Psühhoanalüüsi põhilised kontseptsioonid

LOENGU KONSPEKT

II osa 

3. Psühhoanalüüsi areng ja põhilised kontseptsioonid

3.A. Mõisted
 
Piirkonda, kus meditsiin ja psühholoogia ühendavad käed, kus vaimsete häirete ravi toimub sõna ja suhte abil, nimetatakse psühhoteraapiaks[1]. Psühhoteraapiaid on kaasaegses maailmas sadu, teaduslikele alustele rajatud psühhoteraapiaid tunduvalt vähem, millistest ajaloolises plaanis võib teerajajaks nimetada psühhoanalüüsi.

Psühhoanalüüsil on kolm erinevat valdkonda:

     • Kliiniline teooria, mis käsitleb inimese arengut ja vaimsete häirete tekkimist;
     • Meetod[2] inimese psüühiliste häirete raviks ja enesemõistmiseks;
     • Uurimismeetod vaimsete väljenduste (kunst, muusika, kirjandus) mõistmiseks.

3. B. Algus

Psühhoanalüüs tekkis 19 saj. viimasel neljandikul Joseph Breueri ja Sigmund Freudi[3] koostööst. Töötades patsiendiga (keda tänapäeval tuntakse kui Anna O-d) avastas Breuer, et kui patsient saab rääkida oma sümptomiga seotud mõtteid ja mälestusi, siis järgneb kergendus ja ajutine tasakaal. Freud, kes ei jäänud olemasolevate kehakesksete raviviiside ja autoritaarse hüpnoosiraviga rahule sai Breueri meetodist innustust ning võttis omalt poolt kasutusele vabade assotsiatsioonide meetodi[4]. Rääkige, mis tuleb te mõtetesse. Mida see võib tähendada?

Alustades vabade assotsiatsioonide meetodist, lisades mitteteadvuse osa inimese psüühilises elus, lapseea seksuaalsuse arengu, seksuaalsete ja agressiivsete tungide osa emotsionaalses elus, arendas Freud välja psühhoanalüüsi kui kliinilise töö meetodi ja teooria. Kusjuures Freud ei avastanud ei mitteteadvust, ei lapseea seksuaalsust ega ka tungide valitsevat osa inimese elus, vaid tema geniaalsus seisnes nende tolleaegses psühholoogias juba olemasolevate teadmiste ühendamises psühhoanalüüsiks.

Psühhoanalüüsi alguseks loetakse aastat 1895, mil Freud esitas oma esimese teooria ehk arusaamise inimese psüühika funktsioneerimisest – nn. trauma/võrgutamise teooria, millele järgnes topograafiline teooria aastal 1900 ja strukturaalne teooria aastal 1923.

3.C Psühhoanalüütilised teooriad

Trauma/võrgutamise teooria

1895. aastal avaldasid Freud ja Breuer teose „Uurimus hüsteeriast“ („Studies of Hysteria“), milles Freud esitas järelduse, et neurootiliste patsientide sümptomid on põhjustatud reaalsete sündmustega seotud traumaatilisest läbielamusest. Traumaatiliseks muutis sündmuse areneva ego võimetus läbielamusi psüühikasse integreerida ehk teadvustada. Tekkinud traumaatiline kogemus tõrjuti mitteteadvusesse, põhjustades jätkuva ebamäärase ohu näol ärevust ning leides väljendust kehaliste sümptomite kaudu. Trauma/võrgutamise teooriale vastavalt kujutavad kehalised sümptomid inimese traumaatiliste läbielamuste sümboolset esindatust.

Freudi kliinilisele kogemusele vastavalt seostusid traumaatilised läbielamused vanemate poolt laste seksuaalse ärakasutamisega ehk võrgutamisega. Samasugused tagajärjed võivad kaasneda ka lapse elus kogetud draamadega (näiteks, enesetapjast uppunud ema veest väljatoomise pealtnägemine).

Teooriast tulenes oluline järeldus, et mitteteadvusesse väljatõrjutud läbielamused või konfliktid ei kao, vaid säilitavad oma jõulise mõju inimese personaalsusele ja käitumisele.

Topograafiline teooria, 1900 aasta

Uurides mitteteadvust vabade assotsiatsioonide meetodil ning unenägude ja eksitegude analüüsi, leidis Freud, et lisaks mitteteadvusese tõrjutud materjalile võis märgata mõtteid, mälestusi, tundeid ja fantaasiaid, mis erineval määral olid teadvusese tulemiseks valmis. Ja nii kaardistas Freud inimese psüühika kolm piirkonda: teadvuse, eelteadvuse ja mitteteadvuse[5]. Kolm teadvuse alasüsteemi igaüks kindlate omadustega, funktsioonidega ja erilise suhtega teistesse alasüsteemidesse.

