idee ja tegutsemine

          Meist enamiku elu seisneb pealtnäha seostamatute ja eraldiseisvate tegude jadas, mis viivad lõpuks lagunemise ja nurjumiseni. See probleem puudutab meist igaüht, sest me elame tegevuses ja ilma tegevuseta pole elu, kogemust, mõtlemist. Mõte on tegevus; ning pelk tegevuse järgimine ainult ühel kindlal teadvuse tasandil - välisel tasandil -, ja ainult välise tegevusega piirdumine ilma tegevuse tervikprotsessi mõistmata viib meid paratamatult nurjumise ja hädadeni.

Meie elu seisneb erinevatel teadvuse tasanditel toimuvas tegevuste jadas või tegevuste protsessis. Teadvus kogeb, nimetab ja salvestab. See tähendab, et teadvus on väljakutse ja reageering, mis seisneb kogemises, seejärel määratlemises või nimetamises ja seejärel salvestamises, mis on mälu. See protsess on toimimine. Teadvus tähendab tegevust, ning ilma väljakutseta, reageeringuta, kogemiseta, nimetamata või määratlemata, ilma salvestamata, mis on mälu, pole ka tegevust.

Tegevus loob tegija. See tähendab, et tegija tuleb mängu siis kui tegevuse silmapiiril on tulemus, lõpp. Kui tegevusel pole mingit tulemust, siis pole ka tegijat; aga kui silmapiiril on lõpp või tulemus, siis tekitab tegevus tegija. Seetõttu on tegija, tegevus ja lõpp või tulemus üks ühtne protsess, mis tekib siis, kui teo silmapiiril on tulemus. Tegutsemine tulemuse suunas on tahe; vastasel juhul pole ju tahet. Soov saavutada eesmärki tekitab tahtmise, mis tähendab tegijat - mina tahan saavutada, mina tahan kirjutada raamatu, mina tahan olla rikas, mina tahan omada positsiooni, tahan saada kuulsaks.

Need kolm seisundit: tegija, tegutsemine ja eesmärk on meie igapäevane olelus. Vastasel juhul millekski saamist ei ole. Kui pole tegijat ega tegutsemist tulemuse nimel, siis pole millekski saamist; ent elu sellisena nagu me tunneme - meie igapäevane elu - on millekski saamise protsess. Meie tahe olla tähendab tahet millekski saada, erinevatel teadvuse tasanditel, erinevates seisundites, hõlmates endas väljakutset, reageeringut, nimetamist ja salvestamist. Millekski saamine on võitlus, valu, see on pidev heitlus: ma olen see ja ma tahan saada tolleks.

Aga kas on olemas tegevust ilma millekski saamiseta? Kas on olemas tegevust ilma valuta, ilma pideva lahinguta? Kui pole eesmärki, pole ka tegijat, sest silmapiiril olev tulemus toob tegija. Ent kas saab olla tegevust ilma silmapiiril oleva eesmärgita ja seetõttu ilma tegijata - see tähendab, ilma tulemuse tahtmiseta? Selline tegevus pole millekski saamine ja seetõttu ka mitte võitlus. On olemas tegevusseisund, kogemusseisund ilma kogeja ja kogemuseta. See kõlab väga filosoofiliselt, et tegelikult üsna lihtne.

Kogemise hetkel pole te teadlik iseendast kui kogejast eraldiseisvana kogemusest; te olete kogemisseisundis. Võtame väga lihtsa näite: te olete vihane. Vihahoo ajal pole ei kogejat ega kogemust, on ainult kogemine. Ent niipea kui te sellest väljute, sekundi murdosa pärast kogemist, on kogeja ja kogemus, tegevus ja tegija, kelle silmapiiril on eesmärk - milleks on kas vihast vabanemine või viha allasurumine. Oleme kogemisseisundis korduvalt, aga me tuleme alati sellest välja ning määratleme, nimetame ja salvestame selle ning seeläbi anname kestvuse millekski saamisele.

