Olemine tähendab suhteid ja ilma suheteta pole elu. Suhe on kahe inimese, teie ja minu vaheline vastastikku seotud väljakutse ja reageering - väljakutse, mille teie esitate ja mille mina vastu võtan või millele reageerin, samuti väljakutse, mille mina teile esitan. Kahe inimese vaheline suhe loob ühiskonna; ühiskond pole teist ja minust sõltumatu, mass pole eraldi üksus, vaid teie ja mina omavahelistes suhetes moodustame massi, grupi, ühiskonna. Suhe on teadlikkus vastastikusest seostest kahe inimese vahel. Millel suhe üldjuhul põhineb? Kas ei põhine see nii-öelda vastastikusel sõltuvusel, vastastikusel toetusel? Vähemalt ütleme, et see on vastastikune abi, toetus ja nii edasi, aga millel see tegelikult põhineb, kui mitte arvestada sõnu, emotsionaalset filtrit, mille me üksteise vahele üles seame? Vastastikusel meeleheal. Kui ma teile meelepärast pole, siis te tahate minust lahti saada; kui ma olen teile meelepärane, siis te aktsepteerite mind kas oma abikaasa, naabri või sõbrana.
Mida te nimetate perekonnaks? Ilmselgelt on see lähedane ühtekuuluvus- ja osadussuhe. Kas teie perekonnas, teie suhetes oma mehega, oma naisega, valitseb osadus? Kahtlemata mõtleme suhete all nimelt seda. Suhe tähendab hirmuvaba osadust, vabadust mõista teineteist, vahetut suhtlemist. Ilmselgelt tähendab suhe seda - olla teineteisega osaduses. Kas teie olete? Kas teie olete osaduses oma abikaasaga? Võib-olla te füüsiliselt kuulute ühte, ent see pole suhe. Teie ja teie abikaasa elate teine teisel pool vahemüüri. Enamikel juhtudel on see nii. Teil on omad püüdlused, omad ambitsioonid, ja temal on omad. Te elate teine teisel pool müüri ja aeg-ajalt piidlete üle selle - ja seda ta nimetate suhteks. See on tõsiasi. Te võite müüri laiendada, pehmendada, kirjeldada seda uute sõnadega, ent see on fakt - et teie ja tema elate eraldatuna, ja seda eraldatud elu te nimetate suhteks.
Mida te nimetate perekonnaks? Ilmselgelt on see lähedane ühtekuuluvus- ja osadussuhe. Kas teie perekonnas, teie suhetes oma mehega, oma naisega, valitseb osadus? Kahtlemata mõtleme suhete all nimelt seda. Suhe tähendab hirmuvaba osadust, vabadust mõista teineteist, vahetut suhtlemist. Ilmselgelt tähendab suhe seda - olla teineteisega osaduses. Kas teie olete? Kas teie olete osaduses oma abikaasaga? Võib-olla te füüsiliselt kuulute ühte, ent see pole suhe. Teie ja teie abikaasa elate teine teisel pool vahemüüri. Enamikel juhtudel on see nii. Teil on omad püüdlused, omad ambitsioonid, ja temal on omad. Te elate teine teisel pool müüri ja aeg-ajalt piidlete üle selle - ja seda ta nimetate suhteks. See on tõsiasi. Te võite müüri laiendada, pehmendada, kirjeldada seda uute sõnadega, ent see on fakt - et teie ja tema elate eraldatuna, ja seda eraldatud elu te nimetate suhteks.
Kui kahe inimese vahel on tõeline suhe, mis tähendab, et nende vahel on tõeline osadus, siis on selle mõju tohutu. Siis eraldatust pole, valitseb armastus, mitte vastutus ja kohustus. Kohustusest ja vastutusest räägivad inimesed, kes on oma müüri taga eristuses. Inimene, kes armastab, ei räägi vastutustundest - ta armastab - jagades teisega oma siirust, oma rõõmu, kurbust, raha. Kas teie pere on selline? Kas teil on osadus oma abikaasa, oma lastega? Ilmselt mitte. Paljudel meist on perekond pelgalt ettekääne jätkata oma nime ja traditsiooni, et anda teile seda, mida te tahate, olgu seksuaalselt või psühholoogiliselt, nii et perekond muutub enda põlistamise, nime edasikandmise vahendiks. See on teatavat liiki surematus, teatavat liiki püsivus. Ka perekonda kasutatakse meelehea vahendina.
Väljaspool - äri- või poliitikamaailmas või seltskonnas - ma kasutan teisi halastamatult ära, aga kodus ma püüan olla lahke ja helde. Kui absurdne! Või on maailm minu jaoks liig mis liig, ma tahan rahu saada ja lähen koju. Maailm valmistab mulle kannatusi ja ma lähen koju ning püüan saada lohutust. Niisiis kasutan ma suhet meelehea vahendina, mis tähendab, et ma ei taha, et suhe mind häiriks.