Teadvuse all mõistis Freud lühiajalist seisundit, mille käigus inimene eristab sisemisi ja väliseid aistinguid ning on teadlik nii vaimsetest nähtustest (näiteks oma tunnetest) ja välistest sündmustest. Näiteks teadvustame oma viibimist antud ruumis, ruumi omadusi ja ümbritsevaid inimesi ning oma meeleseisundit antud hetkes. Eelteadvuses paiknevad mõtted, mälestused, jne. mentaalne materjal, mis on valmis teadvusesse liikumiseks ilma märkimisväärset pingutust rakendamata. Näiteks kui küsida teie esimese klassijuhataja perekonnanime siis ilmselt see meenub enamikul mõne hetke vältel, ometi ei ole see informatsiooni antud hetkel oluline. Iga mõte mida me teadvustame, oli enne teadvustamist eelteadvuses ja lahkub teadvusest ka eelteadvusesse.

Mitteteadvuses paiknevad nii sisemised kui välised aistingud, tajud, kujutlused, phantaasiad, fantaasiad, elamused, unistused, tunded, sõnad – mentaalsed nähtused erinevas sümboliseerimisastmes, mida inimene ei teadvusta. Mitteteadvuses olev materjal võib olla, kas teadvustamata või teadvustatud kuid teadvusest väljatõrjutud. Mitteteadvuses peituvad inimese kõige salajasemad ihad ja soovid, mis suures osas reguleerivad elu lakkamatult ka täiskasvanueas.

Me arvame endal olevat valikuvabaduse, kuid tegelikult elame ja käitume mitteteadvuse käsikirja järele. Elukaaslase, tööala, puhkamiskohad ja -viisid ei ole juhuslik valik, vaid määratud mitteteadvuses valitsevate jõudude poolt. Igasugune käitumine omab tähendust. Näiteks luuleread Artur Alliksaare luuletusest „Aeg“: Ei ole mõttetult elatud aegu. Mõte ei pruugigi selguda praegu.

Kui inimese käitumine muutub sümptomaatiliseks, siis ilmneb valikuvabaduse piiratus eriti selgelt. Teisisõnu, mitteteadvusel on inimese psüühilises elus valitsev positsioon.

Strukturaalne teooria, 1923. aasta

Kuni 1907. aastani oli Freudi arvates olulisem faktor psühhoanalüütilise ravis patsiendi mälestuste taastamine (analüüsiti vabadest assotsiatsioonidest, unenägudest, keelevääratustest ja eksikäitumisest tulenevat materjali). Alates 1909. aastast toimus Freudi arvates tervenemine läbi ülekandeneuroosi tekkimise ja selle interpreteerimise (lisaks analüüsiti ka ülekandetundeid). Uuest lähenemisest sai alguse ka strukturaalne teooria, milles kesksele kohale tõusis ego, koos kaitsemehhanismide ja kompromisside loomise teemaga. Strukturaalne teooria võimaldas seletada neuroosi põhjuslikkust avaramalt. Vastavalt strukturaalsele teooriale põhjustavad neuroosi psüühika sisemiste osade vahelised konfliktid. Id (see[6]) – impulsiivne, irratsionaalne, endakeskne, kõikvõimas, energia allikas, kaootiline, tungide päriskodu. Ego (mina) – sõltub nii Id’i püüdlustest kui Superego nõuetest, korraldab inimese suhteid ümbritseva maailmaga. Superego (ülimina) - sisaldab endas väärtuste ja moraali ehk südametunnistuse ning ideaalide ja eesmärkide maailma. Näite andekast kunstnikust, kes kukub järjekindlalt läbi tööintervjuudes, kuna superego mitteteadlik pool väidab, et ta ei vääri miskit head oma ellu ja nõnda nurjab kõik ego püüdlused mõnu järele.

Psüühiline struktuur areneb välja Id’ist, millest esialgu eraldub Ego ning seejärel Superego. Ego algses kujunemises on tema ainus funktsioon Id’i tungide rahuldamine maksimaalselt ja koheselt.

Ego kujuneb kahes plaanis kehalises ja psüühilises. Kehalises plaanis (geneetiline areng) on ego esmane olemus keha ego ning nahk esimene piir seesmise ja välise maailma vahel. Ego ja Id’i liidust areneb välja esimene ego funktsioon reaalsuse testimine[7] ehk võime eristada sisemist maailma välisest ning tunnetada erinevust kahe maailma vahel. Ego arenemine annab inimesele võimaluse viivitada oma tungide rahuldamist, olla mõõdukas ja seeläbi sageli ka suurendada mõnu. Ego geneetilise arenguga seostub ka inimese psüühika kaks erinevat toimimisviisi: primaar- ja sekundaarprotsessid. Primaarprotsesse iseloomustab suundumus kohesele ja täielikule tungide rahuldamisele olenemata reaalsusest, sekundaarseid protsesse võime viivitada tungide rahuldamist ja püsivam seotus objektidega.

Psüühilises plaanis toimub ego areng läbi samastumisprotsessi (inkorporatsioon, introjektsioon, identifikatsioon) ümbritsevate inimeste alul imiteerimise hiljem juba üha enam keele abil. Arenevad teised ego funktsioonid näiteks, mõtlemine, keeleoskus, tunded, suhted.

Ärevuse korral (näiteks lubamatud seksuaalsed soovid) tekib nn. signaalärevus, mis rakendab tööle kaitsemehhanismi või kaitsemehhanismide ahela (näiteks asendamine), mis tagab piisava kompromissi tungide ja reaalsuse vahel (näiteks keelatud seksuaalsed soovid muganduvad reaalses käitumises tantsimiseks).

