üksikisik ja ühiskond

        Kas ühiskond ja valitsus kasutab, suunab, harib, kontrollib, vormib teid kui üksikisikut teatava mudeli järgi või eksisteerib ühiskond, riik üksikisiku jaoks? Kas üksikisik on ühiskonna eesmärk või on ta lihtsalt marionett, keda õpetatakse, kasutatakse ära, notitakse maha kui kahuriliha? See on tõsine küsimus enamusele meist.

Kuidas seda teada saada? Kui üksikisik on pelk ühiskonna tööriist, siis on ühiskond palju tähtsam kui üksikisik. Kui see on tõsi, siis peame isikupärast loobuma ning töötama ühiskonna heaks; kogu meie haridussüsteem kujundab üksikisiku oma tööriistaks, mida kasutatakse ja hävitatakse, likvideeritakse, heidetakse kõrvale. Aga kui ühiskond eksisteerib üksikisiku jaoks, siis pole ühiskonna otstarve mitte panna ta muganduma mingi malli järgi, vaid anda talle vabaduse tunne, vabaduse tung. Niisiis peame teada saama, kumb on väär.

Kuidas seda välja selgitada? See on elutähtis probleem. See ei sõltu mingist ideoloogiast, ei vasak- ega parempoolsest; ja kui see on sõltuv mingist ideoloogiast, siis on see pelgalt arvamuse asi. Ideed sünnitavad alati vaenu, segadust, konflikte. Kui te sõltute vasak- või parempoolsest või pühakirjadest, siis sõltute pelgalt arvamusest, olgu see Buddha, Kristuse, kapitalistlik, kommunistlik või mis iganes arvamus. Need on ideed, mitte tõde. Tõsiasja ei saa kunagi eitada. Eitada saab arvamust tõsiasja kohta. Kui suudame välja selgitada, mis on tõde, siis suudame tegutseda arvamustest sõltumatult. Kas pole siis vajalik heita kõrvale kõik see, mis teised on öelnud. Vasakpoolse või mõne muu juhi arvamus on nende tingituse tulemus, niisiis, kui teie arvamus sõltub sellest, mis leidub raamatutes, siis olete lihtsalt arvamuste kammitsas. Siis pole küsimus teadmises.

Kuidas seda tõde avastada? Tõe teadasaamiseks peab olema vaba igasugusest propagandast, mis tähendab, et tuleb olla võimeline vaatlema probleeme arvamustest sõltumatult. Õige hariduse eesmärk on äratada isiksus. Selle tõe mõistmiseks peab teil olema väga suur selgus, mis tähendab, et te ei saa sõltuda juhist. Kui valite juhi, siis teete seda segaduse tõttu, ja teie juhid on samuti segaduses, ning nimelt see maailmas toimubki. Seetõttu ei saa te juhilt loota juhatust või abi.

Meel, mis soovib probleemi mõista, peab probleemi mitte ainult ja põhjalikult mõistma, vaid olema suuteline seda ka vilkalt jälgima, sest probleem pole kunagi staatiline. Probleem on alati uus, olgu psühholoogilise või ükskõik missuguse muu probleemiga. Iga kriis on alati uus; seetõttu peab meel selle mõistmiseks alati olema värske, selge, vilkalt jälgiv. 

Selleks on meil vaja sisemist revolutsiooni, sest ainult see võib tuua kaasa välise - ühiskonna - radikaalse muutumise. Meie probleem seisneb selles, kuidas ühiskonnas esile kutsuda põhjapanevat, radikaalset muutust; ja väline muutus ei saa toimuda ilma sisemise revolutsioonita. Kuna ühiskond on alati staatiline, siis iga tegu, iga reform, mis teostatakse ilma sisemise revolutsioonita, jääb niisama staatiliseks; niisiis pole ilma selle pideva sisemise revolutsioonita mingit lootust, sest ilma selleta jääb väline tegutsemine korduvaks, harjumuspäraseks. Teie ja teiste, teie ja minu vaheliste suhete toimimine ongi ühiskond; ning see ühiskond jääb staatiliseks, sel pole eluandvat kvaliteeti senikaua, kuni puudub pidev sisemine revolutsioon, loov psühholoogiline transformatsioon.

