"Meelerahu hääl" 9. peatükk

SURM JA IGAVIK

 

Jalutades läbi metsa, mida pole puutunud inimese käsi, ei märka sa enese ümber mitte ainult külluslikku elu, vaid kohtad igal sammul ka langenud puid ning kõdunevaid ronte ja lehti, lagunevat ainest. Ükskõik kuhu sa ka ei vaataks, näed sa lisaks elule surma.

 

Lähemal uurimisel avastad siiski, et lagunev puuront ja kõdunevad lehed ei tekita mitte ainult uut elu, vaid on ka ise elu täis. Mikroorganismid tegutsevad. Molekulid paiknevad ümber. Nii ei leia surma kusagilt. On vaid eluvormide metamorfoos. Mida võib sellest õppida?

 

Surm pole elu vastand. Elul pole vastandit. Surma vastand on sünd. Elu on igavene.

 

*  *  *

 

Läbi aegade on targad ja poeedid tunnistanud inimeksistentsi unenäolist loomust - näiliselt nii tugev ja tõeline, kuid siiski kaduv, et võib igal hetkel koost laguneda.

 

Surmatunnil võib su elu lugu sulle tõepoolest näida lõppema hakkava unenäona. Kuid isegi unenäos peab leiduma mingi olemus, mis on tõeline. Peab olema teadvus, milles unenägu aset leiab, muidu seda poleks.

 

See teadvus - kas keha loob selle või loob teadvus kujutluse kehast, kujutluse kellestki?

 

*  *  *

 

Muidugi tead sa, et sured, kuid see teadmine jääb vaid vaimseks mõisteks, kuni sa esimest korda kohtud surmaga "isiklikult": koos raske haigusega või õnnetusega, mis tabab sind või kedagi su lähedastest, või ühes armastatud inimese lahkumisega tuleb surm sinu ellu teadlikkusena sinu oma surelikkusest.

 

Enamik inimesi pöördub hirmunult eemale, ent kui sa ei kohku ning vaatad näkku tõsiasjale, et su keha on kaduv ning võib iga hetk laguneda, siis loobud seeläbi kas või veelgi samastumast oma füüsilise ja vaimse kujuga, "minaga". Kui lepid kõigi eluvormide ebapüsiva loomusega, võtab sinu üle võimust kummaline rahutunne.

 

Surmale näkku vaadates vabaneb su teadvus mingil määral samastumisest vormiga. Sel põhjusel käivad mõnedes budistlikes traditsioonides mungad regulaarselt surnukuuris istumas ja surnukehade keskel mediteerimas.

 

Lääne kultuuris on surma eitamine ikka veel laialt levinud. Isegi eakad inimesed püüavad seda teemat vestlustes ja mõtetes vältida, ning surnukehad peidetakse ära. Kultuur, mis eitab surma, muutub aga paratamatult õõnsaks ja pealiskaudseks, tegeledes vaid asjade välise küljega. Kui surma eitatakse, kaotab elu oma sügavuse. Meie eludest kaob piireületav mõõde, võimalus teada, kes peitub meie nime ja vormi taga, sest see mõõde avaneb surma kaudu.

 

*  *  *

 

Lõpetamised tekitavad inimestes üldiselt ebamugavustunnet, sest iga lõpp on väike surm. Seepärast tähendab "head aega" paljudes keeltes "nägemiseni".

 

Alati kui jõuab lõpule mingi kogemus - sõprade koosviibimine, puhkus, lapsed lahkuvad kodust - teed sa läbi väikese surma. "Vorm", mille see kogemus oli sinu teadvus võtnud, laguneb. Sageli jääb sellest tühjusetunne, mida enamik inimesi püüab pingsalt eitada, mitte sellele näkku vaadata.

 

Kui õpid lõppemisi oma elus tunnistama ja isegi tervitama, võid avastada, et esialgne ebameeldiv tühjusetunne muutub sügavalt rahulikuks sisemise avaruse tundeks.

 

Õppides igapäevaelus niimoodi surema, avad sa end Elule.

 

*  *  *

 

Enamik inimesi adub oma minapilti, enesetaju, millegi uskumatult väärtuslikuna, mida ei taheta kaotada. Seetõttu tunnevadki nad surma ees niisugust hirmu.

 

Tundub kujuteldamatu ja hirmutav, et "mina" võiks lakata olemast. Kuid sa ajad selle väärtusliku "mina" segamini nime ja kujuga ning sellega seotud looga. See "mina" pole enamat kui ajutine moodustis teadvusväljas.

 

Kuid vorm on kõik, mida sa tunned, ei teadvusta sa, et väärtuslik on sinu enda olemus, sinu kõige sisemisem "mina olen"-taju, teadvus ise. See on see, mis on sinus igavest - ning see on ainus, mida sa ei saa kaotada.

 

*  *  *

 

Iga kord, kui sind tabab elus mõni suur kaotus - omandi kaotus, kodu kaotus, lähisuhte kaotus: või maine, töö, füüsiliste võimete kaotus - sureb sinus miski. Tunned, et see, kes sa oled, on vähenenud. Võid isegi olla teatud määral segaduses. "Ilma selleta ... kes ma olen?"

 

Võib olla väga valuline, kui kaob vorm, millega sa olid alateadlikult samastunud kui osaga endast. Sinu olemisse jääb nii-öelda tühi koht.