Kui me suudame mõista tegevust selle sügavaimas tähenduses, siis see põhjapanev mõistmine mõjutab ka meie pinnapealseid tegevusi; aga kõigepealt peame mõistma tegevuse sügavaimat olemust. Niisiis, kas tegevuse tekitab idee? Kas teil on kõigepealt idee ja seejärel tegutsete? Või on kõigepealt tegevus ja seejärel, kuna tegevus sünnitab konflikti, te ehitate selle ümber idee? Kas tegevus loob tegija või tuleb tegija esimesena?

On äärmiselt oluline välja selgitada, kumb on esimene. Kui esimene on idee, siis tegevus lihtsalt järgib ideed ning seetõttu pole see enam tegevus, vaid jäljendamine, ideele alluv sundus. Seda on väga oluline mõista, sest kuna meie ühiskond on üles ehitatud valdavalt intellektuaalsel või verbaalsel tasandil, on meil kõigil esmane idee ja sellele järgneb tegevus. Niisiis on tegevus idee kannupoiss ning mõttekonstruktsioonide moodustamise kõrval jääb tegevus teisejärguliseks. Meie ühiskondlik struktuur on vaga intellektuaalne; me arendame intellekti oma kõigi ülejäänud tahkude arvelt ning seetõttu me lämbume ideede all.

Kas ideed üldse viivadki tegevuseni või vormivad ideed lihtsalt mõtlemist ja seetõttu piiravad tegevust? Kui tegevus on idee poolt peale surutud, ei saa tegevus iialgi inimest vabastada. Seda on erakordselt oluline mõista.  Kui idee suunab tegevust, siis ei saa tegevus kunagi meie hädasid lahendada, sest enne kui ideed on võimalik teoks teha, on meil kõigepealt vaja välja selgitada, kuidas ideed tekivad. Need, kes tõepoolest tahavad leida inimlikke lahendusi meie paljudele probleemidele, peavad kõigepealt aru saama mõttekujutluste tekkimise protsessist.

Niisiis, kuidas te saate idee - väga lihtsa idee, see ei tarvitse olla filosoofiline, religioosne ega majandusalane? Kahtlemata on tegemist mõtteprotsessiga ja idee selle tulemus. Ilma mõtteprotsessita ei saa olla ideed. Niisiis on mul vaja mõista mõtlemisprotsessi ennast, enne kui mul on võimalik mõista selle saadust, ideed. Mõte on neuroloogilise või psühholoogilise reageeringu tulemus, see on tajumeelte vahetu reageering tajule või talletatud mälestustest lähtuv psühholoogiline reageering. On olemas närvide vahetu reageering tajule ning on talletatud mälestuste psühholoogiline reageering - rassi, grupi, guru, perekonna, traditsiooni ja nii edasi mõju -, mida kõike te nimetate mõtteks. Minevikust pärit reageeringutest, tegudest, mõjudest, traditsioonidest, kommetest koosnev mälestustevaramu reageering toimuvale ehk väljakutsele tekitab vältimatult mõtteprotsessi. Jälgige mõtteprotsessi toimimist iseendas ja te võite vahetult katsetada selle paikapidavust. Kui keegi on teid solvanud ja see jääb teie mällu, moodustab see killukese taustast. Vastavat isikut kohates - mis on väljakutse - on reageeringuks mälestus solvangust. Niisiis moodustub idee reageeringust mälestusele, see on mõtteprotsess, mistõttu idee on alati tingitud - ja seda on oluline mõista. See tähendab, et idee on mõtlemisprotsessi tulemus ja mõtlemisprotsess on mälestuste tulemus, ning mälu on alati tingitud. Mälu on alati minevikus, ning väljakutse annab mälestusele elu olevikus. Mälestusel pole iseseisvat elu; see sünnib olevikus, seistes silmitsi väljakutsega. Ja kõik mälestused, olgu uinuvas või aktiivses olekus, on tingitud.

