visualiseerimine - keha teeb, mida mõistus käsib

        Arusaam, et me loome ümbritsevat reaalsust oma emotsioonide, hoiakute ja uskumustega tungib inimeste meeltesse mitmeid teid pidi – kvantfüüsika, holistilised terviseõpetused ja idamaised filosoofiad, kui vaid mõningaid nimetada –, ei ole sellest piisanud, et vaimujõu idee täielikult omaks võetaks. Idees peituva jõu vabastab usk sellesse ideesse, mitte intellektuaalne asjast arusaamine. Süda peab olema kooskõlas vaimuga, muidu ei suuda inimene ühelegi väljakutsele täielikult pühenduda, eriti tervendamisele. Sealjuures on südame kaasamine palju tõsisem väljakutse kui meele tähelepanu köitmine.

 

Isegi kõige paremates tingimustes on maailmavaate muutmine raske ülesanne, sest see paneb kahtluse alla meie senised arusaamad energia ja mateeria suhetest – või vaimu ja keha suhetest, kui asi puudutab tervist.

 

Visualiseerimise õppimine on üks näide blokeeringust, mis energiatega töötamisel ja “mõtte reaalsuse” tunnustamisel sageli ületamist nõuab.

 

Visualiseerimine on meetod, mis kasutab kujutlusvõimet (vaimusilma) kindlatel eesmärkidel, näiteks keha tervendamiseks. Visualiseerimise tööpõhimõte seisneb selles, et keha teeb, mida mõistus teha käsib. Mõistus saadab kehale teavet sõnade, emotsioonide ja kujutluspiltide abil.

 

Kui haigestunud inimesed otsustavad kasutada visualiseerimist, tuleb selleks hoolikalt ja põhjalikult valmistuda. Esmalt tuleb inimestele tutvustada kontseptsiooni, millel see meetod põhineb, ning nad “ümber õpetada”, et nad mõistaksid, kuidas mõtete ja emotsioonide abil kehalist tervist taastada. Uue meetodi usaldama hakkamine nõuab aega ja kogemusi ning kuna aeg on haigestunud inimesele väga hinnaline tegur, oleks asjatundlik juhendamine algul kui mitte hädavajalik, siis vähemalt soovitatav.

 

Teiseks tuleb inimesed täielikult ümber häälestada, et nad ei kasutaks visualiseerimisel sama hoiakut, millega on harjunud traditsioonilise meditsiini puhul. See tähendab et inimesi tuleb teavitada visualiseerimise erinevusest, võrreldes ravimite kasutamisega – ravim mõjub automaatselt ega nõua teadlikku tähelepanu. Ravim teeb töö patsiendi eest ära. Visualiseerimise puhul teeb töö patsient.

 

Ravimite puhul on oluline ka ajafaktor – teatud aja möödudes võib patsient tunda, kuidas need mõjuma hakkavad. On äärmiselt tähtis mõista, et visualiseerimise mõju ei ole nii ilmne kui ravimite mõju ning et ajaline tegur kaotab visualiseerimise puhul teinekord tähenduse. See, kui hästi visualiseerimine “töötab”, oleneb paljudest individuaalsetest teguritest. Igaüks ei suuda enda emotsionaalseid ja vaimseid võimeid täie selguse ja keskendumisega rakendada. Inimesed ei ole tööks sisemaailmaga võrdselt võimekad. On neid, kes on sisekaemuses väga kogenud, kuid paljud on terve senise elu aktiivset siseelu vältinud.

 

Olulised mõjutajad on ka patsiendi haiguse tüüp ja tervislik seisund, samuti allasurutud stress ja selle põhjustajad. Nende võimalike eripäradega tuleb arvestada, otsustades, kui suurt abi võib visualiseerimine tervenemisel anda.

 

Isegi tervele inimesele on uue oskuse omandamine suur väljakutse, mis nõuab selle tööpõhimõtete mõistmist. Kui inimene seisab silmitsi tõsise haigusega, võib uue mõtteviisi ja vaimse praktika õppimine osutuda ülejõukäivaks. Vanu mõtte- ja käitumismustreid pole kerge muuta. Lisame sellele asjaolu, et paljude haigustega kaasneb piinav valu ja kurnatus, ning püüame aru saada, kui raske võib olla sellises seisundis midagi uut õppida.