3.D Olulisemad psühhoanalüütilised kontseptsioonid

Kaks fundamentaalset hüpoteesi

Esiteks: psüühikale on omane determineeritus ehk põhjuslikkus. Nii inimese meeltes kui ka looduses, ei toimu midagi juhuslikult. Iga psüühiline nähtus on determineeritud teise temale eelneva nähtuse poolt. Eksitegu või keelevääratus ei ole mitte juhuslik vaid on inimese soovide ja kavatsustega (meeltega) kooskõlas olev tegevus.

Teiseks: psüühikas eksisteerivad olulised mentaalsed protsessid, millistest inimene ei ole teadlik. Teine hüpotees selgitab psüühiliste protsesside näilise järjekindlusetuse, kus eksiteod, keelevääratused, unustamised ja muud seletamatud olukorrad tulenevad mitteteadvustatud materjalist. Nii näiteks võib kirja postitamisega seotud unustamine olla põhjustatud mitteteadvustatud vaenulikest tunnetest kirja saaja suhtes.

Kaks tungi, mis juhivad inimese elu ja arengut

Tungide teema psühhoanalüütilises teoorias rikastab arusaamist inimesest inimpsüühika dünaamilisusega ehk motiveeriva jõuga, mis tähendab, et nii inimese psüühilised ilmingud kui ka käitumine on seotud tungidest tulenevate konfliktidega. Tungide allikaks[8] on kehalised stiimulid (instinktid[9]) ning eesmärgiks tungide poolt esile kutsutud erutusseisundi likvideerimine välises maailmas oleva objekti abil.

Inimese instinktiivne käitumine on erinevalt loomadest juhitud psüühika poolt, võttes arvesse eelnevat kogemust ja situatsiooni eripära. Inimene ei reageeri stiimulile, vaid erutusele mida stiimul tekitab. Inimesel vahendab instinktiga seotud tungi erutus, millele järgneb või ei sobiv või vahel ka sobimatu lahendus. Freudi tungide teema käsitluses võib eristada nelja lähenemist.

Psühhoseksuaalne areng

Freud on valinud oma arenguteooria aluseks seksuaalsuse ehk seksuaaltungi kui ainsa inimest motiveeriva jõu. Inimese kujunemine juba sünnist alates (ilmselt ka enne sündi) on seotud mõnutunde ehk seksuaalse rahuldusega. Varajases lapsepõlves võib mõnu (having sex) pakkuda kogu keha (autoerootiline faas), hilisemas arengus tuleneb mõnutunne teatud kehaosadest oraalne faas - suu, keel huuled, hambad; anaalne faas- anus, falliline faas – fallos, kliitor, latentne – seksuaalne mõnu on väljatõrjutud mitteteadvusesse ja genitaalne faas, kus täiskasvanud inimesele pakub mõnu (making love) seksuaalvahekord vastassoost partneriga. Seksuaalsuhe hõlmab inimese seksuaalsuse mõnu elemendid kõikidest eelnevatest arengufaasidest allutades oraalse, anaalse ja fallilise seksuaalsuse genitaalsele. Genitaalse seksuaalsuse saavutamine kui eesmärk, toimub läbi keerulise ja mitmekülgse õppimisprotsessi. Tõkestused ja häired psühhoseksuaalses arengus võivad viia kergemate või tõsisemate kõrvalekalleteni näiteks fetišism, masohhism-sadism, ekshibitsionism jne.

Oraalne faas sisaldab endas armusuhet läbi söömise ja söönud olemise ning ka läbi närimise ja näritud saamise. (Väljaajamine paradiisist oraalse patu pärast.) Kujuneb välja sooline identiteet, olenemata kehalistest tunnustest. Anaalne faas seostub kinnihoidmise ja väljastamise mõnuga ning korra ning korratusega. (Prometheus – tuletooja, kes loodi mudast.) Kujuneb välja sooroll psühhoanalüütilises mõttes. Falliline faas. Juhtiv roll genitaalidel ja masturbeerimine. Uudishimu, ärevus ja segadus ning Oidipaalse olukorra teadvustamine. Genitaalne faas. Koos küpse seksuaalsusega kujuneb välja ka seksuaalne orientatsioon. Psühhoseksuaalse arengu käigus kujunevad välja eeldused ja võimed suhtlemiseks. Oraalses faasis võimed seoses andmise ja jagamisega ning saamise ja vastuvõtmisega. Anaalses faasis võime hoida ja ka kinni hoida ning säilitada. Genitaalses faasis võime integreerida erinevusi ning nii nautida kui ka taluda üksindust.

Seksuaalse arengu häired 

Fiksatsiooni korral ongi inimene takerdunud või kinni jäänud, teatud psühhoseksuaalse arengu etappi. Näiteks enesepaljastaja ekshibitsionist, saab oma erektsiooni ja seksuaalse rahulduse ainult siis, kui ta ennast paljastades ehmatab juhuslikult mööduvaid naisi. Ekshibitsionist ületab seeläbi kastratsioonihirmu ja naudib oma peenise gigantset jõudu, kui politsei ta ära viib ning kohtunik teda noomib ja karistab. Mõelge, millise sotsiaalse tegevuse paneb liikuma ühe mehe peenis.

