eneseanalüüs ja teadlikkus

          On küsitud, mis vahe on eneseanalüüsil ja teadlikkusel? Selleks peame kõigepealt uurima, mida me mõtleme eneseanalüüsi all. Me mõtleme eneseanalüüsi all iseenda sisse vaatamist, iseenda uurimist. Mispärast iseennast uuritakse? Selleks et parandada, selleks et muuta, selleks et teiseneda. Te teete eneseanalüüsi sellepärast, et saada millekski, vastasel juhul te ei pühenduks eneseanalüüsile. Te ei uuriks ennast, kui puuduks soov teiseneda, muuta, saada kellekski teiseks, kui te olete. See on ilmselge eneseanalüüsi põhjus. Ma olen vihane ja ma vaatlen, uurin ennast, et vihast vabaneda või viha teisendada või muuta reageeringuid, Mina reaktsioone; alati peetakse silmas mingit eesmärki ja kui seda eesmärki ei saavutata, järgneb tusk, depressioon. Seetõttu käib eneseanalüüs eranditult käsikäes depressiooniga.

Ma ei tea, kas te olete märganud, et kui te teete eneseanalüüsi, kui te vaatate endasse selleks, et ennast muuta, siis tekib alati depressioonihoog. Alati kaasneb sellega tusahoog, mille vastu peate võitlema; te peate ennast taas uurima, et sellest tujust üle saada ja nii edasi. Eneseanalüüsi protsess ei too vabanemist, sest tegemist on selle, mis o n, muutmisprotsessiga millekski, mis see pole. Ilmselgelt just see toimubki, kui me tegeleme eneseanalüüsiga, kui me pühendume sellele konkreetsele tegevusele. Eneseanalüüsiga on alati seotud kogumisprotsess, kus Mina uurib midagi selleks, et seda muuta, järelikult on selle puhul alati tegemist dualistliku konfliktiga ja seetõttu pettumisprotsessiga. See ei too vabanemist ja sellest tekkiva pettumuse mõistmine tekitab depressiooni.

Teadlikkus on täiesti erinev asi. Teadlikkus on jälgimine ilma hukkamõistuta. Teadlikkus toob mõistmise, sest puudub hukkamõistmine või samastamine, on vaid vaikne tähelepanek. Kui ma tahan midagi mõista, siis on vaja jälgida, ma ei tohi kritiseerida, ma ei tohi hukka mõista, ma ei tohi seda teha meelehea pärast või vältima seda kui mittemeelepärast. Peab olema lihtsalt tõsiasja vaikne tähelepanek. Silmas ei peeta mingit eesmärki, on ainult teadlikkus kõigest, nii nagu asjad esile tekivad. Selline jälgimine ja jälgitava mõistmine lakkavad, kui tegemist on hukkamõistmise, samastamise või õigustamisega. Eneseanalüüs on enda paremaks muutmine ja seetõttu on eneseanalüüsi puhul tegemist enesekesksusega. Teadlikkus ei ole enese paremaks muutmine. Vastupidi, see on Mina, ego lõpp, kõigi selle eripäraste omaduste, mälestuste, nõudmiste ja pürgimustega. Eneseanalüüsi puhul on tegemist samastamise ja hukkamõistmisega. Teadlikkusel puudub hukkamõistmine või samastumine, see tõttu puudub ka enese paremaks muutmine. Neil kahel on määratu vahe.

Inimene, kes tahab ennast parandada, ei saa kunagi olla teadlik, sest parandamine tähendab hukkamõistmist ja tulemuse saavutamist. Samas kui teadlikkuse puhul on tegemist jälgimisega ilma hukkamõistmiseta, ilma mahasalgamise või omaksvõtmisega. Teadlikkus algab välistest asjadest, objektide, looduse teadvustamisest ja nendega kontaktis olemisest. Kõigepealt on teadlikkus end ümbritsevatest asjadest, tundlikkus objektide, looduse ja siis inimeste suhtes, mis tähendab suhteid; seejärel on teadlikkus ideedest. Teadlikkus asjadest, loodusest, inimestest, ideedest, neisse empaatiline suhtumine ei koosne eraldi protsessist, vaid on üks ühtne protsess. See on kõige - iga mõtte, tunde ja teo lakkamatu märkamine, nii nagu need sisimas tärkavad. Kuna teadlikkus ei ole hukkamõistev, puudub akumuleerimine. 

Te mõistate hukka ainult siis, kui teil on standard, mis tähendab, et toimub akumuleerimine ja seetõttu Mina paremaks muutmine. Teadlikkus on Mina ja Mina tegevuse mõistmine suhetes inimeste, ideede ja asjadega. Teadlikkus on olemas hetkest hetkesse ja seetõttu ei saa seda harjutada. Kui te praktiseerite asja, siis muutub see harjumuseks, ent teadlikkus pole harjumus. Harjumuses kinniolev meel on tuim, kindlates tegevusrööbastes talitlev meel on tuim ja paindumatu, samas kui teadlikkus nõuab lakkamatut paindlikkust ja ärksust. See pole raske. Te olete teadlik tegelikult siis, kui olete millestki huvitatud, kui te olete huvitatud oma lapse, oma naise ,oma taimede, puude, lindude vaatamisest. Te vaatlete ilma hukkamõistuta, ilma identifitseerimata; seetõttu on sellistes tähelepanekutes täiuslik osadus; vaatleja ja vaadeldav on täielikus osaduses. See toimib tegelikult siis, kui te olete millestki sügavalt ja jäägitult huvitatud.