Suhet otsitakse selleks, et saada turvalisust, et te kui üksikisik võiksite elada turvalisuses, rahulolus ja teadmatuses - mis kõik sünnitavad alati konflikti. Kui ma otsin rahuldust ja te ei rahulda mind, siis tekib sellest konflikt, sest me mõlemad otsime teineteisest turvalisust; kui turvalisus muutub ebakindlaks, muutute te armukadedaks, vägivaldseks, omandihimuliseks ja nii edasi. Niisiis on suhte lõpptulemiseks eranditult omandihimu, süüdistamine, ennast kehtestavad nõudmised kindlustunde, lohutuse ja meelehea järele, ning loomulikult puudub sealt armastus.
Me räägime armastusest, me räägime kohusetundest, vastutusest, ent tegelikult puudub sealt armastus, suhe põhineb meeleheal, mille tagajärgi me näeme käesolevas tsivilisatsioonis. See, kuidas me oma abikaasat, lapsi, naabreid, sõpru kohtleme, näitab, et meie suhetes puudub tegelikult igasugune armastus. See on pelgalt vastastikune meelehea otsimine. Kuna see on nii, siis mis on tegelikult suhete eesmärk? Mis on nende tõeline tähendus? Kui te jälgite end suhetes teistega, kas te ei leia, et suhe on enesepaljastuse protsess? Kui ma olen piisavalt teadlik ja ärgas, et teadvustada oma reageeringuid suhtes, siis kas minu kontakt teiega ei too ilmsiks minu olemisseisundit? Suhe on tegelikult enesepaljastamise protsess, mis on enese tundmaõppimise protsess; paljastamise käigus tuleb esile palju ebameeldivaid asju, rahutukstegevaid, ebamugavaid mõtteid ja tegevusi. Kuna mulle ei meeldi see, mida ma avastan, siis ma põgenen ebameeldivaks osutunud suhtest meeldivasse suhtesse. Seetõttu on suhetel väga vähe tähendust; ent need muutuvad erakordselt tähendusrikkaks, kui need on enesepaljastuse ja iseenda tundmaõppimise vahendiks.
Kui te armastate, kui selline armastus on olemas, siis on see midagi võrratut. Sellises armastuses puuduvad vastuolud, selles pole tegemist ühe ega teisega, vaid valitseb täielik ühtsus. See on ühtesulamise, täieliku olemise seisund. Selliseid haruldasi, õnnelikke ja rõõmsaid hetki esineb siis, kui on olemas täiuslik armastus, täiuslik osadus. Üldjuhul läheb asi nii, et tähtis pole mitte armastus, vaid teine isik, armastuse objekt; tähtsaks muutub see, kellele armastust antakse, mitte armastus. Seejärel see muutub erinevatel põhjustel - olgu bioloogilisel või verbaalsel ehk siis naudinguihast, lohutuse pärast ja nii edasi - tähtsaks muutub armastuse objekt, ning armastus ise taandub. Seejärel tekivad omanditunne, armukadedus ja palju teisi nõudmisi ning armastus taandub üha enam ja enam; mida kaugemale see taandub, seda rohkem kaotavad suhted tähenduse, väärtuse ja mõtte. Seetõttu on armastuse mõistmine üks kõige raskemaid asju meie elus. See ei saa tulla mõistusliku hädavajaduse kaudu, seda ei saa toota erinevate meetodite ja vahendite ning distsipliiniga. See on selline olemisseisund, kus Mina tegevused on lakanud; ent need ei lakka, kui te lihtsalt surute need alla, väldite neid või hoiate vaos. Te peate mõistma Mina tegevusi kõikidel erinevatel teadvuse tasanditel. Me kogume armastusehetki, kus puuduvad mõtted ja motiivid, ent need hetked on väga harvad. Kuna need on harvad, klammerdume nende külge mälestustes ja loome nõnda barjääri elava tegelikkuse ja oma igapäevase elu vahele.
Selleks et mõista suhet, on tähtis mõista kõigepealt seda, mis o n, mis toimub meie elus tegelikult, kõigis erinevates peentes vormides; ja samuti seda, mida tähendab suhe tegelikult. Suhe on enesepaljastus; kuna me ei taha end paljastada, varjume mugavusse, ja siis kaotab suhe oma erakordse sügavuse, tähenduse ja ilu. Tõeline suhe saab olla ainult siis, kui on armastus, ent armastus ei ole meelehea otsing. Armastus eksisteerib ainult siis, kui on eneseunustus, kui on täielik osadus, mitte ühe või kahe vahel, vaid osadus kõige kõrgemaga, ja see saab toimuda ainult siis, kui Mina ununeb.
Väljaspool - äri- või poliitikamaailmas või seltskonnas - ma kasutan teisi halastamatult ära, aga kodus ma püüan olla lahke ja helde. Kui absurdne! Või on maailm minu jaoks liig mis liig, ma tahan rahu saada ja lähen koju. Maailm valmistab mulle kannatusi ja ma lähen koju ning püüan saada lohutust. Niisiis kasutan ma suhet meelehea vahendina, mis tähendab, et ma ei taha, et suhe mind häiriks.