Niisiis on vaja täiesti erinevat lähenemist. Te peate ise oma sisimas välja selgitama, kas te tegutsete idee põhjal ja kas on võimalik tegevus ilma mõttekujutlusteta. Selgitame välja, mida tähendab tegevus, mis ei põhine ideel.

Millal te tegutsete ilma mõttekujutluseta? Millal on tegemist tegevusega, mis pole kogemuse tulemus? Nagu juba teame, on kogemusel põhinev tegevus piiratud ning seetõttu takistav. Ideest mittelähtuv tegevus on spontaanne siis, kui seda ei juhi kogemusel põhinev mõtteprotsess; mis tähendab, et on olemas kogemusest sõltumatu tegevus, kus meel ei valitse tegevuse üle. See on ainus seisund, kus on tegemist mõistmisega: kui kogemusel põhinev meel ei juhi tegevust; kui kogemusel põhinev mõte ei kujunda tegevust. Milline on tegevus kui puudub mõtteprotsess? Kas tegevus ilma mõtteprotsessita on üldse võimalik? Kas saab olla tegevust, kui puudub mõttekujutlus.

Kahtlemata on olemas selline tegevus, kus ideed kaovad; ja ideed kaovad ainult siis, kui on armastus. Armastus pole mälestus. Armastus pole kogemus. Armastus pole armastatud inimesest mõtlemine, sest sel juhul on tegemist pelgalt mõttega. Armastusest pole võimalik mõelda. Võite mõelda inimesest, keda armastate või kellele olete pühendunud - oma gurust, oma kuvandist, oma abikaasast; ent mõte, sümbol ei ole tõelus, sest tõelus on armastus. Seetõttu pole armastus kogemus.

Kui on armastus, siis on tegevus, ja kas pole too tegevus vabastav? See pole mõttetöö tulemus ning puudub lõhe armastuse ja tegevuse vahel, nii nagu on lõhe idee ja tegevuse vahel. Idee on alati vana, see heidab varju käesolevale, ning me püüame alatasa ehitada silda tegude ja idee vahele. Kui on olemas armastus - mis pole mõttetöö, mis pole mõttekujutlus või mälestus ega kogemuse, harjutatud distsipliini tulemus - siis seesama armastus ongi tegevus. See on ainus asi, mis vabastab. Senikaua, kuni on mõttetöö, kuni tegevust kujundatakse kogemuste põhjal, ei ole vabanemine võimalik; ja senikaua, kuni too protsess kestab, on igasugune tegevus piiratud. Kui see tõde saab selgeks, siis ilmneb selline armastus, mis pole mõttetöö, millest pole võimalik mõelda.

On vaja olla teadlik kogu protsessist: kuidas tekivad ideed, kuidas ideest tärkab tegevus ning kuidas ideed juhivad ja seetõttu piiravad tegevust. Pole tähtis kelle ideega on tegemist, sest senikaua, kuni me klammerdume ideede külge, oleme seisundis, mis ei võimalda mitte mingisugust kogemist. Siis me elame lihtsalt ajaväljas - minevikus, mis tekitab üha uusi tundeid ja tajusid, või tulevikus, mis on veel üks taju vorme. Alles siis, kui meel on ideedest vaba, saab toimuda kogemine.

Ideed pole tõde; ja tõde on midagi sellist, mida on vaja kogeda vahetult hetkest hetkesse. See pole soovitud kogemus - mis on pelgalt tunne. Ainult siis, kui suudetakse minna edasi ideede puntrast - mis on "mina", mis on meel, mis on osaline või täielik millegi jätkumine - ainult siis, kui suudetakse see ületada, kui mõte jääb täiesti vakka, on võimalik kogemisseisund. Siis selgub, mis on tõde.

Kõik mälestused, olgu uinuvas või aktiivses olekus, on tingitud.