Milline on suhe teie ning teie sees ja ümber valitseva häda ja segaduse vahel? Kindlasti pole see segadus ja hädad tekkinud iseenesest. Selle oleme loonud teie ja mina, mitte kapitalistlik või kommunistlik, ka mitte fašistlik ühiskond; selle oleme loonud teie ja mina oma suhetes üksteisega. See, mis te olete seesmiselt, on projitseeritud väljapoole, maailma. See, mis te olete, mida mõtlete ja tunnete, mida teete oma igapäevaelus, projitseeritakse väljapoole ning see moodustab maailma. Kui me oleme oma sisimas hädas, segaduses, kaootilised, projitseerub sellest maailm, ühiskond, sest suhe teie ja minu vahel, minu ja teiste vahel ongi ühiskond - ühiskond on meie suhete saadus -, ning kui meie suhe on segane, egokeskne, kitsas, piiratud, natsionalistlik, siis me projitseerime seda ning tekitame maailma kaost. 

Milline olete teie, selline on maailm. Niisiis on teie probleem maailma probleem. See on fakt? Oma suhetes ühe või paljudega paistame me selle tõsiasja kogu aeg miskipärast kahe silma vahele jätvat. Kui tahame muutust ühiskonnas peame alustama lähedalt - alustama iseendast. See tähendab, et peame hakkama jälgima oma igapäevast elu, oma mõtteid ja tegusid, mis avalduvad selles, mismoodi me elatist teenime, ning kuidas suhtume ideedesse või uskumustesse. 

Kui te uurite oma elukutset, siis sügavamal tasandil põhineb see kadedusel, see pole ainult elatise hankimine. Ühiskond on nii üles ehitatud, et see on pideva konflikti, pideva millekski saamise protsess, mille aluseks on ahnus, kadedus - kadedus endast kõrgemalseisvate vastu; ametnik tahab saada juhatajaks, mis näitab, et ta ei muretse ainult elatise, peatoiduse hankimise, vaid positsiooni ja prestiiži pälvimise pärast. Selline hoiak tekitab loomulikult laastavat tööd ühiskonnas, suhetes, ent kui teie ja mina muretseksime elatise pärast, siis peaksime leidma selle teenimiseks õige mooduse, mis ei põhine kadedusel. Kadedus on üks kõige hävitavamaid tegureid suhetes, sest kadedus osutab võimu- ja positsiooniihale ning viib lõpuks poliitikani, mis mõlemad on lähedalt seotud. Ametnik, kes püüab saada juhatajaks, muutub teguriks võimupoliitika loomisel, mis viib sõjani; niisiis on ta otseselt sõja eest vastutav.

Millel meie suhted põhinevad? Kindlasti mitte armastusel, ehkki me räägime sellest. See ei põhine armastusel, sest kui tegemist oleks armastusega, siis valitseks kord, valitseks õnn teie ja minu vahel. Ent teie ja minu vahel on palju pahasoovlikkust, mis on võtnud austuse vormi. Kui me oleksime oma mõtetes ja tunnetes võrdsed, poleks seal aukartust, poleks mingit pahasoovlikkust. Pahasoovlikkus tekitab soovi domineerida, mis omakorda äratab armukadedust, viha, kirgi, mis kõik loovad meie suhetes pidevalt konflikte, mille eest me püüame põgeneda, ent see toob kaasa veel suurema kaose, veel enam häda.

Nüüd mis puutub ideesse, mis on meie igapäevase elu, uskumuste ja formuleeringute alus, siis kas need ei moonuta meie meelt? Sest mis asi on rumalus? Rumalus on valede väärtuste omistamine nendele asjadele, mida loob meel või mida toodetakse kätega. Enamik meie mõtteid tulenevad enesekaitse instinktist. Meie ideed - oh, kui palju neid on -, kas need ei omanda vale tähendust, mida neis iseenesest pole? Seetõttu, kui me usume mingitesse vormidesse, olgu siis religiooni, majandusse või ühiskonda, kui me usume Jumalasse, ideedesse, rahvuslusse, inimest eristavasse sotsiaalsesse süsteemi ja nii edasi, siis kahtlemata anname usule väära tähenduse, mis osutab rumalusele, sest usk lahutab inimesi, see ei ühenda inimesi. Niisiis me näeme, et seeläbi, mismoodi me elame, võime tekitada korda või kaost, rahu või konflikti, õnne või häda.