 

Kui nii juhtub, ära eita ega ignoreeri valu või kurbust, mida tunned. Tunnista selle olemasolu. Ole ettevaatlik, kui mõttemeel kipub kaotuse ümber põimima lugu, milles sina esined ohvri rollis. Hirm, viha, halvakspanu või enesehaletsus on selle rolliga kaasnevad tunded. Teadvusta, mis on nende tunnete ning selle mõttes loodud loo taga: milline tühimik, milline tühi koht. Kas suudad vaadata näkku sellele kummalisele tühjusetundele ja sellega leppida? Kui suudad, või avastada, et see koht polegi enam nii hirmutav. Võid üllatusega avastada sellest kiirgava rahu.

 

Millal tahes leiab aset surm, millal tahes laguneb üks eluvorm, kiirgab läbi laguneva vormi paistva avause Jumal, vormitu ja nähtamatu. Seepärast ongi surm elus kõige puhtam. Seepärast võibki Jumala rahu sinu juurde jõuda surma üle mõtisklemise ja sellega leppimise kaudu.

 

*  *  *

 

Kui lühiajaline on igasugune inimkogemus, kui mööduvad on meie elud. Kas on midagi, mis ei allu sünnile ja surmale, midagi, mis on igavene?

 

Kaalutle: kui oleks olemas vaid üks värav, näiteks sinine, ning kogu maailm ja kõik selle sees oleks sinine, siis poleks sinist. Selleks et sinist ära tunda, peab olema midagi, mis pole sinine; muul juhul ei tuleks see esile, seda poleks.

 

Kas pole ühtlasi vaja midagi, mis poleks mööduv ja ebapüsiv, et kõigi asjade mööduvust mõista? Teisisõnu: kui kõik, kaasa arvatud sina ise, oleks ebapüsiv, kas sa siis üldse teaks seda? Kas ei tähenda tõsiasi, et näed ja teadvustad endale kõigi vormide, ka oma enese lühiajalist iseloomu, et sinus on midagi, mis ei allu lagunemisele?

 

Kahekümneselt tajud oma keha tugeva ja elujõulisena; kuuskümmend aastat hiljem tajud oma keha nõrga ja vanana. Ka sinu mõtlemine võib olla muutunud võrreldes ajaga, kui olid kahekümnene, kuid teadlikkus, mis teab, et sinu keha on kas noor või vana, või et sinu mõtlemine on muutunud, on jäänud samaks. See teadlikkus on igavene osa sinust - teadvus ise. See on vormitu Üks Elu. Kas võid selle kaotada? Ei, sest sina oledki See.

 

*  *  *

 

Mõned inimesed muutuvad vahetult enne surma sügavalt rahulikuks ning peaaegu helendavaks, just nagu kiirgaks miski läbi laguneva vormi.

 

Vahel juhtub, et väga haiged või vanad inimesed muutuvad oma elu viimastel nädalatel, kuudel või isegi aastatel peaaegu nii-öelda läbipaistvaks. Kui nad sulle otsa vaatavad, võid näha valgust säramas nende silmist. Nende hingelised kannatused on kadunud. Nad on alistunud ja nii on isik, mõttemeele loodud egol põhinev "mina" juba lagunenud. Nad on "surnud enne surma" ja leidnud sügava sisemise rahu, milles realiseerub nende sisemine surematus.

 

*  *  *

 

Iga õnnetuse ja katastroofiga käib kaasas võimaliku lunastuse mõõde, millest me pole tavaliselt teadlikud.

 

Väga ootamatu, lähedalseisva surmaga kaasneva tohutu šoki mõju võib sundida sinu teadvust täielikult loobuma vormiga samastumisest. Viimastel vähestel hetkedel enne füüsilist surma ning suremise ajal koged sa ennast vormist vaba teadvusena. Äkitselt pole hirmust jälgegi, on vaid rahu ja teadmine, et "kõik on hästi", et suremine on vaid vormi lagunemine. Siis saadakse aru surma lõplikust näilisusest - nagu oli näiline ka kuju, millega end samastasid.

 

*  *  *

 

Surm pole ei anomaalia ega ka kõige kohutavam kõigist sündmustest, nagu tänapäeva kultuur tahab sind uskuma panna, vaid kõige loomulikum asi maailmas, lahutamatu oma vastaspoolsusest - sünnist, ning täpselt sama loomulik. Tuleta seda endale meelde, kui istud sureva inimese kõrval.

 

On suur privileeg ja püha tegu viibida tunnistajana ja kaaslasena sureva inimese juures.

 

Istudes surija kõrval ära eita selle kogemuse ühtki külge. Ära eita seda, mis toimub, ega seda, mida tunned. Mõistmine, et sa ei saa midagi teha, võib tekitada sinus abitus-, kurbus-, või vihatunde. Lepi selle tundega. Siis astu sammuke kaugemale: lepi sellega, et sa ei saa midagi teha, ning lepi sellega täielikult. Sa ei kontrolli olukorda. Alistu sügavalt ja igakülgselt sellele kogemusele, nii oma tunnetele kui ka igasugusele valule ja ebameeldivustele, mida võib tunda surija. Sinu teadvuse alistunud olek ning sellega kaasnev meelerahu on surijale suureks abiks ning kergenduseks tema üleminekul. Tarvilikud sõnad tulevad sinu sisemisest meelerahust. Kuid need on teisejärgulised.

 

Koos meelerahuga saabub õnnistus - rahu.