lihtsus ja tundlikkus

          Me paistame arvavat, et lihtsus on pelgalt välispidine ilming, tagasitõmbumine: omandi puudumine, kasinus, napp riietus, väike pangaarve. Kindlasti pole see lihtsus. See on pelgalt väline demonstratsioon. Mulle tundub, et lihtsus on põhimõttelise tähtsusega; ent lihtsus saab tekkida ainult siis, kui me hakkame mõistma iseenda tundmise tähendust.

Lihtsus pole pelk malli järgi kohanemine. On vaja väga suurt arukust, et olla lihtne ja mitte lihtsalt muganduda teatava malli järgi, ükskõik kui auväärne see väliselt ka pole. Kahjuks alustab enamik meist välisest lihtsusest, väliste asjade lihtsuse kaudu. Aga pelk lihtsuse väline avaldumine asjades, omandis, ei tähenda kahtlemata sisemise olemise lihtsust. Sest praeguses maailmas surutakse meile peale üha rohkem ja rohkem asju pinnapealselt. Elu on muutumas üha keerulisemaks. Selle eest põgenemiseks püüame loobuda või lahti öelda asjadest - autodest, majadest, organisatsioonidest, kinodest ja lugematutest asjaoludest, mida meile väljapoolt peale surutakse. Me mõtleme, et oleme lihtsad, kui tõmbume tagasi. Mulle tundub, et sarnase loobumisega ei lahenda keegi meist probleemi. Lihtsus, mis on olemuslik, tõeline, saab tulla ainult sisemusest, ja sellest tuleneb ka väline väljendus. Niisiis on probleem selles kuidas olla lihtne, sest lihtsus muudab inimese üha tundlikumaks. Tundlik meel, tundlik süda on olemuslikult tähtis, sest siis ollakse võimeline kiirelt tajuma, kiirelt vastu võtma.

Kahtlemata võib olla sisemiselt lihtne, pelgalt mõistes lugematuid tõkkeid, kiindumusi, hirme, mille kütkes inimene on. Aga enamikule meist meeldib olla kütkes - inimeste, omandi, idee kütkes. Meile meeldib olla vang. Sisemiselt me olemegi vangid, ehkki väliselt paistame väga lihtsad. Sisemiselt oleme oma tahtmiste, oma soovide, oma ideede, lugematute motivatsioonide vangid. Pole võimalik saavutada lihtsust, olemata seesmiselt vaba. Seetõttu on vaja alustada sisemisest, mitte välisest.

Kui mõista kogu uskumise protsessi, seda, mispärast meel klammerdub usu külge, on selles erakordne vabadus. Kui on olemas vabadus uskumustest, on ka lihtsus. Ent see lihtsus vajab arukust, ja et olla arukas, on vaja olla teadlik oma tõketest. Selleks et olla teadlik, on vaja olla lakkamatult valvel, olemata kinni mingis kindlas rööpas, kindlas mõtte- või tegevusmudelis. Lõppude lõpuks mõjutab sisemine olemus alati välist. Ühiskond või ükskõik mis laadi tegevus on meie endi projektsioon, ja ilma sisemise muutuseta on pelgal seadusandlusel välises plaanis väga vähe tähendust; see võib teha teatavaid reforme, teatavaid mugandusi, aga see, mis ollakse sisemiselt, ilmutab end alati välises.

Seetõttu on vaja alustada sisimast - mitte välistavalt, mitte välist kõrvale heites. Kahtlemata jõuate sisemiseni välise mõistmise kaudu, selgitades välja, kuidas konflikt, võitlus ja valu eksisteerivad väliselt; seda üha enam uurides jõutakse loomulikult välja nende psühholoogiliste seisunditeni, mis tekitavad väliseid konflikte ja hädasid. Väline ilming annab ainult märku meie vaimsest seisundist, aga selleks et mõista sisemist seisundit, on vaja läheneda välise kaudu. Enamik meist teeb seda. Sisemist mõistes - mitte välistavalt, mitte välist kõrvale jättes, vaid mõistes välist ja seeläbi jõudes sisemiseni - me leiame, et mida enam me uurime oma olemuse keerdkäike, seda tundlikumaks, seda vabamaks me muutume. Sisemine lihtsus on sedavõrd oluline sellepärast, et see lihtsus toob tundlikkuse. Meel, mis pole tundlik, pole ärgas, pole teadlik, ei ole võimeline vastuvõtlikkuseks, mitte mingisugusekski loovakas tegevuseks. Kohandumine lihtsuse saavutamise vahendina muudab tegelikult meele ja südame tuimaks, tundetuks. Mis tahes vormis autoritaarne sundus, mille on kehtestanud valitsus, meie ise, ideaali saavutamise kujutlus või muu sarnane mis tahes laadi mugandumine soodustab tundetust, sisemise lihtsuse puudumist. Väliselt te võite muganeda ja jätta lihtsuse mulje, nii nagu väga paljud usklikud inimesed. Nad praktiseerivad mitmesuguseid distsipliine, ühinevad mitmesugustesse organisatsioonidesse, mediteerivad teatava meetodi järgi ja nii edasi - mis kõik jätab lihtsuse mulje, ent selline muganemine ei soodusta lihtsust. Ükskõik mis laadi sundus ei vii lihtsuseni. Vastupidi, mida enam te alla surute, seda enam te asendate, seda enam te vaos hoiate, seda vähem on lihtsust, ent mida paremini te mõistate vaoshoidmise protsessi, seda suurem on võimalus olla lihtne.