Teadlikkusel ja eneseanalüüsil on määratu vahe. Eneseanalüüs viib pettumusteni, järgmiste ja suuremate konfliktideni; samas kui teadlikkus on Mina tegevusest vabanemise protsess; see tähendab teadlikkust oma igapäevastest liikumistest, oma mõtetest ja tegudest, ning teadlikkus teistest, teise vaatlemisest. Seda on võimalik teha ainult siis, kui armastate kedagi, kui olete millestki sügavalt huvitatud; kui ma tahan iseennast tunda - kogu oma olemust, kogu oma sisu, mitte ainult ühte või kahte kihti -, siis ilmselgelt ei tohi siin olla hukkamõistu. Siis ma pean olema avatud igale mõttele, igale tundele, kõikidele meeleoludele, igale allasurumisele; ja kuna teadlikkus avardub üha enam ja enam, ollakse üha enam ja enam teadlik mõtete, motiivide ja püüdluste kõigist varjatud liikumistest. Teadlikkus on vabadus, see toob vabaduse, see annab vabaduse, samas kui eneseanalüüs tekitab konflikti, on endassesulgumise protsess, seetõttu on sellega alati seotud pettumus ja hirm.

Veel tekib küsimus, kes on siis teadlikkuse puhul teadlik? Kui teil on mingit laadi sügav kogemus, siis mis toimub? Kui on selline kogemus, siis kas te olete teadlik, et te kogete? Kui olete vihane, siis kas te olete viha-, kadeduse või rõõmuhetkedel teadlik, et olete vihane või rõõmus? Alles siis, kui kogemus on läbi, eristub kogeja ja kogetu. Siis kogeja jälgib kogetut, kogemuse objekti. Kogemishetkel pole ei jälgijat ega jälgitavat: on ainult kogemine. Enamik meist ei koge. Me oleme alati kogemisseisundist eemaldunud ja seetõttu me küsime, kes on jälgija - kes see on, kes on teadlik? See küsimus on kahtlemata vale. Niipea kui on kogemine, pole isikut, kes on teadlik, ega ka objekti, millest ta on teadlik. Pole ei täheldajat ega täheldatavat, on vaid kogemisseisund.

Meist enamikul on erakordselt raske elada kogemisseisundis, sest see nõuab erakordset paindlikkust, kiirust, suurt tundlikkust; mistõttu see tõrjutakse kõrvale, kui me ajame taga tulemust, kui me tahame olla edukad, kui me peame silmas eesmärki, kui me kalkuleerime - mis kõik toob kaasa pettumuse. Inimene, kes ei nõua midagi, kes ei otsi tulemust ega eesmärki kõige sellega kaasnevaga, on pidevas kogemisseisundis. Siis on kõigel tähendus, kõik on liikumises, mitte miski pole vana, mitte miski pole söestunud, mitte miski pole korduv, sest see, mis o n, pole kunagi vana. Väljakutse on alati uus. Ainult reageering väljakutsele on vana; vana tekitab üha uusi jäänukeid, millest moodustub mälu, ning jälgija, kes eraldab enda jälgitavast, väljakutsest, kogemusest.

Seda on väga lihtne ja kerge katsetada. Järgmine kord, kui olete vihane, armukade, ahne, vägivaldne või mida iganes, jälgige ennast. Selles seisundis teid kui Mina ei ole. On ainult kogemisseisund. Hetk, sekund pärast seda te annate sellele nime, määratluse, te nimetate seda armukadeduseks, vihaks, ahnuseks; sellega olete otsekohe tekitanud jälgija ja jälgitava, kogeja ja kogetu, siis püüab kogeja kogemust teisendada, muuta seda, pidada selle kohta asju meeles ja nii edasi, ja seetõttu säilib eraldatus enda ja kogetu vahel. Kui te ei anna sellele tundele nime - mis tähendab, et te ei taotle tulemust, te ei mõista hukka, te lihtsalt olete tundest vaikselt teadlik -, siis te näete, et selles kogemisseisundis pole jälgijat ja jälgitavat, sest jälgija ja jälgitav on ühendnähtus ja nõnda on ainult kogemine.

Seetõttu on eneseanalüüs ja teadlikkus täiesti erinevad asjad. Eneseanalüüs viib pettumuseni, jälgimine konfliktini, sest see tähendab soovi muutuda ja muutus on pelk teisendatud edasikestmine. Teadlikkus on seisund, kus puudub hukkamõist, õigustamine või identifitseerimine, ja seetõttu on selles mõistmine; selles passiivse, ärksa teadlikkuse seisundis pole ei kogejat ega kogejat.

Eneseanalüüs, mis on enese parandamise, Mina tugevdamise vorm, ei saa kunagi viia tõeni, sest see on alati endassesulgumise protsess; samas kui teadlikkusseisundis saab ilmneda tõde - tõde olevast, igapäevase eksistentsi lihtne tõde. Ainult siis, kui mõistame igapäevase eksistentsi tõde, saame minna kaugemale. Selleks et kaugele jõuda, peate alustama lähedalt, ent enamik meist tahab hüpata, alustada kaugelt, mõistmata, mis on lähedal. Kui mõistame lähedast, leiame, et vahemaa lähedase ja kauge vahel on olematu. Vahemaad pole - algus ja lõpp on üks.

Teadlikkus on jälgimine ilma hukkamõistuta --

teadlikkus toob mõistmise.

23. august 2011, Inglismaal