Kogu looming sünnib mõttest. Kuid mõte on energia.
Kui me mõtleme positiivselt, siis peegeldub see positiivne suhtumine meile
tagasi positiivsete elukogemuste näol, välja arvatud juhul, kui meil on vaja
enne saada teatud õpetlikke kogemusi. Siiski on see, kas me kogeme õppimist
valuliselt või mitte, meie valida. Kõik sündmused käivitavad kogemuse või
emotsiooni, sõltuvalt sellest, kuidas me seda sündmust tajume. Me elame
duaalsuse tasandil, seega on igal sündmusel kaks vastandlikku aspekti. Me saame
juhtida oma emotsionaalset reaktsiooni selle kaudu, kuidas me otsustame antud
sündmust vaadata või sellesse suhtuda.
Dr. Deepak Chopra http://en.wikipedia.org/wiki/Deepak_Chopra http://www.deepakchopra.com/ meenutab meile, et „vaatleja jaoks ei eksisteeri objektiivset
maailma” ja „tajumine kujutab endast õpitud fenomeni”. Meie tajumise määravad
ära keskkonnamõjutused, geneetiline kood ja eelmiste elude kogemused – need kõik
on hoiul rakumälus. Sellele mälule pääseme ligi meditatsiooni, hüpnoosi ja/või
eelmiste elude regressiooni kaudu. Rakumälu võib mõjutada, ja tõepoolest ta
mõjutab meie praegust elukogemist.
Edukas eelmiste elude regressiooniterapeut Chris
Griscom http://en.wikipedia.org/wiki/Chris_Griscom
http://chrisgriscom.com/site/
ütleb oma raamatus „Aeg on illusioon” (Time is an Illusion): „Suhtumine ja
mõistmine ei oma kontrolli emotsionaalkeha üle! Otse vastupidi, sellel
planeedil määrab meie olemise kõigil teadvuse tasanditel just emotsionaalkeha,
kuid ometi on see oma teadlikus arengus maha jäänud. See on põhjustatud sellest,
et energeetilisel tasandil kuulub emotsionaalsus astraalse dimensiooni juurde,
mis asub väljaspool aja poolt mõjutatavat tegelikkust. Olles teadmatuses „aja
möödumisest”, pöördub emotsionaalkeha pidevalt tagasi iseenda poolt
kujundatud emotsionaalsete komponentide juurde neid ümber kombineerides.
Kuna meie ise oleme end olulisel määral samastanud oma mentaalkehaga, elame
illusioonis, justkui mõjutaks ja juhiks me emotsionaalkeha oma teadliku
tahtega.” Ja „kuna mitte ühegi meie keha teadvus ei sõltu tegelikust
materiaalsest kehast, siis toimub see, et meie emotsionaalkehasse
„kinnikleepunud mustrid” lihtsalt korduvad läbi iga kehastumise. „Vana”
emotsionaalkeha toob „uude” füüsilisse kehasse kaasa kõik teistes kehades saadud
kogemused, reaktsioonid ja tegelikkuse tunnetused”.
Seega ma arvan, et samal ajal, kui
meil on võimalik kontrollida või positiivselt hakkama saada oma
emotsionaalkehaga, valides oma tegelikkuse tunnetuse „igal uuel hetkel”, on
meil samuti vaja vaadata mineviku probleeme ja neid lahendada. See võimaldab
meil vabastada mineviku kinni jäänud energiat. Selline rakumälu või taolised
mustrid on tihti käesoleva elu blokeeringute aluseks. Kui need
energiablokeeringud mineviku lahendamata emotsioonidest loodi, oli tegu tollel
ajal asetleidnud sündmuse meiepoolse tajumise ja mõistusliku arusaamise otsese
tulemusega. Kuna me oleme kasvanud ja edasi arenenud, puudutab see ka meie
teadlikkust, mis lubab meil tagasivaates näha elu teistsugusest, paremini
informeeritud vaatevinklist.
Siinkohal sooviksin ma teiega jagada ühte oma
isiklikku lugu sellest, kuidas eelmiste elude kogemusest pärinev rakumälu võib
mõjutada meie käesolevat elu. Mõni aeg tagasi sain ma meditatsioonis selge
juhtnööri teha läbi regressioon möödunud eludesse, eelkõige seoses mu eelmise
eluga. Ma olin eelnevalt unenägudes ja visioonides eredalt näinud enda
kehastumist indiaanlasena. Lapsena muutusin alati äärmiselt emotsionaalseks,
vaadates klassikalisi filme indiaanlastest ja kauboidest, ja alati olin ma
indiaanlaste poolel. Reisidel USAsse olin ma samuti tunnetanud õigustamatu ja
seletamatuna tundunud sügavat negatiivset suhtumist sealse valge elanikkonna
suhtes.
Hüpnoosis olles nägin ma uuesti eredalt oma eelmist
kehastumist. Ma olin suurt kasvu, küllaltki ebameeldiva välimusega meessoost
apatši indiaanlane. Ma „nägin”, kuidas meie hõim jätab maha oma laagri nii
hooaja ilmastikuolude kui ka rünnakuohu tõttu. Siis „nägin” ma suurt kaost ja
verevalamist ning leidsin ennast selle kõige keskelt. Ma kummardusin ja tõstsin
üles oma kaheaastase poja, kellel ei olnud enam näo vasakut poolt. Tema lõtva
keha oma kätel hoides kogesin ma viha, valu, raevu ja sügavat kurbust (ajades
ärevusse hüpnoterapeudi, kes ei oodanud nii tugevat reaktsiooni). Kogesin veel
palju muud, mis ei ole praeguse loo juures oluline.