Regressiooni korral toimub ajutine tagasipöördumine lapseea seksuaalse rahuldamise viiside juurde, talumatu pingega toimetulemiseks. Näiteks: pliiatsi närimine rahustab, kuna taastab oraalse faasi imemise mõnu; pime raevukas vastuhakk või passiiv-agressiivne käitumine seostub anaalse agressiooniga, mis tekib kui inimene sunnitakse vastuvaidlematult kuuletuma; talumatud hingepiinad suhte keerulistes faasides, meenutavad oidipaalse aja üksinduse piinu.

Samas on oluline mainida, et regressioon on sageli ka psüühilise arengu teenistuses, andes võimaluse pöörduda tagasi juba läbitud elusündmuste ja kogetud tunnete juurde, samas kõike uuel viisil kogedes. Ratsionaalse inimese religioossus võib olla üks näide regressiooniga seotud spirituaalsest kogemusest, mis võib inimest rikastada.

Seksuaalsus laiemas plaanis

Freud ja seks on tavamõtlemise maailmas sünonüümid, psühhoanalüütilises plaanis see nii ei ole. Kultuurilist konteksti arvesse võttes, võib mõista miks Freud lähtus mitteteadvusliku konflikti tuvastamisel seksuaalsusest, tema patsiendid olid pärit 19. sajandist ja olid enamasti naised. Aeg on muutunud, moraal oluliselt teistsugune, kuid seksuaalsus ja seksuaalsusega seotud problemaatika on paraku endiselt psüühikas kesksel kohal, eelkõige seetõttu, et seksuaalsus seostub mõnuga, mida inimene soovib olenemata ajast ja kultuurist ning suhetega, mis on inimesele arenemiseks vajalikud.

Freud pidas seksuaalsuse all silmas siiski mitte ainult konkreetset seksuaalset tegevust, vaid eelkõige seksuaalsusega seotud tundeid, mõtteid, fantaasiaid, kujutlusi, mis seostuvad seksuaalsete vajadustega ja saavad rahuldatud läbi genitaalse seksuaalsuse. Seksuaalsus seostub laiemas plaanis MÕNUTUNDE JA AKTIIVSUSEGA igasuguses inimtegevuses sublimeeritud vormis.

Mitmed hilisemad psühhoanalüütilised teooriad on loobunud seksuaalsuse esiplaanile seadmisest või jätavad seksuaalsuse üldse kõrvale. Melanie Kleini objekt-seose teooriale vastavalt seostub sümboliseerimisvõime tekkimine ja sõnade kasutuselevõtt suhete teadvustamisega. Ego tähistab sõnaga objekti ehk teise inimese objekt-seoste maailmas, kellega ollakse suhetes. Sõna abil ilmub teine inimene suhetesse kui terviklik objekt, mis omakorda loob aluse stabiilse ja rahuldava suhte säilitamiseks. Inimsuhtekeskne psühhoanalüüs (relational theory), mille esindajad on Mary Target ja Peter Fonagy lähtuvad John Bowlby kiindumusteooriast ja näevad inimest motiveeriva jõuna kiindumusvajadust ning sellest vajadusest tulenevat mõnutunnet seoses suhtes olemisega.

Robert Stoller, psühhoanalüütik, kes on keskendunud seksuaalsete kõrvalekallete uurimisele, näeb seksuaalsuses nii seksuaalsete vajaduste kehalise rahuldamise vajadust kui ka seksuaalsete tunnete poolt saadavad orgasmiga kaasnevat tundeelamust seoses suhetega. Seksuaalelu eesmärk, mis seob nii keha kui ka meeled (meeled vahel ka tunnete eituse või tõrjumise kaudu), võib olla kas hingelise terviklikkuse saavutamine koos mina tunde taastamisega (eesmärk mis on seotud pregenitaalse aja ja diaadilise suhtega) või küpse täiskasvanu genitaalse rahulduse saamine kahe vastassoost inimese seksuaalvahekorras (eelduseks oidipaalse olukorra piisav lahendamine).

Uurimused inimese arengust annavad teada, et varases eas suguelu alustanud noorukite akadeemilised saavutused on tagasihoidlikumad kui noorukitel, kelle suguelu algas hilisemas eas. Kui seksuaalelu käes, mida siis ikka enam sümboliseerida, ning elu ongi muutunud palju lihtsamaks. Aga kas ka nauditavamaks?

Inimese paneb liikuma naudinguhimu ja selle himu on kaval loodus sidunud seksuaalsusega, et ELU JÄTKUKS ja geenid saaks edasi kandud järgmistele põlvedele. Bioloogiliselt võib öelda, et elu mõte on soojätkamises ja inimese ainus eksistentsi mõte on kanda elu edasi. Eksistentsiaalselt on olukord tunduvalt keerulisem.

