Olemine kui elu omadus

        Küsimus olemisest on nõnda suur ja kõikehaarav, et ma kardan selle juurde asuda. On nõnda, nagu üritaks elevanti alla neelata. Olemine on üks elu põhiküsimustest, kui mitte koguni kõige põhilisem. Olemise mõiste on tähenduslik indiviidi jaoks, aga ka kultuuri ja kogu looduse seisukohalt. Looduse ja kosmose põhiline seisund on Olemine. Maailmakõiksus on olemise seisundis. Maailmakõiksus on. 

 

Olemise müsteeriumi võib tajuda, vaadeldes mistahes looduse osa: kivi, puud, rohukõrt, ussi, koera, last, taevast ja tähti. Kõigis neis on seesama põhiline häälestatus, seesama põhiline sõnum ja iseendas paiknev selgus: nad on. Ükski neist ei küsi olemiseks luba. Ükski neist ei vahi rahutult ümberringi ega küsi luba olla uss, täht või rohukõrs. Uss on uss. Täht on täht ja rohi on rohi. 

 

Sellest tõsiasjast, et olend on loodud, paistab tulenevat, et tal on luba olla see, kelleks ta loodud on. Koos selle loaga on loodusse tulnud ka puhkus ja rahu. Loodu usaldab seda, et tal on lubatud olla. Seepärast kõik on ning miski ei püüa olla miski muu, kui ta on. See tohutu kosmiline olemine õhkub kõikidest loodud olenditest ning see on suure ja rahuliku müsteeriumina kohal igas maailmakõiksuse nurgas. Olemine on maailmakõiksuse kõige põhilisem omadus.

 

Selles olemises on ka rõõm, elurõõm. Rõõm on olemise omadus. Kosmiline olemise rõõm on rõõm sellest, et loodud olend võib elada, et ta on loodud ja et ta võib olla. Selles kõiges on elamise mõte. Elu ise on piisavalt suur, et ta võiks kõlvata kõige mõtteks. Olemine on elu kõrgeim omadus ja selle eesmärk. Seepärast too, kes esitab küsimusi elu mõtte kohta, veel ei ole. Olemise mõistmisega käib kaasas tänulikkus ja rõõm. Sellisel inimesel ei tule pähegi küsida, mis on elu mõte, sest ta võib seda kirkana ja sädelevalt kiirgavana kõikjal enda ümber näha. Elu mõtte kohta võib küsida vaid see, kelle silmad ei näe elu imelist sära enda ümber.

Kui Jumal avaldab Vanas Testamendis oma nime, siis ütleb ta selleks "Mina Olen". "Mina Olen" on niisiis loovutanud enda omaduse kogu maailmakõiksusele ja kutsunud loodu sellele suurele olemise peole. Sellele olemise peole on kutsutud ka meid, inimesi. Oleme "Mina Olen" nimelise Looja lapsed. Seepärast on ka meis seesama, "mina olen"-omadus. See tähendab, et meil on lubatud olla need, kes me oleme. Me oleme maailmakõiksuse olemise esindajatena juba kohal ning meil pole tarvis muutuda kellekski, kes me ei ole. Meis on täielik olemise luba ja meil on täielikud volitused astuda ellu, mis meie ees avaneb. Need kosmilised volitused oleme me saanud maailmakõiksuse Loojalt, kelle nimi on "Mina Olen".

Vastsündinud beebit vaadates võib näha, et temas on midagi püha ja algupärast. Võib-olla ongi vastsündinu lähedal olev pühaduse ja müsteeriumi tunne just see, et temas on veel olemas see olemise suur müsteerium. Samasugust pühadust võib tajuda ka surma läheduses. Kui lähedane inimene sureb, jääb temast hetkeks järele nagu teatav auk, mis avaneb millessegi suurde ja pühasse. Ehk suudavad lähedased selle augu veerel tajuda midagi elu rikkumata olemusest. Sünni ja surma imed peatavad meid, puudutavad meis olevat ürgset olemist ning meenutavad meile meie lapsepõlve. Sünni ja surma ime on elamise ime. Ime käib meiega kaasas igas päevas ja igas sekundis, mil me hingame ning mil meie süda lööb.

Inimene, kes on ühenduses temas endas oleva olemise loaga, on võimeline viibima praeguses hetkes. Tema hetk on piisavalt oluline, et ta nõustub selles viibima. Ta ei püüa praegusest hetkest välja pääseda, sest selles hetkes saab teoks tema elu. See ei ole kusagil tulevikus. Tema elu on praegu. 