Mu vaist ütles, et mu tollane poeg on täna minu
noorim tütar, kellega mul oli olnud lõputult käitumisega seotud probleeme
peaaegu tema sünnist alates. Ükskõik, kuidas ma talle ka ei lähenenud, ei
suutnud ma ületada meie vahel olevat lõhet. Tollest hetkest, kui rääkisin talle
sellest kogemusest ja see meenus ka talle (mis on omaette lugu), teadis ka tema,
et tema energia tagasilükkamine minu poolt viljastamishetkel oli tingitud
tundest, et ma ei suudaks uuesti taluda tema võimaliku kaotamise valu. Sellel
meenumise hetkel muutus meie jaoks kõik dramaatiliselt ja meie valulised suhted
on sellest peale olnud üldiselt suurepärased. (Tal oli käitumisprobleem, mis
väljendus pidevas tähelepanuvajaduses, mis ei raugenud vaatamata kogu saadavale
tähelepanule ja armastusele.) Ma olin reageerinud tema viljastamisele väga
negatiivselt, kuni selleni, et kaalusin isegi abordi võimalust. See pani lootel
aluse tugeva äratõugatuse tunde tekkimisele, seega olid meil mõlemal sügavad
raku tasandil mälestused, temal viljastamisest ja minul meie ühisest eelmisest
elust. Selle rakumälu mõistmine, sellega ühenduse loomine ja selle vabastamine
tõi sügavaid ja kestvaid muutusi.
Niisiis oleme me teadlikud, et mõtted kiirgavad ja
edastavad „nähtamatuid” energiavälju, mis toimivad bioloogilise tagasiside
silmuste kaudu. Need väljad pöörduvad seega tagasi oma esialgse edastusallika
juurde. Järelikult – kõik, mis meie ellu tuleb või millega oleme vastamisi,
oleme endale meie poolt välja kiiratud energiate olemusega ise ligi
tõmmanud.
Meie – meie füüsiline, emotsionaal-,
mentaal- ja vaimne keha kujutavad endast liikumises olevaid energiavälju, mis
kõik võnguvad ja vibreerivad teatud kindlal sagedusel ja edastavad
energialaineid. Lihtsustatult võib inimkeha vaadata kui arvuti riistvara,
mõistust kui kõvaketta operatsioonisüsteemi, mõtteid kui tarkvara programme ja
meie elu kui nende kolme „väljatrükki”. Füüsiline keha reageerib
emotsionaalkehale, see omakorda reageerib mentaalkehale, mis joondatuna teenib
Vaimu ja Jumalikku Tarkust. Seega mõjutab meie mentaalne programmeering lisaks
meie emotsionaalsele heaolule ka meie tervist.
Meie mõtlemisprotsessid on harjumuslikud ja õpitud,
kuid võivad näida automaatsed ja meie kontrolli alt väljas. Dr. Deepak Chopra
ütleb oma raamatu „Tingimusteta elu” (Unconditional Life) audioversioonis: „Me
oleme oma mõtete vangid. Mälestuste ja harjumuste kaudu muutume me sõna otseses
mõttes tingitud reflekside ja närvide pundardeks, mida inimesed ja olukorrad
pidevalt käivitavad, tekitades meie kehade etteennustatavaid biokeemilise
iseloomuga vastuseid. Ja nii jätab programmeeritud mõistus vähe ruumi millegi
uue jaoks. Emotsioonid tunduvad olevat väljaspool meie kontrolli piire. Me
püstitame ja ehitame vangla ja tragöödia on selles, et me ei suuda isegi näha
selle vangla müüre. Sellesse vanglasse jäädes muutub tänapäeval teravalt
kogetav olemise mõtte puudumine ainult hullemaks.”
Mõtlemisprotsesse on meile õpetanud need, kellega
puutusime kokku oma väljakujunemis- aastatel, mil me sageli
õppisime:
liigseid üldistusi tegema;
ainult mustvalgelt mõtlema;
ilma tõendusmaterjalita järeldusi
tegema;
teatud olukorras halvimat eeldama või asju
proportsioonist välja viima;
kõike isiklikult võtma;
alati oma ebaõnnestumistele ja
probleemidele keskenduma.
Kuid mõistes, et
mõtted on energia (mis võivad käivitada ka
emotsioone);
see energia allub universaalsetele
seadustele;
meil on oma isikliku tegelikkuse loomise
vägi ...
võime me alatiseks vabaks saada piiratud
mõtlemisest ja uskumusest, et elusündmused „lihtsalt juhtuvad
meiega”.
Siis saavad meist õpilased meele meisterlikkuse
alal. Me taipame, et peame olema distsiplineeritud ja valvsad iga oma mõtte
suhtes. Samuti on meil vaja kindlaks teha, millel põhinevad meie uskumused,
harjumuslikud mõttemustrid ja reaktsioonid. Kui meie elu on kõigil
tasanditel külluslik, siis oleme saavutanud oma meele ja selle loomevõime
meisterlikkuse. Kui me tunneme ikka veel piiranguid ja puudust, siis on meil
vaja tähelepanelikult läbi uurida oma mõttemudelid. Positiivsele mõttele
järgnev negatiivne mõte neutraliseerib energiavälja ja vastupidi. Seega,
kui tabame end negatiivselt mõttelt, tuleb meil seejärel mõelda positiivselt,
jälgides oma tegelikkuse muutumist.
Alguses nõuab meele meisterlikkus ja iga oma mõtte,
sõna ning teo eest vastutuse võtmine palju rohkem energiat ja usinust kui
ohvrimentaliteet, mille puhul me süüdistame maailma ja kõiki teisi oma murede ja
asjade seisu pärast. Kuid pikemas perspektiivis, lõpetaja staatuses, olles tänu
enesedistsipliinile ja äratundmisele jõudnud õpilase seisusest meisterlikkuseni,
on tulu külluslik ning meie elu paraneb kardinaalselt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.