Kompromisside loomine

Muudatused psüühilises maailmas (psühhoanalüüsi mõistes struktuuri muudatused), mis tekivad kasvamise aja arenemise kaudu või seoses psühhoanalüüsiga, rajavad aluse inimese arengule. Areng ja küpsemine võimaldab omakorda luua üha paremaid ja paremaid kompromisse soovide, tahtmiste ja vajaduste ning reaalse maailma võimaluste vahel. Kompromissid toovad inimese ellu rahulolu, tasakaalu ja mõnutunde, kuid samas ka püsiva rahuolematuse, kuna lapsepõlves kaotatud paradiisi, mida inimene otsib oma elu lõpuni, ei leia inimene enam kunagi. Marcel Proust on öelnud, et parim paradiis on kaotatud paradiis. Inglise psühhoanalüütik Melanie Kleini arvates on inimene alles siis küps kui kõik tema lapseeast pärinevad soovid saavad rahuldatud.

Kompromisside loomine seostub mõnuprintsiibiga[10], mis Freudi arvates koos reaalsuseprintsiibiga[11] juhivad inimese elu ja tegevust (mõnu või nauding; mõnutunne on eesti keeles kaldega keha poole, nauding kaldega meelelise kogemise poole)[12]. Inimene püüab saavutada maksimaalset mõnu ja vältida valu (mittemõnu) nii palju kui see on võimalik. Kompromisside loomine on seotud mitteteadvuslike lapseeast pärit soovidega, mis tõrjutuna mitteteadvusesse nõuavad endiselt rahuldamist, vaatamata selle, et inimene on juba täiskasvanu.

Varases psühhoanalüütilises teoorias olid kompromissid seotud peamiselt seksuaalsete soovidega, kuna psühhoanalüüs tekkis Euroopas valitsenud Viktoriaanlikul[13] ajastul. Viktoriaanlikule ajastule olid omased kõrged moraalsed nõuded, mis välistasid seksuaalsuse; nii näiteks ei tohtinud mees- ja naiskirjanike raamatud olla kõrvuti raamaturiiulil, ning söögilauas oli kanakoiva mainimine äärmiselt taktitu. Näiteks kui Viktoriaanliku ajastu kasvatusega, vanem daam juhtus kuulama 20. sajandi kolmekümnendate aastate noort daami, kõnelemas oma seksuaalsetest vajadustest, siis võis vanema daami ajastu moraalist tulenev, teadvustest väljatõrjutud seksuaalsete tunnetega seotud mitteteadvuslik konflikt elustuda. Iseenda psüühilise tasakaalu säilitamiseks võib sellises olukorras vanem daam ootamatult ja kohatult nooremat daami rünnata ja teda halvustada. Stefan Zweigi raamat „Eilne maailm“ kirjeldab täpselt 19. sajandi lõpuaastate mentaalset seisundit Viinis, kus valitses fallostsentristlik arusaam meeste ja naiste suhetest. Vastavalt üldisele arvamusele puudusid naistel igasugused seksuaalsed vajadused ja noored mehed, kes ei olnud veel abielus, omandasid reeglina esimesed seksuaalkogemused prostituutide abiga.

Oidipaalne konflikt

Moodustas Freudi psühhoanalüüsis keskse koha. Isa ja mehekeskne vaade, kus ema mõju lapse arenguga tulenes valitsevast sotsiaalsest keskkonnast, mida iseloomustas patriarhhaarne perekond, mis tõsi juba tol ajal ilmutas murenemise märke. Naise ja ema positsioon oli tol ajal tagaplaanil. Kaasaegne psühhoanalüütiline teooria lisas Freudi Oidipaalsele konfliktile lapse varajase arengu suhtes emaga. Uuendus teoorias ei tõrjunud kõrvale Freudi ideid vaid täiendas seda. Prantsuse psühhoanalüütiku Andre Greeni sõnul on Oidipaalne konflikt lapse arengus kaasas sünnist alates kui mitte juba enne sündi. Laps sünnib maailma, kus on kaks tema vanemat teda algusest alates saatmas. Ema vahetus suhtlemises ja isa kas fülogeneetiliselt kultuurimälu kaudu ning ema alateadvuse kaudu puuduvana kuid olles kohal oma puudumise (absence) kaudu.

Oidipaalne situatsioon toob kaasa hirmu isa ees, kes võib poisi kastreerida soovi eest omandada seksuaalselt ema ja lõpeb identifitseerumisega ehk samastumisega isaga. Isaga samastumine toob kaasa turvalisusetunde seoses naistega ja teadmise, et naised ei ole ohtlikud (teisisõnu ema kui naine on nüüd kaugel ja ei ole enam ohtlik). Naistega saab suhetes nüüd olla mehena, mitte ennast kaotades nii kui varem suhtes emaga. (Tüdrukutel toimub samastumine isaga (ja seejärel taas emaga teist korda) samuti kolmanda eluaasta piires. Arvestades tüdruku vanust esimeses suhtes vastassooga siis isaga, on naistel ka vähem ärevust suhetes meestega kui meestel naistega, kelle suhe vastassooga algas juba enne sündimist.

Oidipaalse situatsiooni läbimine on raske kogemus, mis jätab oma jälje iga inimese ellu. Kuna see kogemus jääb igal juhul lõpetamata siis jääb inimene kogu elu ka seda kogemust läbi töötama ning täiustama.