 

Ma töötasin kord ühe maovähki põdeva mehega. Dan soovis visualiseerimist kasutada, sest see tundus talle mõtteka ja põhjendatuna. Ma rääkisin temaga vajadusest oma mõtted ümber kujundada ja sellest, et ei tasu arvata, nagu mõjuksid holistilised meetodid samamoodi nagu ravimid. Soovitasin talle visualiseerimise hõlbustamiseks helikassette, sest juhiste kuulamine aitab paremini keskenduda.

 

Dan suhtus asjasse entusiastlikult ja koostas endale kohe visualiseerimiseprogrammi, mis nägi ette kakskümmend minutit harjutusi hommikul ja õhtul.

 

Kahe nädala pärast tuli mees minu vastuvõtule. Ta võttis taskust kassetid ja teatas: “Need ei tööta.” Algul arvasin, et kassetid olid katki läinud. Kuid ta rääkis, et oli kaks nädalat usinalt kassette kuulanud ja “see” (salvestus, mitte visualiseerimine) ei ravinud teda vähist tervemaks.

 

Meenutasin Danile meie varasemat vestlust, mille käigus selgitasin, et kassetid iseenesest ei ravi midagi. Kassetid on ainult abivahendiks parema keskendumise saavutamisel ning keskendunud visualiseerimine on see, mis ravitoimet omab.

 

See vestlus jäi mulle väga eredalt meelde, sest hoolimata minu korduvatest põhjalikest selgitustest visualiseerimise ja kassettide kasutamise asjus soovis Dan, et visualiseerimine toimiks samamoodi kui tabletid. Kuigi ta sai visualiseerimise põhimõtetest mõistusega aru, tuli meie vestluse käigus ilmsiks, et Dani ootused (ja seega kogu tema emotsionaalne energia) vastasid ikka veel tavameditsiini mudelile.

 

Tänu vahejuhtumile Daniga hakkasin paremini aru saama, kui raske on inimestel omaks võtta mõtet, et inimmeel visualiseerib lakkamatult. Visualiseerimine ei ole mingi uus oskus. Me visualiseerime kogu aeg, mõeldes, millised riided hommikul selga paneme; kujutledes, kuidas ja mida kellelegi ütleme; aimata püüdes, mis tulevikus juhtuda võib.

 

Ainus, mis on uus, on mõistmine, et meie mõtted mõjutavad füüsilist reaalsust. Me oleme aastasadu kasutanud oma mõtteid ja mõistust ümbritseva reaalsuse loomisel, kuid pole seni osanud seda hinges ja vaimus tunnistada.

 

Kõige raskemini omaksvõetav fakt visualiseerimise kohta, mida tuleb hoolikalt selgitada, on see, et iga mõte ja tunne on tegelikult visualiseerimine. Inimesed, kellega olen töötanud, näiteks Dan, võisid igal hommikul ja õhtul täie pühendumusega visualiseerimisharjutusi teha, kujutledes end täiesti tervetena, kuid ikkagi ei avaldanud see nende paranemisele mingit mõju. Miks?

 

Sest visualiseerimisharjutuste vahele jäänud aeg oli täidetud hirmu ja kahtlustega ning haigusele mõtlemisega. Keskendumine haigusele ja muretsemine, kas see areneb edasi või mitte, on samuti visualiseerimine. Paljude inimeste ravirutiiniks kujunes tund aega positiivset visualiseerimist ja kakskümmend kolm tundi visualiseerimist (muretsemist), kuidas haigus kehas levib. Haigusele mõtlemine ja selle üle muretsemine suurendab haiguse väge. Kujutlus tervisest loob tervist. Üks tund positiivset mõtlemist päevas ei ole tervenemiseks piisav, kui ülejäänud kakskümmend kolm tundi kulub intensiivsele keskendunud muretsemisele.

 

Enne alternatiivmeditsiini meetodite mõju ja tõhususe hindamist tuleb tõsiselt arvestada enesehariduslike küsimuste ja reaalsuse piirangutega. Valu kannatavad inimesed ei ole kõige paremad õpilased, isegi kui nad väga püüavad.

 

Visualiseerimise ja muude sarnaste oskuste täpne ja õiglane hindamine peaks ootama aega, mil selliste oskuste omandamine kuulub tavalise hariduse juurde; neid õpetataks mitte tingimata ravimeetodina, vaid oskusena mõtteid suunata ja neile tähelepanu pöörata – juba lapseeas või olukordades, kus haigused ja stress pole veel võimust võtnud. Viimaks hakkame seda oskust väärtustama kui “teadlikku loomeakti”. Oskus, mis on omandatud tavapärase haridustee käigus, juurdub palju paremini kui raskelt haigena õpitu.