Suhet otsitakse selleks, et saada turvalisust, et te kui üksikisik võiksite elada turvalisuses, rahulolus ja teadmatuses - mis kõik sünnitavad alati konflikti. Kui ma otsin rahuldust ja te ei rahulda mind, siis tekib sellest konflikt, sest me mõlemad otsime teineteisest turvalisust; kui turvalisus muutub ebakindlaks, muutute te armukadedaks, vägivaldseks, omandihimuliseks ja nii edasi. Niisiis on suhte lõpptulemiseks eranditult omandihimu, süüdistamine, ennast kehtestavad nõudmised kindlustunde, lohutuse ja meelehea järele, ning loomulikult puudub sealt armastus.
Me räägime armastusest, me räägime kohusetundest, vastutusest, ent tegelikult puudub sealt armastus, suhe põhineb meeleheal, mille tagajärgi me näeme käesolevas tsivilisatsioonis. See, kuidas me oma abikaasat, lapsi, naabreid, sõpru kohtleme, näitab, et meie suhetes puudub tegelikult igasugune armastus. See on pelgalt vastastikune meelehea otsimine. Kuna see on nii, siis mis on tegelikult suhete eesmärk? Mis on nende tõeline tähendus? Kui te jälgite end suhetes teistega, kas te ei leia, et suhe on enesepaljastuse protsess? Kui ma olen piisavalt teadlik ja ärgas, et teadvustada oma reageeringuid suhtes, siis kas minu kontakt teiega ei too ilmsiks minu olemisseisundit? Suhe on tegelikult enesepaljastamise protsess, mis on enese tundmaõppimise protsess; paljastamise käigus tuleb esile palju ebameeldivaid asju, rahutukstegevaid, ebamugavaid mõtteid ja tegevusi. Kuna mulle ei meeldi see, mida ma avastan, siis ma põgenen ebameeldivaks osutunud suhtest meeldivasse suhtesse. Seetõttu on suhetel väga vähe tähendust; ent need muutuvad erakordselt tähendusrikkaks, kui need on enesepaljastuse ja iseenda tundmaõppimise vahendiks.
Kui te armastate, kui selline armastus on olemas, siis on see midagi võrratut. Sellises armastuses puuduvad vastuolud, selles pole tegemist ühe ega teisega, vaid valitseb täielik ühtsus. See on ühtesulamise, täieliku olemise seisund. Selliseid haruldasi, õnnelikke ja rõõmsaid hetki esineb siis, kui on olemas täiuslik armastus, täiuslik osadus. Üldjuhul läheb asi nii, et tähtis pole mitte armastus, vaid teine isik, armastuse objekt; tähtsaks muutub see, kellele armastust antakse, mitte armastus. Seejärel see muutub erinevatel põhjustel - olgu bioloogilisel või verbaalsel ehk siis naudinguihast, lohutuse pärast ja nii edasi - tähtsaks muutub armastuse objekt, ning armastus ise taandub. Seejärel tekivad omanditunne, armukadedus ja palju teisi nõudmisi ning armastus taandub üha enam ja enam; mida kaugemale see taandub, seda rohkem kaotavad suhted tähenduse, väärtuse ja mõtte. Seetõttu on armastuse mõistmine üks kõige raskemaid asju meie elus. See ei saa tulla mõistusliku hädavajaduse kaudu, seda ei saa toota erinevate meetodite ja vahendite ning distsipliiniga. See on selline olemisseisund, kus Mina tegevused on lakanud; ent need ei lakka, kui te lihtsalt surute need alla, väldite neid või hoiate vaos. Te peate mõistma Mina tegevusi kõikidel erinevatel teadvuse tasanditel. Me kogume armastusehetki, kus puuduvad mõtted ja motiivid, ent need hetked on väga harvad. Kuna need on harvad, klammerdume nende külge mälestustes ja loome nõnda barjääri elava tegelikkuse ja oma igapäevase elu vahele.
Selleks et mõista suhet, on tähtis mõista kõigepealt seda, mis o n, mis toimub meie elus tegelikult, kõigis erinevates peentes vormides; ja samuti seda, mida tähendab suhe tegelikult. Suhe on enesepaljastus; kuna me ei taha end paljastada, varjume mugavusse, ja siis kaotab suhe oma erakordse sügavuse, tähenduse ja ilu. Tõeline suhe saab olla ainult siis, kui on armastus, ent armastus ei ole meelehea otsing. Armastus eksisteerib ainult siis, kui on eneseunustus, kui on täielik osadus, mitte ühe või kahe vahel, vaid osadus kõige kõrgemaga, ja see saab toimuda ainult siis, kui Mina ununeb.
Armastuse mõistmine on üks kõige raskemaid asju meie elus.
25. august 2011, Inglismaal
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.