Oidipaalse kogemuse raskus saabub läbi isa ja ema seksuaalsuhte teadvustamise, mis purustab lapse illusioonid tema seksuaalsest võimekusest ja kesksest kohast ema maailmas ning jätab ta üksinda üksindusse. Valu, viha, kurbus ja üksindus on selles traumaatilise kogemuse valdavad tunded. Laps ei ole enam maailma keskpunkt, kuna ema on ta hüljanud. Emal on mees või isal on naine, kellega füüsiliselt ja seksuaalselt poiss või tüdruk ei ole võrdne. Lapse teadvuses toimunut võib võrrelda piiblilooga Aadama ja Eeva (NB Lilith[14]) Eedeni aiast väljaajamisest. Raske kogemus toob aga kaasa ka rõõmu, sest oma iseseisva eluga edasiminemine ja partneri leidmine, tõsi küll tulevikus, on nüüd võimalik. Kaob ka hirmutav intsesti sisaldava suhte võimalus. Oidipaalses situatsioonis tajutud ema ja isa kui kahe inimese suhete saladus loob aluse uudishimule üldse maailma vastu. Uus seisund annab lisaks suhetes osaleja rollile ka vaatleja rolli ning kujutluse ema ja isa mehe ja naise armastussuhte olemusest, mehe ja naise rollist neis suhetes ja tunnetest paarisuhtes.

Kui oidipaalse konflikti lahendumine kastratsioonihirmust vabanemiseks toimub läbi samastumise samast soost vanemaga, siis suhete plaanis toimub eraldumine ning lapsel tekib uut laadi suhe vanematega. Muudatuse tingimuseks on mitte ainult kui uus teadmine, et isal ja emal on suhe, vaid teadmine et vanemate suhe on eraldi ja eemal lapsest. Uus teadmine kolmest objektist loob võimaluse teadmiste struktureerimiseks andes aluse kahe tunnuse kategoriseerimiseks. Uus suhe iseendaga, seab lapse silmitsi üksinduse ja kaotuse tunnetega, milliseid on raske alul taluda kuid just uus olukord annab lapsele võimaluse oma elu alustamiseks. Inglise psühhoanalüütiku Melanie Kleini sõnul sõltub inimese kohanemisvõime maailmaga, oidipaalses situatsioonis tekkinud ilmaolemisega toimetulemisest. Mida valutumalt läbib inimene oidipaalse olukorra, seda kergem on tal hiljem kohaneda ümbritsevas maailmas.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et esimene eraldumine esimesest armastusobjektist toimub siis kui ema ja laps saavad nii lapse kui ka ema poolt kogetud eraldiseisvatena. Teine eraldumine leiab aset siis kui isa ja ema suhe saab nii lapse kui ka vanemate poolt kogetud kui eraldiseisvad suhted. Mõlemad eraldumised on iseseisvaks eluks vajalikud, samas valusalt seostudes kaotusega ning üksindusega.

IGA HETK KUI INIMENE TAJUB END KUI OBJEKTI/SUBJEKTI, TAJUB TA END ERALDI OLEVANA JA KUI INIMENE TAJUB END ERALDI OLEVANA SIIS TAJUB TA PARATAMATULT KA LAPSEPÕLVE PARADIISI KAOTUST JA SELLEST KAOTUSEST TULENEVAT ÜKSINDUST KAOTUSVALU JA PIINA.

Oidipaalse olukorra lahenemine koos küpsuse saavutamisega, mis omakorda toob kaasa üksindusetunde, seostub ka lapsepõlves kogetud kõikvõimsustunde ja psüühilise biseksuaalsuse tunde kaotused ning oma võimaliku surma teadvustamine. 

Psühhopatoloogia tekkimine ja kujunemine

Üldisemas plaanis eristatakse kaks psühhopatoloogia teke mehhanismi. Konflikti mudelile vastavalt on psüühiliste häirete põhjused sisemised ning seotud ego võimetusega luua sobivaid kompromisse. Defitsiidi mudelile vastavalt tekivad psüühilised häired lapseea rahuldamata vajadustest tulenevate traumadega seoses.

Vaimsed häired (psühhopatoloogia) saavad alguse väheefektiivsetest kompromissidest. Alati ei ole kompromiss piisav lahendus et säilitada oma vaimset tervist. Mitte alati ei suuda inimene teha sobivaid kompromisse ja siis tulevad kompromissid oma vaimse või ka füüsilise tervise arvelt. Psühhopatoloogia lätted, peituvad Freudi arvates lapse suhete arengus toimunud sündmustes (arengulistes või ootamatute elusündmustega seotud kriisides). Kui lapse arengus on jäänud mitmed olulised vajadused rahuldamata ja hilisem elu ei ole pakkunud võimalusi nende puudujääkide kompenseerimiseks, siis võib inimese vaimne tervis saada kahjustatud. Kahjustuste mõju võib olla inimese poolt kompenseeritud erinevatel viisidel, kuid vaimse häire tekkimise oht arengulistes või ootamatutes elukriisides on endiselt suur. Freudi mõte, et vaimsete häirete põhjused peituvad varajase arengu ebakõlades, toob meie arusaamadesse täiesti uue teadmise häirete tekkeloost ehk etioloogiast. Enam ei kehti arusaam, et inimesi võib jagada haigeteks ja terveteks (patopsühholoogia), vaid kuna haiguste põhjused peituvad inimese varajases arengus, siis on iga inimene potentsiaalne vaimse häire kandja (psühhopatoloogia), minevik kui viitsütikuga pomm, mis võib lõhkeda suvalisel ajal inimese elus, sagedamini ajal, mil stress ja pinge talumatuks muutuvad.

