma - mitte ainult poliitiline, majanduslik või sotsiaalne ambitsioonikus, vaid ka peenem ja hukutavam ambitsioonikus - vaimne ambitsioonikus olla keegi. Kas saab meel iialgi vabaneda teadmiste kogumiste protsessist, teadmisteihast?

On väga huvitav jälgida, kuidas need kaks, teadmine ja usk, mängivad meie elus erakordselt mõjukat rolli. Vaadake, kuidas me austame neid, kellel on tohutud teadmised ja eruditsioon! Kas te suudate mõista selle tähendust? Selleks et leida midagi uut, kogeda midagi, mis pole ettekujutuse projektsioon, peaks meel olema vaba, see peab olema võimeline nägema midagi uut. Paraku, iga kord, kui näete midagi uut, kaasate kogu informatsiooni, mida juba teate, kõik oma teadmised ja minevikumälestused, ning ilmselgelt kaotate võime näha, kaotate võime vastu võtta midagi uut, mis pole seotud vanaga. Ma räägin nendest teadmistest, mille abil tagatakse endale kindlustunne, psühholoogiline ja sisemine veendumus, tahtmine olla keegi. Mida te teadmistest saate? Autoriteedi, kaalukuse, tähtsusetunde, väärikuse, elujõu ja kes teab mille veel? Inimene, kes ütleb: "Ma tean", "Nii on" või "Nii ei ole", on kahtlemata lakanud mõtlemast, lakanud jälgimast kogu tahtmise protsessi.

Igasugused uskumused ja teadmised seovad meid ning suruvad maha; ja kas meel saab olla vaba eilsest ning uskumustest, mis on omandatud eilse protsessi kaudu? Kas minul kui üksikisikul ja teil kui üksikisikul on võimalik elada selles ühiskonnas ja sellegipoolest olla vaba uskumustest, millega meid on üles kasvatatud? Kas meel saab olla vaba kõigist neist teadmistest, nende autoriteedist? Me loeme mitmesuguseid pühakirju, religioosseid raamatuid. Neis on väga täpselt kirjas, mida teha ja mida mitte teha, kuidas saavutada eesmärki, milline on eesmärk ja kes on Jumal. Te kõik teate seda peast ja olete seda järginud. Need on teie teadmised, mida te olete omandanud ja õppinud, seda rada te järgite. On selge, et seda, mida te järgite ja otsite, seda te ka leiate. Ent kas see on tõelus? Kas see pole teie enda teadmiste projektsioon? See pole tõelus. Kas on võimalik midagi taibata nüüd - mitte homme, vaid nüüdsama - ning öelda: "Ma mõistan seda tõde", ning lasta sel minna, nii et teie meelt ei jää kammitsema kujutlemis-, projitseerimisprotsess?

Kas meel on võimeline usust vabanema? Usust on võimalik vaba olla ainult siis, kui mõistate kõige sügavamaid olemuslikke põhjuseid, mis panevad teid uskumustest kinni hoidma; mitte ainult teadvustatud, vaid ka alateadlikke motiive, mis panevad teid uskuma. Lõppude lõpuks, me pole ainult teadlikul tasandil toimivad pealiskaudsed olendid. Sügavamaid teadvuse ja alateadvuse tegevusi on võimalik teada saada seeläbi, et anname alateadvusele võimaluse, sest selle reageeringud on kiiremad kui teadliku meele omad. Sel ajal kui teie teadlik meel vaikselt mõtleb, kuulab ja jälgib, on alateadlik meel palju aktiivsem, palju ärksam ja palju vastuvõtlikum, seetõttu võib ta osata vastata. Kas selline meel, mida on allutatud, alandatud, sunnitud uskuma - kas selline meel saab olla vaba, et mõelda? Kas selline meel suudab vaadata uudse pilguga ning kõrvaldada eristumisprotsessi teie ja teiste vahelt?

Kui me näeme selle maailma valskust, kõike seda valet, siis on meel võimeline nägema tõde - võib-olla ainult põgusa silmapilgu; ehkki, kui tõde tundub meele jaoks liig, langeb meel endisesse olekusse tagasi. Aga hetkelisest nägemisest piisab; kui näete seda kas või põgusa sekundi, on sellest küll, sest siis te näete, kuidas toimub midagi väga erakordset. Alateadvus on töös, ehkki teadvus võib seda tõrjuda. See pole edasiviiv sekund, aga see sekund on ainus asi, ja sel on omad tulemused hoolimata sellest, et teadvustatud meel selle vastu võitleb.

Meile nähtav maailm pole midagi muud kui lihtsalt üks poliitiline ja religioosne mäng, kus valitseb tahtmine saavutada ja ambitsioonikus. Inimene, kes on tark, rahumeelne ja tõeliselt siiras, kes tahab avastada, peab näkku vaatama teadmis- ja usuprobleemidele; ta peab minema nende taha, avastama kogu kindlus- ja turvatunde ihalemise protsessi toimimise. Ainult sellises seisundis meel, mis on valmis uue ilmnemiseks - olgu see tõde, olgu see Jumal või mida iganes soovite -, peab kindlasti olema lõpetanud omandamise, kogumise; see peab kõrvale heitma kõik teadmised. Teadmistega koormatud meel ei ole kindlasti võimeline mõistma seda, mis on tõelus, mis pole mõõdetav.

Kõige mõttesügavamad, teadlikumad ja ärksamad on võib-olla need, kes usuvad kõige vähem.