"Meelerahu hääl" 5. peatükk

KES SA PÄRISELT OLED?

 

Praegu on lahutamatu sellest, kes sa sügavamal tasandil oled.

 

*   *   *

 

Sinu elus on palju tähtsaid asjaolusid, kuid vaid ühel neist on absoluutne tähtsus.

 

On tähtis, kas sa oled maailma silmis edukas või edutu.

On tähtis, kas oled terve või haige, haritud või harimatu.

On tähtis, kas oled rikas või vaene - see tõepoolest muudab sinu elu. Tõsi, kõik need asjaolud on suhteliselt tähtsad, kuid nad pole absoluutse tähtsusega.

 

On aga miski, millel on suurem tähtsus kui ühelgi loetletud asjaolul - sellest lühiajalisest olemisvormist, lühiajalisest isikustatud enesetajust kaugemale ulatuva oma olemuse leidmine.

 

Sa ei leia rahu mitte oma elu asjaolusid ümber korraldades, vaid aru saades, kes sa sügavamal tasandil oled.

 

*   *   *

 

Taassünd ei aita sind, kui sa oma järgmises kehastuses ikkagi ei tea, kes oled.

 

*   *   *

 

Meie planeedi kogu viletsus tuleneb isikustatud "minu"- või "meie"-tunnetusest. See varjutab sinu olemust. Sisemisest olemusest teadmatuna põhjustad sa lõpuks alati viletsust. Nii lihtne see ongi. Kui sa ei tea, kes oled, lood sa mõttemeelel põhineva mina, mis asendab sinu ilusat jumalikku olemust, ning klammerdud selle hirmunud ja januneva olemise külge.

 

Seeläbi muutub sinu peamiseks edasiviivaks jõuks võltsi enesetaju kaitsmine ja edendamine.

 

*   *   *

 

Paljud üldkasutatavad väljendid ning vahel ka keele enda ülesehitus peegeldavad seda, et inimesed ei tea, kes nad on. Öeldakse: "Ta kaotas elu" või "minu elu", justkui oleks elu miski, mida võib omada või kaotada. Tõde on see: sa ei saa elu omada, sa oled elu. Üksainus Elu, üksainus teadvus, mis läbib kogu universumit ning ajutise vormina kogeb end kivina, rohuliblena, loomana, inimesena, tähena või galaktikana.

 

Kas tunnetad sügaval sisimas, et sa juba tead seda? Kas tunnetad, et sa juba oled See?

 

*   *   *

 

Enamik siin elus nõuab sult aega: uue oskuse omandamine, maja ehitamine, asjatundjaks saamine, tassi tee tegemine ... Kuid kõige olulisema puhul elus, tõepoolest tähtsa puhul, on aeg siiski kasutu. Eneseteostuse puhul, mis tähendab, et sa tead, kes oled pealispinna all - oma nime, füüsilise vormi, ajaloo, oma loo all.

 

Sa ei leia end ei minevikust ega tulevikust. Ainus paik, kust võid end leida, on Praegu.

 

Vaimsuse poole püüdlejad otsivad eneseteostust või valgustust tulevikus. Püüdlemine tähendab, et vajad tulevikku. Kui usud sellesse, saab see sinu jaoks tõeks: sa jääd vajama aega, kuni mõistad, et ei vaja aega, olemaks see, kes sa oled.

 

*   *   *

 

Kui vaatad puud, oled sa puust teadlik. Kui sul on mingigi mõte või tunne, oled sa teadlik mõttest või tundest. Meeldiv või piinarikas kogemus teeb sind teadlikuks sellest kogemusest.

 

Need väited olevat tõesed ja iseenesest mõistetavad, kuid neid hästi lähedalt vaadates avastad, et nende ülesehituses on peidus peen põhimõtteline pettekujutlus, pettekujutlus, mis on vältimatu, kui kasutad keelt. Mõtted ja keel loovad näilise kahesuse ja eraldi isiku seal, kus seda pole. Tõde on: sa pole keegi, kes on teadlik puust, mõttest, tundest, kogemusest. Sa oled see teadvus või teadlikkus, milles või mille kaudu need asjad ilmnevad.

 

Kas suudad oma elu elades olla teadlik endast kui teadvusest, milles avaldub kogu sinu elu sisu.

 

*   *   *

 

Sa ütled: "Mina tahan ennast tunda." Sina oled see "mina". Sa oled Tundmine. Sa oled teadvus, mille kaudu kõike tuntakse. Ning see teadvus ei saa ennast tunda, ta saab olla tema ise.

 

Peale selle pole midagi teadmisväärset, ning ühtlasi tuleneb sellest kogu teadmine. "Mina" ei saa muuta end teadmise, teadvuse objektiks.

 

Nii ei saa sa muutuda iseenda objektiks. Just sel põhjusel kerkis esile pettekujutlus isikustatud egost - vaimselt muutsid sa end objektiks. "See olen mina," ütled sa. Ning siis kujuneb sul endaga suhe ning sa jutustad oma lugu nii teistele kui ka iseendale.

 

*   *   *

 

Tundes end teadvusena, milles leiab aset harukordne elu, muutud sa sõltumatuks harukordsusest ja eneseotsinguist eri olukordades, kohtades ning oludes. Teisisõnu: see, mis leiab aset või ei leia, pole enam nii oluline. Asjade kaalukus, nende tõsidus kaob. Sinu ellu tuleb mingi mängulisus. Tajud seda maailma ei rohkem ega vähem kui kosmilise tantsuna, vormi tantsuna.

 

*   *   *

 

Kui tead, kes sa tegelikult oled, saadab sind alaline elav rahutunne. Võid kutsuda seda rõõmuks, sest just see ongi rõõm: ärksalt elav rahutunne. See on rõõm, mida tunned, kui tajud end elu tegeliku olemusena, enne kui elu omandab mingi vormi. See ongi Olemisrõõm - rõõm, et oled see, kes sa tegelikult oled.

 

*   *   *

 

Nagu vesi võib olla tahke, vedel või gaasiline, nii võib ka teadvust vaadelda kui "külmunud" füüsilist ainest, meele ning mõttena "vedelat" või puhta teadvusena vormitut.

 

Elu on puhas teadvus enne oma väljendust, ning see Elu vaatab vormide maailma sinu silmade läbi, sest sina oledki teadvus. Kui tunned end Sellena, tunned end ära kõiges. See taju on täieliku selguse seisund. Sa pole enam keerulise ajalooga iseseisev olemusvorm, mis muutub mõistete filtriks, mille kaudu tõlgendatakse igat kogemust.

 

Kui tajud ilma tõlgendamata, tunnetad seda, mis tajub. Enim, mida suudame keeles väljendada, on vaikse meelerahu välja olemasolu, milles toimub tajumine.

 

"Sinu" kaudu on vormitu teadvus saanud iseendast teadlikuks.

 

*   *   *

 

Enamiku inimeste elu juhivad iha ja hirm.

 

Iha on vajadus lisada endale midagi, et olla täielikumalt sina ise. Igasugune hirm on hirm kaotada midagi ning muutuda seeläbi vähemaks ning olla vähem.

 

Need kaks suundumust ähmastavad tõsiasja, et Olemist ei saa anda ega ära võtta. Olemine kogu oma täiuses on juba sinuga. Praegu.