Neurootilised inimesed näiteks vaevlevad suhetest tulenevate valusate tunnete käes, ehitades nähtamatuid seinu enda ja maailma vahele, et oma rahuldamata vajadustega, kuidagigi toime tulla. Ameerika filmilavastaja Woody Allen on oma filmides tabavalt kujutanud neurootiliste inimeste elu. Tõsise psühhopatoloogia korral on aga inimesel keeruline leida kontakti teise inimesega. Suhete puudumine ja häired suhetes toob endaga kaasa piinava üksinduse ning rahuldamata vajaduste valu. Need inimesed ehitavad eraldavaid seinu enda ja teiste inimeste vahele, et suhetes üldse ellu jääda.

Ka seksuaalsete kõrvalekallete juured on varajases arengus. Mitteteadvuslikus konfliktis kesksel kohal olevad lapseea infantiilsed seksuaalsed soovid, otsivad rahuldamist ka täiskasvanuna. Inimesele on omane soov, saada mõnu varasemas arengus tuntud mõnu saamise viisidel. Näiteks ekshibitsionistlikud soovid – paljastada ennast, vuajeristlikud soovid – piiluda teiste inimeste seksuaalsusega seotud tegevusi, oraalseks (oraalne nauding), soov hammustada partnerit (oraalne agressioon), partneri alandamine (anaalne agressioon), jne. Saksa psühhoanalüütiku Karl Abrahami sõnul rikastavad lapseea seksuaalsed fantaasiad, millistest inimesed eelistavad vaikida, ning erinevad varajased seksuaalse rahulduse saamise viisid (oraalseks, anaalseks) täiskasvanu genitaalset seksuaalelu. Kui aga lapseea seksuaalsed rahuldamise viisid jäävad ainsaks seksuaalse rahulduse saamise viisiks inimesele on meil tegu seksuaalelu kõrvalekalletega.

Ülekanne ja vastuülekanne

Kaks keskset mõistet psühhoanalüütilises kliinilises töös. Freudi esimene arusaamine neoroosi ravist seisnes mitteteadvustatud konflikti teadvustamises, millele järgnes tervenemine. Hiljem nägi Freud neuroosi ravis kesksena ülekande analüüsi ehk ülekandega seotud tunnete teadvustamist. Ülekande all mõistetakse lapsepõlve suhetes oluliste inimestega kogetud tunde-, mõtte- ja käitumismustrite ülekandmist vahetusse suhtlemisse olevikus olevate inimestega. Näiteks ootamatu vihahoog ehk ülereageerimine, mis tekib pahateoga hakkamasaanud inimesel kui teda korrale kutsutakse. Ülekanne on olemuselt mitteteadlik ning sisaldab endas vihkamise ja armastustunnete ambivalentsust. Kontraülekande all mõistetakse kõiki tundeid mis tärkavad psühhoanalüütikus suhtlemise käigus patsiendiga. Kontraülekandetunded võivad olla nii patsiendi poolt esilekutsutud kui ka patsiendi ja suhtlemisolukorraga seotud tunded, mis on eelkõige seotud ainult psühhoanalüütikuga. Esimese tunde näide võiks olla kurbuse tunne, mida tunneb psühhoanalüütik seoses patsiendi kannatustega. Teise tunde näiteks võib olla ebakindlus ja abitus mida dominantne patsient võib psühhoanalüütikus, kelle vanemad või üks vanematest on olnud dominantne, esile kutsuda. Kontraülekandetunded võivad olla teadvustatud või mitteteadlikud.

Psühhoanalüüsi kriitikast ja Freudist

Kritiseerides psühhoanalüüsi aetakse sageli segi kaks eraldi teemat, millal räägitakse Freudist ja millal psühhoanalüüsist. (Parafraas nõukogude ajast: „Ütleme Lenin, mõtleme partei, ütleme partei, mõtleme Lenin!“, kus kahe erineva nähtuse vahel loodud sümbiootiline side kaotab mõlema nähtuse reaalse olemuse, asendades reaalsuse illusiooniga ehk antud näite korral religioosse ikooniga. Sümbioosis kaob oidipaalne erinevus, kaovad tähendused ning alles jääb vaid pregenitaalne ühtekuuluvustunne.) Oluline on mõista, kas psühhoanalüüsi kritiseerides, räägitakse Freudist (sümbolist, ikoonist) või psühhoanalüüsist. Kuigi Freud koos Joseph Breueriga panid aluse psühhoanalüüsile aastal 1896, ei võrdu psühhoanalüüs Freudi isikuga.

