"Meelerahu hääl" 7. peatükk

LOODUS

 

Loodusest ei sõltu mitte ainult meie füüsiline ellujäämine. Me vajame ka, et loodus näitaks kätte kodutee, raja, mis viiks meid välja meie oma mõttemeele vangistusest. Me eksime ära tegutsedes, mõeldes, mäletades, eeldades - eksime keerukuse labürinti ja probleemide maailma.

 

Me oleme unustanud selle, mida kivid, taimed ja loomad veel teavad. Oleme unustanud, kuidas olla - olla tüüne, olla me ise, olla seal, kus on elu: Siin ja Praegu.

 

*  *  *

 

Iga kord, kui suunad oma tähelepanu millelegi looduslikule, millelegi, mis on tekkinud ilma inimese vahelesekkumiseta, astud sa välja kontseptuaalse mõtlemise vangistusest ning saad teatud määral osa Olemisega seotuse seisundist, milles ikka veel eksisteerib kõik looduslik.

 

Tähelepanu suunamine kivile, puule või loomale ei tähenda, et sa sellest mõtled, sa lihtsalt tajud seda, hoiad seda oma teadvuses.

 

Nii kandub sulle üle midagi selle olemusest. Sa tunnetad selle tüünet olekut, ning seeläbi võtab ka sinus maad sama meelerahu. Sa tajud, kui sügavalt see tugineb Olemisele - olla täiesti üks sellega, mis ja kus see on. Seda mõistes peatud ka sina ning tugined sügavalt iseendale.

 

*  *  *

 

Looduses jalutades või puhates austa seda maailma oma täieliku kohalolekuga. Ole tüüne. Vaata. Kuulata. Taju, kuidas iga loom ja iga taim on täiesti tema ise. Erinevalt inimesest pole nad kahestunud. Nad ei ela enda mõtteliste kujutluste kaudu, nii pole neil vaja olla mures nende kujutluspiltide kaitsmise ja edendamise pärast.

 

Hirv on tema ise. Nartsiss on tema ise.

 

Kõik looduses pole üks mitte ainult endaga, vaid üks ka üleüldisega. Nad pole eemaldunud terviku koest, nõudes endale eraldiseisvat olemasolu: "mina" ja ülejäänud universum.

 

Looduse vaatlemine võib su vabastada sellest "minast", suurest tüliallikast.

 

*  *  *

 

Teadvusta endale lugematuid õrnu loodushääli - lehtede kahin tuules, vihmapiiskade langemine. putuka sumin, esimene linnulaul koidikul. Andu täielikult kuulamistegevusele. Helide taga peitub midagi suuremat: pühadus, mida ei saa mõista mõtte abil.

 

*  *  *

 

Sa pole oma keha ise loonud ega suuda ka kontrollida keha funktsioone. Tegutseb inimese mõttemeelest suurem arukus. Seesama arukus hoiab ülal kogu loodust. Kõige lähemale sellele arukusele pääsed sa oma sisemist energiavälja teadvustades - tundes oma kehas elu, hingestavat kohalolekut.

 

*  *  *

 

Koera mängulust ja rõõm, tema tingimusteta armastus ja valmidus tähistada elu igal hetkel on sageli teravas vastuolus koeraomaniku sisemise seisundiga - masendunud, ärevil, muredest koormatud, mõtteisse vajunud, eemal sellest ainsast kohast ja sellest ainsast asjast, mis on Siin ja Praegu. Võib imestada, kuidas suudab koer sellise inimesega jääda nii eluterveks, nii rõõmsaks?

 

*  *  *

 

Kui tajud loodust vaid mõttemeelega, ei tunneta sa tema erksust, tema olemust. Näed ainult kuju ega ole teadlik elust selle kuju sees - pühast imest. Mõte taandub looduse kaubaartikliks, mida tarvitada tulu või teadmiste või muude kasust lähtuvate eesmärkide saavutamiseks. Iidne mets muutub puiduks, lind uurimistööks, mägi kohaks, kus kaevandada või mida vallutada.