Enamik meist tahab näha ühiskonna sotsiaalse struktuuri muutust. Selles seisnebki kogu lahing, mis maailmas käib - kutsuda esile sotsiaalne revolutsioon kommunistlike või mingite muude meetoditega. Kui nüüd sotsiaalne revolutsioon toimubki, on see tegutsemine inimkonna välises struktuuris, ning ükskõik kui radikaalne ühiskondlik revolutsioon ka pole, on selle tegelik olemus staatiline, kui ei toimu üksikisiku sisemist revolutsiooni, psühholoogilist muutumist. Seetõttu, et luua ühiskond, mis poleks kordav, staatiline, purustav, vaid oleks vaibumatult elav, on vaja revolutsiooni üksikisiku  psühholoogilises struktuuris, sest ilma psühholoogilise revolutsioonita on pelga välise muutuse tähendus väga tühine. See tähendab, et ühiskond kristalliseerub alati, muutub staatiliseks ning on alati purustav. Kui palju ja kui tarka seadusandlust ka ei kehtestata, on ühiskond alati lagunemise protsessis, sest revolutsioon peab toimuma sisimas, mitte pelgalt väliselt.

Miks on ühiskond alati lagunemise protsessis? Üks sügavamaid põhjusi on see, et üksikisik - teie - on lakanud olemast loov. Teie ja mina oleme muutunud jäljendavaks, me kopeerime nii väliselt kui sisemiselt. Välisel pinnal on on jäljendamist ja matkimist teataval määral loomulikult vaja, kui me õpime mingit tehnikat, kui me suhtleme üksteisega verbaalsel tasandil. Ma matkin sõnu. Selleks et inseneriks saada, pean õppima mingit laadi tehnikat. Asiste tehnikate puhul on jäljendamine ja kopeerimine vajalik, aga kui on tegemist sisemise, psühholoogilise jäljendamisega, siis me kahtlemata lakkame olemast loovad. Meie haridus, meie sotsiaalne struktuur, meie niinimetatud usuelu - kõik põhinevad jäljendamisel, see tähendab, ma sobitan end teatava sotsiaalse või usulise mudeli järgi. Ma olen lakanud olemast tõeline isiksus; psühholoogiliselt olen muutunud pelgalt kordavaks masinaks teatavate tingitud reageeringutega, olgu need kristlase, budisti, sakslase või inglase omad. Meie reageeringud on tingitud ühiskonna mudelist. Niisiis, üks ühiskonna lagunemise sügavamaid põhjusi on jäljendamine ning üks lagundavaid tegureid on juht, kes on jäljendamise kehastus.

Kas ühiskonna lagunemise olemuse mõistmiseks pole oluline uurida, kuivõrd teie ja mina - üksikinimesed - suudame olla loovad? Võime näha, et kui on tegemist jäljendamisega, peab olema ka lagunemine; kui on autoriteet, siis peab olema jäljendamine. Ja kuna kogu meie vaimne ja psühholoogiline olemus põhineb autoriteedil, on loov võimalik olla ainult siis, kui ollakse vaba autoriteedist. Kas te pole märganud, et loovushetkedele, neile eluküllase huvi õnnelikele hetkedele pole omane ei kordamine ega jäljendamine? Sellised hetked on alati uued, värsked, loovad, õnnelikud. Niisiis me näeme, et üks ühiskonna lagunemise peamisi põhjusi on jäljendamine, mis on autoriteedi austamine.

Ühiskond jääb staatiliseks, sel pole eluandvat kvaliteeti senikaua, kuni puudub pidev sisemine revolutsioon, loov psühholoogiline transformatsioon.