suhtlemine ja mõistmine

        Üksteisega suhtlemine on erakordselt raske isegi siis, kui me tunneme üksteist väga hästi. Ma võin võin kasutada sõnu, millel on teie jaoks teistsugune tähendus kui minu jaoks. Mõistmine tekib alles siis kui meie - teie ja mina - kohtume samaaegselt samal tasandil. See juhtub ainult siis, kui inimeste - abikaasade, lähedaste sõprade - vahel on tõeline armastus. See on tõeline suhtlemine. Silmapilkne mõistmine tekib ainult siis, kui me kohtume samaaegselt samal tasandil.

On väga raske suhelda üksteisega vabalt, tulemuslikult ja selgelt, käitudes vahetult. Raske on see sellepärast, sest meil puudub kuulamisoskus. Kuulamine on kunst. Selleks et olla võimeline tõeliselt kuulama, oleks vaja kõrvale jätta igasugused eelarvamused, valmis sõnastused ja igapäevased toimingud. Kui olete vastuvõtlikult meelestatud, on lihtne aru saada; te kuulate siis, kui olete asja juures täie tähelepanuga. Aga paraku kuulab enamik meist läbi vastuseisufiltri. Meil on filtriks eelarvamused, olgu siis usulised või vaimsed, psühholoogilised või teaduslikud; või igapäevased mured, soovid ja hirmud. Ja me kuulame läbi nende filtrite. Seetõttu kuulame me tegelikult iseenda müra, seda häält, mitte seda, mida räägitakse. On erakordselt raske heita kõrvale oma kavatsust, eelarvamusi, kalduvusi, vastuseisu ning minna väljendusest sügavamale ja kuulata nii, et me mõistaksime vahetult. Selles seisneb üks meie raskusi.

Kui selle kõneluse käigus öeldakse midagi, mis on vastuolus teie mõtteviisiga, siis lihtsalt kuulake; ärge tõrkuge vastu; üritage mõista. Teil võib õigus olla ja mina võin eksida; aga kuulates ja ühiselt arutades saame teada, mis on tõde. Tõde ei saa keegi teine teile anda. See on vaja endal välja selgitada; ja selle väljaselgitamiseks on vaja meeleseisundit, mis võimaldab vahetult tajuda. Vahetu tajumine pole võimalik, kui meis on vastuseisu, enda kindlustamist, kaitsmist. Mõistmiseni viib ainuüksi teadvelolek sellest, mis o n. Tarkuse aluseks on kahtlemata konkreetne teadmine sellest, mis o n, tegelikkusest, tõelusest, ilma seda tõlgendamata, ilma hukka mõistmata või õigustamata. Meil jääb tõde tabamata ainult siis, kui me hakkame tõlgendama, tõlkima vastavalt oma tingitusele, oma eelarvamustele. Lõppude lõpuks on see nagu uuring. Selleks et teada saada, mis miski on, millega täpselt on tegemist, on vaja uuringut - seda ei või tõlgendada oma tujude järgi. Kui suudame vaadata, jälgida, kuulata ja teadvustada täpselt seda, mis o n, siis on probleem lahendatud.

Kas on üldse võimalik olla kõigest teadlik sellisena, nagu see on? Sellest lähtudes on kindlasti võimalik jõuda mõistmiseni. Selle, mis o n, tunnistamine, teadvustamine, tabamine teeb lõpu heitlustele. Kui ma tean, et ma olen valelik, tegelikult ei pruugi mul õigus olla ja ma tunnistan seda tõsiasja, siis heitlus lõpeb. Iseenda teadvustamisest ja aktsepteerimist sellisena, nagu sa oled, saabki alguse tarkus, saab alguse mõistmine, mis vabastab ajast. Ajadimensiooni sissetoomine - mitte kronoloogilises mõttes, vaid vahendajana, psühholoogilise protsessina, meele protsessina - on destruktiivne ja loob segadust.