 

Tajudes loodust, jäta ruumi, kus puuduvad meel ja mõtted. Kui lähened loodusele selliselt, siis vastab ta sulle ning osaleb inimteadvuse ja kogu planeedi teadvuse arengus.

 

*  *  *

 

Pane tähele, kuivõrd kohal on lill, kui andunud elule.

 

*  *  *

 

Sul on kodus toataim - oled sa seda kunagi tegelikult vaadanud? Oled sa lasknud sel tuttaval, kui salapärasel olendil, keda me kutsume taimeks, õpetada sulle oma saladusi? Oled sa märganud tema sügavat rahu? Kuidas teda ümbritseb meelerahu väli? Niipea kui teadvustad endale taimest kiirgavat rahu ja tüünet olekut, muutub see taim sinu õpetajaks.

 

*  *  *

Silmitse looma, lille või puud ning märka, kuidas ta tugineb Olemisele. Ta on tema ise. Tema väärikus, süütus ja pühadus on tohutu. Kuid selle märkamiseks pead liikuma edasi mõttemeele harjumusest asju nimetada ja neile silte külge kleepida. Niipea kui vaatad mõttelistest siltidest kaugemale, tunned seda sõnades väljendamatut looduse mõõdet, mida ei saa mõista mõtete kaudu ega tajuda meelte abil. See on harmoonia, pühadus, mis mitte ainult ei läbi kogu loodust, vaid on olemas ka sinus.

 

*  *  *

 

Õhk, mida hingad, on loodus, samuti kui hingamisprotsess ise.

 

Pööra oma tähelepanu hingamisele ja mõista, et mitte sina ei hinga. See on looduse hingus. Kui peaksid hingamist meeles pidama, sureksid varsti, ning kui püüaksid lakata hingamast, jääks loodus peale.

 

Muutudes teadlikuks oma hingamisest ning õppides hoidma sellel oma tähelepanu, taasühined sa loodusega kõige intiimsemal ja võimsamal moel. Selle mõju on tervendav ja sügavalt võimendatud. Teadvuses toimub nihe kontseptuaalselt mõttemaailmalt tingimatu teadvuse siseilmale.

 

*  *  *

 

Sa vajad loodust õpetajaks, kes aitaks sul taasühineda Olemisega. Kuid mitte üksnes sina ei vaja loodust, vaid loodus vajab ka sind.

 

Sa ei eksisteeri loodusest lahus. Me kõik oleme osa sellest Ühest Elust, mis väljendab end loendamatute vormidega kogu universumis, vormidena, mis on kõik täielikult omavahel seotud. Kui saad aru sellest pühadusest, ilust, uskumatust meelerahust ja väärikusest, milles eksisteerib lill või puu, lisad sa sellele lillele või puule omalt poolt midagi. Sinu arusaamise, sinu teadlikkuse kaudu õpib ka loodus end tundma. Ta õpib sinu kaudu tundma oma ilu ja pühadust.

 

*  *  *

 

Suur vaikne avarus hoiab kogu loodust oma embuses. Hoiab ka sind.

 

*  *  *

 

Vaid sisemise rahu seisundis on sul juurdepääs sellesse meelerahu maailma, milles elavad kivid, taimed ja loomad. Vaid siis, kui su lärmakas mõttemeel raugeb, võid sa ühineda loodusega sügaval tasandil ning ületada üleliigsest mõtlemisest tekkinud lahusolekutunde.

 

Mõtlemine on elu arengu üks etapp. Loodus eksisteerib süütus meelerahus, mis eelneb mõtete esilekerkimisele. Puu, lill, lind ega kivi ei ole teadlikud oma ilust ja pühadusest. Kui inimolendid jõuavad meelerahu seisundisse, liiguvad nad mõtetest kaugemale. Meelerahus, mis on mõtetest kaugemal, lisandub teadmine, teadlikkuse täiendav mõõde.

 

Loodus võib su juhtida meelerahu juurde. See on tema kingitus sulle. Kui tajud loodust ning ühined temaga meelerahu seisundis, imbub sinu teadlikkus sellesse seisundisse. See on sinu kingitus loodusele.

 

Sinu kaudu teadvustab loodus ennast. Loodus on sind oodanud miljoneid aastaid.