Väikese poisina, kui ma veetsin oma suved Utö saarel, oli mul võimalus puutuda kokku sugupõlvega, kes oskas veel olla praeguses hetkes. Mäletan oma vanaema, kelle lähedal oli hea olla. Tema lähedal oli hea olla seepärast, et ta oli mingil imelisel moel kohal. Kõike, mida me tegime, pidas ta väga oluliseks. Kala rookimine oli kõige olulisem ja põnevam asi maailmas, siis kui ta seda tegi. Söömine ja lõunatunni pidamine oli maailma kõige olulisem asi, siis kui ta seda tegi. Samuti võrkude puhastamine või sõudmine ja majaka vaatamine. Kõiges, mida ta tegi, oli mingisugune rahu. 

See rahu põhines sellel, et ta oli kohal praeguses hetkes ja pidas seda oluliseks. See hakkas mulle külge ning ma kogesin, et ma teen olulisi ja põnevaid asju. Ega mu vanaema polnud ainukene, kellel see võime oli. Seda oli ka teistes tema sugupõlve esindajates. Hiljem ei ole ma seda just paljude inimeste juures kohanud.

Kuhu on see kõik meist kadunud? Kuhu on haihtunud meie võime olla kohal praeguses hetkes ja usaldada elus eneses olevat luba olla need, kes me oleme? Kuhu kaob usk oma rikkumatusesse ning miks võtame me elu omaenda kätesse ja hakkame seda valitsema, selle asemel, et me alandlikult rõõmustaksime elamise suure ime üle ning võtaksime selle tänulikult vastu niisugusena, nagu see tuleb? Kuidas ununeb see, et meie Isa nimi on Mina Olen ja et ka meis on see lapsepõlve vaim, kes ütleb "mina olen". Miks hakkame me elamise asemel elamist sooritama? 

Vastust tuleb otsida minevikust. Meie "mina olen" omadus on reisi jooksul kuhugi kadunud. Väikeste lastena me veel olime, kuid mingil hetkel kaotasime me teadmise oma väärtusest ja hakkasime seda lunastama oma sooritustega. Me ei puhanud enam oma elus, vaid hakkasime elu kandma ja võtsime selle oma kätesse, selle asemel, et oleksime olnud selle kätes. Kaotasime sellega ühenduse, sest meid ümbritsenud inimesed seda ei näinud. Nad polnud võimelised nägema, et meil on luba olla ja seepärast ei osanud nad meid meie oma elu juurde saata. Nad ütlesid meile, et me kõlbame kui, piisame alles siis kui, saame heakskiitu seejärel kui… 

Loendamatute peenetundeliste vihjetega anti meile mõista, et meie õigus oma elus olla ei ole sugugi nii kindel. Me peame kõigepealt muutuma, saama intelligentsemateks, ilusamateks, sõnakuulelikumateks, usinamateks ja tublimateks. Me uskusime neid. Et aga miski meis teadis samas, et meil on luba olla ja elada, siis hakkasime me seda luba otsima. Üritasime saada tublimateks, usinamateks, sõnakuulelikemaks ja intelligentsemateks. Mõtlesime, et siis kui me need tingimused täidame, saame heakskiitu ja võime puhata, võime olla.

Kuid seda ei juhtunudki. Mitte miski ei olnud piisav. Me ei saanud kunagi oma soorituste läbi väärtuslikeks ega saanud ka kunagi luba olla, ükskõik kui palju me ka ei pingutanud. Pingutasime nii meeletult, et õppisime elama iseendast kõrgemal ja kartsime jätkuvalt väärtusetuse kuristikku kukkuda. Me ei saanud kunagi aru, et kukkudes oleksime kukkunud vaid iseendasse ning mitte mingisugusesse kuristikku. Me ei teadnud ühelgi hetkel, et "mina olen"-omadus on meis valmis meie sündimisest alates ning seda pole vaja kusagilt otsida. 

Me ei teadnud, et me oleme Kuninga lapsed. Meist said pimedad kerjused. Kerjasime meeleheitlikult seda, mille omanikud me juba olime. Ning me mitte ainult ei kerjanud seda, vaid hakkasime sellega ka kauplema. Tahtsime osta oma õigust olla. Pakkusime oma Loojale häid tegusid ja lubadusi enda muutumisest. Üritasime osta Temalt midagi, mida ta meile juba andnud oli. Kas on võimalik veel rohkem pimedaks jääda?