"Meelerahu hääl" 6. peatükk

LEPPIMINE JA ALISTUMINE

 

Vaata enda sisse alati, kui on võimalik, et näha, ega sa ei tekita alateadlikult konflikti sisemise ja välimise vahel, oma väliste asjaolude vahel sel hetkel - kus oled, kellega, mida teed - ning oma mõtete ja tunnete vahel. Kas tunned, kui piinav on seista sisemiselt vastu sellele, mis on?

 

Kui tunnistad seda, saad ka aru, et oled nüüd valmis loobuma kasutust konfliktist, sellest sisemisest sõjaseisukorrast.

 

*  *  *

 

Kui peaksid oma sisemise tegelikkuse sõnadesse panema, siis kui sageli tuleks sul iga päev öelda: "Ma ei taha olla siin, kus ma olen"? Mis tunne on olla seal, kus sa olla ei taha - liiklusummikus, töökohal, lennujaama ootesaalis, inimestega, kellega oled koos?

 

On muidugi tõsi, et mõnest paigast minema kõndimine on hea - ning teinekord võib see olla kõige kohasem lahendus. Kuid paljudel juhtudel pole minema kõndimine võimalik. Neil juhtudel on "ma ei taha siin olla" ühtlasi kasutu ning mittetoimiv. See muudab nii sind ennast kui ka teisi õnnetuks.

 

On öeldud: ükskõik kuhu lähed, seal sa oled. Teisisõnu, sa oled siin. Alati. On sellega nii raske leppida?

 

*  *  *

 

Pead sa tõesti mõttes panema sildi külge kõigele, mida tajud ja koged. Pead sa tõesti elule reageerima meeldib- / ei meeldi-suhtega, olles peaaegu pidevas konfliktis olukordade ja inimestega? Või on see vaid sügavalt juurdunud vaimne harjumus, millest saab vabaneda? Mitte tehes midagi, vaid lastes olevikuhetkel olla nii, nagu on.

 

*  *  *

 

Harjumuspärane ja reaktiivne "ei" tugevdab egot. "Jah" nõrgestab seda. Sinu vormiline identiteet, ego, ei ela alistumist üle.

 

*  *  *

 

"Mul on nii palju teha." Seda küll, kuid milline on sinu tegemiste kvaliteet? Töölesõit, suhtlemine klientidega, töötamine arvutiga, asjaajamised, tegelemine lugematute asjadega, mis moodustavad sinu igapäevase elu - kui täielikult pühendud sa sellele, mida teed? Kas tegutsed alistumise või alistamatusega? Just sellest sõltub elus sinu edukus, mitte aga sellest, kui palju sa pingutad. Pingutusega kaasneb stress ja vaevanägemine, vajadus jõuda teatud tulevikupunkti või saavutada mingi tulemus. Kas täheldad endas kas või väiksematki soovimatust teha seda, mida teed? See on elu eitamine, seega pole tõeliselt edukas tulemus võimalik.

 

Kui täheldad seda endas, siis kas suudad ka sellest loobuda ning pühenduda täielikult sellele, mida teed?

 

*  *  *

 

"Ühe asja tegemine korraga," sellisena kirjeldas üks zen'i õpetaja zen'i olemust. Ühe asja tegemine korraga tähendabki täielikku pühendumist, kogu oma tähelepanu suunamist sellele. See on tegutsemine alistumise kaudu - võimendatud tegutsemine.

 

*  *  *

 

Leppimine sellega, mis on, viib sind sügavamale tasandile, kus sinu sisemine seisund ega ka enesetaju ei sõltu enam mõttelisest otsusest "hea" ja "halva" üle.

 

Kui ütled "jah" sellele, milline elu on, kui lepid olevikuhetkega sellisena, nagu see on, tunned endas sügavat rahu tulvil sisemist avarust.

 

Pinnapealselt võid ikka olla õnnelik, kui päike paistab, ning vähem õnnelik, kui vihma sajab; võid olla õnnelik, võites miljoni, ja õnnetu, kaotades kogu oma vara. Kuid ei õnn ega õnnetus ulatu enam nii sügavale. Kõige taustal olev rahu sinus jääb häirimatuks, sõltumata välise olukorra iseloomust.

 

Olemasolevale "jah" ütlemises väljendub sinu sisemise sügavuse mõõde, mis ei sõltu ei välistest tingimustest ega pidevalt kõikuvate mõtete ja tunnetega seotud sisemistest tingimustest.

