Vaatemänguühiskond: Kiiev, 18.02.2014 -

IDEOLOOGIA ELEVUS, ÜLEVUS JA ÕUDUS

Jean-François Lyotard http://et.wikipedia.org/wiki/Jean-Fran%C3%A7ois_Lyotard kuulutas 1979. aastal suured narratiivid mahasurnuks või tuhandeteks väikesteks personaalseteks narratiivideks laialipudenenuks. Siiski näivad kuuldused suurte ideoloogiliste süsteemide surmast tugevalt liialdatud - inimhulgad koonduvad nagu tsüklonid, täidavad väljakuid ja koosolekusaale, põletavad küünlaid ja lippe, samastuvad ja vastanduvad endise kirega. Ideoloogia on kui sesoonne gripiviirus, mis ilmub tagasi uute tingimustega kohanenuna, nii et eelmise aasta vaktsiini võib prügimäele lähetada. 

Slavoj Žižek http://en.wikipedia.org/wiki/Slavoj_%C5%BDi%C5%BEek selgitab filmis "Perverdi teejuht ideoloogiasse" http://www.thepervertsguide.com/ , kuidas ideoloogial on iha genereeriv olemus, mille mõjule vabatahtlikult andutakse. See on libidoosne energia, mis voolab ka kõige privaatsematesse unelmatesse. Liberaal-kapitalistliku ideoloogia unenäomaailmas sulanduvad sotsiaal-poliitiline ja isiklik tasand: nauding, seks, vabadus, kapital, võim, allumine ja allutamine. Ideoloogilises semiosfääris elamine on inimese vabatahtlik valik, ning kui keegi üritabki meid mõjutada sellest nähtamatust ämblikuvõrgust vabastama või vähemalt ajutöötluse toimemehhanisme läbi nägema, siis kohtab ta tõrksat vastuseisu. Sest ei saa olla kindel, kas väljaspool ideoloogilisi süsteeme elul mingit eesmärgipärasust ongi, kas puruks löödud maailmapildi kildudest üldse uut pilti annabki kokku sobitada.

Inimese enese ajukoore sees töötab tõhus tsensuuriaparaat. Infot filtreeritakse nii, et ainult mustrisse sobivad faktid leiavad heakskiidu, ülejäänu blokeeritakse või töödeldakse ajusüsteemile vastuvõetavaks. Kusjuures ideoloogiast mõjutatud isik või grupp on veendunud, et ainult vastaspool on ideoloogia kammitsais, et tema enda pool on aga tõde, selge pilt ja puhas süda. Ideoloogiline tunnetus on polaarne, üleminekutsoone või pooltoone siin ei tunnistata. Ainus lahendus, kuidas tõmmata keegi ideoloogia mõjuväljast välja, on pakkuda talle asemele veelgi mõjuvõimsamat ideoloogiat.

 

Žižek toob välja ühe paradoksi, mis muudab vastandlikud ideoloogilised narratiivid omavahel sarnasteks. Ideoloogia on kui Kinderi üllatusmuna, kus isuäratav vorm muudab ihaldatavaks ka seda varjava sisu. Propagandisti käsutuses on hulk pealtnäha täiuslikke, aga seest tühje vorme, mida ta saab omaenese sisuga täita. Beethoveni 9. sümfoonia oli nii Lenini kui Hitleri lemmikhelind, seda kasutas oma tunnuslauluna Rodeesia ultraparempoolne apartheidipoliitika, aga ka mitu vasakpoolset liikumist. Samuti on sellest saanud euroopalikke väärtusi - vabadust, vendlust ja õiglust kuulutav Euroopa Liidu hümn.

 

Meie kärsitu igapäevateadvus ei soovi ennast koormata pikkade mõtiskluste ja analüüsidega. Ideoloogia tuleb selles asjas meile kenasti vastu - ta serveerib selgeid ja lihtsustatud lausungeid, hinnanguid ja hoiakuid. Ta annab juhtnööre, kuidas millessegi suhtuda. Tegelikult ei oota me muud, kui kinnitusi omaenese tõdedele. 

 

Ideoloogial on kalduvus reaalsust dramatiseerida. Ta allub samadele narratiivireeglitele kui draamakirjandus või stsenaristika - siin on oma protagonistid, kellele kaasa elada ning antagonistid, kellele suunata kogunenud vimm.

 

Aristoteles http://et.wikipedia.org/wiki/Aristoteles väidab oma teoses "Luulekunstist" http://www.apollo.ee/luulekunstist.html , et katarsise kutsub esile kombinatsioon hirmust ja kaastundest. Samade vaataja baasemotsioonide ärakasutamisest räägib ka hollywoodlik stsenaristikateooria, kus aristotellik kaastunne teiseneb lootuseks, hirm aga muteerub mureks kangelase käekäigu pärast. Loomulikult kuulub oskuslik manipuleerimine samastumispõhimõtte ja selle instrumentide - hirmu, mure, viha, lootuse, kaasaelamise ja kaastundega - ka vilunud ideoloogi põhiarsenali. Pahatihti panustab ideoloogia mõnele põhihirmule, mis on varases lapsepõlves teadvuse kolikambrisse ladestunud. Hirmutamine Venemaaga: "Kui valite seda jõudu, siis tulevad nemad ja panevad oma korra kehtima...".

 

Dramatiseeritud ideoloogia meediumiks on meedia ning järjest rohkem ka sotsiaalmeedia, kus impulsid kanduvad laiali, paljunevad ja paisuvad, moonduvad ning võimenduvad. Normaalsetest kahtlustest saavad sundmõtted, hirmust paranoia, kaasaelamisest hüsteeria. Ilmuvad vandenõuteooriad - miski pole see, millena näib, keegi pole see, kellena ennast esitleb. Normaalsetele protestidele järgnevad ülereageeringud.

 

Vaatemängude ühiskonnas on juba nii, et kui tahad ennast kuuldavaks teha, pead karjuma ja kui tahad tähelepanu tõmmata, pead ennast põlema panema. Kui poliitika tahab kõnetada ühiskonna ignorantsemaid tasandeid, peab ta seda tegema vaatemängu dramaatilises vormis. 

 

Isegi kõikvõimas ideoloogia on vaid üks vaatemänguühiskonna meelelahutusžanr teiste seas, mis peab küünarnukkidega nügides enesele koha välja võitlema. Seetõttu nõuavadki sõnumite välja hüüdjad ja emotsioonide esilekutsujad reaalset vaatemängu ehk actionit.