Nõnda võime me seda, mis o n, mõista siis, kui aktsepteerime seda hukka mõistmata, õigustamata, ilma identifitseerimata. Teatavas olukorras, teatavas seisundis olemise teadvustamine on juba iseenesest vabanemise protsess; aga inimene, kes pole oma olukorrast, oma heitlustest teadlik, püüab olla midagi muud, kui ta on, mis kujundab välja harjumuse. Niisiis keskendume soovile uurida seda, mis o n, jälgida ja olla teadlik, mis täpselt on tegelikult, ilma sellele mingit varjundit heitmata, ilma seda tõlgendamata. On vaja erakordselt vahedat meelt, erakordselt paindlikku südant, et olla teadlik ning jälgida seda mis o n, sest see, mis o n, on lakkamatus liikumises, lakkamatus muundumises, ning kui meel on eelarvamustest ja teadmistest kammitsetud, siis see lakkab jälgimast selle, mis o n, vilgast liikumist. Kahtlemata ei ole see, mis o n, staatiline - see on lakkamatus liikumises, nagu te ise veendute, kui jälgite seda väga lähedalt. Selle jälgimiseks on vaja vilgast meelt ja paindlikku südant - mis pole võimalik, kui meel on staatiline, kinni usu, eelarvamuste, identiteedi küljes; ning kuivetu meel ja süda pole suutelised järgima kergelt, vilkalt seda, mis o n.

Terves maailmas valitseb kannatus poliitilisel, sotsiaalsel ja usulisel pinnal, kogu meie psühholoogiline olemus on segaduses ja kõik juhid, nii poliitilised kui religioossed, on meid hätta jätnud. Võite pöörduda piibli või viimaste poliitika- või psühholoogiaalaste raamatute poole, ja leiate, et need on kaotanud oma mõjujõu, tõe kvaliteedi; neist on saanud meile pelgalt sõnad. Teie ise, kes te olete nende sõnade kordajad, olete segaduses ja ebakindlad, ning pelk sõnade kordus ei anna midagi edasi. Nendes raamatutes kirjutatu on pelgalt propaganda, ning propaganda pole tõde. Kui seal öeldut kordate, olete lakanud mõistmast oma seisukorda. Te lihtsalt varjate autoriteetsete sõnadega oma segadust. Enamik meist on, muutunud, muudetud pealtvaatajaks ja elumängust mitte osa võtma. Meie traditsiooniks, meie rahvuslikuks ja universaalseks harjumuseks on kujunenud pealtvaataja roll: vaadata ekstaasis pealt jalgpallimängu, kuulata poliitikuid ja oraatoreid. Me oleme pelgalt kõrvalseisjad, kes vaatavad pealt, ja me oleme kaotanud loomisvõime.

Kannatuste segaduses püüate selle eest põgeneda. Põgenedes moodustate üha rohkem ja rohkem sekte, kõikjal maailmas tärkab üha rohkem isme, mis pakuvad teile kannatuste vastu süsteemset majanduslikku, sotsiaalset või religioosset lahendust. Need on kõige hullemad, sest sel juhul muutub tähtsaks süsteem, mitte inimene - olgu tegemist religioosse, vasak- või parempoolse süsteemiga. Tähtsaks saab süsteem, filosoofia, idee, mitte inimene; ja idee, ideoloogia nimel olete nõus ohvriks tooma kogu inimkonna; ja just nii maailmas tehaksegi. Vasakpoolsuse vahetamine paremaga on lihtsalt teisendus, mis on vasak parempoolse jätk mugandatud kujul. Kui parem põhineb meelelistel väärtustel, siis vasak pole muud kui samade meeleliste väärtuste jätkumine. See pole ainuüksi minu tõlgendus; kui te jälgite, siis leiate, et just nimelt see toimubki. Süsteem on muutunud tähtsaks; ning süsteemi kontrollijad, olgu religioossed või poliitilised, võtavad endale autoriteedi, võtavad endale võimu, ning seetõttu ohverdavad teid, üksikisiku.