 

*  *  *

 

Alistumine kujuneb palju lihtsamaks, kui mõistad kõige kogetava ajutist iseloomu, ning maailm ei saa sulle anda midagi püsiväärtuslikku. Seejärel kohtud endiselt inimestega, koged asju, osaled tegemistes, kuid ilma egost tulenevate soovide ja hirmudeta. Tähendab, sa ei nõua enam, et mingi olukord, inimene, koht või sündmus sulle rahuldust pakuks või rõõmu valmistaks. Sa lased selle mööduval ja ebatäiuslikul olemusel olla.

 

Ning ime peitub selles, et kui sa loobud esitamast võimatuid nõudmisi, ei muutu iga olukord, inimene, koht ega sündmus mitte ainult rahuldust pakkuvaks, vaid ka harmoonilisemaks, rahulikumaks.

 

*  *  *

 

Kui lepid täielikult olevikuhetkega, kui sa enam ei vaidle sellega, mis on, väheneb sundus mõelda ja asendub erksa meelerahuga. Oled täiesti teadlik, kuid mõttemeel ei anna olevikuhetkele mingit hinnangut. Selline sisemise vastupanuta seisund avab sind tingimatule teadvusele, mis on lõputult suurem inimese mõttemeelest. Selline avar arukus saab end siis sinu kaudu väljendada ning sind abistada, nii seest- kui ka väljastpoolt. Seetõttu märkadki sisemisest vastupanust loobudes sageli olukordade paranemist.

 

*  *  *

 

Kas ma ütlen: "Naudi seda hetke. Ole õnnelik!" Ei.

 

Lase olevikuhetke üldisel ja põhilisel olemusel olla. Sellest piisab.

 

*  *  *

 

Alistumine on alistumine olevikuhetkele, mitte mingile loole, mille kaudu seda hetke tõlgendad ning püüad siis ennast sellele allutada.

 

Sul võib näiteks olla puue ja sa ei saa enam kõndida. Olukord on, nagu on.

 

Nüüd võib mõttemeel luua loo, mis ütleb: "Selleni siis olen ma oma eluga jõudnud. Olen lõpetanud ratastoolis. Elu on mind kohelnud karmilt ja ebaõiglaselt. Ma ei ole seda ära teeninud."

 

Kas suudad selle hetke olemisega leppida ning mitte ajada seda segamini looga, mille mõttemeel on selle ümber tekitanud?

 

*  *  *

 

Alistumine saabub siis, kui sa enam ei küsi: "Miks juhtub see minuga?"

 

*  *  *

 

Isegi näiliselt kõige vastuvõetavamas ja valulisemas olukorras peitub sügaval midagi head ning igas katastroofis sisaldub armuseeme.

 

Kogu ajaloo kestel on leidunud naisi ja mehi, kes suure kaotuse, haiguse, vangistuse või ähvardava surmaga silmitsi seistes on näiliselt vastuvõetamatuga leppinud ning sel moel leidnud "rahu, mis ületab igasuguse mõistmise".

 

Vastuvõetamatuga leppimine on armu suurim allikas siin ilmas.

 

*  *  *

 

Esineb olukordi, kus igasuguse vastutuse andmine ja selgitamine ebaõnnestub. Elu ei ole enam mõistuspärane. Või pöördub keegi hädas abipalvega sinu poole, kuid sa ei tea, mida öelda või teha.

 

Kui tunnistad täielikult, et sa ei tea, lakkad sa pingutamast, et leida vastuseid piiratud mõttemeele abil, ning siis saab sinu kaudu tegutseda suurem arukus. Sellest võivad kasu saada isegi mõtted, sest suurem arukus saab neisse voolata ja neid inspireerida.

 

Mõnikord tähendab alistumine seda, et loobutakse arusaamise püüdest ning tuntakse end mugavalt teadmatuses.

 

*  *  *

 

Kas tead kedagi, kelle elu peamine tegevus näib olevat iseenda ja teiste kannatama panemine, õnnetu olemise levitamine? Andesta neile, sest ka nemad on osa inimkonna ärkamisest. Nende roll väljendab egoteadvuse luupainaja tugevnemist, alistamatuse seisundit. Selles pole midagi isiklikku. See pole see, kes nad on.

 

*  *  *

 

Võib öelda, et alistumine on sisemine üleminek vastupanult leppimisele, "ei" ütlemiselt jaatusele.

 

Kui alistud, nihkub sinu enesetaju reaktsiooniga või mõttelise hinnanguga samastumiselt reaktsiooni või hinnangut ümbritsevaks avaruseks olemisele. See on nihe vormiga (mõtte või tundega) samastumiselt sellele, et oled ja tunned end olevat miski, millel pole vormi - avar teadvus.

 

*  *  *

 

Täielik leppimine ükskõik millega toob sulle rahu, ka arusaam, et sa ei suuda leppida, et sa oled vastu.

 

*  *  *

 

Jäta Elu rahule. Lase sel olla.