Oleme erudeeritud ja targad, meie meeled on tulvil lõputuid faktiteadmisi, mida teised on öelnud ja õpetanud, et me ei suuda enam olla lihtne ja ennast vahetult kogeda. Need probleemid nõuavad uut lähenemist; ja neile saab uudselt läheneda ainult siis, kui oleme lihtsad, seesmiselt tõeliselt lihtsad. See lihtsus tuleb iseenda tundmisega, mõistes iseennast, oma mõtlemise ja tundmise viise, mõtete liikumist ja reageeringuid; mõistes seda kuidas me mugandume hirmu kaudu avaliku arvamusega, sellega, mis teised ütlevad, mida suured pühakud on öelnud - mis kõik näitab meie loomuomadust muganduda, olla kaitstud, olla turvatud. Kui otsitakse turvalisust, siis on ilmselgelt tegemist hirmuseisundiga ja seetõttu puudub lihtsus.

Lihtsuseta pole võimalik olla tundlik kõigi asjade suhtes, mis maailmas, ja meie ümber toimuvad; kui inimene pole lihtne, siis puudub tal empaatia mõista asjade tegelikku olemust. Enamik meist elab väga pinnapealselt, teadvuse kõige ülemisel tasandil; seal me püüame olla mõtlik või intelligentne, mis on sama mis olla usklik; seal me püüame muuta oma meele lihtsaks sunduse, distsipliini abil. Aga see pole lihtsus. Kui me sunnime pinnapealselt meelt olema lihtne, siis selline sundus ainult kägistab meelt, see ei muuda meelt paindlikuks, selgeks, kiireks. 

Kõik teadvuse protsesse tervikuna hõlmavat lihtsust on erakordselt vaevarikas üles leida, sest sisimas ei tohi mitte midagi tagasi hoida; on vaja innukust teada saada, uurida oma olemuse toimimist, mis tähendab ärkvelolekut igale mõistaandmisele, igale vihjele; teadlikkust oma hirmudest ja lootustest, ning neid uurida ja seetõttu olla neist üha vabam ja vabam. Ainult siis, kui meel ja süda on tõeliselt lihtsad, koorikuta katmata, oleme võimelised lahendame meie ees seisvad arvukad probleemid.

Teadmine ei lahenda meie probleeme. On vaja võimet uurida kõiki asju uudsena; sest ainult vahetu kogemuse kaudu on võimalik meie probleeme lahendada, ning selleks et saada vahetut kogemust, on vaja lihtsust, mis tähendab, et on vaja tundlikkust. Meele muudab tuimaks teadmistekoorem. Meele muudab tuimaks minevik, tulevik. Ainult selline meel, mis on võimeline pidevalt, hetkest hetkesse kohanema olevikuga, suudab vastu seista võimsatele mõjutustele ja survele, mida keskkond meile lakkamatult avaldab.

Niisiis pole usklik inimene tegelikult mitte see, kes tõmbab üll vaimulikurüü, kes elab ühe söögikorraga päevas või kes on andnud lugematuid tõotusi olla niisugune ja mitte olla naasugune, vaid see, kes on sisemiselt lihtne, kes ei püüa millekski saada. Selline meel on võimeline erakordseks tundlikkuseks, sest puudub barjäär, puudub hirm, pole minemist millegi poole; seetõttu on see võimeline vastu võtma õnnistust, Jumalat, tõde, mida iganes soovite. Aga tõelust püüdlev meel pole lihtne. Otsiv, uuriv, kobav, ärritunud meel ei ole lihtne. Mis tahes sisemise või välise autoriteedi malli järgi muganduv meel ei saa olla tundlik. Ja alles siis, kui meel on tõepoolest tundlik, ärgas, teadlik kõigest, mis temas toimub, oma reageeringutest, mõtetest, kui see ei püüa enam millekski saada, ei kujunda ennast enam keegi olema - ainult siis on see võimeline vastu võtma tõde. Ainult siis on võimalik õnn, sest õnn pole lõpp - see on tõeluse tulemus. Kui meel ja süda on muutunud lihtsaks ja seetõttu tundlikuks - mitte mingisugust laadi sunduse, juhatuse või kohustuse tõttu -, siis me näeme, et probleeme on väga lihtne lahendada, ükskõik kui keerukad meie probleemid ka poleks.

Tõelust püüdlev meel pole lihtne.