Mis on selle segaduse, selle häda põhjus? Kuidas tekkisid need hädad ja kannatused - mitte ainult seesmised, vaid ka välised? Mis on selle põhjus? Kindlasti osutab see kõigi moraalsete ja vaimsete väärtuste kokkuvarisemisele ning näitab naudinguliste ja kõigi käte või peaga valmistatud asjade väärtuste ülistamist. Mis toimub, kui meil puuduvad igasugused muud väärtused peale naudinguliste väärtuste? Mida suuremat tähendust me anname asjade meelelisele väärtusele, seda suurem on segadus. Nii me elame ja tegutseme ning meie olemus on läbi imbunud meelelistest väärtustest, mis tähendab, et asjad, meele asjad, käte ja masina asjad on muutunud tähtsamaks; ja kui asjad on muutunud tähtsaks, muutub usk millegisse ülekaalukalt mõjukaks.

Niisiis toob sensuaalsetele väärtustele üha suurema tähtsuse omistamine kaasa segaduse, ning olles segaduses, püüame selle eest põgeneda erineva moel, ükskõik kas usulise, majandusliku või sotsiaalse kaudu, ehk siis ambitsioonikuse, võimu või tõeluse kaudu. Ent tõelus on lähedal, seda pole vaja otsida, ning inimene, kes otsib tõde, ei leia seda kunagi. Tõde on selles, mis o n - ja selles ongi asja ilu. Ent niipea kui te seda kujutlete, niipea kui te seda otsite, hakkate heitlema; ja heitlev inimene ei ole võimeline mõistma. Sellepärast me peamegi olema vaiksed, tähelepanelikud, passiivselt teadlikud. Me näeme, et meie elu ja teod on alati hävingu ja hädade tandril; segadus ja kaos käivad meist lakkamatult üle nagu laine. Oleluse segaduses pole pausi. Vaadake oma elu ja te näete, et meie elu on alati kannatuste veerel. Meie töö, meie ühiskondlik tegevus, meie poliitika, erinevad rahvaste koondumised loovad uut hävingut. See on see, mis toimub tegelikult, kui oskate vaadata, mõista.

Ühiskond on meie peegliks, missugune te olete oma suhetes teistega, oma naisega, lapsega, ülemusega, naabriga. Ühiskond on see, mille teie ja mina oleme oma suhetega loonud; see on kõigi meie sisemiste psühholoogiliste seisundite projektsioon. Niisiis, kui me ei mõista iseendid, siis on täiesti mõttetu muuta pelgalt välist, mis on sisemise projektsioon; see tähendab, et ühiskonnas ei saa tekkida mingit olulist muutust või teisenemist senikaua, kuni ma ei mõista iseennast teiega suheldes. Olles oma suhetes segaduses, loon ma ühiskonna, mis on selle koopia, väline väljendus sellest, milline ma olen.  

Senikaua, kuni ma pole hakanud oma suhete kaudu teiega mõistma iseennast, olen mina kaose, häda, hävingu, hirmu, julmuse põhjus. Iseenda mõistmine ei ole aja küsimus; ma võin iseennast mõista nüüd kohe. Kui ma ütlen: "Ma hakkan ennast homme mõistma," siis kutsun ma esile kaose ja häda ning minu tegevus on hävitav. Niipea kui ma kasutan "ma mõistan" väljendamiseks tulevikuvormi, toon sisse ajamõõtme ja olen juba haaratud segaduse ja hävingu lainesse. Mõistmine toimub praegu, mitte homme. Homme on laisa ja loiu mõistuse jaoks, mittehuvitatud mõistuse jaoks. Kui te olete millestki huvitatud, tehke seda silmapilkselt, selles on silmapilkne mõistmine, silmapilkne muutumine. Kui te ei muutu nüüdsama, siis ei muutu te mitte kunagi, sest muutus, mis toimub homme, on pelk teisendus, see pole transformatsioon. Transformatsioon saab toimuda ainult otsekohe; revolutsioon toimub praegu, mitte homme. Kui te seda suudate, siis olete probleemidest täiesti vabad, sest sel juhul pole MINA enam iseenda pärast mures.

Oleluse segaduses pole pausi.