Freudi tööd tähistavad psühhoanalüüsi algus punkti (eelpoolmainitud alguspunkti), kuid ei hõlma kogu kaasaegse psühhoanalüüsi arengu jooksul kogunenud teoreetilist ja kliinilist rikkust. Rääkides Freudist ja psühhoanalüüsi algaastatest, võib kaduma minna psühhoanalüüsi teadusliku teooria areng, jätkuvus ja dünaamika (näitajad, mis eristavad teadust pseudoteadusest). Kritiseerides ja rünnates Freudi kui psühhoanalüüsi võrdkuju postmodernselt positsioonilt on üpris lihtne tõsta psühhoanalüüs kui oma aja äraelanu ajaloo prügikasti.

Lõppsõna

Lõpetan inglise psühhoanalüütiku Christopher Bollase sõnadega: The critical destruction of ideas is crucial to intellectual development, ehk eesti keeli minu päevakohases tõlgenduses järgmiselt; Freudi ideed on rajanud psühhoanalüütilise mõtlemise kui teadusliku mõtlemise viisi, milles on tunnuslik vanade ideede asendumine uutega. Ka antud tekst pakub psühhoanalüütilisi ideid, eelkõige selleks, et mõnu ning naudinguga nendega mängida koos üritusega neid purustada, et mõttetööst kujuneks tõeliselt kasulik ja huvitav intellektuaalne muudatus.

________________

[1] Psühhoteraapial on kolm komponenti - keha, psüühika ja spirituaalsus (osa inimese olemisest, kus teaduslikud seletused arusaamatutele psüühilistele nähtustele puuduvad). Ühiskonnad, kus spirituaalsus puudub või on eitatud, kalduvad erinevatesse müstikatesse.

[2] Psühhoanalüüs kliinilisel tasandil kätkeb endas kolme erinevat tegevust patsiendilt saadava informatsiooni töötlemises, eesmärgiga mõista patsiendi psüühilises maailmas toimuvat:

• organiseerida ja korrastada patsiendi poolt esile toodud materjal (verbaalne ja mitteverbaalne sõnum) eristades olulise väheolulisest;

• formuleerida tähendused ehk mõista, mida patsiendi materjal tähendab;

• struktureerida ehk süstematiseerida mõistetud ja arusaadud informatsioon teoreetilises plaanis erinevatele teooriatele ja kontseptsioonidele tuginedes.

[3] Psühhoanalüüsi rajaja Sigmund Freud sündis 6. mail 1856. aastal Freibergis praeguse Tšehhi Vabariigi territooriumil, elas ja töötas Viinis alates aastast 1860 ja suri 23. september 1939 Londonis.

[4] Vabade assotsiatsioonide meetodi kasutamine seostub juudi kultuuris keskaegse vaimse tegevusega, kus otsiti 64 sarnast tähendust ühele heebrea konsonantidega sõnale vokaalide lisamisel.

[5] Peidetud teadmine      võrdub      mitteteadvus      võrdub        ID 

Varjatud teadmine           võrdub      eelteadvus          ei võrdu      EGO

Teadaolev teadmine        võrdub      teadvus              ei võrdu      SUPEREGO

Mitteteadvuse näide: lapse sünd tekitab esimeses lapses teadud reaktsioone, kuid alateadvuses peituv tapahimu ei tule esile.

Eelteadvuse näide: mõte algkooliajast võib meelde tuua mälestuse alglassiõpetajast.

[6] Vt. Hasso Krulli ettepanekuid psühhoanalüütiliste mõistete täpsemaks tõlkimiseks eesti keelde: „Psühhoanalüütilised mõisted ja nende tõlkeprobleemid. Lacanlik vaatepunkt. Keel ja Kirjandus, (1998) Nr.9, lk. 597-605 ja (1998) Nr. 10, lk. 674-679.

[7] Freudi arvates juhivad inimest kaks vastandliku printsiipi: mõnuprintsiip ja reaalsuse printsiip. Miks me ei joo end purju? –joomisest saadav mõnu ei kaalu üles pohmellist tulevat mittemõnu.

[8] Tung: Psüühiline nähtus, aktiivsus, elujõud, erutatud meel kui psüühiline energia, mis paneb inimese liikuma.

[9] Instinkt: Automaatne motoorne reageering stiimulile.

[10] Mõnuprintsiip seob kokku elu- ja surmatungi.

[11] Reaalsusprintsiip võimaldab mõnu edasi lükata ja taluda mõnutunde puudumist ehk mittemõnu, vähemalt ajutiselt.

[12] 1924 aastal lisas Freud kolmanda nn. Nirvaana printsiibi, mis taandab erutuse nulltasandile.

[13] Viktoriaanlik ajastu seostus Suurbritannia, Iirimaa ja India kuninganna Victoria valitsemisajaga 20. juunist 1837 kuni tema surmani 22. jaanuari 1901 aastal.

[14] Esimesest Moosese raamatust võib lugeda 1:27: Ja Jumal lõi inimese oma näo järele. Jumala näo järele lõi ta tema, ta lõi tema meheks ja naiseks! ning alles hiljem. Lilith oli Aadama esimene naine, kelle Jumal lõi Aadamale samuti oma näo järgi. Kui Aadama lõi ta tolmust, siis Lilithi lõi ta mustusest ja räpast. Kuna nad olid Jumala ees võrdsed, keeldus Lilith peagi Aadamale pikali heites anduma, ning põgenes Eedeni aiast.

© 2013, Ants Parktal